Pages

Raivo Raave

teisipäev, 31. august 2010

Hinge laadimine


Botticelli - ÕndsakskuulutamineÜks meie aja märke on hinge kaotus. Ainult hingega on nii, et hinge puudumine ei tähenda sugugi kergendust. Ärakadunud hing tuletab end meelde tühjustundes, rõhumises, depressioonis, vägivallas ja mõtte kaotuses.
Meil on kalduvus neid sümptome ükshaaval ette võtta, kuid peaprobleem on selles, et oleme kaotanud hingetarkuse. Otsekui amputeeritud kehaosa võib edasi valutada, annab ka kaotatud hing end ikka ja jälle tunda.

Olla oma hinge kuraator

Hing ei taastu meie elus ise, vaid ta vajab meie tähelepanu ja võimeid. Platon kasutas terminit techne tou biou – mis tähendab elutehnikat. Cura animarum tähendab traditsiooni tarkuses nii hingehoolt kui hinge laadimist. Psühholoogia on ilmalik teadus, hingehool sakraalne kunst.
Traditsiooni mõisted ei olnud täpselt defineeritavad ja mida enam mõiste tähendas, seda rikkam ta oli. Üsna raske on täpselt määratleda, mis hing on. Kui me ütleme, et hing on psüühika, siis on see ju üldiselt õige, aga kui me ka kogu psüühika läbi uurime, siis hing kaob ikka käest. Intuitiivselt me teame, et kui meil on tegemist millegi tõelise ja sügavaga, siis me saame öelda, et sel on hing.
Tänapäeva hingehooldus õpetab, et kui sa mõtled positiivselt, oled empaatiline, ei ole paks ja armastad kallistada, siis su probleemid lahenevad peagi. Traditsioonilise käsitluse järgi oli vaimne ehk spirituaalne elu absoluutselt vajalik hingelise tervise jaoks.

Hing kui kese keha ja vaimu vahel

Vaim kandub ikka kõrgustesse ja kaugustesse – piiride taha. Transtsendentne ehk väljaspoolne on vaimu ala. Maine maailm tõmbab meid aga nii endasse, et varem või hiljem unustame vaimu.
See, mida vajame on hing keskpaigas, kes hoiaks vaimu ja mateeriat, ideid ja elu, spirituaalsust ja maailma tasakaalus. Immanentne ehk seespoolne on hinge ala – jah tundehinge, mõistushinge, teadvus- ja vaimhinge ala kui hingemaad jagama hakata.
On huvitav, et Platonil on sõna “teraapia” seotud jumala teenimisega. Sokrates ütleb, et terapeut on keegi, kes kannab hoolt teenistuse paraktilise külje eest.
Me kõik võime olla oma hinge curatorid või hooldajad, mis tähendab sisemist preestriteenistust ja isiklikku religiooni. Hinge taastamine tähendab vaimsele kindla osa andmist oma elus. Rooma kirjanik Apuleius ütleb, et igaüks peaks teadma, et ta ei saa elada teisel viisil, kui harides oma hinge. Täpselt nii nagu aednik harib oma aeda.
Epikuros – vast üks kõige valestimõistetuim filosoof – ütleb: “Ei ole kunagi liiga vara või liiga hilja hakata kandma hoolt oma hinge heaolu eest.”

Praktiline hingehooldus

Kui inimesel on mingi probleem, siis ta püüab seda lahendada. Kui inimesel on mingi häda, millega ta ise hakkama ei saa, siis pöördub ta spetsialisti poole.
Hingehool pole aga probleemide lahendamine, vaid järkuv protsess, mis puudutab nii elu pisiasju kui suuri otsuseid.
Hingehool ei pruugi keskenduda üldse isiksusele või suhetele. Hingehool tähendab tähelepanu pööramist asjadele meie ümber, kodule, meie päevakavale, vahest isegi riietele, mida kanname. Kui meie räägime hingest, siis mõtleme, midagi sisemist, traditsiooni targad aga nägid inimese hinge ja maailmahinge lahutamatuna.
Renessansifilosoof  Marsilio Ficino pöörab oma “Eluraamatus” tähelepanu värvide valimisele, lõhnadele, ülidele, jalutuspaikadele, kohtadele, kus käia – väga konkreetsetele igapäevastele otsustele, mis kas toetavad või rikuvad hinge.
Niisiis ei ole hingehool tingimata mitte probleemilahendamise metoodika. Hingehoole eesmärk ei ole probleemideta elu nii et meie hing ei läheks kunagi täis, vaid see on tavaelule sügavuse ja väärtuse andmine. Hingehool ei pruugi probleemis näha tingimata vaenlast, vaid võib näha ka sõpra.
Hingehool algab arusaamisest, kuis hing end ilmutab ja toimib. Me ei saa hinge eest hoolt pidada, kui me pole tuttavad hingeteedega.
Üks hea viis hingehooleks on lugude jutustamine, jah , oma elu lugude jutustamine. Just  jutustamine ise ja mitte jutustuste tõlgendamine. Jutustamine aitab meil mõista teemasid, mis korduvad-tiirlevad meie eludes – või poolpiltlikult nad avavad meile müüti, mida elame.
Renessansimõtlejad ütlesid, et iga inimese olemus on kui täht taevas – oluline on see välja tuua.
Hing väljendab end erinevates värvides kaasa arvatud hall ja must. Hingehool tähendabki tunnistada ja tundma õppida kõiki värve, mitte ainult heledaid ja säravaid.

laupäev, 28. august 2010

http://www.youtube.com/watch?v=oAHurTqoVAo

Religioossest kurjusest

Uskusin siiani, et kristlik kasvatus võib äratada inimese südametunnistuse. Tegelikult on aga vastupidi.
Kristlik kasvatus uinutab selle. Vahest sootuks. Sest südametunnistuse asemel tuleb jumal või õigemini küll “ise tehtud jumal” ja sellel jumala tahe on juba oma tõlgendamise küsimus.
Dostojevski Ivan Karamazov ütles,et kui ei ole jumalat, siis on kõik lubatud. Tegelikult on vastupidi: kui jumal on, siis on kõik lubatud. Sest see jumal annab kõigele õigustuse, pühitseb mistahes abinõu ja kõike tehakse ju “jumala tahte kohaselt”. Tegija on alati õige.
Ja tal pole mingit vastutust. See jääb jumala kanda.
Ma ei räägi religiooniõpetusest, mis on igale kultuursele inimesele lausa hädavajalik, et tänases maailmas orienteeruda – ma räägin nn. ”kristlikust kasvatusest” ja selle sagedastest viljadest. Kusjuures erandid kinnitavad reeglit.
Ajaloos valitseb religioosne vägivald
Võib-olla mõnedki imestavad, miks kõige silmakirjalikumad ja valelikumad inimesed, keda nad on elus kohanud - on samas… tõsi, tõsi – korralikud kristlased. See paneb küsima, mis asi õieti on religioosne kurjus ja mille poolest ta erineb, tavalisest, mittereligioossest kurjusest.
Selles, et religioosne kurjus on olemas, ei kahtle tänapäeval ilmselt keegi.
Ajalugu on seda täis. Ristisõdijad olid hullemad kui Rooma leegionärid, tule ja mõõgaga misjonärid maailma eri paigus hullemad kui regulaarväed, välja arvatud juhul kui needki tulid religioossuse sildi all.
Enamus sigadusi, mis maailmas on sündinud ja sünnib siiani, on ikka mingi religioosse taustaga. Tegelikult olid seda ka kommunism ja fašism. Hitler oli okultist ja Stalin Gurdijevi seminarikaaslane. Mõlemad uskusid vereohvrisse. Siiani ei suuda ajaloolased mõista, miks Stalin läks sõprade hävitamisele, siis kui võimuvõitlus oli ju juba võidetud.
Ikka seesama religioosne usk, et võiduks on vaja vereohvrit, viis ta nii Kirovi kui oma lähedaste hävitamisele. Ja Bushi rünnak Iraagile põhjendusega: ”Jumal ütles.”
Islam olevadki vägivaldne religioon, arvatakse üldjuhul. See on eksitus. Mille poolest erinevad nende poolt toime pandud terroriaktid kristlaste poolt omal ajal ristisõdades toime pandud julmustest? Kui, siis ainult tehniliste võimaluste poolest. No ja islam ongi ju kristlusest 500 aastat noorem ja sedavõrd siis ka agressiivsem.
Kristlastel puudub tegelikult jumalakartus
Vana Testament ütleb, et jumala kartus on tarkuse algus.
Ühine nimetaja, mis on iseloomulik igasugusele religioossele kurjusele, on aga jumalakartuse ja südametunnistuse puudumine. Just-just. Sest isegi kurjategija puhul südametunnistus kui selline üldiselt esineb. Religioosne kurjategija tavaliselt aga ei kahtle ega kahetse. Tema on juba ette õigeks mõistetud. Gott mit uns.
Korralik kristlane sigatseb silmagi pilgutamata, juhul kui ainult leiab oma sigadusele Piiblist õigustuse. Ja selle ikka leiab. Öelge palun mõni asi, millele ei oleks võimalik Piiblist õigustust leida? Mina tean nimetada vaid üht – ebajumalateenimist. See on aga maailma levinuim patt. Ebajumalateks, kumiirideks, iidoliteks on enamik asju, mida või keda ihaldatakse.
Seetõttu teeb kõhedaks, kui kuuled väljendit "kristlik kasvatus". Selle asjaga tasuks ettevaatlik olla. Kristlaseks ei ole nimelt võimalik kasvatada: kristlaseks saab vaid uuesti sündides. Aga kristlik kasvatus - nii paradoksaalne, kui see ka pole – aitab jumalast teha vaid sigaduste kattevarju.
”Kes võib süüdistada Jumala valitud, Jumal on kes õigeks teeb...”
Pihitoolist oleks abi
Korralik fundamentalistist kristlane üldjuhul ei suitseta, ei joo ega hoora. Aga kui tee peale satub ette mõni nõrgem, kellele on kasulik ära teha, siis litsub selle kõhklematult laiaks nagu lutika, ning ütleb, et see viimane oligi hoor ja joodik või mis iganes. Enne stigmatiseeritakse või kristliku terminoloogia järgi demoniseeritakse inimene väärituks ja patuseks ning siis on juba kõik lubatud.
Tean üht korralikku lugupeetud kristlikku abielupaari, kes küll ei varastanud, kuid kasutasid võõra vara kättesaamiseks kõikvõimalikke teid alates psühhoterrorist kuni valetunnistajate palkamiseni. Vastaseks oli ju lõppude lõpuks ainult “lits lastega”, kellele ärategemine oligi nende kui korralike kristlaste püha kohus. See oli nende missioon.
Nende oma lapsest sirgus täiesti tavaline kurjategija. Keegi ei küsi ”miks”? Võib-olla ei teata, et Eestimaa tuntuim inimsööja oli vabakirikliku pastori poeg. Õudusunenäoks peale ristisõdijate aegu on Savonarola Firenze ja Calvini valitsetud Genf. Pigem küll okupeeritud Genf. Teokraatia on alati andnud kurbi tagajärgi.
Religioosne kurjus on kaval – ta võib end isegi peita nn. ”religiooni vastu ”võitlemise maski taha. Selle eelduseks on, et religioon on inimese tee Jumala juurde, usk aga Jumala tee.
Ja nii võid sa kristlasena saada mistahes rünnakute osaliseks vabakirikus, kes näeb sinus ”religiooni vaimu” ehk siis traditsioonide tähtsustamist või mis iganes, mis pole kooskõlas sellega, mis kohalikule juhile parasjagu meeldib. See mis on või ei ole ”religiooni vaim” teab muidugi ainult vaid kohalik väike füürer ise.
Hoidku Jumal veel selle eest, et mõni religioosne partei võimule pääseks.
Keegi ei valaks võõrast verd kergemini.Sest religioosse inimese jaoks pühitseb kõrgem eesmärk alati abinõu. Algul on see eesmärk Jumala eesmärk pärast on iga eesmärk ”jumala eesmärk”. Jumala pärast võib kõike teha.
Üks, mis siiski aitab kristliku kasvatuse puhul südametunnistust hoida ja seda isegi arendada on pihi sakrament. See on aga protsetantismis kaotatud. Et keegi jumala eest ei saaks teada su südame tõelisi mõtteid...
Mina usaldasin kunagi ühe oma ettevõtte katoliiklasest proua juhtida ja ma võisin teda absoluutselt usaldada. Kord ta isegi nuttis ühe mitte tema süül juhtunud eksituse pärast ja kurtis, et peab nüüd selle pärast pihile minema. Kusjuures vabakiriklased ja protestandid varastasid kõik: juhatajatest alluvateni. Mõni neist oli isegi mõne koguduse juht. Nad mõtlesid selleks välja oma süsteemi: tegid lihtsalt topelthinnad. Ja uskusid siiralt, et see on neile Jumalast antud võimalus raha teenida. Loovus ja prosperity. Hea käekäik on ju ometi jumala tahe.
Hoidku jumal teid religioosse kurjuse eest – inimlikuga saate ise hakkama. Mina usun, et tõelist vaimset arengut on võimalik saavutada vaid tõelise armastuse suunas viiva lakkamatu püüdluse abil.

reede, 27. august 2010

Naiseks või meheks ei sünnita - naiseks ja meheks saadakse

Naiseks (ja meheks) ei sünnita. Naiseks ja meheks saadakse. Anatoomiline sugu pole nüüdisajal enam määrav. Vaadake, kui palju on bioloogiliselt mehi ja naisi, kes pole tegelikult ei mehed ega naised. Mees ja naine saavad meheks ja naiseks vaid kasvades ühiskonnas sotsialiseerumise läbi.

Tuleb tõele au anda ja tunnistada, et puhta matriarhaadi olemasolu ei ole praktiliselt võimalik, sest naiselikkus ei ole ühiskonnas struktuuri loov element. Matrilineaarsed ühiskonnad on tõsiasi, aiaharijate ühiskonna matriarhaat aga siiski liialdus. Nii et siin korrigeerin ka mina oma vaateid. Inimene õpib, kuni elab.

Ühiskond ja hiljem riik tekivad ikka meestejõukudes mimeetilise rivaliteedi tulemusel jne. Armas Engels paneb siin ilmselt liigselt Bachowenile toetudes mööda.

Rääkimine kasvavast matriarhaadist on illusioon, kuna see ei kajastu ei seadusandluses ega riigistruktuurides. Naispoliitikud töötavad pigem patriarhaadi võtmes ja naislauljad-näitlejad parlamendis ei ole veel matriarhaat. Pigem on see mehelik ühiskondlik tellimus. Meeste seltskonnale mõjuvad nad stimuleerivalt.

Pole ka Piiblis kusagil öeldud, et on olnud või tulemas on matriarhaat — tulemas on apokalüpsis ja tulemas on Messias.

Kuigi Itaalia filosoof Julius Evola on seda tõlgendanud kui matriarhaadi märki, ei tähenda söötmise/söömise ja erootika levik veel ühskonna naiselikustumist, vaid pigem naiselikkuse devalvatsiooni. Toitlustamine ja erootika olid naise kontrolli all just siis, kui need olid seotud rituaalide ja tabudega. Nüüd aga kontrollib neid pigem meedia ja Avaliku Sõna Nõukogu, kui üldse.

Totaalne patriarhaat

Kahtlemata oli kodanlik ühiskond patriarhaalne. Meheliku ratsionaalsuse survest räägivad tekkivad vanglad, hullumajad ja kliinikud, nagu seda teraselt on täheldanud Michael Foucault. Olla naine või vaene või töötu oli reformeeritud protestantliku eetika järgi tegelikult needus.

Ka esimesed feministid võitlesid naiste õiguste eest olla nagu mehed. Maria Deraismes, esimene naine, kes võeti vabamüürlaste hulka, asutas looži nimega “Droits de l’homme”, mis prantsuse keeli tähendab tegelt „Meeste õigused“.

See pole niisama sõnamäng, vaid eesmärgiks oligi patriarhaadi õiguste kehtestamine ka naistele. Seega pole feminism midagi muud, kui üks patriarhaadi vorme. Võitlemine naiste õiguste eest mehelikus ühiskonnas tähendab naiste muutmist sotsiaalselt meesteks. Paljudes ärinaistes ja sinisukkades võib näha transgenderlikke jooni. „Sa oled kui mees“ kõlab bisnessleedile tunnustusena.

Kas feministid on mõelnud näiteks „Suure Jumalanna“ või „Valge Jumalanna“ vms. templi avamisest Londonis või Pariisis? Ei, nende eesmärk on mehelikud õigused meeste kriteeriumite järgi, mis tugevdab patriarhaati veelgi.

Mehelik ratsionaalsus sai normatiiviks, naiselik alge oli sentimentaalne, afektne ja vajas sageli ravi. Siit ka naiste muutumine ratsionaalsemaks ja mehelikumaks, köögi ja lastetoa kõrvalejätmine. Naise sünnitusfunktsioonid pole enam prioriteetsed — prioriteetideks saavad edu ja areng, mis kajastub muidugi ka demograafias ja üksikute inimeste rohkuses.

Liberalismi kasvades vaid mehelikkus tugevneb. XX sajandil nõutakse juba meestevaheliste abielude seadustamist. Patriarhaat jõuab faasi, kus ühiskond koosneb ainult meestest või kah-meestest ja paar mees-mees tunnistatakse normatiivseks.

Kui algul veel passiivsed geid kannavad naisteriideid ja aksessuaare, siis täna reeglina juba mitte. Ja huvitaval kombel järgivad naisedki alateadlikult passiivseid pederaste tõmmates püksid jalga. Ühiskond on saanud nii tugeva homoseksuaalse dominandi, et isegi heterod hakkavad imiteerima passiivseid geisid käitumises, riietuses, reklaamides jne.

Mitte võrdsus, vaid sümmeetria

Traditsioonilises ühiskonnas ei olnud mehelik ja naiselik mitte seotud niivõrd erinevate sotsiaalsete rollidega, kui erinevate hingestruktuuridega. Need rollid olid üleminevad.

Traditsioonilised ühiskonnad olid rajatud sugude sümmeetriale. Hermann Whirt näiteks rõhutas põhja Thule kultuuriringi naiselikkuse ja aaria mehelikkuse sümbioosi.

Rääkida võib mida iganes, aga sooline ebavõrdsus on ühiskonda loov element, milleta terve ühiskond pole võimalik. Oluline on soolisuse sümmeetria ja mitte võrdsus.

Tabud ja tervenemine


 
Kuna kaardid ei olnud meie teha, ei ole meie asi hukka mõista Pätsi ja Laidoneri, neid, kes olid korpuses või neid, kes olid leegionis või neid, kes varjasid end mõlema “suure” mobilisatsiooni eest.
 
Jossifi ja Aadu piltide ilmumine särkidele ja pudelitele pole aga muud kui postmodernistlik pastiche ehk kardetud sümbolite paroodia, mis näitab, et oleme nendega kaasnenud traumast üle saamas. Neil pole enam väge ehk peenemalt öeldes: aksioloogilist prioriteeti. See on vabanemise ja üleoleku demonstratsioon – tervenemise tunnus.
 
Kui professor Hain Rebas arvab, et eestlasel on natside ja kommunistide patud teadmata, siis ta ei tunne meie olusid. Natside õudustest ilmus raamatuid vaat et üheksakümnendate alguseni – siiani on meeles lapsena nähtud inimtuleriitade pildid Klooga laagrist.
 
Ei ole ju eestlasel ka Stalini ja ta kaaskonna sigadused teadmata. Juba esimesel Eesti ajal ilmus Daniel Palgi “Stalini” monograafia, mis teda kui gangsterit käsitles ja mida nõuka ajal üsna usinasti loeti.
 
Mäletan: jalgrattaäss Karli Lambot armastas seda seltskonnas ette lugeda ja see kõlas juba toona tragikoomiliselt. Pealegi on vene autorid Stalini&Beria ja Co nii läbi hekseldanud, et vaevalt uut leiab ja neid raamatuid võib nii tõlkes kui originaalis saada poodidest ja Balti jaama turult.
 
Veel naiivsem on arvata, et Stalini sigaduste raamatu “muruseemnena levitamine” võtaks ära nostalgitsemise “vana hea kommariaja” üle. See on nooruse taasigatsus, mis kaob alles siis, kui Nõukogude ajal kasvanud põlvkonnad paremasse paika on läinud. See ei ole tolle aja glorifitseerimine ja seda ei saa ära keelata. “Kuldse nooruse” nostalgia on elu otste kokkuviimise loomulik ja terve protsess.
 
Kolhoosiesimeeste vandenõu
 
Üks vandenõu on isegi meie kuulsal Jüri Linal, kelle sarnaseid konspirolooge jätkub netilinkide järgi küll kõikjale, kahe silma vahele jäänud. See on nn kolhoosiesimeeste vandenõu või professor Rein Ruutsoo määrangut mööda agraarrevolutsioon, mis kuuekümnendate lõpus–seitsmekümnendate algul Eestis aset leidis.
 
Nimelt kasvas pärast Hrušt­šovi eksperimente ja Eesti kui Venemaa toiduaida tähtsustumist põllumajanduse osatähtsus sedavõrd, et majandid said üsna suure autonoomia.
 
Mis seal rääkida: taastati mõisu, korraldati suurüritusi, KEKid ehitasid, anti välja kirjandusauhindu, telliti kunsti, toetati teatreid, maksti stipendiume, vahetati loomade ja liha vastu Venemaa auto- ning muude tehastega masinaid, tegijad ja spetsialistid said ministripalku. Näidismajandites nagu Kirovi kalurikolhoos elati vaat tõesti nii, et “sinult su võimete ja sulle su vajaduste järgi”. Ei jäänud palju maha ka Estonia ja Vilde ning vahest isegi minu taadi Võrtsjärve kolhoos. Kusjuures polnud vaja kasutada mingisugust ideoloogiat. Inimesed, kel selles on osa olnud, ei saa öelda, et see oli halb aeg.
 
Nõme on otsekui ühest torust tulev kriitika, nagu nõuka ajal poleks midagi olnud. “Poed olid tühjad” on saanud parooliks, mida isegi need kasutavad, kes leti alt said. Tegelikult teavad ju toona elanud, et kuigi poed olid tühjad, olid kodused kapid täis vaat et enam kui täna.
 
Fašismiga kollitamine tundub kuidagi kahtlaselt Lääne “suurtele” silmategemisena. Õnnetu Res Publica on saanud juba sildi külge. Püha müristus, mis pagana fašismiga selles “Vali kord!” või “Murrame läbi!” tegemist on – suts sõjaväelikud teised ju on. Natsiretoorikat võib selles näha vaid kuri silm.
 
Eesti meestel juba kord oli õnnetu saatus teenida kahes võõras vaenuväes – enamik oli seal ju sunniviisil. Minu isa oli Vene mobilisatsiooni ajal viisteist ja Saksa mobilisatsiooni eest põgenes Saaremaale, mis oli ka vapper valik. Kuld Lõvis esinesid suured saksa artistid Voldemar Panso ja Artur Rinne, kuid pole me neid kunagi fašistideks pidanud…
 
Fašismi kõige külge­tõmbava­maks elemendiks on olnud…tegelikult stiil, milles suur osa on ka Hugo Bossi disainitud mundritel. Aga lummatus sellest stiilist ei tee veel kellestki fašisti, sellel on pigem maskuliin-erootiline tähendus, mida natsid osavalt ära kasutasid.
 
Eestlane polnud fašist
 
Korpus oli eestlasele nii õnn kui õnnetus: sai olla omadega ja sai eriti vatti. Kodus ootas neid Saksa sõjaväes olnutega võrreldes küll kuldne elu. Välis-Eesti aga sai sellisel kujul üldse võimalikuks tänu leegionimeestele, kes venelast Sinimägedes kinni hoides andsid aega põgeneda. Nende elu hinnaga pääsesid paljud. Oleksid minu äi ja ämmgi läinud, kui äial poleks tulnud viimasel hetkel kange tahtmine pulmaülikonnale järgi minna. Too oli aga viimane paat…
 
Soomepoistel olid ehk pisut paremad kaardid. Kuna meie ise ei jaganud kaarte, siis ei saa me ka vahet teha: müts maha kõigi ees, kes jäid ja läksid, aplaus kõigile, kes tulid tagasi.
 
Me ei saa kuidagi näidata näpuga punaväes teeninud Raimond Valgrele või Tšehhimaalt leegionipoistega tagasi tulnud Arpad Arderile. Igaüks omamoodi, olid nad oma aja kangelased.

kolmapäev, 25. august 2010

Mida teha Venemaaga?

Vene rahvasõna ütleb, et Venemaal on vaid kaks sõpra: armee ja laevastik. Aga kes on Venemaa vaenlased? Kellele on siis õieti vaja jätkuvat külma või nagu nüüd peenemalt öeldakse: sooja sõda Venemaaga?

Te ütlete, et juba Tjuttšev  kinnitas, et Venemaad pole mõistusega võimalik mõista läbisaamisest rääkimata. Et näete, minister  Paet ju püüdis  piirilepingut teha ja kinnitas, et sellega on kõik OK aga välja tuli nagu ikka.

VENEMAA ON MURDEEAS

Hääkene küll, kui me ei suuda ka Venemaad mõistusega võtta – kuigi juba ammu oleks aeg – siis võiks ehk võtta südamega. Mäletate ikka kuis Toots Venemaal valitsejaks käis ja Sankt Peterburg oli suuruselt vaat et teine eesti linn. Me oleme seda kunsti osanud küll ja on meil neid, kes oskavad siiani kui kasvõi kadunud Aadu Luukast meenutada. Minu pärast võivad need Tallinnat läbivad hirmsad naftarongid rahuga ära jääda,  aga  lisaks transiidile annab meie puidutöötlemisele lõviosa tööst vene mets. Asi pole ainult vene turistis või meie hapukoore ostjas.

Omavahel öeldes on asi „tõrksa taltsutamises“, aga meie mängime samasugust tõrgest vastu, mis ei ole mitte küpsuse ja tarkuse tunnuseks. Lakkamatu russofoobia üleskütmine a la „mida halvem, seda parem“  on lapsik ja ei tee nii väärikale rahvale nagu eestlased au. Siinkohal tahaks isegi positiivselt soomlaste kavalusele viidata, sest eks findlandiseerumine olnud ka üks ellujäämistaktika ja elutark  rehepaplus. Praeguse pronksõdurijonnigs teeme tõesti  kõigi nende aastate integratsioonitöö tühjaks.

Venemaa mõistmiseks on oluline pisut tunda vene lugu ja kultuuri. Süvenedes võime öelda, et vene kultuur ja rahvas pole nii küpsed nagu Euroopa rahvad, sest Venemaal pole olnud renessansi ja reformatsiooni jne. Kui te võtate vene poliitikut kui puberteedieas noorukit, millele näiteks on ka Andres Ehin on tähelepanu juhtinud, siis on ju võimalik temast mõistusega aru saada küll, kuigi kogu tema käitumine on peaaegu et ebamõistlik. Paraku  tuleb leppida Igor Gräzini tõdemusega, et meil ei ole vene poliitikat ja niikaua kui ei tule seda taipu, kuis ühtaegu sirge seljaga ja samal ajal paindlikult seda poliitikat ajada, pole meil Venemaa poolt midagi head oodata.

VENEMAA AND WEST

Ameeriklased tahtsid paigutada Tšehhi ja Poolasse  PRO raketitõrjeseadmed, millest Obama loobus. Küsime, kas NATO kujutab Venemaale tõesti ohtu? Kui vaatame tagasi, siis on ju peamiselt NATO taganud 62 aastat rahu Euroopas ja see juba on midagi. Teiseks on Euroopale Venemaa juba täna pigem partner kui vaenlane. Ja paraku on Euroopal Venemaad isegi sutt enam vaja kui vastupidi. Sest vene gaasi ja naftata on lihtsalt kitsas käes.

Muidugi  Läänes on alateadlik hirm määramatu Venemaa suhtes ja tugevnev Venemaa kujutab endas taas määramatut ohtu. Venelased ise tunnevad end natuke võõrastena Euroopa ballil. Venelased aga tahavad, et neid võetakse süütuse presumptsiooniga ja kui vähemalt võrdset. Venelased tunnevad end Euroballil nagu eesti taluprouad muistses „Kuld lõvis” või kuldsüdamete ballil: ebakindlalt ja kindlalt üle pakkudes.

Vastne vene geopoliitika on küll Lääne-Euroopa maha märkinud kui liitlase. Ja muidugi pole midagi uut  päikese all: see on ikka seesama kurikuulus Moskva-Berliin-Pariis telg, millest unistatakse ja mille täitumisele ollakse paradoksaalselt lähemal kui kunagi varem. Venemaa üks paradoks on selles, et Jeltsini ajal kujunenud eliit ja rahvas ei käi ühte jalga ja see on ohtlik nii ühele rahvale kui ka maailmale. Venemaa halvasti varjat saladus on aga see, et eliit on küll kallis, aga äraostetav.

Kui XX sajandi  geopoliitika määratles Eestit ja teisi  balti riike kui puhvertsooni või sanitaarkoridori eelkõige Saksamaa ja Venemaa vahel, siis tänane vene kindralstaabi geopoliitika õpik selgitab, et Baltikun on südamaa  Heartlandi normaalne osa nagu Venemaa ja Saksamaagi ja ei pea kuuluma kellegi mõjusfääri. Vastaspool on aga siis paratamatult Sea-power ehk merejõud USA ja mõnede rannikuriikide näol.

Vaatamata sellele, et vastne geopoliitiline kontsept on kõrgemal tasemel heaks kiidet, on  Venemaal ikka sõnade ja tegude vahel kuristik. Venemaa välispoliitika on endiste N. Liidu maade ja Ida-Euroopa suhtes järsk, aga Lääne suhtes pigem pehme.

Problemaatiline on Venemaa suhtumine Ameerikasse: ühelt poolt liberalismi ideaal, teisalt ühepolaarse maailma tegija ja värviliste revolutsioonide rahastaja.  Venelased on üldiselt päri, et neil on korruptsioon ja inimõigustega pole asjad korras, kuid nad heidavad ameeriklastele ette silmakirjalikkust: nimel teostava ameeriklased nende meelest demokraatia sildi all oma geopoliitilisi huve.

KAS HIRM VÕI EBAKINDLUS?

Ühepolaarse maailma vastu ollakse aga põhjusel, et ilma geopoliitilise tasakaalustava opositsioonita võivad edaspidigi juhtuda taolised asjad nagu Afganistani ja Iraagi vägisi õndsaks tegemine. Ent ameeriklastest endist peab Venemaad oma vaenlaseks vaid 2% ja tõsiasi on, et teist samapalju peab Ameerika vaenlaseks Ameerikat ennast, kes endale vaenlasi soetab.

Kui nüüd veel tulla Venemaa ebakindluse ja ülepakkumiste juurde suurel Lääne ballil, siis ilmselt on üks vast kahe silma vahele jäänud  tegur see, et  Venemaa ei ole oma ajaloo ja traditsiooni tõttu olnud just parim läbirääkija. Lihtsalt see kogemus on olnud napp. Venemaa on olnud enam dikteerija. Siin on taas vaja kannatlikkust ja taipu otsekui murdealistega.

On ilmne arusaamatus tõlgendada „Mittenõustujate marsi“ laialiajamist ja Limonovi&Kasparovi areste, kui vene valitsuse hirmu. Ei, see on tüüpiline puberteetlik ülereageerimine, mid ilmselt miitingute stsenaristid ka taotlesid.  See ei olnud vene valitsuse küps käitumine, vaid möödalask. Poliittehnoloogiliselt saigi väljaastumise peamine eemärk olla saavutada just selline tulemus, mis näitaks, et Venemaal surutakse maha kodanikuühiskonda ja andis võimaluse USA Riidepartemangul avalikult teatada just nende ühenduste toetamisest ja mitte väikese summaga. 1.2 miljardit dollarit on midagi väärt. Huvitav on see, et valimistel ei oleks Kasparovi, Kasjanovi & Limonovi alliansil mingeid šhansse. Siin on huvitav jälgida XXI sajandi poliitika trendi liikumist partepoliitikast kodnikeühenduste poliitikaks.

MIDA TEHAVENEMAAGA?

Kes Brüsseli koridoride hõngu on pisutki nuusutanud aj meie saadikute kõnesid tühjadele saalidele jälginud, see mõistab et tegelikult ei ole Läänel meist suuremat. Rootsi pankade spetsid juba lasevad rataskohvritega ringi ja löövad kokku, kas meil rahakraane kinni keerata või lasta veel pisut joosta. Ja ega pankuridki need peaotsustajad ole -  seal taga on kõikvõimsad fondid ja ametiühingud, kelle raha neid toidab.

On lühinägelik loota Lääne igavesele armule ja eurorahade lõputusele. Strateegiliselt  on äärmiselt vajalik taastada normaalsed suhted Venemaaga, kuigi see tundub täna väga
ebapopulaarne ja peaaegu võimatu. Aga kõik on võimalik sellele, kes usub. Sakslased on meid lüpsnud kuni Eesti Vabariik neil 1919 maa natsionaliseeris ja asuniketaludeks jagas. Lugege toonaseid ja veel läinud sajandi 20-ndate aastate saksa lehti – nad leiavad, et Eesti valitsus oli hullem kui kõik pagana bolševikud kokku.

Omavahel öeldes, on Venemaa see, kes tegelikult vajab liitlasi ja sestap pole meil vaja kahes suunas ja neljas reas Venemaa poole ja sealt ära kihutada, vaja on vaid Venemaad mõista. Kui me oskaksime venelastega õigesti käituda, siis nad leiaks varsti, et liitlastena oleme neile vägagi vajalikud –  ja vahest isegi seda, et Venemaa tõelised vaenlased pole tegelikult väljaspool, vaid Venemaal endas  - ning meil on sissepääs pea piiramatusse varaaita. Aga siingi - võta või jäta - kaader otsustab kõik

teisipäev, 24. august 2010

Doris Kristina Raave

Sulnis Kristus


Giotto di Bondone - Kristuse taganutmineKui peaks pikemaks ajaks minema üksikule saarele ja kaasa võiks võtta peale Piibli vaid viis kristlikku raamatut, siis oleks see täiesti tõsine probleem. Esimesed kolm leiaks kohe: Augustinuse "Pihtimused", Thomas Kempise "Kristuse jälgedes", Thomas Wilcoxi "Mett kaljult"...ja...ja olekski kimbus..

Kõik muu, mis Kristusest kirjutatud tundub kuidagi väga sekundaarne, "tema kohta käiv", dotseeriv, kordav, lapsik, rumal, raske, akadeemiline, liberaalne, konservatiivne ja nii edasi. Jah, muidugi leiaks mõned kohad Lewiselt ja Chestertonilt, Loyolalt, Dantelt, müstikutelt.

Aga kirjatükki "sulnist Kristusest" nagu vene filosoof Rozanov teda nimetas, on tõesti raske leida. Sestap olen püüdnud siia alandlikult korjata mõned mõtted ja vahendused, millest ehk aimub pisut Suurest Müsteeriumist ehk salaasjast Kristusest meie sees.

Kristus kui romantik

Üllatavalt võib Kristuse tunnetuse ära tunda neis, kes on Maria Magdaleena ja patuse naise moodi, kes on palju armastanud, palju patustanud ja palju kannatanud. On paradoksaalne, et ehedat Kristuse-tunnetust võib kohata sellisel maailmamehel ja esteetide kuningal nagu Oscar Wilde. Jah, Wilde puhul on tõesti nii nagu Borghes on öelnud, et kiputakse unustama, et tegelikult oli tal pea alati õigus.

"Minu meelest on ajaloos kõige kahetsusväärsem see, et Kristuse enda taassündi, mis on loonud Chartres´i katedraali, Arthuri legendide tsükli, Assisi püha Franciscuse elu, Giotto kunsti ja Dante "Jumaliku komöödia", ei lastud areneda oma rada, vaid selle katkestas ja rikkus ära igav klassikaline renessanss, mis andis meile Raffaeli, Palladio arhitektuuri ja kopitanud prantsuse tragöödia, Saint Pauli katedraali ja Pope luule ning kõik muu, mis on tehtud väljastpoolt ning surnud reeglite järgi, mitte aga tärganud seestpoolt mingi vaimuvälgatuse ajel. Kus iganes on kunstis romantiline liikumine, seal on kuidagiviisi ja mingil kujul ka Kristus või Kristuse hing, " ütleb ta.

Tõepoolest on Kristus kõigi romantikute eelkäija ja arhetüüp. Kristuse loomuse aluseks on loovus ja armastus. Ainult loovus ja armastus on võimelised mõistma "pidalitõbise tõbe, pimeda pimedust, ainult naudingutele elavate inimeste põletavat piina, rikaste kummalist vaesust". Kui lüüakse hingekella, siis ei lööda seda ainult surnule, vaid meile kõigile. Mis iganes juhtub kellelegi, juhtub meile kõigile. Meie oleme omamoodi osalised kõiges maailma hea- ja süütegudes. Me oleme üks nagu Kristus ja Isa on üks. Ja sestap me pääseme vaid tema läbi.

See on küll mõistukõne ja tähendamissõna, aga selles on üks Kristusele väga oluline hingetunnetus.

Kristuse isiksuse mõju

Kristus näeb kõiki inimesi, kõiki erinevaid eraldatud rahvaid ühtsena. Ta näeb, et elu kummalisel maastikul, selle tõusudel ja mõõnades, selle keerdkäikudes ja tippudes on vaid Jumal ja Inimene. Ja ainult Jumal saab võtta inimese koorma, süü, eksimused, kannatuse ja ilmutada end inimese kahetsuses. Inimese alandlikkuse ilus. Inimese meelekurbuse ja -paranduse valguses. Ja nad saavad kokku. Ja nad võivad olla kui üks.

Kui me räägime suurtest armastajatest, siis on Kristus kahtlemata suurim. Kristuse imed on tegelikult sama loomulikud kui kevadine saabumine. Oscar Wilde kirjutab oma pihtimuses "De porfundis":

"Mul ei ole põrmugi raske uskuda, et tema isiksuse tõttu võis tema pelk juuresolek vaevatud hinge rahu tuua ning need, kes puudutasid ta riideid või käsi, ei tundnud enam valu, või kui ta möödus tavapärast elu elavatest inimestest, siis nägid need, kes ei olnud kunagi silmanud elu saladusi, neid selgesti, ning need, kes olid kurdid igale häälele peale naudingute hääle, kuulsid esimest korda armastuse häält ja leidsid, et see on sama kaunikõlaline kui Apolloni lauto, või et pahelised kired põgenesid, kui ta lähenes, ning inimesed, kelle igav fantaasiavaene elu oli olnud üks surma vorm, oleksid otsekui hauast tõusnud, kui ta neid hüüdis.
Või et kui ta künkanõlval oma õpetusi jagas, kadus rahvahulga nälg ja janu ja selle maailma mured ning et ta sõpradele, kes teda söögilauas kuulasid, tundus lihtne toit parimana ja vesi oli vein ning terve maja sai täis nardi lõhna ja sulnidust".

Just see "sulnidus" on mu meelest Kristuse juures eriline. Uku Masing ütles kunagi, et pühakut tuntakse ta naabri järgi. See tähendab, et kui keegi on tõesti püha, siis ka tema naaber ei sa enam elada väiklast ja isekat ja paha elu.

Siin on aga üks asi - nimelt on pärast niinimetet suurt valgustust ja läbilõikavat modernismi katkenud mitmed hinge hõbenöörid ja inimene on läinud tuimaks mõistma. Nii et tänane inimene ei pruugiks midagi taibata ka kui Kristus ta kõrvalkorteris elaks. Ta jooks ja sööks ja ajaks raha ja kõike muud taga nagu ikka.

Ta isegi ei viitsiks enam Kristust risti lüüa nagu seda taastulnud Kristusega tehakse Dostojevski "Suures Inkvisiitoris". "On veidrik", kehitaks ta lihtsalt õlgu, või lihtsalt vannuks, et "kuradi usklikud igasugused... tuleks..." ja sõimaks natuke netiväravas.

Bacon ütleb, et igasuguses ilus on mingi proportsiooniveidrus. Nende kohta, kes nagu ta isegi on dünaamiline jõud ehk teisi sõnu, kes on sündinud vaimust, ütleb Kristus, et see on kui tuul, mis puhub, kust tahab, sa kuuled ta häält, aga ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Sestap lummabki Kristus nõnda kunstnikke, kinnitab Oscar Wilde. Temas on kõik elu värvikad koostisosad: saladus, kummalisus, paatos, mitmetähenduslikkus, armastus, agoonia ja ekstaas. “Ta tõmbab ligi imestavat loomust ning loob selle meeleolu, mille kaudu ainult ongi võimalik temast aru saada, ” kirjutab Wilde ja mu meelest on see üsna oluline.

Kristuse järgimine kui inimeseks saamine

Wilde ütleb, et Kristus on suur individualist, aga kui süvenda, siis on selge, et Wilde peab selle all silmas sedasama, mida Carl Gustav Jung individualisatsiooniks ehk teisi sõnu inimeseks saamiseks nimetas. Inimhing on see, mida Kristus otsib. Ta ütleb, et Jumalariik on seespidi teie sees ehk teisi sõnu inimhinges. Kristus võrdleb seda väikeste asjadega, tillukese seemne, peotäie pärmi või pärliga. Wilde ütleb, et ta teeb seda seepärast, et inimene saab oma hinge mõista üksnes vabanedes võõrastest kirgedest, kogu "õpitud" kultuurist ja kõigest välisest olgu see hea või kuri.

"Miski pole inimese juures haruldasem kui tema enda tegu", ütleb Ralph Waldo Emerson. See on täiesti õige. Enamik inimesi on teised inimesed. Meie mõtted on kellegi teise mõtted, meie elu on järeleahvimine - mimesis. Meie kired on demod ja kloonid. On traagiline, pihib Oscar Wilde, kui vähesed inimesed üldse valdavad oma hinge, enne kui nad surevad.

Kristus ei olnud ainult vaeste aitaja ja kaasatundja - veel enam jätkus tal loovat kaastunnet neile, kes olid kalestunud hedonismis, neile, kes raiskasid oma vabadust asjade orjastamisega, neile kes kandsid pehmet rüüd suursugustes majades. Wilde ütleb, et Kristusele näisid rikkus ja lõbu, vaat et suuremate tragöödiatena kui vaesus ja kurbus: "Kes teaks veel paremini kui tema, et meid ei määratle mitte tahe vaid kutsumus, ning et viinamarju ei saa korjata okaste küljest ega viigimarju ohakatelt."

Kristus ei uskunud teistele elamisse kui õigesse teesse. See ei olnud tema usu alus. Kui ta ütles, et andke andeks oma vaenlastele, siis ei öelnud ta seda mitte vaenlase, vaid sinu oma hinge pärast.

Kui ta ütles noorele rikkale mehele, et müü ära kõik mis sul on ja jaga vaestele, siis ei teinud ta ka seda mitte vaeste pärast, vaid noor mehe kauni hinge pärast, keda jõukus määris.

Kui Kristus ütles, et uue käsu annan ma teiele, et te peate üksteist armastama nii nagu mina teid olen armastanud, siis ütles ta lihtsalt seda, et me kõik oleme üks. Ja Kristuse armastus oli kõige inimlikum armastus - ta andis oma elu teiste eest. Jumal on inimlik. Inimene on paraku üsna ebainimlik.

Kristus teadis, et mitte tõde, vaid armastus ongi see kaotsiläinud saladus, mida targad mehed on otsinud ning, et ainult armastuse läbi võib jõuda nii patuse südameni kui Jumala ette. Sestap vastas ta Pilatuse küsimusele "Mis on tõde", vaikimisega. Ta oli ise tee, tõde ja elu.
Kui Kristus ütles, et armastage teisi, nagu iseennast või täpsemini, et nad on nagu teie - siis ta ei öelnud, et elage teistele, vaid, et teiste elude ja inimese enda elu vahel pole tegelikult vahet. Sellega andis ta inimesele avardatud jumaliku isiksuse.
Kristuse tulekust saadik on iga inimese ajalugu terve maailma ajalugu või võib selleks saada.

pühapäev, 22. august 2010

Brigita festivalil

Eluaegne tervenemine

Brandon Bays „Rännak”
Tallinn, Pilgrim, 208 lk

Brandon Baysi „Rännak” ei ole tavaline eneseabiraamat. Pigem on see tänase päeva „Colas Bregnon” ehk siis veel üks „elame veel” kogemus. Mõelge ise: naisel on korvpallisuurune vähkkasvaja ja talle antakse mitte enam kui kaks kuud. Ta maja ja vara põleb maha. Mees jätab ta maha. Tütar katkestab suhted. Mida veel?

Brandon töötas 1990-ndate algul ameerika Peep Vainu Anthony Robbinsi meeskonnas. Ta suhtus oma haigusesse rahulikult ja uskus, et saab terveks, kusjuures tervenemismeetodi tuletas  ta ise ja see oli emotsioonide vabastamine rakumälust. Brandon nimetas selle journey- ehk siis rännakumeetodiks.

Kuigi Brandon tervendas end ise, on tema meetod mõeldud kasutamiseks koos partneriga. See on nii, et partner juhendab ja sina lähed emotsioonide sisse, neist läbi kuni sisemise lätteni. Kui transpersonaalse psühholoogia aluspanija Sranislaw Groff alustas katseid LSD-ga, tehti ka Moskava katseid meskaliini jms. psühhotroopsete ainetega. Ja katsetele kutsuti erilisi inimesi. Ettepanek tehti ka meie Uku Masingule. Masing ütles, et  ta oleks läinud küll, aga ei tahtnud vene keeles neist kogemustest rääkida. Ta soovitas selliseks kogemuseks leida partner, keda võib usaldada ja  võiks sinult küsida sulle elutähtsaid küsimusi.

Baysi raamatu peateema on vähist tervenemine ja tervenemismeetodi tutvustamine. Meetod on geniaalselt lihtne ja Brandoni sõnul toimib seetõttu eriti hästi just laste puhul, aga ilmselt võib sisemisest tervenemisest olla abi paljudele kasvõi toeks meditsiinilisele ravile.

Eesti lugeja on selliste raamatute vastuvõtuks ette valmistet Daniel Golemani emotsionaalse intelligentsi raamatute ja Luule Viilma teoste läbi. Brandon on lihtsam ja Brandon on usaldust äratav. Kuigi meil ei ole veel rännakuterapeutidest kuulda, söandan prognoosida, et me saame neist kuulda õige pea. Ja seda just meetodi lihtsuse ja usalduväärsuse tõttu. Aga nagu psühhoanalüütiku poole pöördujast saab tõenäoliselt analüütiku püsiklient nii ka efektiivne rännakuteraapia ei saa olla pelgalt ühekordne vaid on  paraku eluaegne.

Mati Unt Noores Tartus

60-ndate lõpu Tartu oli kui suur hiliskevade. Ülikooli klubis toimusid edasi “Rajaca” paroodiaõhtud ja kuulsast Suitsu-õhtust kasvas otsekui loomulikult välja Toomiga-Hermaküla teatriuuendus.

Tundus, et nad teevad midagi väga olulist. Midagi eksistentsiaalselt tähtsat. Midagi tõelist. Ja pole siis ka imestada, et minagi sinna kippusin ja Toominga ka ära rääkisin, et ta mind truppi võtaks.

Paraku oleks see mu niigi ülemäärasele uhkusele juba ohtlikult liiast olnud ja päris proosaline pohmakas ei lubanud mu kokkulepit ajal kohale minna. Pärast Kiho ütles, et Tooming küsinud, et mis selle noore Raavega siis hakkas, et ei tulnud. Ütle, et luftitab, sõnasin mina ja ei saanud kuidagi jagu kummalisest sisetundest, et ma tõesti ei peaks sinna minema.

UNT JA VAHING LAUA ALL

Unti ja Vahingut kohtasime esimest korda doktor Ago Kivilo juures, kus Vahingul  järjekordne Spiel käsil oli. Nad nimelt roomasid poolhämaras toas mööda suurt elutoa põrandat  ikka ja jälle suure eestiaaegse kirjutuslaua alt läbi.

Kui Unt taas parajasti oli laua alt välja tulemas ja oma sassis pead tõstis, pani Vahing äkki tule põlema ja ütles. “See roomaja on raffakirjanik Mati Unt.” Selline katkestus ja publiku tähelepanu oli Undile muidugi suht ootamatu.

Külalised ei osanud selle peale midagi kosta. Õhku jäi värelema aim, et kui Vahing ka ei mõnita Unti, on Unt kuidagi omapäraselt Vahingu meelevalla all. Teatraalsust oli  Undi toonases pidupanemises aga küllaga.

UNT ÄHVARDAB ÄRATUSKELLAGA

Kord kohtasin lõbusat Unti koosa ühe intelligentse venelasega Riia mäel. Unt teatas kohe kaaslasele, et oma elu kiishetkedel kohtab ta alati noort Raavet. Kutsusin nad siis enda poole. Sharmantne venelane ei olnud keegi muu kui Lotmani parem käsi ja tulevane semiootikaprofessor Igor Chernov.

Rääkisime veini juues hommikuni. Unt heitis vahepeal pikali. Kui olime Chernoviga millegipärast oma jutuga Maupassandi ja Tshehhovi võrdlemiseni jõudnud, ärkas Unt üles ja lubas meid kellaga visata, kui me veel mõne kirjaniku nime nimetame. Siis kui me veel kirjandusest räägime. Ja siis kui me veeel üldse räägime.

Igatahes hakkas ta   meid selle kellaviskamisega -  keeldudes kella käest andmast – shantazheeerima, nii et meil tuli oma vestlus lõpetada ja temaga tegelema hakata. Kõigepealt muidugi paluda, et ta seda kella ka vastu ahju puruks ei viskaks, mida ta oli just nõuks võtnud teha.

RAAMATUTE VÄLJAVISKAMINME

Olin just andnud oma kesklinnakorteri võtmed Paul-Eerikule, et nad võiksid sinna minna pidu jätkama kuniks me oma asjaajamistega jõuame.

Ku koju jõudsin oli korter rahvast täis ja kõikjal söödi kapsast. Jaan Tooming istus mu õe toas teispol eesriiet ja ajas juttu ise õe pilti käes hoides.

Küsisin, et miks nii. Jaan ütles, et tesipole ei lubatud minna.

Paul-Erik ja Johnny B. hakkisid köögisd kapsast. Mati Unt käis siin seal edasi tagasi ja oli kuidagi ärritatud. Siis ütles, et a peab ära minema.

Saatsin ta välja, ja kui me ukse juures lähestikku seisime küsisin Mati pungil põue vaadates:
“Mati, mis raamatud need sul põues on…
“Ei midagi,” ütles Mati ja pani käed rinnale otsekui Joosep Toots.
“Näita aga välja…” ütlesin ja võtsin ostast kinni.
“Kuule, need ju minu raamatud, “ ütlesin ja mõtlesin ise, et pagana pihta, need olid ju  all kapis..kust nüüd
.
Üks raamatutest  oli sellesamuse Maupassandi, kelle pärast pidime äratuskellala saama, mäeatusraamtu “Vee pääl” eestiaegne väljaanne.

“Mõned raamatud lihtsalt ärritavad mind ja ma pean nad ära viskama,” ütles Mati.
“Mati., “ ütlesin, “Sa võid oma raamatutega teha mis tahad, aga need paneme nüüd tagasi, “ ütlesin mina.
“Ega ma ainuilt oma raamatuid, viimane kord  viskasin Vainsa raamtud ka aknast väja, “ ütles Mati ja vaatas mulle kuidagi eriti süütult otsa.

Pärast küsis mu toonane sõbranna, et äkki tahtis Mati raamatu hoopis ära virutada. Äkki on ta kleptomaan.

“Seda ma küll ei usu,” ütlesin, kuigi mõtlesin, et need paganama raamatud olid ju kinnises kapis ja sealt andis neid välja õngitseda. Aga ma ei arva, et eesti kirjanduses meil Koidula kõrval ka teine kleptomaan oli, kuigi kurjad keeld räägivad…

BAROKSED SEISTMEKÜMNENDAD

Ja siis tuli pikk seitsmekümnendate pärastlõuna. Otse kui kell oleks kogu aeg olnud kaks. Seitsmekümnendad olid   kui üks pikk täissöönud põuaaeg, enesega rahulolev ent palju värvivaesem,  kui  veel see võimalusi täis kadunud kevade.

Kuigi Praha-kevad summutati suubus Tartu kevad kuidagi sujuvalt 70-date asisesse südasuvve. See oli otsekui renessansi sumbumine barokki.

Midagi oli ärganud ja sellest ei saanud enam päris lahti, see miski ei leidnud omale kohta elus ja püüdis end ilmutada muusikas ja seltsielus ja ehitsumalevas ja kindlasti ka teatris, kus ta näiteks ka Jaan Toominga/Uku Masingu tipplavastustes välja tuli.

Seistmekümnednad oligi üks suur barokne theatrum Dei, milles me kõik kui marionetid tahes-tahtmata osalesime.

Doris Kristina Raave

MÄLETAMISEST

Artur Adson
Siuru-raamat
Tänapäev, 358 lk.



Artur Adsoni „Siuru raamat” on palju enamat kui vaid ühe meie kultuurielu kõmulisema kirjandusrühmituse raamat. „Siuru-raamat” on adsonlikult detailirohke mälestusraamat eelmise sajandi esimese poole Eestist ehk siis niiöelda meie kuldajastust. Just hea detailitunnetus on Adsoni tugevus ja seetõttu on teda nimetet ka biidermeierlikuks väikeste asjade armastajaks.

Mäletate kuis Adsoni meenutusraamat „Lahkumine” algab kirjeldusega Tallinna turul prohveteerivast Karl Reitsist „Häda tuleb!”, keda praktiliselt pole Eesti kutuuriloos tähele pandud, kuid kelle sõnadest sai järgnevate aastate ühisnimetaja.

1949 aastal Rootsis ilmunud „Orto” kirjastuse väljaandest eristub „Tänapäeva” kirjastuse „Siuru raamat”   rikkalike illustratsioonide/fotode poolest. Adson on hea kirjanduslik portretist. Nii ütleb ta mõne sõnaga olulisema. Näiteks: „Eduard Laamanist kujunes Vabariigi ajal silmapaistvaim pea, usinaim literaat ja vaimukaim mees meie ajakirjanduses”. Sellega on kõik öeldud, kuigi taas on toonane tippliteraat tänaseks suurenisti unustet. Ehkki teenimatult.

Sajandi esimese paari-kolme aastakümne või rohkema jooksul oli autori sõnul, aga Tallinna haritlaskonna populaarseim kuju sootuks kunstnik Ants Laikmaa, kellele on raamatatus pühendet eraldi peatükk (Pane tähele, et kurikuulsale Johannes Vares-Barbarusele pühendab Adson nn. vahepeatüki). Raamatu poleemiliseim osa ongi Vares-Barbaruse. August Alle ja Johannes Semperi portreed, mis on ilmselt tõesti natuke kibestunult tagantjärgi targad.

Adson väidab, et  „kindlasti vist” leiutas ja tõi sõna „kohvik” eesti keelde ei keegi muu, kui tänase päeva eesti nõutuim ja hinnatuim „külmetav kunstnik” Konrad Mägi. Olen imestanud, miks Mart Kivastik pole lisaks kunstnike-lugudele võtnud ette vaat, et veel värvikamat ja dramaatilsemat  „Siuru-kevadet”, mis sobiks ju Viinistu suvelavale suurepäraselt.. Kas osalt äkki sestap, et kui kunstnik on ka tänases Eestis ikka tehtud mees, siis kirjanik vaat et paaria kui sa pole just Kross-Kivirähk-Kender-Kõusaar või Kerttu Rakke?

„Siuru” sünnib Adsoni järgi vastukaaluks Mait Metsanurga kirjandusliku parlamendi kokkukutsumisele. Nime annab kirjanduspreester Tuglas ja „Siurusse” kuuluvad sellised värvikad nimed nagu Marie Under, August Gailit, Henrik Visnapuu ja algul Underi paaži, võõrustaja ja kohvikeetjana Artur Adson.

Visnapuu ja Gailit nimetasid end „Siuru” santlaagriteks vastandades nii kitsarinnalisele filisterlusele ja moodustades „Siuru” vasaku tiiva. Printsess Marie Underit ei saanud muidugi santlaagrite hulka arvata ja nad jäävad Adsoni ja Tuglasega parempoolseteks esteetideks, kelle hulka loetakse hiljem ka Semper  koos oma impressionistliku „Pierrot´ga”. Esimesed rahad tulid „Siuru”  loteriist, kus olid auhindadeks ka näiteks „Gailit ja Visnapuu tunniks ajaks käsutusse,” mis olevat läinud õige kuumalt.

Konspiroloogia – postmodernne teadus



John Lawrence Reynolds
Inimesed varjus.
Ajaloo kurikuulsamad
salaühingud seestpoolt.
Olion, Tallinn, lk. 269.


Mida  kindlam on meie elu, seda enam irriteerivad meid saladused. Konspiroloogia on saanud erilise tähenduse just postmodernsel ajastul, oma püüdlustega erilise, esmapilgul absurdse ja esoteerilise poole naerdes nii irooniliselt välja Valgustusajastu ratsionaalse  ja positiivse suhtumise ajalukku.

Konspiroloogia tegeleb salaühingute ja vandenõu fenomeniga ja on pop sestap ideed vandenõust annavad vastuse mitmetele lahendamata mõistatustele ajaloos. Tänapäeva konspiroloogia jätkab igavest teemat tumedatest jõududest..

Reynoldsi järgi on salaühingud aja jooksul muutunud. Antiigis olid need peamiselt filosoofilised ja religioossed. Keskajal liitus poliitiline faktor, kui valdavaks jäi ikkagi usk. XVIII sajandi keskpaigaks iseloomustas ühinguid kaks põhisuunda: esiti poliitilised ja vennaskondlikud salaühingud  ja teiseks otseselt kuritegelikud organisatsioonid, mis kasutasid salajasust varjat eemärkide saavutamiseks.

Vandenõuteoreetikud usuvad, et maailma saatust määravad vabamüürlased, juudid, gnostikud, wicca nõiad või druiidid, Bildebergi Grupp või illuminaadid või Skull&Bonesi liikmed. Kriisid? Katastroofid? Sõjad? Ainult lihtsameelsed usuvad, et nende teke on loomulik. Vandenõuteoreetikute meelest on kõige selle taga salaühingute nähtamatu käsi.

Kui traditsiooniline demonoloogia omab kindlat religioosset struktuuuri, siis konspiratsiooniteooriad on just seepärast erilised, et neil puudub kindel meetod. Siit ka omamoodi kaos ja võluv kõikelubav mängulisus, mis just teebki nad postmodernile omasteks.

Kuna tõde on varjatud ja ohtlik, siis saab igast konspiroloogist omamoodi agent Mulder. Mel Gibsoni taksojuht filmis „Vandenõuteeooria" tundub algul meelesõgedana, kuid pärast selgub vastupidi: kõik normaalsed on petetud ja tema on ainus, kes taipab tõtt. „The truth is out there», kordab Gibsoni kangelane. Reynolds on hea teejuht postmoderni teispoolsusesse.

laupäev, 21. august 2010

VASTUSED ON MUUTUNUD

Assistent küsis kord Albert Einsteinilt, et kas professor mitte ei andnud üliõpilastele sama eksamit, mis möödunud aastal. “Jah. “ vastas Einstein, “küsimused olid samad küll,
aga vastused on muutunud.”

Miks vastused on muutunud? Sest maailm on mitmekesine , on mitmevariantne – on võimalikud erinevad vaatepunktid. Iga maailmakäsitlus, mis pole enesega vastuolus on tõene. On toimumas  kitsa, ratsionaalse, instrumentaalse ja egolise maailmavaate asendumine mitmevalentse, loomuliku, integraalse ja sotsiaalselt tundliku  tunnetusega.

TUNNE ISEENNAST PAGEDUS

Sokratese moto oli “Tunne iseennast”. Samad sõnad olid kirjutadud ka Apollo templi ukse kohale Delfis. Õhtunaise mõtlemise eesmärk on ikka olnud seesama „Tunne iseennast”. Õhtumaise filosoofia keskpunktiks on küsimused elu mõttest ja iseenda tundmisest ja sellest tulenevalt techné/tehnika õppida elu armastama ja olema õnnelik.
Mis on ju igati hea, ainult et eesmärk on jäänud ikka otsekui kulllakott vikerkaare teis eotsa.

Paraku on iidne „Tunne iseennast” eksitav slogan. Kuidas sa saad ennast tunda, kui Su mina ongi see vaatleja, kes iseennast kõrvalt vaatab? Sina oledki teadvus,
mille kaudu sa kõike tunnetad. Teadvus ei saa  ennast tunda – ta saab vaid olla tema ise.

„Tunne iseennast” on loosung, mis aitab sul luua pettekujutelma valemina, mis on  enesekeskne orientatsioon ja loob aluse kõigile mõtetele, tegudele ja suhetele.
Ta tunneb end vähem vääruslikuna, kui kellegi saab osaks midagi head.

Valemina pilt sõltub  võrdlustest, kui ta ei saa end paremana tunda valib ta ebaõiglaselt kohatu või teistest haigema  osa

Dogmad – usulised, poliitilised, teaduslikud – tulenevad eksiarvamusest, et mõte võib haarata tõde. Dogmad on kontseptuaalsed vanglad, mida kummatigi. Inimesed armastavad, sest see annab eksliku tunde “mina tean”.

SA OLED MÄÄRAT OMA TEADVUSE SEISUNDIST

Mistahes olukorras on esmatähtis su teadvuse seisund ja teisene see, mida sa teed või sulle juhtub su õnn ja su edu sõltuvad enam su teadvuse seisundist.

Niipea kui sa märkad, et elad tuleviku nimel oled sa juba vabanemas isekast mõttemudelist, ning tekib valikuvõimalus pühendada kogu oma tähelepanu  olevikule
Ja sinu ellu tuleb arukus, Mis on palju suurem isekast mõttemeelest

On küll tähtis, ka sa oled maailma silmis edukas või edutu., kas sa oled terve või haige, haritud või harimatu, rikas või vaene – see tõepoolest kujundab su elu.
Kõik see on tähtis, aga mitte absoluutselt. Olulisem kõigest selles on oma olemuse taipamine – enese tunnetamine.

Sisemisest olemusest teadmatuna põhjustad sa alati probleeme. Kui sa ei tea, kes sa oled. lood valemina, mis asendab sinu sügavat varjat olemust Mina ei saa ju muuta end teadmise, teadvuse objektiks, sestap tulebki meilrääkida valeminast, kelle iseendale vestleme kokku.

Kui sa tead, kes oled saadab sind sügav rahutunne, mis muutub rõõmuks Tundes end teadvusena, milles on harukordne elu, muutud sa sõltumatuks kõigest sellest, mis toimub su ümber – see pole enam nii oluline, tõsine, kaalukas.

Su ellu tuleb mängulisus. Sa tajud maailma kui vormide tantsu – kui peeglimängu.

TEADVUSE KOLM OLEKUT

Nii nagu vesi võib olla tahke, vedel või gaasiline, nii võib ka teadvus olla manifesteerunud mateeriaks, meele ja mõttena vedel ja puhta teadvusena vormitu.

Iha on vajadus lisada endale midagi, et olla täielikumalt sina ise.
Hirm on kartus kaotada midagi ja olla seeläbi vähem.

Olemisele ei saa aga midagi juurde panna või ära võtta. Olemine on täielikult
siin ja praegu. Just nüüd.

Inimarengu järgmiseks sammuks on ilmselt piirat mõtte ületamine. See on praegu meie ülesanne, mis ei tähenda, et ei tuleks enam mõelda, vaid lihtsalt ei tohi mõttega samastuda, sellest üleni haaratud olla

MÜÜT VABAST TAHTEST

Öeldakse, et kui miski väline meid ei sunni, siis on inimese tahe vaba.
Paraku tuleb tunnistada, et see  vaba tahe on siiski piiratud ja nimelt samuti meie
 teadvuse tasandiga..

On üks tõsiasi, mida  me ehk hästi tunnistada ei taha ja nimelt, et  ühel ja samal hetkel
saame me teha vaid ühe ja ainult ühe valiku, ja nimelt selle, mis vastab meie  teadvuse seisundile antud hetkel...

„ Mõtlen – järelikult olen,” ütles Descartes. Jumala eest – kas teie saate aru kuis võis vaene Cartesius ja tema järel kogu ratsionaalne filosoofia pidada mõtlemist  suuremaks olemisest?

Elu kaksikpeegel

Meie maailm on otsekui kaksikpeegel – ühel pool materiaalne asjade maailm ja teisel metafüüsiline võimaluste paljusus. Meie mõtete energia ei kao tühja ega vähene ka vananedes, vaid sel on ikka võime materialiseerida võimaluste paljusust. Paraku tähendab see, küll ka seda, et võivad teostuda ka halvad ootused.

VENEETSIA KOOD

Maailm kui peegel näitab  meie suhtumist temasse. Kuid paneme tähele: peegeldus kujuneb vaid hinge ja vaimu  ühtsuses. Me võime elu suurde restorani anda mistahes tellimuse, kuid see saab täidetud vaid juhul, kui me oma mõtteslaidi kordame küllaldase aja ja veelkord: kui meie vaim ja hing on selles osas kooskõlas, kui meie mõistus ja hing on ses asjas ühel meelel. Paraku on see sageli nii just asjades suhtes, mida kardame...

Peale positiivse kuju vajame ka head õhkkonda. Kuulsad Veneetsia klaasimeistrid lisasid peegli amalgaami kulda, et saada paremat ja pehmemat kujutist. Veneetsia peeglid olid hinnatuimad Euroopas, sest neisse oli parem vaadata. Väärisaine, mida meie saame oma peeglisse panna on tänu ja rahulolek.

SUHTUMINE MAAILMA

Õigupoolest on kolm viis,kuis maailma suhtuda. Esiteks fatalistlikult: kõik läheb nagu läheb, teiseks võitluslikult „Igaüks on oma õnne sepp" Ja kolmandaks filosoofiliselt „Tahad õnnelik olla – ole!" See on ju tore küll aga kaua sa oma hallis tegelikkuses ikka oled?

Neljas ja õieti originaalne viis on mitte muuta maailma ja mitte muuta iseennast, vaid lihtsalt valida variantide paljususest  oma muusika ja lihtsalt see tellida. Minna ja võtta vastu.

Nii kurb kui see ka pole - ei tunne suur osa inimesi oma eesmärke saavutades muud kui tühjust. Miks see on nii? Peep Vain ütles kord, et siis on ehk on neil valed eesmärgid.

Netis võib lugeda meenutust: „Pikka aega tundus, et elu hakkab kohe pihta.
Õnnelik elu. Aga ometi ilmus alati mingi takistus, konflikt, millest tuli jagu saada. Töö, mis tuli ära teha, arve, mis tuli maksta…Kohe kui need asjad tehtud, tundus algavat tõeline elu. Lõpuks mõistsin, et need takistused ongi mu elu. See aitas mul märgata, et õnnel ei ole teed. Elutee ise ongi õnn. Seepärast naudi igat hetke!

Ära oota kooli lõppemist, uuesti kooli minemist, kaalus alla võtmist, kaalus juurde võtmist, tööelu algamist, abielu, reede õhtut, pühapäeva hommikut, uut autot, korterilaenu viimast osamakset, kevadet, suve, sügist, talve, kuu esimest või kümnendat kuupäeva, surma, ülestõusmist…. enne, kui oled otsustanud olla õnnelik."

OMA EESMÄRK

Tõsi paljud lasevad end haarata elu lainetest ja liiguvad suunas, kuhu voolus neid viib. Kuid ka omaenese eesmärgi saavutamisel ei pruugi me õnne saavutada

Inimene on õnnelik kui ta liigub oma eesmärgi poole just nimelt OMA TEED.
Liikudes võõra eesmärgi poole on õnn ikka vikerkaare teises otsas.
Kui inimene on omas elemendis, siis tunneb ta õnne juba siin ja praegu
vaatamata, et eesmärk on veel mägede taga. Võõras eesmärk on alati vägivald enese suhtes. Sundimine. Kohustus - "peab".

Võõras eesmärk tuleb sisse hoovuse, trendi, moe, prestiiži jms. üldise edumudeli jms. kaudu. Tegelikult on sinu eriline ja ainulaadne edumudel teada vaid sinu hingel.
Mistahes negatiivsed mõtted on aga kui energiapendlid, mis viivad sind kõrvale
edulainest. Valikuvabadus on meil vast siis, kui oleme negatiivsetest mõttependlitest   sõltumatud.

Võttes vastu ja saates edasi negatiivseid mõtteid -  loome oma põrgu.
Vastu võttes ja edasi saates positiivset energiat - loome oma taeva. Meie mõtted tulevad alati meie juurde tagasi bumerangina Rahulolematus ja hukkamõist pöörab tasakaalustavad jõud alati sinu vastu, kuni sinu mõju tehakse tühjaks.

Keegi ei või sind hukka mõista. sul on õigus olla sina ise. Süütundest vabanemiseks, on piisav lubada endal olla sina ise. Sellest hetkest otsusta võtta oma suhtumine maailma kontrolli alla. Isegi siis kui sul pole praegu eriti hea, isegi siis, kui arvad, et elu on läbi.

Positiivne pilt on parim valik suures restoranis La Vie, kus ei täitu niivõrd su soovid ja unistused, kui just valikud. Nii sa saad ilma saavutama õppimata. Edu laine on soodsate liinide kokkusattumus variantide paljususes. Kui sa hoiad oma suhtumise positiivse ja energiavood korras, siis võid rahulikult laineharjale jääda. Sa ei võitle, ei saavuta – sa lihtsalt lähed ja võtad elult oma.

Loo omale filter, kust negatiivsed mõtted läbi ei lähe. 
Oled ebaõnnestunud, vaid siis, kui sa ei pane endast kõike mängu või olukorrast midagi ei õpi. Ja kui sa olukorrast midagi
ei õpi, siis võid ka öelda, et midagi ei ole juhtunud.

Kati Murutari "Viimnekuu"

RAIVO RAAVE -
Kati Murutar „Viimnekuu"
„Ühinenud Ajakirjad"
222 lk.


Kati Murutari „Viimnekuu" ei ole naistekas, vaid Kati viienda lapse viimase kandmiskuu päevik, mis paljuski mehele mõeldud ehk „minu seaduslikule" nagu autor tavatseb lapse isa nimetada justkui oleks „minu seaduslik" vähem omand kui „minu mees". On ju ehk enamgi aga objektiviseeritult ehk pisut võõranunult, mis üldiselt ka raamatu peaprobleemiks. Kati väidab küll, et kõik mehed on manipuleeritavad, aga võta näpust – „oma seaduslik" käib ikka oma radu ja randu mööda.

„Viimnekuu" on ka päris enda ja omaette kodu rajamise lugu Liu külasse Pärnumaal, mis Kati meelest on päästnud ka nende abielu. Mäletan, et oleksin tahtnud Katile pärast ta esimest romaani meenutada neid XX sajandi ühe erakordsema filosoofi sõnu: „Kõik naises on mõistatus ja kõigel naises on lahendus: selle nimi on rasedus." Aga nagu näha polnud seda vaja.

Raamat on suht siiras nagu sellised päevikud ikka ja selles on tunda ka jäämäe veelust osa, mis annab kirjutatule kaalu. Lõpus hakkab autorist küll kahju, et tal nii raske elu a la „eesti naine peab ülal mehe ja viis last". Aga see on autori enda valik. Kas ka kutsumine – ei tea. Tundub, et Kati tähtsustab eriti oma kirjandus- jms. äriprojekte pisut üle, mis toob automaatselt mängu ka vastupidised tasakaalustavad energeetilised jõud ja paljud asjad seepärast lihtsalt ei teostu.

Lõpus üritab autor küll hat tricki öeldes, et kõik on vaid ühe erilise kuu tõlgendused ja  lugeja ei saa midagi teada ei K.M-st ega A.M-st justkui ta ei teaks, et tekst ei suuda peita seda, mida autor varjata tahab – vastupidi see kisendab teksti kohal nii valjusti, et lõpus enam hästi ei kuule, mis sõnadega autor seda varjata püüab.

A propos: Kaplinski „"Seesama jõgi" on siirusastmelt umbes samal tasandil, kuid paradoksaalselt palju infatiilsem, kuigi puudutab ehk üht intrigeerivamat probleemi eesti kultuuriloos ja see on „Uku Masing ja naised."

kolmapäev, 18. august 2010

Uushedonismi diskreetne võlu

“Meie oleme leiutanud õnne, ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi.” Nietzsche
Uushedonism on nähtus, mis Eestis on soodsa pinnase leidnud vast nüüd. On ju eestlane ajast aega olnud tegev toimetulemise ja ellujäämisega ja mistahes epikuurluse harrastamiseks ei ole olnud ei võimalusi ega tahtmist. Vähem higi, rohkem rõõmu – on uushedonisti kreedo.



TÖÖ ON HALB
Uushedonism eeldab teatud jõukust. Vähemalt põhivajaduste täidetust. Aga uushedonism ise ei ole keskendunud mitte enam niivõrd raha tagaajamisele, mis iseloomustas veel üheksakümnendaid, vaid uushedonist on huvitatud sellest, mis raha eest saab. Uushedonist oskab raha teha ja hinnata, aga ta pole tööhoolik.

Uushedonist ei kummarda enam tööd, mille protestantistlik pühaks pidamine pani Max Weberi järgi aluse kapitalismile. Uushedonist leiutab raha. Ta töötab, et õppida, mitte et elada. Eestlasele igipõline “Tee tööd, siis tuleb…” – on uushedonistile iganenud võimalus.

Uushedonist ei ole saamise peal kellekski või milleksi, ta ei ole ka andmise peal. Uushedonist on. “Ära rabele – naudi elu!” ütleb uushedonist. “Ära konkureeri – otsi oma nišš!” ütleb uushedonistlik ärikoolitus.


MEGABRÄNDIDE KULTUS
Uushedonisti võib ära tunda sellest, et ta kannab kõrgmoe riideid. Disaineri märk Gucci või Yamamoto või Versace annab sümbolistliku võimutunde. Riietussemiootikast tunnevad uushedonistid üksteist. See on nende salajane keel – inside info. Ja haute couture pole mitte niivõrd näitamiseks, kuivõrd enesetunde saamiseks. See on otsekui uus sissepühitsusriituse vorm. Kõik võiksid seda küll järgida, aga kõik ei saa. Paljud on kutsutud, vähesed valitud.

Keith Aimre uushedonistliku romaani „Ilus Babyss“ kangelane ei mõista seda ja küsib, et mis kasu, kui ta kuskil Kihnus Gucci riietes ringi püherdab: keegi ei oska seda hinnata. Kangelanna üritab megabrändide olemust selgitada: “Kui sa saad esimese Gucci ja satud kogemata mängu – siis tabad selle kaifi ära. Asja juures pole oluline eputada rõivaste ja aksessuaaridega, mis näevad kallid välja, vaid sellistega, mis kannavad mingit märki, sõnumit.”


PIIRIDE ÜLETAMINE KULTUSE PIIRIDES
Kui Nietzschel on õigus, et inimene on midagi, mis tuleb ületada, siis on see võtmeks mõistmisel, miks uushedonism toob kaasa alatead liku soovi oma piiridest välja pääseda. Kusjuures elukvaliteeti säilitades.

Olen seda varem nimetanud inimese varjatud initsiatsiooni ehk sissepühitsemissooviks, mis traditsioonilistes kultuurides andis astmelise arengu ja mis oli küll valuline, kuid rituaalimeistrite käe all turvaline.

Uushedonist võib olla turvanarko – kui nii võib nimetada. Aimre megabeib räägib: „Koka lööb su pea ilgelt selgeks – kõik maailma asjad on nii lihtsad ja selged. Ja lisaks võid vabalt alkot pruukida. Mingisuguseid hallutsinogeene ja muud samalaadset sitta ma ei tarbi – kui, siis koka ja seda aint maks paar korda nädalas…”
Psüühiline narkosõltuvus on uushedonismis ebatõenäoline, sest uushedonistil on sellest suurem või kõrgem sõltuvus…

Üks uushedoismi iseloomustav nähe on eksperimentaalseksuaalsus. See tähendab, et kõik on võimalik. Uushedonistil pole moraali, kuigi ta aktsepteerib mängureegleid ja poliitilist korrektsust. Üle kõige hindab uushedonist stiili. Ta aktsepteerib iga tegu – ka kuritegu, kui see on ilus. Tarantino kangelased on pigem in kui out.

Uushedonist on kompleksivaba inimene ja ei tunne aukartust kellegi ees. On oluline mõista, et seksuaalsus ei määra uushedonisti. Ta ei ole seksuaalselt piiratud. Isegi mitte soolisusega.


UUSHEDONISM, TÕUSEV TREND
Kuigi räägitakse, et mood olla kujunenud alles õndsal moderniajal, võib ka Vana-Kreeka küünikute pööratud riideid moeks nimetada. Uushedonismil on oma küüniline kood.

Ilus Babyss laseb oma poe ees olevale kerjusele teha disaineririided – aga ehtsad kerjuseriided. Aukudega ja puha. Ta teeb stiilse heateo, jättes alles kerjuse identsuse.

Uushedonism on kujunev trend, mis Pareto printsiipi – 80% tööst tehakse ära 20% inimeste poolt ja 20% ajaga – silmas pidades võib XXI sajandil ühe enam meilgi maad võtta. Mismoodi see muudab “tee tööd, siis tuleb…” motole rajat eestluse olemust, näeme õige pea.

Uushedonismi puhul on huvitav, et oluline pole tavanauding, vaid pigem tunne, mille staatus annab. Uushedonistist ärimehel lausa peab olema oma blond tibi – kes on tingimata halva iseloomuga. Ja õigupoolest ainuke nauding, mis ärimees sellest saab, on oma piinarikka staatuse nautimine…

Doris Kristina Raave

Filosoofia blondidele

Filosoofia blondidele ei saa kuidagi alata sellest, et keegi Thales ütles, et kõik algab veest. Pärast nii nõmedat väidet tundub, et filosoofia on jama ja filosoofia lugu lolluste summa. Filosoofia blondidele algab väitega, et filosoofias on kõige tähtsam hea tuju. Suur tuju teeb vaimu vabaks ja laseb sel lennata.


FILOSOOFID JA MÜÜDID

Kuna keegi niikuinii ei oska seletada, miks filosoofia tekkis just Mileetoses ja just VI sajandil enne Kristust, siis võib täie kindlusega väita, et filosoofia tekkis juhuslikult ja kokkusattumuste tõttu.

On ju teada, et Mileetoses valitses tollal türannia. Türannial oli aga hakatuses hoopis teine tähedus kui nüüd. Türann oli nimelt rahva ehk siis demose – mida paluks mitte segamini ajada deemonite ehk kurjade vaimudega – poolt pandud valitseja, kes võitles ei kellegi muu kui aristokraatia vastu. Rahval oli lihtsalt odavam pidada ülal üht türanni kui toetada kogu aristokraatiat. No ja kui sul juba seda va plekki üle jääb, mis siis viga filosofeerida…

Teine asi oli ka, et kaubateed tõid siia kuuldusi kaldea tarkadest ja pärsia maagidest ja india hymosofistidest, kes käisid poolalasti nagu brahmaanid kunagi ja muidugi egiptuse tuhandete aastate tarkusest. Neil oli ja meil ei olnud…

Nii käisidki esimesed kreeka filosoofid Pythagoras ja Thales ja Platon egiptlaste juures otsekui Kalevipoeg Soomes.

On öeldud, et filosoofia on üleminek müüdilt sõnale ehk mythoselt logosele. See on muidugi jälle täielik jama, sest müüt ei kao filosoofiast kuskile. Platon on mütopoeetiline, keskaja filosoofid loovad omad müüdid ja uusaja omad jälle uued.


POLE VEEL SEE AEG

Kui Thales oli lõpuks Egiptusest tagasi tulnud, siis hommikul ärgates tänas ta jumalaid kõigepealt selle eest, et ta on sündinud inimeseks, seejärel, et ta on sündinud kreeklaseks ja mitte barbariks, ja lõpuks, et ta on sündinud meheks ja mitte naiseks.

Ja alles siis ütles ta, et kõik on vesi ja kõik on täis jumalaid ja magnetil on hing. Tema õpilane Anaximandros aga lisas, et kõik on piiramatu. Anaximadrose õpilane naximenes omakorda, et kõik on õhk. Naaberlinnas Efososes hõikas Herakleitos, et kõik on tuli.

Tegelikult on väites, et kõik on vesi ja kõik on täis jumalaid, mitu suurt ideed. Esiteks kõige ühtsuse idee. Teiseks kõige hävimatuse idee. Üks kreeka filosoofia tutvustaja Diogenes Laerteios ütleb: “Thales rääkis, et surm ei erine millegagi elust.” Kui Thalese käest siis küsiti, et miks ta siis ei sure, vastas ta, et just sellesama pärast. Kolmandaks läbib neid mõtteid kõige jumalikkuse idee. Neljandaks kõige elususe idee – ta ütles ju ka, et “magnetil on hing”. Viiendaks on see üksiku ja üldise… aga jätame dialektika siin mängust välja.

Kui ema küsis Thalesilt, kas ta ei peaks abielluma, vastas Thales, et pole veel aeg. Kui ema uuesti küsis, vastas Thales, et enam pole aeg. Nii pole ka meil see aeg.

Siis tuleb Anaximenes ja määratleb selle, mis oli enne. Ta ütleb, et õhk. Aga kasutab kreeka sõna “pneuma” – nii hinguse kui õhu tähenduses. Hiljem saaab “pneuma” vaimu tähenduse. Anaximenes kirjutas Pythagorasele, et las iga meie jutt algab Thalese nimega ja kurtis, et ajad on halvad ja filosofeerimisest ei taha enam midagi välja tulla.

Aristokraadid tõusid taas ja kasutasid mileetoslasi elavate tänavalaternatena, süüdates nad lihtsalt põlema.

teisipäev, 17. august 2010

Augustikuumus ja tumedad jõud

Augustikuumus tekitab pahatihti tunde, et midagi salapärast on sündimas. Augustitormid on juba viinud kahe kiriku tornid. „Eestlased on ilmataadi välja vihastanud,“ ütleb selgeltnägija.

Eesti Energia ei suuda enam vigu parandada lubatud 60 tunniga ja paneb pidu. Lendavad katused ja kuivatid.

Tundub, et pimedusejõud otsekui sigiksid augustileitsakus. Kuumus paneb rabas õhu turbasambla kohal virvendama ja sookailu eeterlik lõhn hõljub peaaegu nähtavalt jändrike mändide vahel. Peipsi ranna on täis lehkavaid surnud kalu. See teeb ärevaks.
Tartus murdis torm nädalavahetusel 85 puud. “Sellist pilti, mis pühapäeva hommikul Tartu parkides ja tänavatel avanes, ei ole mina varem näinud,” ütles seitse aastat ametis olnud linnapuhastuse peaspetsialist Tarmo Teder.
Kuis selle kurjaga on?
Lämbus valitses ka siis, kui Woland saatjaskonnaga ilmus Patriarhi tiikide äärde „Meistris ja Margaritas“. Ühe minu loo kommentaariumis küsis keegi, et kas kurat on olemas ja kas tema on see, kes teeb kurja?
Loomulikult on kurat olemas. Ta on üks peainglitest, kes tõstis mässu Jumala vastu. See on täiesti piibellik seisukoht ja kristliku traditsiooniga kooskõlas. Kuradit on püütud kirjanduses ja kujutavas kunstis ka heroiseerida. Milton näiteks. Wrubeli Deemon näiteks. Aga kurat ei ole romantiline kangelane.
Mida me peaksime siis peale hakkama selle teadmisega, et kurat on olemas? Pakun välja, et mitte midagi.
Kurat on tõesti väeline vaimolend või kui soovite - energeetiline - ja meie inimestena ei kujuta endast talle mingit vastast. Aga mis tähtsust sel on? Kurat ei ole Jumal. Ta ei ole kõikvõimas. Ta ei saa teha midagi, mida Jumal ei luba. Kui saaks, siis oleks ju kaks Jumalat. Aga ei ole. Jumal on üks.
Kuradi kiitmine
Nii kummaline kui see ka ei ole, tegelevad kuradi ülistamisega eelkõige kristlased. Ja loomulikult ka satanistid. Aga nemad on ikkagi suht marginaalne nähtus. Ei ole lollimat asja, kui hirmutada inimesi kuradiga. Ega kuradit ei tule karta, karta tuleb ikka Jumalat.
Vanad traditsioonilised kirikud üldiselt liiga palju kuradiga ei tegele. Aga olen näinud ja ka osalenud kristlikes usuliikumistes, mis on enda arvates pidevas vaimulikus sõjas. Sõjas kuradi vastu. Ja see käib neil nii nagu Pisuhännas — et kord on kristlased peal ja kurat all ja siis jälle kurat all ja kristlased peal. Hästi naljakas on. Või ausalt öeldes oleks naljakas, kui see poleks nii kurb.
Tean ka selliseid, kes on pühendanud ennast kuradi salakavalate tegude paljastamisele. Nagu püüaksid õpetada kristlasi kuradist targemaks. See oleks jälle hästi naljakas, kui ei oleks kurb. Kuradist targemaks nimelt ei ole võimalik õpetada mitte ühtegi inimest mitte kunagi. Sest tegemist on iidse vaimuga, kuigi mitte igavese olendiga, kel paljude aastatuhandete jooksul omandatud kogemus ja tarkus. Kuid ta ei tea kõike.
Aga mis tähtsust sellel on. Ega meid ei ole jäetud üksi siia ilma kuradiga võitlema. Jeesus on võitnud saatana valitsused ja meelevallad ja teinud nad avaliku pilke aluseks Kristuses (Kol. 2: 15).
Muidugi võib kurat ilmuda ka valgusingli näol. Ivan Karamazovile ilmub kurat kõige tavalisema erruläinud riigiametnikuna. Dostojevski ütleb, et põrgu on võimetus armastada.
Sama räägib kurat Thomas Manni doktor Faustuses helilooja Adrian Löverkühnile: „Minu tingimus on selge ja õiglane, põrgu legitiimsest agarusest tingitud. Armastus on sulle keelatud, kuna see soojendab. Sinu elu peab olema külm — seepärast ei tohi sa ühtki inimest armastada.“
Jeesus jälle ütleb vastupidi: „Uue käsu ma annan teile, et te üksteist armastaksite nii nagu mina teid olen armastanud.“ Ja Paulus lisab müstikuna, et armastus on juba valatud meie südameisse Püha Vaimu kaudu.
Meil on võimalus anda oma elu Jumala kaitse alla. Tema on kõikvõimas ja suuteline kaitsma meid kõigi kuradi kavalate rünnakute vastu. Kui me ainult ise tal seda teha lubame.
Kurat kui jumala valvekoer
Kurat kui Jumala valvekoer tuleb hästi välja Iiobi raamatus. Jumal vestleb saatana kui ühe oma alamaga. Aquino Thomase järgi Jumal ei taha kurja, aga lubab kurjal olla täiuslikkuse jaoks. Muidugi mitte hea pärast, sest heaks saab pidada vaid seda, mis hea ideele vastab,
küll aga mõõdupuuks.

Vana Testament jutustab, et kui Jumala lapsed on Jumala ees tuleb ka saatan nende sekka ja Jumal kiidab seal oma sulast Iiobit. Saatan ütleb, et ta on sinu täieliku kaitse all, — „Sa oled teinud aia ta ümber“ — miks ta ei peaks sind kiitma, aga pista oma käsi ta külge ja puuduta kõike, mis tal on, kas ta ka siis õnnistab sind? Siis Jumal ütlebki saatanale: „Vaata, kõik mis tal on olgu sinu käes1 Ära ainult pista kätt tema enese külge“(Ii 7:11). Saatana positsioon pole sugugi muutunud ka Uues Testamendis, kus saatanat nimetatakse valetajaks, vale isaks ja vendade pealekaebajaks.
Issand ütleb Goethe „Fausti“ proloogis taevas: „Kas pole sul mind muuga vaevata? Kas tulid sa, et ainult kaevata? Kas maa peal polegi siis nüüd kui vead?“ Ka siin kiidab Issand oma sulast Fausti, kes küll veel kobamisi tõe teed käib. Saatan ütleb, et varsti on ta minu reel.
Taas annab Jumal loa Fausti kiusata: „Hea, jäägu ta su meelevalda. Ta vaim tõelättelt ära vii ja oma radadele kalda, kuid häbenedes niikuinii sul tuleb lõpuks tunnistada, et kuigi pime tung veab inimlast, ta siiski aimab ihkab õiget rada.“
Bulgakovi „Meistris ja Margaritas“ saab Woland võimu, sest vene ateistid ei usu kuradit. Mõni kaotab pea sõna otseses. Traagikat, segadust, pahandust kui palju. „Tõestada pole siin midagi,“ ütleb Woland ja jätkab: „Ratsaväelase lohiseval sammul, valge vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu nissani neljateistkümnenda päeva varahommikul Heroodes Suure palee tiibu õhendavasse kaetud sammassaali juudamaa prokuraator Pontius Pilaatus…“
Kui nüüd pool häda on, et kurja olemasolu ei tunnistata, siis teine pool on, et seda tunnustatakse liiga palju, mis läheb juba saatana tegudest ehk siis kõigest kurjast kiitlemiseks, nii, et inimese elu on pigem kuradi kui Jumala juhtida.
Ja kui meiega ka miskit juhtub, siis tuleks seda võtta kui sõnumit ja oma hinge vaadata, kas me ise sellele kuidagi kaasa ei aidanud.

Doris Kristina Raave

esmaspäev, 16. august 2010

Postpoliitika

Termini “poliitika” tänapäevane tähendus on midagi hoopis muud kui selle traditsiooniline tähendus. Kuna poliitika sisu on muutunud, siis on otstarbekas nüansseerida mõisted ja need eristada. Politeia kui traditsioonilise ühiskonna sakraalne ontoloogiline poliitika, poliitika kui modernse ühiskonna poliitika ja postpoliitika kui nüüdispoliitika


POLITEIA – POLIITIKA
PLUSS METAFÜÜSIKA
Traditsioonilise ühiskonna politeia oli lahutamatu üldfilosoofilistest ja religioossetest paradigmadest, mis iseloomustasid kindlat traditsiooni.

Aristoteles nimetas inimest nii mõtlevaks kui ka poliitiliseks loomaks. Selle järgi võime öelda, et mõtlemine ja traditsiooniline poliitika olid tihedalt seotud. Mõlemi puhul me räägime inimese olemuslikest mõõdetest.

Mida vähem oli inimeses poliitilist mõõdet, seda tuhmim oli tema vaim ja seda vähem oli temas väljendatud püüe tarkuse ja olemise poole – seda vähem inimlik ta oli.

Ühiskondliku suhtluse kaudu tunnetas inimene väliskeskkonna reaalsust. Siin puutus ta kokku sellega, mis on temast suurem, mis oli enne teda ja mis tuli pärast teda. Politeia kogemises tunnetas inimene, kuis osa puutub kokku tervikuga.

Traditsioonilises ühiskonnas võime rääkida eesmärgi, õiguse, kollektiivse identsuse, väärtushinnangute, vägivalla ja selle legitimeerimise, hierarhia ja võimustruktuuri elementide ühtsusest.


POLITEIA KUI INIMESE
KOLLEKTIIVSE OLEMISE VORM
Politeia on valdkond, kus kasutakse inimese kõrgemaid võimeid ühiskondlikes suhetes. Aristoteles nägi poliitikas inimese kollektiivse olemise kõrgeimat vormi. Inimene on poliitiline loom seepärast, et ühiskond on talle loomulik keskkond. Aristotelese järgi on ainult elajad ja üleinimesed väljaspool Politeiat.

Elajate all peab Aristoteles silmas inimesi, kes pole võimelised individuaalsest välja tulema. Elutsükkel on sel juhul nii madal, et ta on allpool poliitika taset. Teine äärmus on üli- ehk jumalinimene. Siin on jutt pühakutest, geeniustest, kangelastest, askeetidest jt. suurtest inimestest. Nende elutsükkel on nii kõrge, et ületab poliitika – see on vaimne apoliteia, mille puhul Aristoteles räägib jumalikust teest.


POLIITIKA KUI POLITEIA DESAKRALISEERUMINE
Ühiskonna moderniseerimise käigus toimub ka poliitika desakraliseerumine. Sellele rajaneb vene filosoofi – impeeriumi viimase filosoofi nagu ta end naljatades nimetab – Aleksander Dugini doktoritöö “Poliitiliste institutsioonide ja struktuuride transformatsioon traditsiooniliste ühiskondade moderniseerumisprotsessis”, millele toetume.

Moderniseerumise käigus muutub poliitika iseseisvaks autonoomseks institutsiooniks, mis on eraldatud inimese muust tegevusest, nagu me ka nüüdismaailmas poliitikat tunneme. Seda muudatust võime hinnata nii tänase poliitika kui traditsioonilise Politeia kontekstis.

Tuleb kohe öelda, et neil on ka erinevad ajaloolise lähenemise paradigmad. Kaasaegne poliitika näeb kõike progressi ja arengu seisukohalt, traditsioonilistes ühiskondades valdasid aga tsüklilised või isegi regressiooni a la “kaotatud paradiis” mudelid. Kuldaeg jäi reeglina aegade algusse kõigis suurtes traditsioonides. Ja praegu me elame siis kas lõpuvõi raudajas.

Poliitika moderniseerimine on eelkõige poliitika desakraliseerumine. Konservatiivsust, mis seisab sellele vastu, ei saa alati vaadelda kui pelgat inertsi, vaid sageli ka kui Politeia struktuuride plaanipärast vastupanu dekomponeerimisele kuni poliitilise mimikrini ehk siis väliselt nüüdispoliitika keele kasutamiseni.

Poliitiliste struktuuride muutumise murdeajaks on valgustusaeg Euroopas ja suur osa selles on protestantlikul teoloogial ning sellele toetuval rahvusriikide võitlusel katoliikliku oikumeenilise impeeriumi vastu.

Politeia desakraliseerumisest räägivad tänapäeva poliitika põhialused: ilmalikkus, võimude lahusus, konstitutsioonilisus, demokraatia, tsiviilühiskond, inimõigused jne, mis vastavad liberalismile kui universaalsele moderniseerumisstrateegiale.


LIBERALISM KUI MODERNI LIPULAEV
Liberalismi kõrval esinevad ka teised alternatiivsed strateegiad, millest analoogselt desakraliseerimisele võiks esile tõsta poliitika resakraliseerimise, mille alla käivad fundamentaalse konservativismi, konservatiivse revolutsiooni ja sotsialismi-kommunismi diskursused. Need strateegiad rõhutavad küll poliitika moderniseerimise teatud aspekte, kuid toovad sellesse sisse rea Politeia arhetüüpe.

Paraku sisaldab terve vasakpoolsete poliitiliste projektide spekter, vaatamata oma pretensioonile valgustusajastu pärandile ja vastavusele poliitika moderniseerumise nõuetele, traditsioonilise Politeia arhetüüpe. Seega me ei saa näiteks sotsialismi pidada kapitalismi järgseks ühiskondlikuks formatsiooniks, vaid pigem ajutiseks kõrvalekaldeks nüüdisaja peajoonest.

Sotsialism oli tagasipöördumine traditsioonilise ühiskonna algkujude juurde, fašism
kui kolmas tee liberalismi ja sotsialismi vahel oli veel üks katse tuua teadlikult arhailised mõttekoodid tänapäeva poliitika keelde. Alfred Rosenberg toetus näiteks otse mütoloogiale (Dugin 2004: 151-152).

Dugin rõhutab, et liberaalse mudeli kui Politeia moderniseerumise pealiini määratlemisega tuleks ühtlasi teisiti vaadelda ka neid projekte, mis on ennast sellele vastandanud. Nagu näiteks konservatiivne ja sotsialistlik.

De- ja resakraliseerumise dihhotoomias muutub ka poliitiliste määratluste süsteem. Klassikaliselt oli see nii: konservatism – minevik, liberalism – olevik ja sotsialism – tulevik.

Paneme tähele, et kaks resakraliseerimisprojekti: sotsialism ja konservatism lähenevad paradigmaatiliselt oma apellatsiooniga ontoloogilisele. Liberalismi programm on aga poliitika deontologiseerimine. Me võime öelda, et äärmine vasakpoolsus ja äärmine parempoolsus kohtuvad poliitilises alateadvuses. Pole juhuslik, et esimene riik, kes tunnustas N. Liitu, oli fašistlik Itaalia.

Samasuguse tähelepaneku teeb ka Karl Popper, rääkides avatud ühiskonna vaenlastest, kelle hulka ta asetab nii Platoni kui Aristotelese, Hegeli ja Marxi, fašistidest rääkimata. Avatud ühiskond eitab mistahes kollektiivset identifikatsiooni ja tunnistab ainult individuaalset – kodakondsust.


KONVERGENTS KUI LÕKS
Sellest erinev oli 1970ndail aastail populaarsust kogunud kurikuulus konvergentsiteeoria, mis eeldas sotsialismi ning liberalismi mõlemapoolset paranemist, kohanemist ja ühtesulamist.

Konvergents tõepoolest ka toimus, aga mitte selline nagu oodati – teooria andis lihtsalt oma pragmaatilise tulemi ehk liberalismi võidu. Paraku pärinevad liberalismi ja sotsialismi paradigmad erinevast sotsiaalsest keelestruktuurist, siiski on nad tegelikult ühitamatud.

Sotsialismi liberaliseerimisega saavutas Gorbatšov tegelikult selle ontoloogiast lahtiütlemise, nii formaalselt (klassivõitlusest ja kapitalismi kriitikast loobumine) kui poliitilise alateadvuse tasandil, mis andis kõik eelised liberaalsele paradigmale (Dugin 2004: 158).

Seega ei olnud N. Liidu lagunemine mitte Gorbatšovi ja Jeltsini töö või möödalaskmine, vaid paratamatu paradigmaatiline protsess, mis tulenes konvergentsiteooria olemusest ja rajanes liberaalse mudeli prioriteedil.

Poliitika moderniseerumine saavutas oma tipu sotsialismi läbikukkumisega, mis tähendas viimase suure alternatiivi kadumist liberaalse mudeli üleilmastumise ees.

Ei ole ju globaliseerumine midagi muud kui Politeia desakraliseerumise universaalistumine ehk siis liberaalse mudeli üleilmastumine.

See tähendab Hegeli ajaloofilosoofias ja Fukuyama sotsioloogias tõepoolest ajaloo lõppu ehk kõrgema võimaliku ühiskonnaformatsiooni võidulepääsu. Järgnevat iseloomustab juba poliitika minimaliseerumine ja järkjärguline asendumine puhta majanduse ning ühtse turuga, mille esimesi märke näeme ka meie armsas EV-s.


POSTPOLIITIKA
Tänaseks on maailmas kujunenud unikaalne olukord, kus valisteb üksainus poliitilise keele paradigma, mida tõepoolest enam ei saa pidada ideoloogiaks, sest tal ei ole vastaseid. Valitsev liberalism on metaideoloogia, sest tema dikteerib mistahes diskursuse reeglid ja määrab poliitilise korrektsuse reeglid.

Domineerivale liberaalsele mudelile seisavad vastu ainult poliitilise alateadvuse kihid, mil pole ühtset ideoloogilist nimetajat ja mis pole struktureerit isegi mitte lokaalse poliitilise dialekti tasemel. Siia kuuluvad ka kaotanud ajalooliste ideoloogiate jäänukid, mis on sageli vastukäivad, puudutavad elu erinevaid külgi ja on valdavalt intuitiivsed, emotsionaalsed ja fragmentaarsed.