Pages

Raivo Raave

pühapäev, 28. november 2010

Kaks konna ja Täieline Eesti Wabariik

Raivo J. Raave: Kas tahame olla konn, kes surnuks kees?

Raivo J. Raave, teoloog, www.DELFI.ee
04. november 2010 04:00




Hiljuti võis eurokanalilt näha protestimiitingut Prantsusmaal. Pensioniea tõstmise vastu skandeeris teiste hulgas ka rühm 10-12-aastasi lapsi. Kas vanemate soovil? Võib-olla,

aga lapsed olid väga indu täis ja nõudsid tõsimeeli, et pensioni peaks ikka maksma 60-aastaselt ja mitte hiljem. Mis siis, et sinna pool sajandit aega.
Eestlane aga on kannatlik. Eestlane võib küll Toompeale protestima minna, aga streike pole täielikus Eesti Wabariigis veel olnud ja ilmselt ei tulegi. Eestlane on kohanev. Ajalooliselt õppinud kohanema pea iga olukorraga. Vaatamata rasketele oludele pressib ikka hambad risti ja vahest viskab vaid mõne krõbedama sõna siiasamasse Delfisse.
Kas kõik on korras?
Immanuel Kant on öelnud, et intelligentsus on eelkõige kohanemisvõime. Selle järgi on eestlased tõesti intelligentsed. Me oleme leppinud masu kui paratamatusega. Me usume peatset… ei, juba alanud majandustõusu. Me usume paremat tulevikku. Me küll vist ei usu eriti, et euro toob õnne me õuele, aga loodame ikka. Vaatamata kappavatele hindadele. Juba täna läheb poes poole rohkem raha kui paar kuud tagasi.
Me tahame, et asjad oleks korras. Me tahaks, et poliitika oleks vähemasti viisakas. Me tahame, et elu oleks hea. Sestap meile eriti ei meeldi, kui keegi räägib, et asjad võivad minna ka hullemaks. Kui öeldakse, et 130 000 eestlast on läinud välismaale, soovitame me psühhiaatrit. Aga paremat arvu ei oska ka tuua. Isegi peaminister mitte.
Tõsiasi on, et eestlased on täna võlgu 235 miljardit krooni, sellest ettevõtted 107 miljardit. SMS-laene ja liisinguid ja krediitkaarte pole sellesse ilmselt arvestatud, sest kes suudaks. Veel kurvem tõsiasi on, et meil on septembri reaalseisuga 127 000 töötut ja selle poolest oleme EL-is esirinnas.
Ja kas tormiline hindade tõus tõesti näitab meile kriisi leevenemist? Maailmamajandus, ohkame taas. Viljahinnad, noogutame ja ostame tatart hinnaga, mis eilsest viis korda kallim.
Täna ilmselt on vähe eestlasi, kes poleks kellelegi midagi võlgu. Oleme taas jõudnud teoorjusesse. Välja arvatud mõned vabadikud ja põgenikud. Me jookseme eest. Vaadake, kui palju viimasel ajal sporti tehakse. Juba varavalges jooksjad akna taga. Põgene, vaba laps!
Kas elame veel?
Tahaks küsida, kas tõesti peab uputuse vesi meile suhu tõusma, et saaksime aru, milles elame ja mida kannatame? Kui sügaval juba oleme? Tegelikult on ju majanduskriis vaid suurema, kommunikatsiooni- ja väärtuste kriisi üks osa.
Me oleme ära andunud suure osa oma vabadusest, ilma endale tõeliselt aru andmata. Meil pole enam oma piire, vaid euroliidu omad. Sedagi, kes meil käivad, ei otsusta enam meie ise. Meil pole enam oma panku. Need on ammu skandinaavlaste käes. Homme pole meil ka enam oma raha. Tegelikult pole me juba täna enam täieline Eesti Wabariik, vaid Euroopa Liidu protektoraat.
Ja me otsime ikka oma Nokiat, siiani leidmata. Paraku on meiegi asi sedaviisi nagu selles vanas hassiidi legendis, mille Paolo Coehlo „Alkeemikuks“ kirjutas: varandus on meie oma kojas, meie aga otsime seda seitsme mäe ja mere tagant.
Kas teate, kui kiiresti ehitati valmis meie uhkus, Tallinna vanalinn? Praktiliselt mõne põlvkonna jooksul. Mis aeg see oli? See oli õnnis hansaaeg. See võimaldas sellist jõukust. Jah, see oli transiit, mida meie praegused juhid peavad marginaalseks ja vähetähtsaks.
Meie geopoliitiline positsioon on ainus, aga väga suur trump, mis meile jäänud.
Eelmisel aastal oli Eesti sadamates kaubavedu ligikaudu 38,5 miljoni tonni, kusjuures 2006. aastal 50 miljonit tonni. See on suur kaotus. Euroopa Liidus suurim. Seda enam, et Venemaa pole plaanitud sadamate ehitamisega eriti kuhugi jõudnud — kavatseti parimat, aga läks nii nagu ikka. Läänemere parimad süvasadamad on endiselt meil. Paldiski-taolist mittekülmuvat süvapärli pole kellelgi teisel.
Muidugi vajab transiidi haldamine sirgeselgsust, kindlat ja läbipaistvat poliitikat, sest suurtele õlimonopolidele on meid vaja täpselt niikaua, kui me ei lase ennast kõige karvadega alla neelata. Kui me võtaks ette ka nafta töötlemise, siis jätkuks tööd ja leiba mitte ainult meie töötutele. On asjatundjaid, kes väidavad, et transiit ei peaks olema meil mitte 4-5 protsenti SKP-st, vaid võiks kõigi kaasnevate teenustega olla kuni 40-50 protsenti. Muidugi tuleks ka selleks lennuväli Tallinna kesklinnast välja viia… kas või Ardu ja Anna vahele.
Täielikult puudub meil loomemajandus, mis arenenud riikides annab mitte vähem sissetulekut kui turism. Eestis tegeleb selleasjaga paremal juhul kaks ja pool inimest. Eesti oma Abba võiks anda terve riigi eelarve. Me küll räägime, et suureks vaimult, aga kultuur on Eestis midagi marginaalset ja pigem tülikat — see tähendab raha nõudvat.
Me ei anna endale aru, et tegelikult kõik süsteemid ühiskonnas toetuvad kultuurile. Kui kommunistide maailmarevolutsioon toppas ja Lääne vasakpoolsed muutusid murelikuks, siis ütles itaalia filosoof Antonio Gramcsi kuldsed sõnad: „Kogu asi on kultuuris, te tainapead.“ Ja Läänemaailmas toimuski 60-ndate paradigmavahetus.
Me ei pea untsu minema
Riik — see pole midagi muud kui rahva teenimise kultuur. Eesti Wabariik ei pea lõplikult aia taha minema. Meil on veel võimalusi: on tegelikult ilus, potentsiaalselt rikas ja hea asendiga maa. Ja läbi paljude kannatuste karastunud loov rahvas.
Meil on võimalusi isegi siis, kui meil pole enam oma piire, panku ning oma raha. Ja meie iive on pea olematu. Kui anname endale aru, et meie kriis pole pelgalt üleilmne majanduskriis, sest meie kriis algas enne, kui Lehman Brothers pankrotti läks, vaid ühiskonna struktuurikriis, siis võivad asjad minna paremaks.
Mõttetute mõttetalgute asemel võiksime teadvustada, et oleme tegelikult uppumas ja küsida, kas meil on alternatiive. Eesti peaprobleem on selles, et meie ühiskonna sisemine võrgustik muutub palju aeglasemalt kui väline keskkond.
Mobiil ja arvutigi on mõne aastaga juba vanaraud. Marju Lauristin tunnistas hiljuti, et käis Pärnus Mart Laari kuulamas ja Laar rääkis sama juttu, mida 15 aastat tagasi. Kas meie eliit polegi jäänud kuhugi 90-ndatesse?
Üks mõistujutt räägib kahest konnast, kes kukkusid veepotti. See, kes kukkus keevasse vette, hüppas kohe välja, aga see, kes külma vette, mida tasasel tulel kuumutati, lasigi ennast surnuks keeta.
Kas oleme esimese või teise konna moodi?

Kas Eesti vajab konservatiivset revolutsiooni? Küsib Raivo J. Raave.

Raivo J. Raave: Eliit, kontraeliit ja antieliit


Kas Eesti vajab konservatiivset revolutsiooni? Küsib Raivo J. Raave.

Ühiskonna võiks laias laastus jagada kaheks: need, kes on autoriteedi ja võimupositsioonide külge ühendatud, ja need, kes ei ole. Kusjuures ühendatutel pole info mitte üksnes kättesaadav, vaid nad on ise nii vastuvõtjad kui info tegijad. Samuti on nende trumbiks info kiire kättesaadavus.
Noored ja loomeinimesed on valdavalt “välja lülitatud” – ja praegu kasutatakse neid vaid poliitika ja võimu huvides ära. Loomeinimesed ja noored on sattunud tsooni – mitte küll Andrei Tarkovski omal ajal Tallinnas filmitud “soovide tsooni”, kuid üsna sarnasesse: täna on meil tegemist infoajastu väljalülitatute tsooniga: Zone of Disconnectedness, nagu selle on sõnastanud Ameerika geostrateeg Thomas Barnett.
Kui ühiskonna võimupositsioonide juurde ühendamine ei toimu loomulikul teel, siis on revolutsioon paratamatu just demokraatliku ühiskonna püsiväärtuste pärast. On tõsi, et ajaloos pole revolutsioonid olnud midagi toredat ja tavaliselt sõi revolutsioon oma lapsed, aga mõnikord tundub, et isegi revolutsioon ei saa enam olukorda hullemaks teha.
Olen kirjutanud, et postmodernses ühiskonnas ei ole tegelikult enam vaja veriseid revolutsioone, sest ühiskonna struktuurid pole nii jäigad kui varem, vaid nad on võrgustikulised ja painduvad. Sellest ka nüüdisaja niinimetatud laulvad, oranžid ja sametrevolutsioonid, mis on veretud, aga mille sihiks on ometi ühiskonna struktuuri radikaalne muutmine ja eliidivahetus ehk siis taas: “Plats puhtaks!”
Ja revolutsiooni, mis seab oma ideaaliks püsiväärtused, võib julgesti nimetada ka konservatiivseks revolutsiooniks.
Väljalülitatute tsoon
Hiljaaegu käisid meie moeloojad poliitikute juures toetust nõutamas ja said vastuseks, et ega riik või poliitikud saa moodi dikteerida. Samas taheti nende käest hoopis midagi muud: loominguks soodsaid tingimusi ja toetusi. Valitsuselt võib muidugi küsida mida iganes, aga valitsus annab alati vaid seda, mis valitsuse huvides.
Peeter Helme ütleb meie toompealaste kohta, et mida nad seal teevad või ei tee, on üsna teisejärguline, kuni nad ei tee seda, mida iga maa valitseja peaks eelkõige tegema: vastutama ja olema eeskujuks.
Meie poliitiline juhtkond paitsi mõned üksikud liidrid on suhteliselt näotu ja nimetu. Marju Lauristin kinnitas juba kolm aastat tagasi ajalehes Sirp (“Eliit ja identiteet”, 22.6.2007), et “Riigikogu liikmed, kes staatuse kohaselt peaksid kuuluma poliitilise eliidi hulka, moodustavad oma enamikus nimetu ja näotu statistide massi, kes isikutena saavad nähtavaks kord aastas, kui nad presidendi vastuvõtul paraadrivis välja hõigatakse”.
Tänased noored – aktiivsed, teotahtelised – kiikavad teadagi üha enam laia maailma poole. Sest nende jaoks pole Eestis kohta. Kellelegi pole neid vaja muuks kui koristajaks ja sibiks. Neid kohti veel pakutakse.
Noored oleksid võimelised ühiskonna juhtimises kaasa rääkima, kuid nad on sellest ilma jäetud, sest võimul olev eliit on sulet ring ning rahvast võõrandunud. Andekad noored moodustavad tegelikult kontraeliidi, kes võiksid ühiskonda juhtida, aga kel pole seda võimalust. On öeldud, et noortel on kaks valikut: kas minna Eestist ära või saada “nooreks ja vihaseks”.
Uue loosungi vajadus
Kontraeliiti kuulub ka suur osa loomeinimesi, kuid nende enamik ilmselt ei soovigi poliitikaga tegeleda. Mõned aktiivsed, andekad ja erakordsed inimesed pole selleks ehk ka võimelised. Nemad moodustavad antieliidi.
Kirjanik teenib vähem kui tõlkija. Raamatu honorarist saab korra kõrtsis ja paar korda poes käia – aga romaani kirjutamine võtab tihti enam kui aasta. Ja siis veel imestatakse, miks meil pole noori romaanikirjanikke – millest nad peaksid küll kirjutamise ajal elama? Hea, et mõned pensionäridki veel kirjutavad…
“Kultuurieliidist, kes “40 kirja” ajal võttis endale spontaanselt õiguse rääkida rahva nimel, on täna saanud ühiskonnas niširühm,” ütleb Lauristin. Kontraeliiti ja antieliiti on vahest raske eraldada, aga kui revolutsioon võidab ja uus eliit pääseb positsioonidele, muutub vahe nähtavaks selle kaudu, kes suudab asuda võimu teostama ja kes “jääb oma liistude juurde”. Tegelikult on muidugi aeg unustada Villu Reiljani loosung “Igaüks jäägu oma liistude juurde!”, sest sellise hoiakuga ei saa üleüldse mingit eliidi vahetumist toimuda.
Ilmselt tuleb meil koos Peeter Helmega tunnistada: “Oleme [–] üks eliidita rahvas, peata rahvas. Ja peaksime seda endale ka tunnistama, mitte tembeldama eliidiks [–] mida iganes. See looks eeldused selleks, et see eliit kunagi ka päriselt tekiks, mitte ei jätaks meid pimestatult pseudoeliidi küüsi.”
Eliidi rotatsioon
Kui eliidi loomulikku rotatsiooni ei toimu, siis on vajalik revolutsiooniline rotatsioon ja revolutsioonilises faasis toetab antieliit alati kontraeliiti, sest see on ka tema võimalus.
Nüüdisaegses massiühiskonnas traditsioonilist eliiti kui kõlbelist autoriteeti muidugi ei tekigi, kuid võimul on ju ikka keegi. Majanduslikust ja poliitilisest eliidist ei saa me üle ega ümber. Iseasi on, et meie vaimne eliit on surutud marginaalseks ja autoriteete ei ole.
On õige, et Eesti vajab uut eliiti ja paraku ei teki see meie suht suletud ühiskonnas loomulikult, evolutsiooni teel. Kuigi nüüdisühiskonnas eksisteerib nn avatud eliidi printsiip, ei pääse tegelikult reeglina noored enam pumba juurde. Res Publica “äraostmatud” olid vahest viimased. Eesti ühiskonna stratifikatsioon on selline, et lõhe eliidi ja massi, rikaste ja vaeste vahel suureneb päev-päevalt.
Marju Lauristin kirjutab: “Eliidist on sotsiaalteadlased kirjutanud palju, määratletud on seda nii objektiivselt tipus oleva grupina, kogu ühiskonna seisukohalt olulist valitsemisfunktsiooni täitva “poliitilise klassina” kui subjektiivselt, isikutena, kes on oma eetika ja ideedega kujundanud ajavaimu ja rahva identiteeti.”
Me vajame Eestit, kus inimestel oleks hea elada ja kus ka noortel oleks võimalus oma talente rakendada enam kui superstaariks või selgeltnägijaks saades. Ja on näha, et iseenesest see ei teki. Ma ei tea, kas situatsioon on juba küllalt revolutsiooniline, kuid jää on hakanud liikuma, härrased.
Loo autor on sotsiaalteadlane ja teoloog.

Mees, kes ei mahtunud poliitikasse

Raivo J. Raave: Mees, kes ei mahtunud poliitikasse

Raivo J. Raave, teoloog, www.DELFI.ee
25. november 2010 04:00




Tõnu Trubetsky kasutas oma põhiseaduslikke õigusi ja astus erakonda. Teda tabas meedia ajujaht. Kas me saame süüdistada meediat? Ei. Meedia on ühiskonna peegel.

Võib-olla saame süüdistada poliitiliste vastaste snaiprite „kojamehekuule“? Mehed tegutsesid vastavalt oma poliitilisele ja sisemisele kultuurile. Kas Tõnu tapmisähvardused olid tõsised? Loodetavasti uurivad seda pädevad organid. Võime vaid pärida, kust see kurjus meisse on saanud.
Kas saame süüdistada tuhanded anonüümseid kommentaatoreid, kes väitsid, et Trubetskyst saab märg plekk ja plekk on ta küljes igavesti. Mitte ainult. Nad väljendasid meie ühiskonna kommunikatsioonikriisi.
Tõnu löödi risti ühiskonna puuduste pärast.
Poliitika kultuursuse kadumine
Me oleme kaotanud poliitika kultuursuse ja me oleme kaotanud poliitilise kultuuri. Aga just selle taastamiseks Tõnu erakonda astuski ja kutsus kokku ka kultuurikogu. Tõnu rääkis, et poliitikasse on vaja ei midagi muud kui headust. Paljud vangutasid päid.
Talle öeldi, et valgete kinnastega poliitikat ei tee. „Aga puhaste kätega saab ometi,“ väitis Tõnu ja me tundsime, et tal on õigus. Tõnu soovitas poliitilisi vastaseid „mitte kritiseerida, vaid kiita“, sest hukkamõistmine on umbrohu külvamine omaenese aeda. Tõnu küsis, et kas me kõik, kes siin elame, ei taha korrektset poliitikat. Me nõustusime - tahame.
Tõnu plaanid olid suured. Riigikogu kandidaadina Tartus unistas ta kiirrongist Tartu ja Tallinna vahel, Tartu Toomkiriku taastamisest, Emajõe üleujutuste ohjeldamisest. Mõne jaoks olid need ideed ehk utoopilised. Ometi ei tule suurelt mõtlemata ka suuri tulemusi.
Tõnu valutas südant Eestis domineeriva üheülbalise ajalookäsitluse pärast, milles kangelaseks tehtud natsid, leegionärid ja metsavennad. Tõnu kaks onu teenisid Alfons Rebase pataljonis ja olid ka metsavennad. Tõnu teadis, kui kurb nende lugu oli.
Veealused karid
Tõnu isapoolne onu võitles jällegi Armia Krajowas natside vastu. Tõnu teadis ka tõeliste vabadusvõitlejate traagikat. Ta teadis, millised meeleolud valitsevad poolkinnistel noortepidudel, kus õhutatakse natsismi. Sestap üritas ta kontakte luua rahvusvähemuste: mustlaste ja juutidega. Ja tänu oma mõistmisele leidis paljudega ühise keele.
Me küll hoiatasime, et võib sellega üles ärritada natside pesa ja need on karmid vennad. Tõnu vastu, et ta pidudel näeb neid sageli ja nad peksavad rohkem tüdrukuid ja neegreid.
Mul on olnud kokkupuuteid noorte skinheadidega ja paraku on meie seadusorganite käed nende ohjeldamisel üsnagi seotud. Esiteks ei taheta Eesti riigis mingit natsiskandaali ja pealegi võib meie jõustruktuurides kohata resoneeruvat meelsust. Lootsin kunagi selles küsimuses kapo toetusele, usaldades neid, aga nende huvides oli pigem skandaali vältida, kui inimesi aidata. Taas kommunikatsioonikriis. Aga seekord päris eluohtlik.
Nii et ohvrist võib seaduse järgi ka süüdlane saada. Kui seda juriidiliselt korrektselt lavastada. Näiteks teha ühest rünnakust kaks erinevat episoodi: natsirünnak nimetada noorte sagimiseks ja vasturünnak kehavigastuste tekitamiseks jne. Ja uurida ainult teist episoodi, kus pole oluline, kes ja kui palju oli ründajaid, vaid tulemus: natsipealik sai häbiväärselt kere peale.
Süüdlaste lavastamine on kakluses imelihtne. Heade ja kalliste advokaatideta on seejärel raske õigust saada ja kättemaksuähvardused jäävad aastateks. Igatahes pole sellest tervisele kasulik rääkida. Seda ei tee ka Tõnu.
Tean noormeest, keda natsid ründasid kaks korda ja grupiviisiliselt ja ta sai üksi mõlemal juhul kurjamite vastu, aga seadus lavastas ta ikka süüdi. Noormees kandis oma karistuse, aga nüüd elab üsna sordiini all. Ütleb, et ta ei kardagi neid natse, vaid seda, et mis ta iganes ka teeks – pärast on ikka tema süüdi. Traagiline topeltkogemus.
Mahavaikitud ja mahitatud terror ühiskonnas. Mis ometi peitub meie kollektiivses alateadvuses? Miks meie kangelased on natsid, leegionärid ja metsavennad?
Mida külvad, seda lõikad
Mees, kes tahtis Eesti poliitikat parandada, sunniti lahkuma tagakiusu ja tapmisähvardustega. Isegi pere ei jäetud puutumata. Kõigele vaatamata on temast saanud vägilane. Mees, kes üritas uskumatut – muuta Eesti poliitikat paremaks, inimlikumaks.
Kui tahame edasi elada, siis oleks korrektne poliitik juba suur võit.
Aga pisitilluke pill „vürst Trubetski headust“ võiks poliitika teha taas selleks, mis ta traditsioonis oli. Politeyaks – inimese kõrgeimaks tegevusvormiks, mida iseloomustavad vastutus, väärikus, suuremeelsus ja teised unustatud voorused.

neljapäev, 2. september 2010

Armastus ei püsi paigal....

Jah, öeldakse, et õnneteadvus on inimese loomulik seisund. Kena oleks.

Mu meelest on see pigem armastusteadvus ja armastus ei sa püsida rahulikult paigal nagu jõgi ei saa olla voolamata.

Armastuse praktika on küll õnn a vahest ka kannatus....

EESTI TONDID

Üks  tont liigub mööda Eestimaad ja selle tondi nimeks on russofoobia. Russofoobia on arenenud nii  kaugele, et nii mõnigi ütleb, et „see on hea, et sakslased siia tulid, sest muidu oleksime nagu venelased.“

Ajalugu on aga näidanud, et eestlasel pole soodumust venelaseks saada kõigele venestamistele vaatamata. Eestlane kippus ikka saksaks saama, kadakaks ja  hallparuniks. Sestap on suht imelik kuulda, kuis nüüd muistset vabadusvõitlust Eestimaa suureks tsiviliseerimiseks ning ebavenestamiseks kutsutakse. See on juba enesemõnituseks kujunenud.

UUS JA VANA ORJAPÕLV

Paljuski tuleneb see sellest, et Eestimaa viimaste aegade ajalooline enesepilt on väga puudulikuks muutunud. Järsku on meil hoopis selline ajalugu kujunenud, kus midagi enne Teist maailmasõda eriti ei olnudki. Oli üks müütiline „eesti aeg“ ja siis Teine maailmasõda oma „suurte eestlastega“ nagu Alfons Rebane, Hjalmar Mäe ja Otto Tief, ning siis 50-aastane „orjapõlv“ ja uus iseseisvumine. Vahest tahaks küsida, et ka see okupatsioon ikka nii väga orjapõlv oli. Eestlaste vabadus oli küll piiratud, paljud eestlased küll ka piinatud ja välja saadetud, aga eestlased polnud ju alistunud.

Vana mudel muistse vabadusvõitlusega, 700-aastase orjapõlve ja baltlaste üle täieliku võidu saavutamisega 1919-ndal aastal on ümber paigutatud palju väiksema ajaperioodi peale. Ega 1919 aasta maareformist just hõisata, sest see oli tõesti revolutsiooniline – see lõikas balti maa-aadli elu Eestimaal läbi. Mõisad võeti ära ja jagati asunikutaludeks. Lugesin kunagi Tartu Ajaloo Keskarhiivis üht vana saksa lehte, kus eestlasi peeti bolševikestki hullemateks.

DIALOOG MINEVIKUGA

Eestimaal puudub dialoog oma minevikuga. Tõsi, erinevalt mõnedest teistest rahvastest ei saa me dialoogi pidada näiteks keskaja mõtlejatega isiklikul rahvuslikul tasandil, aga meil on siiski 160 aastat materjali eesti mõtlejate ning kirjameestega, mis on tunduvalt pikem kui see ajalooline enesepilt mis meil tänapäeval kujunenud on, kus on ainult Teine maailmasõda ja okupatsiooniaeg.

Ja see ei oleks nagu oleks meil mingi kuri valitsus, kes teeks kõik, et salata ja varjata kogu seda informatsiooni, et midagi ei oleks õõnestamas ametlikku narratiivi. Ei, see on kõik avalikult kättesaadav. Kuigi riigile on muidugi kasulik see narratiiv, sest see teeb kõik ilusaks ja lihtsaks. Eriti valimiste ajal.

Ja kui nüüd meil oleks see dialoog vana eesti mõtlejatega suuremal rahvuslikul tasandil, siis leiab nii mõndagi huvitavat. Venelane ei ole Eesti mõtteloos alati olnud mingi ebamäärane pool-inimese mõiste, mis peaks ainult vastikust tekitama. Venelane ei ole alati olnud metsik asiaat, kes eestlase „kõrget kultuurset euroopalikust“ ohustab. 

Oli aeg kui eestlased ise endid aasialasteks nimetasid, uurali-altai teooria tipphetkedel, ja vastandusid ennast sellega germaanlusele. See oli teine aeg, kus eestlased võitlesid emantsipatsiooni pärast baltisakslastega. Aga sel ajal on ka palju huvitavaid mõttevälgatusi pakkuda.

Näiteks Juhan Luiga kirjutas Lembitust oopuse kui Novgorodi liitlasest. Õigemini küll Novgorodist kui Lembitu liitlasest. Sest Novgorod, see ju midagi pool-ugrilikku. Üleüldse oli kunagi eesti mõttemaailmas venelane midagi lähemal ugrimugrile kui sakslane või eurooplane.

See oli ka aeg kui baltisakslased vaatasid hirmuga eestlaste peale ja kartsid, et nad teevad vene keskvõimuga koostööd ning saavad oma propagandaideid sealt. Kas pole kuidagi tuttav?
Muideks oli see ka aeg kui eestlaste ja venelaste parteid omavahel liite tegid linnavalitsustes baltisakste vastu.

STALINI LÕA OTSAS

Nüüd on meil venelane mingi pool-inimene, metslase staatuses. Siin võidakse rääkida küll, et vaadake „mis nad meile Teises ilmasõjas ja pärast tegid“. Aga see oli totalitarism, kus inimene oli tähtsusetuks ressursiks taandatud, kes eksisteeris ainult kõrgema parteiladviku ülalpidamiseks. Ja Stalin hoidis isegi neid köie otsas... Mäletate, et Molotovi naine istus vangilaagris ja nii edasi.

Nõukogude Liit oli toona omamoodi perversne feodaalne ühiskond, kus räägiti palju madalamate klasside emantsipatsioonist, aga mis kujunes veelgi feodaalsemaks kui feodalism ise. Venelane oli ise samapalju stalinismi ohver kui eestlanegi  ja sai oma kodumaal seda kõike veel enamgi tunda kui eestlane. Venelane pidi Stalinit ligi 16-20 aastat rohkem taluma kui eestlane.

VENELASE KUVAND

Eestlane on venelast ikka pidanud madalama kultuuriga inimeseks.  „Venelane ainult lällab ja viskab prahti maha ja sööb sihvkasi ning on üle-üldse ebakultuurne.“ Jah? Siinjuures paluks pilk heita eesti jõmluse peale. Ja siin puutume põgusalt kokku ka ühe teise eesti probleemiga,  mille võiks sõnastada „Eesti on ainult mina ja minu tutvumisringkond“ või „kui mina pole näinud, siis pole seda ka olemas“  - jaanalinnu moodi sotsiaalsete nähtuste/gruppide/probleemide eiramine.

Kui vaadata Tallinnast väljapoole, siis vahest polegi nagu midagi muud kui ainult autod, tümps ja jõmmid. Näiteks hiljutine Võsu juhtum, kus Rakverest sõitsid kaks meest kohale ja hakkasid lihtsalt kõrtsis inimesi peksma ja sõitsid siis koju tagasi magama. Ja kel vähegi inglisekeelset lugemisoskust võib uurida Inglismaa chav'ide kohta, kes on täpselt samasugused. Tegemist on laiemalt levinud nn. prolede „subkultuuriga“.

Selline lähenemine on ilmselgelt üks neist „pind silmas, palk silmas“ hetkedest. Aga ka selline pööblikultuur on sündinud ilmselt mugavusest. Sest, niikaua kui inimene on piisavalt russofoob ja  maksab riigile makse, istub teleka taga, käib kroonus ära ning väga ei küsi, et miks? ja mis? - on Eestis kõik korras.

ME OLEME KADAKATEKS MUUTUNUD

Üks baltisaksa kirjanik ütles kord, et me küll elame siin maal koos – eestlased, sakslased, lätlased ja venelased. Aga me vaevu tunnemegi üksteist. Me elame üksteisest mööda. Toona olid nemad - baltlased ise selle olukorra põhjustajateks. Nemad olid ise loonud tingimused selleks, et selline lõhestunud ühiskond püsiks. Ja seesama nende loodud olukord sai neile hävinguks.

Nüüd on meil selline aeg, kus erinevalt meie eelkäijatest glorifitseerime me baltisakslasi kui kultuuri toojaid ja teeme tegelikult kõike samamoodi nagu nemad. Aga vähemalt seda üksteisest mööda elamist võiks mitte teha.

Õpiks tundma teisi ja paneks mõneks ajaks eelarvamused kõrvale. Ehk ei olekski nii hull. Ega teeks meie „euroopalikkusega“ midagi. On ju meie euroopalikkus ainult kujutlus ja luul Euroopast, mida enam ei eksisteerigi.  Elaks siis nende asjade pärast mis tegelikult ON.

KVALITATIIVNE MUUTUS

Mul ikka südames, et mistahes kvalitatiivne areng/muutus saab olla vaid Armastuse poole püüdlemine - mistahes muul juhul transformatsiooni ei sünni: kuigi võib puhastuda, kirgastuda, teadvust avardada, füüsist parandada, harjumusi parendada, positiivsemaks saada, vabaneda piiravatest uskumustest ja mis iganes...

kolmapäev, 1. september 2010

Õige kavatsus

Meie tunded, meie tunded ja emotsioonid on ikka suurensiti määrat meie kavatsuste poolt. Me nii öedla kohtame oma kavatsustele vastavaid emotsioone või  püüame nad kinni.

Paraku on need kavatsused valdavalt materialistlikud - ikka edule suunat. Jeesus ütleb, et kui te ka kogu ilma võiduks saate, aga oma hingele kahju teete - siis pole teil sellest miskit kasu....

Valesti suunat kavatsused viivad meid ikka negatiivsetele emotsioonidele, halbadele mõtetele ja kehvadele tegudele...

Mis oleks siis see ÕIGE KAVATSUS?

Ma olen elanud rikkuses ja vaesuses, olnud tipus ja olnud all - ma ei näe muud, kui et see ÕIGE KAVATSUS saab olla vaid Jumala armastus  - see on armastuse kvaliteet.

Võib öelda ka tingimusteta armastus...

teisipäev, 31. august 2010

Hinge laadimine


Botticelli - ÕndsakskuulutamineÜks meie aja märke on hinge kaotus. Ainult hingega on nii, et hinge puudumine ei tähenda sugugi kergendust. Ärakadunud hing tuletab end meelde tühjustundes, rõhumises, depressioonis, vägivallas ja mõtte kaotuses.
Meil on kalduvus neid sümptome ükshaaval ette võtta, kuid peaprobleem on selles, et oleme kaotanud hingetarkuse. Otsekui amputeeritud kehaosa võib edasi valutada, annab ka kaotatud hing end ikka ja jälle tunda.

Olla oma hinge kuraator

Hing ei taastu meie elus ise, vaid ta vajab meie tähelepanu ja võimeid. Platon kasutas terminit techne tou biou – mis tähendab elutehnikat. Cura animarum tähendab traditsiooni tarkuses nii hingehoolt kui hinge laadimist. Psühholoogia on ilmalik teadus, hingehool sakraalne kunst.
Traditsiooni mõisted ei olnud täpselt defineeritavad ja mida enam mõiste tähendas, seda rikkam ta oli. Üsna raske on täpselt määratleda, mis hing on. Kui me ütleme, et hing on psüühika, siis on see ju üldiselt õige, aga kui me ka kogu psüühika läbi uurime, siis hing kaob ikka käest. Intuitiivselt me teame, et kui meil on tegemist millegi tõelise ja sügavaga, siis me saame öelda, et sel on hing.
Tänapäeva hingehooldus õpetab, et kui sa mõtled positiivselt, oled empaatiline, ei ole paks ja armastad kallistada, siis su probleemid lahenevad peagi. Traditsioonilise käsitluse järgi oli vaimne ehk spirituaalne elu absoluutselt vajalik hingelise tervise jaoks.

Hing kui kese keha ja vaimu vahel

Vaim kandub ikka kõrgustesse ja kaugustesse – piiride taha. Transtsendentne ehk väljaspoolne on vaimu ala. Maine maailm tõmbab meid aga nii endasse, et varem või hiljem unustame vaimu.
See, mida vajame on hing keskpaigas, kes hoiaks vaimu ja mateeriat, ideid ja elu, spirituaalsust ja maailma tasakaalus. Immanentne ehk seespoolne on hinge ala – jah tundehinge, mõistushinge, teadvus- ja vaimhinge ala kui hingemaad jagama hakata.
On huvitav, et Platonil on sõna “teraapia” seotud jumala teenimisega. Sokrates ütleb, et terapeut on keegi, kes kannab hoolt teenistuse paraktilise külje eest.
Me kõik võime olla oma hinge curatorid või hooldajad, mis tähendab sisemist preestriteenistust ja isiklikku religiooni. Hinge taastamine tähendab vaimsele kindla osa andmist oma elus. Rooma kirjanik Apuleius ütleb, et igaüks peaks teadma, et ta ei saa elada teisel viisil, kui harides oma hinge. Täpselt nii nagu aednik harib oma aeda.
Epikuros – vast üks kõige valestimõistetuim filosoof – ütleb: “Ei ole kunagi liiga vara või liiga hilja hakata kandma hoolt oma hinge heaolu eest.”

Praktiline hingehooldus

Kui inimesel on mingi probleem, siis ta püüab seda lahendada. Kui inimesel on mingi häda, millega ta ise hakkama ei saa, siis pöördub ta spetsialisti poole.
Hingehool pole aga probleemide lahendamine, vaid järkuv protsess, mis puudutab nii elu pisiasju kui suuri otsuseid.
Hingehool ei pruugi keskenduda üldse isiksusele või suhetele. Hingehool tähendab tähelepanu pööramist asjadele meie ümber, kodule, meie päevakavale, vahest isegi riietele, mida kanname. Kui meie räägime hingest, siis mõtleme, midagi sisemist, traditsiooni targad aga nägid inimese hinge ja maailmahinge lahutamatuna.
Renessansifilosoof  Marsilio Ficino pöörab oma “Eluraamatus” tähelepanu värvide valimisele, lõhnadele, ülidele, jalutuspaikadele, kohtadele, kus käia – väga konkreetsetele igapäevastele otsustele, mis kas toetavad või rikuvad hinge.
Niisiis ei ole hingehool tingimata mitte probleemilahendamise metoodika. Hingehoole eesmärk ei ole probleemideta elu nii et meie hing ei läheks kunagi täis, vaid see on tavaelule sügavuse ja väärtuse andmine. Hingehool ei pruugi probleemis näha tingimata vaenlast, vaid võib näha ka sõpra.
Hingehool algab arusaamisest, kuis hing end ilmutab ja toimib. Me ei saa hinge eest hoolt pidada, kui me pole tuttavad hingeteedega.
Üks hea viis hingehooleks on lugude jutustamine, jah , oma elu lugude jutustamine. Just  jutustamine ise ja mitte jutustuste tõlgendamine. Jutustamine aitab meil mõista teemasid, mis korduvad-tiirlevad meie eludes – või poolpiltlikult nad avavad meile müüti, mida elame.
Renessansimõtlejad ütlesid, et iga inimese olemus on kui täht taevas – oluline on see välja tuua.
Hing väljendab end erinevates värvides kaasa arvatud hall ja must. Hingehool tähendabki tunnistada ja tundma õppida kõiki värve, mitte ainult heledaid ja säravaid.

laupäev, 28. august 2010

http://www.youtube.com/watch?v=oAHurTqoVAo

Religioossest kurjusest

Uskusin siiani, et kristlik kasvatus võib äratada inimese südametunnistuse. Tegelikult on aga vastupidi.
Kristlik kasvatus uinutab selle. Vahest sootuks. Sest südametunnistuse asemel tuleb jumal või õigemini küll “ise tehtud jumal” ja sellel jumala tahe on juba oma tõlgendamise küsimus.
Dostojevski Ivan Karamazov ütles,et kui ei ole jumalat, siis on kõik lubatud. Tegelikult on vastupidi: kui jumal on, siis on kõik lubatud. Sest see jumal annab kõigele õigustuse, pühitseb mistahes abinõu ja kõike tehakse ju “jumala tahte kohaselt”. Tegija on alati õige.
Ja tal pole mingit vastutust. See jääb jumala kanda.
Ma ei räägi religiooniõpetusest, mis on igale kultuursele inimesele lausa hädavajalik, et tänases maailmas orienteeruda – ma räägin nn. ”kristlikust kasvatusest” ja selle sagedastest viljadest. Kusjuures erandid kinnitavad reeglit.
Ajaloos valitseb religioosne vägivald
Võib-olla mõnedki imestavad, miks kõige silmakirjalikumad ja valelikumad inimesed, keda nad on elus kohanud - on samas… tõsi, tõsi – korralikud kristlased. See paneb küsima, mis asi õieti on religioosne kurjus ja mille poolest ta erineb, tavalisest, mittereligioossest kurjusest.
Selles, et religioosne kurjus on olemas, ei kahtle tänapäeval ilmselt keegi.
Ajalugu on seda täis. Ristisõdijad olid hullemad kui Rooma leegionärid, tule ja mõõgaga misjonärid maailma eri paigus hullemad kui regulaarväed, välja arvatud juhul kui needki tulid religioossuse sildi all.
Enamus sigadusi, mis maailmas on sündinud ja sünnib siiani, on ikka mingi religioosse taustaga. Tegelikult olid seda ka kommunism ja fašism. Hitler oli okultist ja Stalin Gurdijevi seminarikaaslane. Mõlemad uskusid vereohvrisse. Siiani ei suuda ajaloolased mõista, miks Stalin läks sõprade hävitamisele, siis kui võimuvõitlus oli ju juba võidetud.
Ikka seesama religioosne usk, et võiduks on vaja vereohvrit, viis ta nii Kirovi kui oma lähedaste hävitamisele. Ja Bushi rünnak Iraagile põhjendusega: ”Jumal ütles.”
Islam olevadki vägivaldne religioon, arvatakse üldjuhul. See on eksitus. Mille poolest erinevad nende poolt toime pandud terroriaktid kristlaste poolt omal ajal ristisõdades toime pandud julmustest? Kui, siis ainult tehniliste võimaluste poolest. No ja islam ongi ju kristlusest 500 aastat noorem ja sedavõrd siis ka agressiivsem.
Kristlastel puudub tegelikult jumalakartus
Vana Testament ütleb, et jumala kartus on tarkuse algus.
Ühine nimetaja, mis on iseloomulik igasugusele religioossele kurjusele, on aga jumalakartuse ja südametunnistuse puudumine. Just-just. Sest isegi kurjategija puhul südametunnistus kui selline üldiselt esineb. Religioosne kurjategija tavaliselt aga ei kahtle ega kahetse. Tema on juba ette õigeks mõistetud. Gott mit uns.
Korralik kristlane sigatseb silmagi pilgutamata, juhul kui ainult leiab oma sigadusele Piiblist õigustuse. Ja selle ikka leiab. Öelge palun mõni asi, millele ei oleks võimalik Piiblist õigustust leida? Mina tean nimetada vaid üht – ebajumalateenimist. See on aga maailma levinuim patt. Ebajumalateks, kumiirideks, iidoliteks on enamik asju, mida või keda ihaldatakse.
Seetõttu teeb kõhedaks, kui kuuled väljendit "kristlik kasvatus". Selle asjaga tasuks ettevaatlik olla. Kristlaseks ei ole nimelt võimalik kasvatada: kristlaseks saab vaid uuesti sündides. Aga kristlik kasvatus - nii paradoksaalne, kui see ka pole – aitab jumalast teha vaid sigaduste kattevarju.
”Kes võib süüdistada Jumala valitud, Jumal on kes õigeks teeb...”
Pihitoolist oleks abi
Korralik fundamentalistist kristlane üldjuhul ei suitseta, ei joo ega hoora. Aga kui tee peale satub ette mõni nõrgem, kellele on kasulik ära teha, siis litsub selle kõhklematult laiaks nagu lutika, ning ütleb, et see viimane oligi hoor ja joodik või mis iganes. Enne stigmatiseeritakse või kristliku terminoloogia järgi demoniseeritakse inimene väärituks ja patuseks ning siis on juba kõik lubatud.
Tean üht korralikku lugupeetud kristlikku abielupaari, kes küll ei varastanud, kuid kasutasid võõra vara kättesaamiseks kõikvõimalikke teid alates psühhoterrorist kuni valetunnistajate palkamiseni. Vastaseks oli ju lõppude lõpuks ainult “lits lastega”, kellele ärategemine oligi nende kui korralike kristlaste püha kohus. See oli nende missioon.
Nende oma lapsest sirgus täiesti tavaline kurjategija. Keegi ei küsi ”miks”? Võib-olla ei teata, et Eestimaa tuntuim inimsööja oli vabakirikliku pastori poeg. Õudusunenäoks peale ristisõdijate aegu on Savonarola Firenze ja Calvini valitsetud Genf. Pigem küll okupeeritud Genf. Teokraatia on alati andnud kurbi tagajärgi.
Religioosne kurjus on kaval – ta võib end isegi peita nn. ”religiooni vastu ”võitlemise maski taha. Selle eelduseks on, et religioon on inimese tee Jumala juurde, usk aga Jumala tee.
Ja nii võid sa kristlasena saada mistahes rünnakute osaliseks vabakirikus, kes näeb sinus ”religiooni vaimu” ehk siis traditsioonide tähtsustamist või mis iganes, mis pole kooskõlas sellega, mis kohalikule juhile parasjagu meeldib. See mis on või ei ole ”religiooni vaim” teab muidugi ainult vaid kohalik väike füürer ise.
Hoidku Jumal veel selle eest, et mõni religioosne partei võimule pääseks.
Keegi ei valaks võõrast verd kergemini.Sest religioosse inimese jaoks pühitseb kõrgem eesmärk alati abinõu. Algul on see eesmärk Jumala eesmärk pärast on iga eesmärk ”jumala eesmärk”. Jumala pärast võib kõike teha.
Üks, mis siiski aitab kristliku kasvatuse puhul südametunnistust hoida ja seda isegi arendada on pihi sakrament. See on aga protsetantismis kaotatud. Et keegi jumala eest ei saaks teada su südame tõelisi mõtteid...
Mina usaldasin kunagi ühe oma ettevõtte katoliiklasest proua juhtida ja ma võisin teda absoluutselt usaldada. Kord ta isegi nuttis ühe mitte tema süül juhtunud eksituse pärast ja kurtis, et peab nüüd selle pärast pihile minema. Kusjuures vabakiriklased ja protestandid varastasid kõik: juhatajatest alluvateni. Mõni neist oli isegi mõne koguduse juht. Nad mõtlesid selleks välja oma süsteemi: tegid lihtsalt topelthinnad. Ja uskusid siiralt, et see on neile Jumalast antud võimalus raha teenida. Loovus ja prosperity. Hea käekäik on ju ometi jumala tahe.
Hoidku jumal teid religioosse kurjuse eest – inimlikuga saate ise hakkama. Mina usun, et tõelist vaimset arengut on võimalik saavutada vaid tõelise armastuse suunas viiva lakkamatu püüdluse abil.

reede, 27. august 2010

Naiseks või meheks ei sünnita - naiseks ja meheks saadakse

Naiseks (ja meheks) ei sünnita. Naiseks ja meheks saadakse. Anatoomiline sugu pole nüüdisajal enam määrav. Vaadake, kui palju on bioloogiliselt mehi ja naisi, kes pole tegelikult ei mehed ega naised. Mees ja naine saavad meheks ja naiseks vaid kasvades ühiskonnas sotsialiseerumise läbi.

Tuleb tõele au anda ja tunnistada, et puhta matriarhaadi olemasolu ei ole praktiliselt võimalik, sest naiselikkus ei ole ühiskonnas struktuuri loov element. Matrilineaarsed ühiskonnad on tõsiasi, aiaharijate ühiskonna matriarhaat aga siiski liialdus. Nii et siin korrigeerin ka mina oma vaateid. Inimene õpib, kuni elab.

Ühiskond ja hiljem riik tekivad ikka meestejõukudes mimeetilise rivaliteedi tulemusel jne. Armas Engels paneb siin ilmselt liigselt Bachowenile toetudes mööda.

Rääkimine kasvavast matriarhaadist on illusioon, kuna see ei kajastu ei seadusandluses ega riigistruktuurides. Naispoliitikud töötavad pigem patriarhaadi võtmes ja naislauljad-näitlejad parlamendis ei ole veel matriarhaat. Pigem on see mehelik ühiskondlik tellimus. Meeste seltskonnale mõjuvad nad stimuleerivalt.

Pole ka Piiblis kusagil öeldud, et on olnud või tulemas on matriarhaat — tulemas on apokalüpsis ja tulemas on Messias.

Kuigi Itaalia filosoof Julius Evola on seda tõlgendanud kui matriarhaadi märki, ei tähenda söötmise/söömise ja erootika levik veel ühskonna naiselikustumist, vaid pigem naiselikkuse devalvatsiooni. Toitlustamine ja erootika olid naise kontrolli all just siis, kui need olid seotud rituaalide ja tabudega. Nüüd aga kontrollib neid pigem meedia ja Avaliku Sõna Nõukogu, kui üldse.

Totaalne patriarhaat

Kahtlemata oli kodanlik ühiskond patriarhaalne. Meheliku ratsionaalsuse survest räägivad tekkivad vanglad, hullumajad ja kliinikud, nagu seda teraselt on täheldanud Michael Foucault. Olla naine või vaene või töötu oli reformeeritud protestantliku eetika järgi tegelikult needus.

Ka esimesed feministid võitlesid naiste õiguste eest olla nagu mehed. Maria Deraismes, esimene naine, kes võeti vabamüürlaste hulka, asutas looži nimega “Droits de l’homme”, mis prantsuse keeli tähendab tegelt „Meeste õigused“.

See pole niisama sõnamäng, vaid eesmärgiks oligi patriarhaadi õiguste kehtestamine ka naistele. Seega pole feminism midagi muud, kui üks patriarhaadi vorme. Võitlemine naiste õiguste eest mehelikus ühiskonnas tähendab naiste muutmist sotsiaalselt meesteks. Paljudes ärinaistes ja sinisukkades võib näha transgenderlikke jooni. „Sa oled kui mees“ kõlab bisnessleedile tunnustusena.

Kas feministid on mõelnud näiteks „Suure Jumalanna“ või „Valge Jumalanna“ vms. templi avamisest Londonis või Pariisis? Ei, nende eesmärk on mehelikud õigused meeste kriteeriumite järgi, mis tugevdab patriarhaati veelgi.

Mehelik ratsionaalsus sai normatiiviks, naiselik alge oli sentimentaalne, afektne ja vajas sageli ravi. Siit ka naiste muutumine ratsionaalsemaks ja mehelikumaks, köögi ja lastetoa kõrvalejätmine. Naise sünnitusfunktsioonid pole enam prioriteetsed — prioriteetideks saavad edu ja areng, mis kajastub muidugi ka demograafias ja üksikute inimeste rohkuses.

Liberalismi kasvades vaid mehelikkus tugevneb. XX sajandil nõutakse juba meestevaheliste abielude seadustamist. Patriarhaat jõuab faasi, kus ühiskond koosneb ainult meestest või kah-meestest ja paar mees-mees tunnistatakse normatiivseks.

Kui algul veel passiivsed geid kannavad naisteriideid ja aksessuaare, siis täna reeglina juba mitte. Ja huvitaval kombel järgivad naisedki alateadlikult passiivseid pederaste tõmmates püksid jalga. Ühiskond on saanud nii tugeva homoseksuaalse dominandi, et isegi heterod hakkavad imiteerima passiivseid geisid käitumises, riietuses, reklaamides jne.

Mitte võrdsus, vaid sümmeetria

Traditsioonilises ühiskonnas ei olnud mehelik ja naiselik mitte seotud niivõrd erinevate sotsiaalsete rollidega, kui erinevate hingestruktuuridega. Need rollid olid üleminevad.

Traditsioonilised ühiskonnad olid rajatud sugude sümmeetriale. Hermann Whirt näiteks rõhutas põhja Thule kultuuriringi naiselikkuse ja aaria mehelikkuse sümbioosi.

Rääkida võib mida iganes, aga sooline ebavõrdsus on ühiskonda loov element, milleta terve ühiskond pole võimalik. Oluline on soolisuse sümmeetria ja mitte võrdsus.

Tabud ja tervenemine


 
Kuna kaardid ei olnud meie teha, ei ole meie asi hukka mõista Pätsi ja Laidoneri, neid, kes olid korpuses või neid, kes olid leegionis või neid, kes varjasid end mõlema “suure” mobilisatsiooni eest.
 
Jossifi ja Aadu piltide ilmumine särkidele ja pudelitele pole aga muud kui postmodernistlik pastiche ehk kardetud sümbolite paroodia, mis näitab, et oleme nendega kaasnenud traumast üle saamas. Neil pole enam väge ehk peenemalt öeldes: aksioloogilist prioriteeti. See on vabanemise ja üleoleku demonstratsioon – tervenemise tunnus.
 
Kui professor Hain Rebas arvab, et eestlasel on natside ja kommunistide patud teadmata, siis ta ei tunne meie olusid. Natside õudustest ilmus raamatuid vaat et üheksakümnendate alguseni – siiani on meeles lapsena nähtud inimtuleriitade pildid Klooga laagrist.
 
Ei ole ju eestlasel ka Stalini ja ta kaaskonna sigadused teadmata. Juba esimesel Eesti ajal ilmus Daniel Palgi “Stalini” monograafia, mis teda kui gangsterit käsitles ja mida nõuka ajal üsna usinasti loeti.
 
Mäletan: jalgrattaäss Karli Lambot armastas seda seltskonnas ette lugeda ja see kõlas juba toona tragikoomiliselt. Pealegi on vene autorid Stalini&Beria ja Co nii läbi hekseldanud, et vaevalt uut leiab ja neid raamatuid võib nii tõlkes kui originaalis saada poodidest ja Balti jaama turult.
 
Veel naiivsem on arvata, et Stalini sigaduste raamatu “muruseemnena levitamine” võtaks ära nostalgitsemise “vana hea kommariaja” üle. See on nooruse taasigatsus, mis kaob alles siis, kui Nõukogude ajal kasvanud põlvkonnad paremasse paika on läinud. See ei ole tolle aja glorifitseerimine ja seda ei saa ära keelata. “Kuldse nooruse” nostalgia on elu otste kokkuviimise loomulik ja terve protsess.
 
Kolhoosiesimeeste vandenõu
 
Üks vandenõu on isegi meie kuulsal Jüri Linal, kelle sarnaseid konspirolooge jätkub netilinkide järgi küll kõikjale, kahe silma vahele jäänud. See on nn kolhoosiesimeeste vandenõu või professor Rein Ruutsoo määrangut mööda agraarrevolutsioon, mis kuuekümnendate lõpus–seitsmekümnendate algul Eestis aset leidis.
 
Nimelt kasvas pärast Hrušt­šovi eksperimente ja Eesti kui Venemaa toiduaida tähtsustumist põllumajanduse osatähtsus sedavõrd, et majandid said üsna suure autonoomia.
 
Mis seal rääkida: taastati mõisu, korraldati suurüritusi, KEKid ehitasid, anti välja kirjandusauhindu, telliti kunsti, toetati teatreid, maksti stipendiume, vahetati loomade ja liha vastu Venemaa auto- ning muude tehastega masinaid, tegijad ja spetsialistid said ministripalku. Näidismajandites nagu Kirovi kalurikolhoos elati vaat tõesti nii, et “sinult su võimete ja sulle su vajaduste järgi”. Ei jäänud palju maha ka Estonia ja Vilde ning vahest isegi minu taadi Võrtsjärve kolhoos. Kusjuures polnud vaja kasutada mingisugust ideoloogiat. Inimesed, kel selles on osa olnud, ei saa öelda, et see oli halb aeg.
 
Nõme on otsekui ühest torust tulev kriitika, nagu nõuka ajal poleks midagi olnud. “Poed olid tühjad” on saanud parooliks, mida isegi need kasutavad, kes leti alt said. Tegelikult teavad ju toona elanud, et kuigi poed olid tühjad, olid kodused kapid täis vaat et enam kui täna.
 
Fašismiga kollitamine tundub kuidagi kahtlaselt Lääne “suurtele” silmategemisena. Õnnetu Res Publica on saanud juba sildi külge. Püha müristus, mis pagana fašismiga selles “Vali kord!” või “Murrame läbi!” tegemist on – suts sõjaväelikud teised ju on. Natsiretoorikat võib selles näha vaid kuri silm.
 
Eesti meestel juba kord oli õnnetu saatus teenida kahes võõras vaenuväes – enamik oli seal ju sunniviisil. Minu isa oli Vene mobilisatsiooni ajal viisteist ja Saksa mobilisatsiooni eest põgenes Saaremaale, mis oli ka vapper valik. Kuld Lõvis esinesid suured saksa artistid Voldemar Panso ja Artur Rinne, kuid pole me neid kunagi fašistideks pidanud…
 
Fašismi kõige külge­tõmbava­maks elemendiks on olnud…tegelikult stiil, milles suur osa on ka Hugo Bossi disainitud mundritel. Aga lummatus sellest stiilist ei tee veel kellestki fašisti, sellel on pigem maskuliin-erootiline tähendus, mida natsid osavalt ära kasutasid.
 
Eestlane polnud fašist
 
Korpus oli eestlasele nii õnn kui õnnetus: sai olla omadega ja sai eriti vatti. Kodus ootas neid Saksa sõjaväes olnutega võrreldes küll kuldne elu. Välis-Eesti aga sai sellisel kujul üldse võimalikuks tänu leegionimeestele, kes venelast Sinimägedes kinni hoides andsid aega põgeneda. Nende elu hinnaga pääsesid paljud. Oleksid minu äi ja ämmgi läinud, kui äial poleks tulnud viimasel hetkel kange tahtmine pulmaülikonnale järgi minna. Too oli aga viimane paat…
 
Soomepoistel olid ehk pisut paremad kaardid. Kuna meie ise ei jaganud kaarte, siis ei saa me ka vahet teha: müts maha kõigi ees, kes jäid ja läksid, aplaus kõigile, kes tulid tagasi.
 
Me ei saa kuidagi näidata näpuga punaväes teeninud Raimond Valgrele või Tšehhimaalt leegionipoistega tagasi tulnud Arpad Arderile. Igaüks omamoodi, olid nad oma aja kangelased.

kolmapäev, 25. august 2010

Mida teha Venemaaga?

Vene rahvasõna ütleb, et Venemaal on vaid kaks sõpra: armee ja laevastik. Aga kes on Venemaa vaenlased? Kellele on siis õieti vaja jätkuvat külma või nagu nüüd peenemalt öeldakse: sooja sõda Venemaaga?

Te ütlete, et juba Tjuttšev  kinnitas, et Venemaad pole mõistusega võimalik mõista läbisaamisest rääkimata. Et näete, minister  Paet ju püüdis  piirilepingut teha ja kinnitas, et sellega on kõik OK aga välja tuli nagu ikka.

VENEMAA ON MURDEEAS

Hääkene küll, kui me ei suuda ka Venemaad mõistusega võtta – kuigi juba ammu oleks aeg – siis võiks ehk võtta südamega. Mäletate ikka kuis Toots Venemaal valitsejaks käis ja Sankt Peterburg oli suuruselt vaat et teine eesti linn. Me oleme seda kunsti osanud küll ja on meil neid, kes oskavad siiani kui kasvõi kadunud Aadu Luukast meenutada. Minu pärast võivad need Tallinnat läbivad hirmsad naftarongid rahuga ära jääda,  aga  lisaks transiidile annab meie puidutöötlemisele lõviosa tööst vene mets. Asi pole ainult vene turistis või meie hapukoore ostjas.

Omavahel öeldes on asi „tõrksa taltsutamises“, aga meie mängime samasugust tõrgest vastu, mis ei ole mitte küpsuse ja tarkuse tunnuseks. Lakkamatu russofoobia üleskütmine a la „mida halvem, seda parem“  on lapsik ja ei tee nii väärikale rahvale nagu eestlased au. Siinkohal tahaks isegi positiivselt soomlaste kavalusele viidata, sest eks findlandiseerumine olnud ka üks ellujäämistaktika ja elutark  rehepaplus. Praeguse pronksõdurijonnigs teeme tõesti  kõigi nende aastate integratsioonitöö tühjaks.

Venemaa mõistmiseks on oluline pisut tunda vene lugu ja kultuuri. Süvenedes võime öelda, et vene kultuur ja rahvas pole nii küpsed nagu Euroopa rahvad, sest Venemaal pole olnud renessansi ja reformatsiooni jne. Kui te võtate vene poliitikut kui puberteedieas noorukit, millele näiteks on ka Andres Ehin on tähelepanu juhtinud, siis on ju võimalik temast mõistusega aru saada küll, kuigi kogu tema käitumine on peaaegu et ebamõistlik. Paraku  tuleb leppida Igor Gräzini tõdemusega, et meil ei ole vene poliitikat ja niikaua kui ei tule seda taipu, kuis ühtaegu sirge seljaga ja samal ajal paindlikult seda poliitikat ajada, pole meil Venemaa poolt midagi head oodata.

VENEMAA AND WEST

Ameeriklased tahtsid paigutada Tšehhi ja Poolasse  PRO raketitõrjeseadmed, millest Obama loobus. Küsime, kas NATO kujutab Venemaale tõesti ohtu? Kui vaatame tagasi, siis on ju peamiselt NATO taganud 62 aastat rahu Euroopas ja see juba on midagi. Teiseks on Euroopale Venemaa juba täna pigem partner kui vaenlane. Ja paraku on Euroopal Venemaad isegi sutt enam vaja kui vastupidi. Sest vene gaasi ja naftata on lihtsalt kitsas käes.

Muidugi  Läänes on alateadlik hirm määramatu Venemaa suhtes ja tugevnev Venemaa kujutab endas taas määramatut ohtu. Venelased ise tunnevad end natuke võõrastena Euroopa ballil. Venelased aga tahavad, et neid võetakse süütuse presumptsiooniga ja kui vähemalt võrdset. Venelased tunnevad end Euroballil nagu eesti taluprouad muistses „Kuld lõvis” või kuldsüdamete ballil: ebakindlalt ja kindlalt üle pakkudes.

Vastne vene geopoliitika on küll Lääne-Euroopa maha märkinud kui liitlase. Ja muidugi pole midagi uut  päikese all: see on ikka seesama kurikuulus Moskva-Berliin-Pariis telg, millest unistatakse ja mille täitumisele ollakse paradoksaalselt lähemal kui kunagi varem. Venemaa üks paradoks on selles, et Jeltsini ajal kujunenud eliit ja rahvas ei käi ühte jalga ja see on ohtlik nii ühele rahvale kui ka maailmale. Venemaa halvasti varjat saladus on aga see, et eliit on küll kallis, aga äraostetav.

Kui XX sajandi  geopoliitika määratles Eestit ja teisi  balti riike kui puhvertsooni või sanitaarkoridori eelkõige Saksamaa ja Venemaa vahel, siis tänane vene kindralstaabi geopoliitika õpik selgitab, et Baltikun on südamaa  Heartlandi normaalne osa nagu Venemaa ja Saksamaagi ja ei pea kuuluma kellegi mõjusfääri. Vastaspool on aga siis paratamatult Sea-power ehk merejõud USA ja mõnede rannikuriikide näol.

Vaatamata sellele, et vastne geopoliitiline kontsept on kõrgemal tasemel heaks kiidet, on  Venemaal ikka sõnade ja tegude vahel kuristik. Venemaa välispoliitika on endiste N. Liidu maade ja Ida-Euroopa suhtes järsk, aga Lääne suhtes pigem pehme.

Problemaatiline on Venemaa suhtumine Ameerikasse: ühelt poolt liberalismi ideaal, teisalt ühepolaarse maailma tegija ja värviliste revolutsioonide rahastaja.  Venelased on üldiselt päri, et neil on korruptsioon ja inimõigustega pole asjad korras, kuid nad heidavad ameeriklastele ette silmakirjalikkust: nimel teostava ameeriklased nende meelest demokraatia sildi all oma geopoliitilisi huve.

KAS HIRM VÕI EBAKINDLUS?

Ühepolaarse maailma vastu ollakse aga põhjusel, et ilma geopoliitilise tasakaalustava opositsioonita võivad edaspidigi juhtuda taolised asjad nagu Afganistani ja Iraagi vägisi õndsaks tegemine. Ent ameeriklastest endist peab Venemaad oma vaenlaseks vaid 2% ja tõsiasi on, et teist samapalju peab Ameerika vaenlaseks Ameerikat ennast, kes endale vaenlasi soetab.

Kui nüüd veel tulla Venemaa ebakindluse ja ülepakkumiste juurde suurel Lääne ballil, siis ilmselt on üks vast kahe silma vahele jäänud  tegur see, et  Venemaa ei ole oma ajaloo ja traditsiooni tõttu olnud just parim läbirääkija. Lihtsalt see kogemus on olnud napp. Venemaa on olnud enam dikteerija. Siin on taas vaja kannatlikkust ja taipu otsekui murdealistega.

On ilmne arusaamatus tõlgendada „Mittenõustujate marsi“ laialiajamist ja Limonovi&Kasparovi areste, kui vene valitsuse hirmu. Ei, see on tüüpiline puberteetlik ülereageerimine, mid ilmselt miitingute stsenaristid ka taotlesid.  See ei olnud vene valitsuse küps käitumine, vaid möödalask. Poliittehnoloogiliselt saigi väljaastumise peamine eemärk olla saavutada just selline tulemus, mis näitaks, et Venemaal surutakse maha kodanikuühiskonda ja andis võimaluse USA Riidepartemangul avalikult teatada just nende ühenduste toetamisest ja mitte väikese summaga. 1.2 miljardit dollarit on midagi väärt. Huvitav on see, et valimistel ei oleks Kasparovi, Kasjanovi & Limonovi alliansil mingeid šhansse. Siin on huvitav jälgida XXI sajandi poliitika trendi liikumist partepoliitikast kodnikeühenduste poliitikaks.

MIDA TEHAVENEMAAGA?

Kes Brüsseli koridoride hõngu on pisutki nuusutanud aj meie saadikute kõnesid tühjadele saalidele jälginud, see mõistab et tegelikult ei ole Läänel meist suuremat. Rootsi pankade spetsid juba lasevad rataskohvritega ringi ja löövad kokku, kas meil rahakraane kinni keerata või lasta veel pisut joosta. Ja ega pankuridki need peaotsustajad ole -  seal taga on kõikvõimsad fondid ja ametiühingud, kelle raha neid toidab.

On lühinägelik loota Lääne igavesele armule ja eurorahade lõputusele. Strateegiliselt  on äärmiselt vajalik taastada normaalsed suhted Venemaaga, kuigi see tundub täna väga
ebapopulaarne ja peaaegu võimatu. Aga kõik on võimalik sellele, kes usub. Sakslased on meid lüpsnud kuni Eesti Vabariik neil 1919 maa natsionaliseeris ja asuniketaludeks jagas. Lugege toonaseid ja veel läinud sajandi 20-ndate aastate saksa lehti – nad leiavad, et Eesti valitsus oli hullem kui kõik pagana bolševikud kokku.

Omavahel öeldes, on Venemaa see, kes tegelikult vajab liitlasi ja sestap pole meil vaja kahes suunas ja neljas reas Venemaa poole ja sealt ära kihutada, vaja on vaid Venemaad mõista. Kui me oskaksime venelastega õigesti käituda, siis nad leiaks varsti, et liitlastena oleme neile vägagi vajalikud –  ja vahest isegi seda, et Venemaa tõelised vaenlased pole tegelikult väljaspool, vaid Venemaal endas  - ning meil on sissepääs pea piiramatusse varaaita. Aga siingi - võta või jäta - kaader otsustab kõik

teisipäev, 24. august 2010

Doris Kristina Raave

Sulnis Kristus


Giotto di Bondone - Kristuse taganutmineKui peaks pikemaks ajaks minema üksikule saarele ja kaasa võiks võtta peale Piibli vaid viis kristlikku raamatut, siis oleks see täiesti tõsine probleem. Esimesed kolm leiaks kohe: Augustinuse "Pihtimused", Thomas Kempise "Kristuse jälgedes", Thomas Wilcoxi "Mett kaljult"...ja...ja olekski kimbus..

Kõik muu, mis Kristusest kirjutatud tundub kuidagi väga sekundaarne, "tema kohta käiv", dotseeriv, kordav, lapsik, rumal, raske, akadeemiline, liberaalne, konservatiivne ja nii edasi. Jah, muidugi leiaks mõned kohad Lewiselt ja Chestertonilt, Loyolalt, Dantelt, müstikutelt.

Aga kirjatükki "sulnist Kristusest" nagu vene filosoof Rozanov teda nimetas, on tõesti raske leida. Sestap olen püüdnud siia alandlikult korjata mõned mõtted ja vahendused, millest ehk aimub pisut Suurest Müsteeriumist ehk salaasjast Kristusest meie sees.

Kristus kui romantik

Üllatavalt võib Kristuse tunnetuse ära tunda neis, kes on Maria Magdaleena ja patuse naise moodi, kes on palju armastanud, palju patustanud ja palju kannatanud. On paradoksaalne, et ehedat Kristuse-tunnetust võib kohata sellisel maailmamehel ja esteetide kuningal nagu Oscar Wilde. Jah, Wilde puhul on tõesti nii nagu Borghes on öelnud, et kiputakse unustama, et tegelikult oli tal pea alati õigus.

"Minu meelest on ajaloos kõige kahetsusväärsem see, et Kristuse enda taassündi, mis on loonud Chartres´i katedraali, Arthuri legendide tsükli, Assisi püha Franciscuse elu, Giotto kunsti ja Dante "Jumaliku komöödia", ei lastud areneda oma rada, vaid selle katkestas ja rikkus ära igav klassikaline renessanss, mis andis meile Raffaeli, Palladio arhitektuuri ja kopitanud prantsuse tragöödia, Saint Pauli katedraali ja Pope luule ning kõik muu, mis on tehtud väljastpoolt ning surnud reeglite järgi, mitte aga tärganud seestpoolt mingi vaimuvälgatuse ajel. Kus iganes on kunstis romantiline liikumine, seal on kuidagiviisi ja mingil kujul ka Kristus või Kristuse hing, " ütleb ta.

Tõepoolest on Kristus kõigi romantikute eelkäija ja arhetüüp. Kristuse loomuse aluseks on loovus ja armastus. Ainult loovus ja armastus on võimelised mõistma "pidalitõbise tõbe, pimeda pimedust, ainult naudingutele elavate inimeste põletavat piina, rikaste kummalist vaesust". Kui lüüakse hingekella, siis ei lööda seda ainult surnule, vaid meile kõigile. Mis iganes juhtub kellelegi, juhtub meile kõigile. Meie oleme omamoodi osalised kõiges maailma hea- ja süütegudes. Me oleme üks nagu Kristus ja Isa on üks. Ja sestap me pääseme vaid tema läbi.

See on küll mõistukõne ja tähendamissõna, aga selles on üks Kristusele väga oluline hingetunnetus.

Kristuse isiksuse mõju

Kristus näeb kõiki inimesi, kõiki erinevaid eraldatud rahvaid ühtsena. Ta näeb, et elu kummalisel maastikul, selle tõusudel ja mõõnades, selle keerdkäikudes ja tippudes on vaid Jumal ja Inimene. Ja ainult Jumal saab võtta inimese koorma, süü, eksimused, kannatuse ja ilmutada end inimese kahetsuses. Inimese alandlikkuse ilus. Inimese meelekurbuse ja -paranduse valguses. Ja nad saavad kokku. Ja nad võivad olla kui üks.

Kui me räägime suurtest armastajatest, siis on Kristus kahtlemata suurim. Kristuse imed on tegelikult sama loomulikud kui kevadine saabumine. Oscar Wilde kirjutab oma pihtimuses "De porfundis":

"Mul ei ole põrmugi raske uskuda, et tema isiksuse tõttu võis tema pelk juuresolek vaevatud hinge rahu tuua ning need, kes puudutasid ta riideid või käsi, ei tundnud enam valu, või kui ta möödus tavapärast elu elavatest inimestest, siis nägid need, kes ei olnud kunagi silmanud elu saladusi, neid selgesti, ning need, kes olid kurdid igale häälele peale naudingute hääle, kuulsid esimest korda armastuse häält ja leidsid, et see on sama kaunikõlaline kui Apolloni lauto, või et pahelised kired põgenesid, kui ta lähenes, ning inimesed, kelle igav fantaasiavaene elu oli olnud üks surma vorm, oleksid otsekui hauast tõusnud, kui ta neid hüüdis.
Või et kui ta künkanõlval oma õpetusi jagas, kadus rahvahulga nälg ja janu ja selle maailma mured ning et ta sõpradele, kes teda söögilauas kuulasid, tundus lihtne toit parimana ja vesi oli vein ning terve maja sai täis nardi lõhna ja sulnidust".

Just see "sulnidus" on mu meelest Kristuse juures eriline. Uku Masing ütles kunagi, et pühakut tuntakse ta naabri järgi. See tähendab, et kui keegi on tõesti püha, siis ka tema naaber ei sa enam elada väiklast ja isekat ja paha elu.

Siin on aga üks asi - nimelt on pärast niinimetet suurt valgustust ja läbilõikavat modernismi katkenud mitmed hinge hõbenöörid ja inimene on läinud tuimaks mõistma. Nii et tänane inimene ei pruugiks midagi taibata ka kui Kristus ta kõrvalkorteris elaks. Ta jooks ja sööks ja ajaks raha ja kõike muud taga nagu ikka.

Ta isegi ei viitsiks enam Kristust risti lüüa nagu seda taastulnud Kristusega tehakse Dostojevski "Suures Inkvisiitoris". "On veidrik", kehitaks ta lihtsalt õlgu, või lihtsalt vannuks, et "kuradi usklikud igasugused... tuleks..." ja sõimaks natuke netiväravas.

Bacon ütleb, et igasuguses ilus on mingi proportsiooniveidrus. Nende kohta, kes nagu ta isegi on dünaamiline jõud ehk teisi sõnu, kes on sündinud vaimust, ütleb Kristus, et see on kui tuul, mis puhub, kust tahab, sa kuuled ta häält, aga ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Sestap lummabki Kristus nõnda kunstnikke, kinnitab Oscar Wilde. Temas on kõik elu värvikad koostisosad: saladus, kummalisus, paatos, mitmetähenduslikkus, armastus, agoonia ja ekstaas. “Ta tõmbab ligi imestavat loomust ning loob selle meeleolu, mille kaudu ainult ongi võimalik temast aru saada, ” kirjutab Wilde ja mu meelest on see üsna oluline.

Kristuse järgimine kui inimeseks saamine

Wilde ütleb, et Kristus on suur individualist, aga kui süvenda, siis on selge, et Wilde peab selle all silmas sedasama, mida Carl Gustav Jung individualisatsiooniks ehk teisi sõnu inimeseks saamiseks nimetas. Inimhing on see, mida Kristus otsib. Ta ütleb, et Jumalariik on seespidi teie sees ehk teisi sõnu inimhinges. Kristus võrdleb seda väikeste asjadega, tillukese seemne, peotäie pärmi või pärliga. Wilde ütleb, et ta teeb seda seepärast, et inimene saab oma hinge mõista üksnes vabanedes võõrastest kirgedest, kogu "õpitud" kultuurist ja kõigest välisest olgu see hea või kuri.

"Miski pole inimese juures haruldasem kui tema enda tegu", ütleb Ralph Waldo Emerson. See on täiesti õige. Enamik inimesi on teised inimesed. Meie mõtted on kellegi teise mõtted, meie elu on järeleahvimine - mimesis. Meie kired on demod ja kloonid. On traagiline, pihib Oscar Wilde, kui vähesed inimesed üldse valdavad oma hinge, enne kui nad surevad.

Kristus ei olnud ainult vaeste aitaja ja kaasatundja - veel enam jätkus tal loovat kaastunnet neile, kes olid kalestunud hedonismis, neile, kes raiskasid oma vabadust asjade orjastamisega, neile kes kandsid pehmet rüüd suursugustes majades. Wilde ütleb, et Kristusele näisid rikkus ja lõbu, vaat et suuremate tragöödiatena kui vaesus ja kurbus: "Kes teaks veel paremini kui tema, et meid ei määratle mitte tahe vaid kutsumus, ning et viinamarju ei saa korjata okaste küljest ega viigimarju ohakatelt."

Kristus ei uskunud teistele elamisse kui õigesse teesse. See ei olnud tema usu alus. Kui ta ütles, et andke andeks oma vaenlastele, siis ei öelnud ta seda mitte vaenlase, vaid sinu oma hinge pärast.

Kui ta ütles noorele rikkale mehele, et müü ära kõik mis sul on ja jaga vaestele, siis ei teinud ta ka seda mitte vaeste pärast, vaid noor mehe kauni hinge pärast, keda jõukus määris.

Kui Kristus ütles, et uue käsu annan ma teiele, et te peate üksteist armastama nii nagu mina teid olen armastanud, siis ütles ta lihtsalt seda, et me kõik oleme üks. Ja Kristuse armastus oli kõige inimlikum armastus - ta andis oma elu teiste eest. Jumal on inimlik. Inimene on paraku üsna ebainimlik.

Kristus teadis, et mitte tõde, vaid armastus ongi see kaotsiläinud saladus, mida targad mehed on otsinud ning, et ainult armastuse läbi võib jõuda nii patuse südameni kui Jumala ette. Sestap vastas ta Pilatuse küsimusele "Mis on tõde", vaikimisega. Ta oli ise tee, tõde ja elu.
Kui Kristus ütles, et armastage teisi, nagu iseennast või täpsemini, et nad on nagu teie - siis ta ei öelnud, et elage teistele, vaid, et teiste elude ja inimese enda elu vahel pole tegelikult vahet. Sellega andis ta inimesele avardatud jumaliku isiksuse.
Kristuse tulekust saadik on iga inimese ajalugu terve maailma ajalugu või võib selleks saada.

pühapäev, 22. august 2010

Brigita festivalil

Eluaegne tervenemine

Brandon Bays „Rännak”
Tallinn, Pilgrim, 208 lk

Brandon Baysi „Rännak” ei ole tavaline eneseabiraamat. Pigem on see tänase päeva „Colas Bregnon” ehk siis veel üks „elame veel” kogemus. Mõelge ise: naisel on korvpallisuurune vähkkasvaja ja talle antakse mitte enam kui kaks kuud. Ta maja ja vara põleb maha. Mees jätab ta maha. Tütar katkestab suhted. Mida veel?

Brandon töötas 1990-ndate algul ameerika Peep Vainu Anthony Robbinsi meeskonnas. Ta suhtus oma haigusesse rahulikult ja uskus, et saab terveks, kusjuures tervenemismeetodi tuletas  ta ise ja see oli emotsioonide vabastamine rakumälust. Brandon nimetas selle journey- ehk siis rännakumeetodiks.

Kuigi Brandon tervendas end ise, on tema meetod mõeldud kasutamiseks koos partneriga. See on nii, et partner juhendab ja sina lähed emotsioonide sisse, neist läbi kuni sisemise lätteni. Kui transpersonaalse psühholoogia aluspanija Sranislaw Groff alustas katseid LSD-ga, tehti ka Moskava katseid meskaliini jms. psühhotroopsete ainetega. Ja katsetele kutsuti erilisi inimesi. Ettepanek tehti ka meie Uku Masingule. Masing ütles, et  ta oleks läinud küll, aga ei tahtnud vene keeles neist kogemustest rääkida. Ta soovitas selliseks kogemuseks leida partner, keda võib usaldada ja  võiks sinult küsida sulle elutähtsaid küsimusi.

Baysi raamatu peateema on vähist tervenemine ja tervenemismeetodi tutvustamine. Meetod on geniaalselt lihtne ja Brandoni sõnul toimib seetõttu eriti hästi just laste puhul, aga ilmselt võib sisemisest tervenemisest olla abi paljudele kasvõi toeks meditsiinilisele ravile.

Eesti lugeja on selliste raamatute vastuvõtuks ette valmistet Daniel Golemani emotsionaalse intelligentsi raamatute ja Luule Viilma teoste läbi. Brandon on lihtsam ja Brandon on usaldust äratav. Kuigi meil ei ole veel rännakuterapeutidest kuulda, söandan prognoosida, et me saame neist kuulda õige pea. Ja seda just meetodi lihtsuse ja usalduväärsuse tõttu. Aga nagu psühhoanalüütiku poole pöördujast saab tõenäoliselt analüütiku püsiklient nii ka efektiivne rännakuteraapia ei saa olla pelgalt ühekordne vaid on  paraku eluaegne.

Mati Unt Noores Tartus

60-ndate lõpu Tartu oli kui suur hiliskevade. Ülikooli klubis toimusid edasi “Rajaca” paroodiaõhtud ja kuulsast Suitsu-õhtust kasvas otsekui loomulikult välja Toomiga-Hermaküla teatriuuendus.

Tundus, et nad teevad midagi väga olulist. Midagi eksistentsiaalselt tähtsat. Midagi tõelist. Ja pole siis ka imestada, et minagi sinna kippusin ja Toominga ka ära rääkisin, et ta mind truppi võtaks.

Paraku oleks see mu niigi ülemäärasele uhkusele juba ohtlikult liiast olnud ja päris proosaline pohmakas ei lubanud mu kokkulepit ajal kohale minna. Pärast Kiho ütles, et Tooming küsinud, et mis selle noore Raavega siis hakkas, et ei tulnud. Ütle, et luftitab, sõnasin mina ja ei saanud kuidagi jagu kummalisest sisetundest, et ma tõesti ei peaks sinna minema.

UNT JA VAHING LAUA ALL

Unti ja Vahingut kohtasime esimest korda doktor Ago Kivilo juures, kus Vahingul  järjekordne Spiel käsil oli. Nad nimelt roomasid poolhämaras toas mööda suurt elutoa põrandat  ikka ja jälle suure eestiaaegse kirjutuslaua alt läbi.

Kui Unt taas parajasti oli laua alt välja tulemas ja oma sassis pead tõstis, pani Vahing äkki tule põlema ja ütles. “See roomaja on raffakirjanik Mati Unt.” Selline katkestus ja publiku tähelepanu oli Undile muidugi suht ootamatu.

Külalised ei osanud selle peale midagi kosta. Õhku jäi värelema aim, et kui Vahing ka ei mõnita Unti, on Unt kuidagi omapäraselt Vahingu meelevalla all. Teatraalsust oli  Undi toonases pidupanemises aga küllaga.

UNT ÄHVARDAB ÄRATUSKELLAGA

Kord kohtasin lõbusat Unti koosa ühe intelligentse venelasega Riia mäel. Unt teatas kohe kaaslasele, et oma elu kiishetkedel kohtab ta alati noort Raavet. Kutsusin nad siis enda poole. Sharmantne venelane ei olnud keegi muu kui Lotmani parem käsi ja tulevane semiootikaprofessor Igor Chernov.

Rääkisime veini juues hommikuni. Unt heitis vahepeal pikali. Kui olime Chernoviga millegipärast oma jutuga Maupassandi ja Tshehhovi võrdlemiseni jõudnud, ärkas Unt üles ja lubas meid kellaga visata, kui me veel mõne kirjaniku nime nimetame. Siis kui me veel kirjandusest räägime. Ja siis kui me veeel üldse räägime.

Igatahes hakkas ta   meid selle kellaviskamisega -  keeldudes kella käest andmast – shantazheeerima, nii et meil tuli oma vestlus lõpetada ja temaga tegelema hakata. Kõigepealt muidugi paluda, et ta seda kella ka vastu ahju puruks ei viskaks, mida ta oli just nõuks võtnud teha.

RAAMATUTE VÄLJAVISKAMINME

Olin just andnud oma kesklinnakorteri võtmed Paul-Eerikule, et nad võiksid sinna minna pidu jätkama kuniks me oma asjaajamistega jõuame.

Ku koju jõudsin oli korter rahvast täis ja kõikjal söödi kapsast. Jaan Tooming istus mu õe toas teispol eesriiet ja ajas juttu ise õe pilti käes hoides.

Küsisin, et miks nii. Jaan ütles, et tesipole ei lubatud minna.

Paul-Erik ja Johnny B. hakkisid köögisd kapsast. Mati Unt käis siin seal edasi tagasi ja oli kuidagi ärritatud. Siis ütles, et a peab ära minema.

Saatsin ta välja, ja kui me ukse juures lähestikku seisime küsisin Mati pungil põue vaadates:
“Mati, mis raamatud need sul põues on…
“Ei midagi,” ütles Mati ja pani käed rinnale otsekui Joosep Toots.
“Näita aga välja…” ütlesin ja võtsin ostast kinni.
“Kuule, need ju minu raamatud, “ ütlesin ja mõtlesin ise, et pagana pihta, need olid ju  all kapis..kust nüüd
.
Üks raamatutest  oli sellesamuse Maupassandi, kelle pärast pidime äratuskellala saama, mäeatusraamtu “Vee pääl” eestiaegne väljaanne.

“Mõned raamatud lihtsalt ärritavad mind ja ma pean nad ära viskama,” ütles Mati.
“Mati., “ ütlesin, “Sa võid oma raamatutega teha mis tahad, aga need paneme nüüd tagasi, “ ütlesin mina.
“Ega ma ainuilt oma raamatuid, viimane kord  viskasin Vainsa raamtud ka aknast väja, “ ütles Mati ja vaatas mulle kuidagi eriti süütult otsa.

Pärast küsis mu toonane sõbranna, et äkki tahtis Mati raamatu hoopis ära virutada. Äkki on ta kleptomaan.

“Seda ma küll ei usu,” ütlesin, kuigi mõtlesin, et need paganama raamatud olid ju kinnises kapis ja sealt andis neid välja õngitseda. Aga ma ei arva, et eesti kirjanduses meil Koidula kõrval ka teine kleptomaan oli, kuigi kurjad keeld räägivad…

BAROKSED SEISTMEKÜMNENDAD

Ja siis tuli pikk seitsmekümnendate pärastlõuna. Otse kui kell oleks kogu aeg olnud kaks. Seitsmekümnendad olid   kui üks pikk täissöönud põuaaeg, enesega rahulolev ent palju värvivaesem,  kui  veel see võimalusi täis kadunud kevade.

Kuigi Praha-kevad summutati suubus Tartu kevad kuidagi sujuvalt 70-date asisesse südasuvve. See oli otsekui renessansi sumbumine barokki.

Midagi oli ärganud ja sellest ei saanud enam päris lahti, see miski ei leidnud omale kohta elus ja püüdis end ilmutada muusikas ja seltsielus ja ehitsumalevas ja kindlasti ka teatris, kus ta näiteks ka Jaan Toominga/Uku Masingu tipplavastustes välja tuli.

Seistmekümnednad oligi üks suur barokne theatrum Dei, milles me kõik kui marionetid tahes-tahtmata osalesime.

Doris Kristina Raave

MÄLETAMISEST

Artur Adson
Siuru-raamat
Tänapäev, 358 lk.



Artur Adsoni „Siuru raamat” on palju enamat kui vaid ühe meie kultuurielu kõmulisema kirjandusrühmituse raamat. „Siuru-raamat” on adsonlikult detailirohke mälestusraamat eelmise sajandi esimese poole Eestist ehk siis niiöelda meie kuldajastust. Just hea detailitunnetus on Adsoni tugevus ja seetõttu on teda nimetet ka biidermeierlikuks väikeste asjade armastajaks.

Mäletate kuis Adsoni meenutusraamat „Lahkumine” algab kirjeldusega Tallinna turul prohveteerivast Karl Reitsist „Häda tuleb!”, keda praktiliselt pole Eesti kutuuriloos tähele pandud, kuid kelle sõnadest sai järgnevate aastate ühisnimetaja.

1949 aastal Rootsis ilmunud „Orto” kirjastuse väljaandest eristub „Tänapäeva” kirjastuse „Siuru raamat”   rikkalike illustratsioonide/fotode poolest. Adson on hea kirjanduslik portretist. Nii ütleb ta mõne sõnaga olulisema. Näiteks: „Eduard Laamanist kujunes Vabariigi ajal silmapaistvaim pea, usinaim literaat ja vaimukaim mees meie ajakirjanduses”. Sellega on kõik öeldud, kuigi taas on toonane tippliteraat tänaseks suurenisti unustet. Ehkki teenimatult.

Sajandi esimese paari-kolme aastakümne või rohkema jooksul oli autori sõnul, aga Tallinna haritlaskonna populaarseim kuju sootuks kunstnik Ants Laikmaa, kellele on raamatatus pühendet eraldi peatükk (Pane tähele, et kurikuulsale Johannes Vares-Barbarusele pühendab Adson nn. vahepeatüki). Raamatu poleemiliseim osa ongi Vares-Barbaruse. August Alle ja Johannes Semperi portreed, mis on ilmselt tõesti natuke kibestunult tagantjärgi targad.

Adson väidab, et  „kindlasti vist” leiutas ja tõi sõna „kohvik” eesti keelde ei keegi muu, kui tänase päeva eesti nõutuim ja hinnatuim „külmetav kunstnik” Konrad Mägi. Olen imestanud, miks Mart Kivastik pole lisaks kunstnike-lugudele võtnud ette vaat, et veel värvikamat ja dramaatilsemat  „Siuru-kevadet”, mis sobiks ju Viinistu suvelavale suurepäraselt.. Kas osalt äkki sestap, et kui kunstnik on ka tänases Eestis ikka tehtud mees, siis kirjanik vaat et paaria kui sa pole just Kross-Kivirähk-Kender-Kõusaar või Kerttu Rakke?

„Siuru” sünnib Adsoni järgi vastukaaluks Mait Metsanurga kirjandusliku parlamendi kokkukutsumisele. Nime annab kirjanduspreester Tuglas ja „Siurusse” kuuluvad sellised värvikad nimed nagu Marie Under, August Gailit, Henrik Visnapuu ja algul Underi paaži, võõrustaja ja kohvikeetjana Artur Adson.

Visnapuu ja Gailit nimetasid end „Siuru” santlaagriteks vastandades nii kitsarinnalisele filisterlusele ja moodustades „Siuru” vasaku tiiva. Printsess Marie Underit ei saanud muidugi santlaagrite hulka arvata ja nad jäävad Adsoni ja Tuglasega parempoolseteks esteetideks, kelle hulka loetakse hiljem ka Semper  koos oma impressionistliku „Pierrot´ga”. Esimesed rahad tulid „Siuru”  loteriist, kus olid auhindadeks ka näiteks „Gailit ja Visnapuu tunniks ajaks käsutusse,” mis olevat läinud õige kuumalt.

Konspiroloogia – postmodernne teadus



John Lawrence Reynolds
Inimesed varjus.
Ajaloo kurikuulsamad
salaühingud seestpoolt.
Olion, Tallinn, lk. 269.


Mida  kindlam on meie elu, seda enam irriteerivad meid saladused. Konspiroloogia on saanud erilise tähenduse just postmodernsel ajastul, oma püüdlustega erilise, esmapilgul absurdse ja esoteerilise poole naerdes nii irooniliselt välja Valgustusajastu ratsionaalse  ja positiivse suhtumise ajalukku.

Konspiroloogia tegeleb salaühingute ja vandenõu fenomeniga ja on pop sestap ideed vandenõust annavad vastuse mitmetele lahendamata mõistatustele ajaloos. Tänapäeva konspiroloogia jätkab igavest teemat tumedatest jõududest..

Reynoldsi järgi on salaühingud aja jooksul muutunud. Antiigis olid need peamiselt filosoofilised ja religioossed. Keskajal liitus poliitiline faktor, kui valdavaks jäi ikkagi usk. XVIII sajandi keskpaigaks iseloomustas ühinguid kaks põhisuunda: esiti poliitilised ja vennaskondlikud salaühingud  ja teiseks otseselt kuritegelikud organisatsioonid, mis kasutasid salajasust varjat eemärkide saavutamiseks.

Vandenõuteoreetikud usuvad, et maailma saatust määravad vabamüürlased, juudid, gnostikud, wicca nõiad või druiidid, Bildebergi Grupp või illuminaadid või Skull&Bonesi liikmed. Kriisid? Katastroofid? Sõjad? Ainult lihtsameelsed usuvad, et nende teke on loomulik. Vandenõuteoreetikute meelest on kõige selle taga salaühingute nähtamatu käsi.

Kui traditsiooniline demonoloogia omab kindlat religioosset struktuuuri, siis konspiratsiooniteooriad on just seepärast erilised, et neil puudub kindel meetod. Siit ka omamoodi kaos ja võluv kõikelubav mängulisus, mis just teebki nad postmodernile omasteks.

Kuna tõde on varjatud ja ohtlik, siis saab igast konspiroloogist omamoodi agent Mulder. Mel Gibsoni taksojuht filmis „Vandenõuteeooria" tundub algul meelesõgedana, kuid pärast selgub vastupidi: kõik normaalsed on petetud ja tema on ainus, kes taipab tõtt. „The truth is out there», kordab Gibsoni kangelane. Reynolds on hea teejuht postmoderni teispoolsusesse.