JALGPALLI KATARSIS

Keegi proua N. ütles, et jalgpalli vaadata on nõme. Küsisin „miks?“. Ta porises algul niisama, aga ütles siis, et kas pole ikka imelik, et paarkümmend täiskasvanud meest ajavad väljakul ühte palli taga – olek siis veel, et igaühel oleks oma pall. Ja tuhanded  inimesed, kes peaks olema ju täie aruga – igasugu presidendid ja puha - vaatavad seda ekstaasis pealt. „Nõme,“

vangutas proua veelkord pead.

JALGPALL KUI TERAAPIA

Proua ei saanud asjast aru. Ta oli kaotanud lapsemeelsuse ja mängulisuse. Ta pidas silmas, et tema meelest on mäng aja raiskamine. Kuid mäng on teraapia. Jalgpallist on saamas isegi rahvuslik teraapia. Jalgpall on vaimustus. Ja tehke või tina: jalgpall on kultuur.

Samas tunnen ma ka paari naist, kes on tõelised jalgpallifännid olles samal ajal tippjuhid. Nad imetlevad jalgpallurite operatiivsust, spontaanust, leidlikkust, keskendumist, loovust, meeskonnatööd jne. Üks naisjuhtidest hakkas jalgpalli armastama suviti Peipsi ääres Kesktelevisoooni ülekandeid vaadates, sest ETV-d seal lihtsalt ei näinud.

Nii sport, teater, muusika kui isegi nii tõsine asi nagu juura tulenevad mängulisest algest. Üks vanimaid kurjategija testimisviis oli mänguline: kahtlusalune visati näiteks vette ja kui ta välja ujus, siis loeti ta õigeks jne.

Õigusmõistmine on väga tõsine asi, aga ometi seda mängitakse. Ameerika vandekohtu istung on vahest kui etendus, mida võib ka paljudest filmidest näha. Toome näiteks kasvõi „Saatana advokaadi“.

MÄNG TEEB VABAKS

Platon rõhutas inimese vajadust mängida. Filosoofide kuningas  nägi mängus inimese kutsumust. Aja jooksul on aga hakatud mängus nägema midagi mittetõsist.

Mängu väärtus on see, et mäng on vaba inimese vaba aja veetmise viis. Mitte töö ei tee vabaks, vaid mäng teeb vabaks. Jalgpalli vaatamine ei ole töö ja isegi jalgpalli mängimine ei ole töö ja see – kuigi keeruline mängulisus – annab jalgpallile teatud vabaduse ja isegi teatud pühaduse. Nagu ka laste mängule.

Mängu puhul on olulisim tunnetada selle tinglikkust. Mängu reeglid ja piirid eristavad mängu tegelikkusest. Mängu puhul on oluline just see distants, mis tekib tegelikkuse ja loodava vahel. Mängus on inimene ise looja positsioonil: mängureeglite piires on kõik võimalik.

Mängus on oluline nii mängija kui kaasaelaja vabadus sunnist. Siin näeme kultuuri tekkimist mängust ja spordi ja kultuuri seotust. Mängu puhul on alati võimalik see katkestada, sellest välja tulla. Mängu rituaali läbi pääseb inimene „peab“ sunnismaisusest, elu paratamatustest.

Me võime öelda, et mitte töö, vaid mäng tegi inimesest inimese. Olgu nende ahvidaga nüüd kuistahes. Inimene on naerev ja mängiv olend.

MÄNG ON PIDU

Traditsioonis jagunesid hõimud alati kaheks fraatriaks. Sama suguvõsa, aga erinevad rituaalid. Need erinevad meeskonnad organiseerisid omavahel mänge ja võistlusi. Male on valge ja musta poole mäng. Filosoofia sai alguse mängulistest sofistide dispuutidest.

Mängurõõm seob tegemise naudingu ja otsustamise väe. Mängulisuse kaudu tunnetab inimene omaenese olemasolu, mängurõõm on võrdne elurõõmu eheda kogemisega.

Hollandi uurija Huizinga ütleb, et kultuur tekib mängu vormis. Mida ei tule mõista nii, nagu teiseneks või muutuks mäng kultuuriliseks, pigem on kultuurile tema algastmetel omane mängulisus, teda teostatakse mängu vormides ja meeleolus. Mäng annab kultuurile voolavuse.

Kui katkeb mäng – katkeb ka kultuur. Mäng on pidu ja iga pidu on mingil määral mäng.

MÄNGUS ON MAAGIAT
Jalgpallis võib ka vaataja olla äärmises pingeseisundis, millele lemmikmeeskonna võit annab katarsise. Ja isegi kaotus on kergendus, sest iga mäng saab läbi oma lõpuga.

Eestis on integratsioon olnud lahendamatuks probleemiks. Isegi seda sõna ei taheta enam kasutada. Räägitakse “lõimumisest“, mis on küll veel jõuetum. Kuid suur mäng nagu jalgpall ühendab ja teeb solidaarseks. Jalgpall on maagiline mäng.

Eesti rahvusmeeskonna  venelased on kangelased. See on isegi hämmastav kuis jalgpallis ununeb rahvus. Siin ei kohatu küsidagi, et kas sa armastad venelast või keda iganes? Vigastusega Konstantin Vassiljev tuleb väljakule ja lööb 15 minutiga Eesti koondise kasuks kaks väravat. Rahvas tahaks talle kaela langeda. Me oleme endas avastanud suuremeelsuse.

Raivo ja Carl Joosep Raave

Ülle Pirita kloostris

Joosua Raave

Raivo Pirita kloostris

Brigita Maria

Ülle ja Carl Pitital

Raivo ja Carl Joosep

Ülle Pirita kloostris

MIS ON POLIITIKA?

Üldiselt tahavad poliitikud olla head, aga mitte liiga head ja mitte kogu aeg head. Ja üldiselt tahavad inimesed korralikku poliitikat.

Poliitika tähendus on ent ajas muutunud. Antiigis oli poliitika – politeiea - kogu inimese ühiskondlik tegevus. Aristoteles määratleski inimest kui poliitilist olendit: zoom politikon.

Ainult jumalad ja idiotes olid väljaspool poliitikat.

POLIITIKA KEELE OSKUS

Üks teravkeelne mees on öelnud, et poliitika on probleemide otsimise kunst, nende leidmine sõltumata nende olemasolust, nende valesti määratlemine ja valede meetmete rakendamine. Eks ta ole. Selge on see, et poliitika pole täppisteadus ja poliitikud lubavad sildu ehitada isegi siis, kui jõge ei olegi.                                                                  

Poliitika keele tundmise osas võiks inimesed jagada kolmeks: esiteks need, kes tunnevad puudulikult, teiseks need, kes tunnevad poliitika keelt, kas siis

a) rahuldavalt,

b) hästi või

c) väga hästi.

Ja vast kolmandaks need, kes teavad, kuis poliitika keel on tehtud ja kuidas seda tehakse.

Esimesed moodustavad suurema osa  ühiskonnast. See on meie rahvas, kes on paraku suurenisti meedia poolt manipuleeritav ja kellelt ei ole oodata väga ratsionaalseid valikuid. Kuid teisalt just siin võime kohata kollektiivset poliitilist alateadvust. Eelarvamuste, stereotüüpide, “keelevigade” uurimine näitab, et siin on tegemist sajandite sosinatega.

Juba Napoleon ütles, et poliitikas ei pruugi rumalus viga olla.

Neid inimesi võib küll manipuleerida meediatrikkide ja lubadustega, aga lõpuni neid petta ei saa: nad tunnetavad sisimas õige ära. Ja nad valivad siiski südamega - sisetunde järgi, kuigi valimiskompassi suunitlust ei saa alahinnata.

Teine tüüp on rääkiv vähemus ja see kattub suurenisti nii majandusliku, poliitilise kui ka intellektuaalse eliidiga. Siia kuulub ka enamik ajakirjanikke ja suur osa poliitikuid.

Keele valdamine tähendab ju ka mõningate reeglite tundmist, mis saadakse siis kas hariduse või iseseisva analüüsiga. Siin on valdav ratsionaalne valik – valitakse mõistusega. Sageli pragmaatiliselt. Mis võib paraku osutada ka vääraks. Henry Adams ütleb, et poliitika koosnebki  faktide eiramisest.


POLIITIKA LINGVISTIKA

Kolmas liik koosneb aga niinimetatud poliitika filoloogidest. Siin ei vaadelda enam väljendusi vaid keelt nende taga. See ei ole enam poliitiline eliit, vaid juba ideoloogiline eliit, kes võib manipuleerida erinevate poliitiliste keeltega ja luua uusi käsitlusi/diskursusi. Poliitilist lingvistikat võidakse kasutada olemasoleva poliitilise keele säilitamiseks või ka uue loomiseks.

Poliitilist lingvistikat valdavad teatud määral kõik staarpoliitikud. Vahest aga jäävad poliitika lingvistid „hallide kardinalidena“ varju nagu Reformierakonna ideoloog Rain Rosimannus või omaaegne Isamaa ideoloog Tiit Pruuli.

Õigupoolest on kaks viisi, kuis me mistahes keelt kasutame: me oskame selles keeles rääkida või oskame rääkida ja ka lingvistilistes terminites väljendada grammatilisi seaduspärasusi. Me valdame keelt kui töövahendit.

Esimene viis on loomulik ja teine lingvistiline. Loomulikul viisil ütleme, et see on ajaleht ja  lingvistilisel viisil, et  seda nimetatakse ajaleheks. Midagi sarnast on ka inimeste mõtlemisega: ühed inimesed mõtlevad kui keelde sukeldunud, teised mõtlevad lingvistiliselt.

POLIITILINE PÄDEVUS

Poliitika määrab valitsemise sihid ja eesmärgid. Kui need on määratletud, siis kerkib küsimus, kuis neid saavutada. Traditsioonilistes ühiskondades jagunesid poliitika funktsiooni kahe kõrgema kasti ja seisuse vahel nii, et preestrid nõustasid ja sõjamehed/aristokraatia teostas.
Poliitiliste eesmärkide saavutamine võib nõuda vastavate valdkondade tundmist, mis teeb vajalikuks ekspertnõustamise – spetsialistide olemasolu. Kuid väide, et peavad olema ka eksperdid – näiteks ajakirjanikud, kes ütlevad, mida inimestel tuleks tahta ja milliseid eesmärke seada, kõlab juba valikuvabaduse piiramisena.
Riigi juhtimise oskus on oma laadilt faktiteadmise pädevus. Faktiteadmine kuulub eelkõige vahendite juurde ja see on  tänapäeval spetsialistide ülesanne. Eesmärgipädevus sisaldab aga oluliselt teadmisi põhiväärtustest, mis on pigem riigimeeste ja intellektuaalse eliidi kui ekspertide ala.
Platoni järgi hõlmab poliitiline pädevus, mida omab ideoloogiline eliit, mõlemat laadi pädevust ja mõlemat laadi teadmist – nii teadmist faktidest kui ka teadmist väärtustest. Meie probleem on selles, et selline ideoloogiline eliit on väga õhuke või puudub sootuks, sest see eeldab ka poliitika keele valdamist lingvistilisel tasandil.

Alates valgustusajast ja eriti Macchiavelli mõjul pääses võidule poliittehnoloogia, milles oli olulisim võim mistahes hinnaga. Demokraatia rüüsse mähituna esineb macchiavellism ka tänases poliitikas. Olemuselt tähendab see poliitika sõltumatust moraalist.

Teiseks võime täheldada postpoliitika ilminguid, mis on sisuliselt ideoloogilise osa ehk „puhta poliitika“ vähenemine ja asjatundjate osa kasv. Terav piir vasak-ja parempoolsete vahel on hägustumas ja vasak- ning paremäärmused sulavad ühte. Postpoliitika on küll light aga samas kõikehõlmav:  kui sa ka poliitikaga ei tegele, siis ka see on poliitika. Mis siis, et mahe.

Aga üks on tõde: head inimesed, kes ei lähe valima, valivad halvad saadikud.

Raivo J. Raave ajaveeb: http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/raivo-...

Raivo J. Raave ajaveeb: http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/raivo-...: "http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/raivo-raave-praktiseerige-armastust.d?id=39991575"

http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/raivo-raave-praktiseerige-armastust.d?id=39991575

ARMASTUS - TERVIKU IGATSUS OSADE MAAILMAS

Me kaome kui liik, kui me lakkame olemast armastavad olendid. Aristoteles määratles inimest kui poliitilist olevust – zoon politicon. Mu meelest aga määrab inimest enam armastus – inimene on olemuselt armastav olend.

Nüüdismaailma salanõu on teha nii, et osa tunneks end tervikuna. Me oleme kaotanud tõdemuse, et inimene on osa ja mitte tervik. Kui inimene ei pea ennast enam osaks, siis ta tegelikult lakkab armastamast.

Meie osaline olemine on võõrandumine. Kogu probleem on selles, et inimene on osa ja mitte tervik. Selles ühinemisvajaduses on ka armastuse saladus. Armastuse igatsus on mälestus kunagisest tervikust.

Armastuses ei ole nauding peamine. Isegi seks mitte. Armastuses on peamine iseenese ületamine.  Ka romantilises armastuses ületasid mees ja naine iseennast.

INIMENE ELAB ARMASTUSE ENERGIAST

Inimene ei ela üksnes leivast. Isegi ainult sotsiaaltoetustest mitte. Inimene elab armastuse energiast. Armastus on alati seotud piiri ületamisega. Armastus ei ole kunagi ühe inimese asi. Armastus ületab iseenda piirid. Armastus on alati suurem kui armastatu. 

Aga miks tuleb ületada iseenese piirid? Kas me pole siis enesele küllaldased? Tuletame siin meelde müüti, mida vana tark Diotima räägib Platoni „Pidusöögis“: Alguses oli suur androgüün, kelle jumalad  jagasid kaheks pooleks: meheks ja naiseks. Ja nüüd nad otsivad teineteist - oma teist poolt. See sarnaneb üsnagi piiblilooga, kuis Eva sai Aadama küljeluust – olles kunagi tema osa.

Romantismiaja armastus oli juba kaotanud oma vertikaalse  dimensiooni. Säilis horisontaalne, mis oli samuti oma piiride ületamine. Aga ka maine armastus oli veel taeva ja maa liidu koopia. See oli seesama armastus, kuigi pinnalisel tasandil oli see siiski armastuse meri ja kirgede ookean. Mees ületas oma piirid ja naine püüdles vastu.

Armastus ei ole pelgalt tunne, kuigi ta sisaldab tundeid. Armastus on omaette modaalsus, mis haarab mitte ainult tunded, vaid mõtted ja teod. Kui sa armastad, siis on ju kogu su olemine armastuses. Armastus on üks ja jagamatu. Aga teda võib suunata eri objektidele vertikaalselt ja horisontaalselt. Ja õigupoolest saavad kõik, kes tema ümber on, armastusest valgust ja soojust.

KUI KAOB ARMASTUS, KAOB KA KULTUUR

Kuiv ja külm, ilma armastuseta Descartes nimetas loodustki mehhanismiks. Kui armastus praakida välja ka Lääne kultuurist, siis ei jää tegelikult järgi midagi väärtuslikku. Mis oleks kunst? Mis oleks muusika? Mis oleks kirjandus? Mis oleks teater ja kino ilma armastuseta?

Nüüdisajal ilmub küll enam raamatuid söömisest ja saateid söögitegemisest tehakse ka söögi alla ja peale. Laule küll söömisest eriti ei tehta, ehkki joomisest neid on. Või teate ka söömisest mõnda? Jah, inimene küll sööb päevas kolm korda, aga kultuur peegeldab siiski armastust enam kui söömist. Veel praegu. Muide, vanas maailmas oli just söögitegemine väga intiimne tegevus. Kas teile ei tundu, et söök ja seks on tasapisi asendamas armastust?

Ütlen teile siin hästi tasakesi: kui kaob armastus, kaob ka kultuur.  Meist saab biomehhanismide tsivilisatsioon. Inimene ilma armastuseta on  masin-inimene l`homme machine või sepp-inimene homo faber. Kui inimene kaotab armastuse, kaotab ta oma olemise keskme.

Riik, mis ei tunnusta armastust ei saa olla tõeliselt inimkeskne, sest inimene vajab armastust. Tulla tagasi armastuse juurde – on tulla tagasi Jumala printsiipide juurde. Armastuseta riik on  tegelikult koletis – Leviaathan, kelle janu ei kustuta mingid reformid ega poliitika parandamine.

Kuid kuni pole kadunud kõik, pole kadunud midagi.. Meil on veel lootust elada inimkeskses maailmas, inimkeskeskses Eestis.

All you need is love.

RAIVO RAAVE - VANDENÕU ARMASTUSE VASTU

Susanna Raave

UUSHEDONISMI KÜÜNILINE KOOD

STIIL JA NAUDING

“Meie oleme leiutanud õnne, ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi.” Nietzsche

Uushedonism on nähtus, mis Eestis on soodsa pinnase leidnud vast nüüd. On ju eestlane ajast aega olnud tegev toimetulemise ja ellujäämisega ja mistahes epikuurluse harrastamiseks ei ole olnud ei võimalusi ega tahtmist. Vähem higi, rohkem rõõmu – on uushedonisti kreedo.


TÖÖ ON HALB
Uushedonism eeldab teatud jõukust. Vähemalt põhivajaduste täidetust. Aga uushedonism ise ei ole keskendunud mitte enam niivõrd raha tagaajamisele, mis iseloomustas veel üheksakümnendaid, vaid uushedonist on huvitatud sellest, mis raha eest saab. Uushedonist oskab raha teha ja hinnata, aga ta pole tööhoolik.

Uushedonist ei kummarda enam tööd, mille protestantistlik pühaks pidamine pani Max Weberi järgi aluse kapitalismile. Uushedonist leiutab raha. Ta töötab, et õppida, mitte et elada. Eestlasele igipõline “Tee tööd, siis tuleb…” – on uushedonistile iganenud võimalus.

Uushedonist ei ole saamise peal kellekski või milleksi, ta ei ole ka andmise peal. Uushedonist on. “Ära rabele – naudi elu!” ütleb uushedonist. “Ära konkureeri – otsi oma nišš!” ütleb uushedonistlik ärikoolitus.


MEGABRÄNDIDE KULTUS
Uushedonisti võib ära tunda sellest, et ta kannab kõrgmoe riideid. Disaineri märk Gucci või Yamamoto või Versace annab sümbolistliku võimutunde. Riietussemiootikast tunnevad uushedonistid üksteist. See on nende salajane keel – inside info. Ja haute couture pole mitte niivõrd näitamiseks, kuivõrd enesetunde saamiseks. See on otsekui uus sissepühitsusriituse vorm. Kõik võiksid seda küll järgida, aga kõik ei saa. Paljud on kutsutud, vähesed valitud.

Keith Aimre uushedonistliku romaani „Ilus Babyss“ kangelane ei mõista seda ja küsib, et mis kasu, kui ta kuskil Kihnus Gucci riietes ringi püherdab: keegi ei oska seda hinnata. Kangelanna üritab megabrändide olemust selgitada: “Kui sa saad esimese Gucci ja satud kogemata mängu – siis tabad selle kaifi ära. Asja juures pole oluline eputada rõivaste ja aksessuaaridega, mis näevad kallid välja, vaid sellistega, mis kannavad mingit märki, sõnumit.”


PIIRIDE ÜLETAMINE KULTUSE PIIRIDES
Kui Nietzschel on õigus, et inimene on midagi, mis tuleb ületada, siis on see võtmeks mõistmisel, miks uushedonism toob kaasa alatead liku soovi oma piiridest välja pääseda. Kusjuures elukvaliteeti säilitades.

Olen seda varem nimetanud inimese varjatud initsiatsiooni ehk sissepühitsemissooviks, mis traditsioonilistes kultuurides andis astmelise arengu ja mis oli küll valuline, kuid rituaalimeistrite käe all turvaline.

Uushedonist võib olla turvanarko – kui nii võib nimetada. Aimre megabeib räägib: „Koka lööb su pea ilgelt selgeks – kõik maailma asjad on nii lihtsad ja selged. Ja lisaks võid vabalt alkot pruukida. Mingisuguseid hallutsinogeene ja muud samalaadset sitta ma ei tarbi – kui, siis koka ja seda aint maks paar korda nädalas…”
Psüühiline narkosõltuvus on uushedonismis ebatõenäoline, sest uushedonistil on sellest suurem või kõrgem sõltuvus…

Üks uushedoismi iseloomustav nähe on eksperimentaalseksuaalsus. See tähendab, et kõik on võimalik. Uushedonistil pole moraali, kuigi ta aktsepteerib mängureegleid ja poliitilist korrektsust. Üle kõige hindab uushedonist stiili. Ta aktsepteerib iga tegu – ka kuritegu, kui see on ilus. Tarantino kangelased on pigem in kui out.

Uushedonist on kompleksivaba inimene ja ei tunne aukartust kellegi ees. On oluline mõista, et seksuaalsus ei määra uushedonisti. Ta ei ole seksuaalselt piiratud. Isegi mitte soolisusega.


UUSHEDONISM, TÕUSEV TREND
Kuigi räägitakse, et mood olla kujunenud alles õndsal moderniajal, võib ka Vana-Kreeka küünikute pööratud riideid moeks nimetada. Uushedonismil on oma küüniline kood.

Ilus Babyss laseb oma poe ees olevale kerjusele teha disaineririided – aga ehtsad kerjuseriided. Aukudega ja puha. Ta teeb stiilse heateo, jättes alles kerjuse identsuse.

Uushedonism on kujunev trend, mis Pareto printsiipi – 80% tööst tehakse ära 20% inimeste poolt ja 20% ajaga – silmas pidades võib XXI sajandil ühe enam meilgi maad võtta. Mismoodi see muudab “tee tööd, siis tuleb…” motole rajat eestluse olemust, näeme õige pea.

Uushedonismi puhul on huvitav, et oluline pole tavanauding, vaid pigem tunne, mille staatus annab. Uushedonistist ärimehel lausa peab olema oma blond tibi – kes on tingimata halva iseloomuga. Ja õigupoolest ainuke nauding, mis ärimees sellest saab, on oma piinarikka staatuse nautimine…

FILOSOOFIA BLONDIDELE

Filosoofia blondidele ei saa kuidagi alata sellest, et keegi Thales ütles, et kõik algab veest. Pärast nii nõmedat väidet tundub, et filosoofia on jama ja filosoofia lugu lolluste summa. Filosoofia blondidele algab väitega, et filosoofias on kõige tähtsam hea tuju. Suur tuju teeb vaimu vabaks ja laseb sel lennata.


FILOSOOFID JA MÜÜDID
Kuna keegi niikuinii ei oska seletada, miks filosoofia tekkis just Mileetoses ja just VI sajandil enne Kristust, siis võib täie kindlusega väita, et filosoofia tekkis juhuslikult ja kokkusattumuste tõttu.

On ju teada, et Mileetoses valitses tollal türannia. Türannial oli aga hakatuses hoopis teine tähedus kui nüüd. Türann oli nimelt rahva ehk siis demose – mida paluks mitte segamini ajada deemonite ehk kurjade vaimudega – poolt pandud valitseja, kes võitles ei kellegi muu kui aristokraatia vastu. Rahval oli lihtsalt odavam pidada ülal üht türanni kui toetada kogu aristokraatiat. No ja kui sul juba seda va plekki üle jääb, mis siis viga filosofeerida…

Teine asi oli ka, et kaubateed tõid siia kuuldusi kaldea tarkadest ja pärsia maagidest ja india hymosofistidest, kes käisid poolalasti nagu brahmaanid kunagi ja muidugi egiptuse tuhandete aastate tarkusest. Neil oli ja meil ei olnud…

Nii käisidki esimesed kreeka filosoofid Pythagoras ja Thales ja Platon egiptlaste juures otsekui Kalevipoeg Soomes.

On öeldud, et filosoofia on üleminek müüdilt sõnale ehk mythoselt logosele. See on muidugi jälle täielik jama, sest müüt ei kao filosoofiast kuskile. Platon on mütopoeetiline, keskaja filosoofid loovad omad müüdid ja uusaja omad jälle uued.


POLE VEEL SEE AEG
Kui Thales oli lõpuks Egiptusest tagasi tulnud, siis hommikul ärgates tänas ta jumalaid kõigepealt selle eest, et ta on sündinud inimeseks, seejärel, et ta on sündinud kreeklaseks ja mitte barbariks, ja lõpuks, et ta on sündinud meheks ja mitte naiseks.

Ja alles siis ütles ta, et kõik on vesi ja kõik on täis jumalaid ja magnetil on hing. Tema õpilane Anaximandros aga lisas, et kõik on piiramatu. Anaximadrose õpilane naximenes omakorda, et kõik on õhk. Naaberlinnas Efososes hõikas Herakleitos, et kõik on tuli.

Tegelikult on väites, et kõik on vesi ja kõik on täis jumalaid, mitu suurt ideed. Esiteks kõige ühtsuse idee. Teiseks kõige hävimatuse idee. Üks kreeka filosoofia tutvustaja Diogenes Laerteios ütleb: “Thales rääkis, et surm ei erine millegagi elust.” Kui Thalese käest siis küsiti, et miks ta siis ei sure, vastas ta, et just sellesama pärast. Kolmandaks läbib neid mõtteid kõige jumalikkuse idee. Neljandaks kõige elususe idee – ta ütles ju ka, et “magnetil on hing”. Viiendaks on see üksiku ja üldise… aga jätame dialektika siin mängust välja.

Kui ema küsis Thalesilt, kas ta ei peaks abielluma, vastas Thales, et pole veel aeg. Kui ema uuesti küsis, vastas Thales, et enam pole aeg. Nii pole ka meil see aeg.


AJAD HALVAD
Siis tuleb Anaximenes ja määratleb selle, mis oli enne. Ta ütleb, et õhk. Aga kasutab kreeka sõna “pneuma” – nii hinguse kui õhu tähenduses. Hiljem saaab “pneuma” vaimu tähenduse. Anaximenes kirjutas Pythagorasele, et las iga meie jutt algab Thalese nimega ja kurtis, et ajad on halvad ja filosofeerimisest ei taha enam midagi välja tulla.

Aristokraadid tõusid taas ja kasutasid mileetoslasi elavate tänavalaternatena, süüdates nad lihtsalt põlema.

KÕRVAKIIL JA KÄESUUDLUS

KÕRVAKIIL JA KÄESUUDLUS

Kõrvakiilu kui kultuuritava võib meil näha vast vanades Chaplini ja itaalia filmides. Aga kõrvakiilu võid sa saada New Yorgis või Amsterdamis, kui aitad naisele kasuka selga, avad ukse, ulatad käe autost väljumisel või annad käele suud. Sest viisakust loetakse seksistlikuks käitumiseks. KÕRVAKIIL KUI KULTUURIKOOD “Kuus aastat tagasi sain ma kõrvakiilu, aga mu lööja on ikka veel elus,” kirjutas kunagi Puðkin oma “Lasus”. Kõrvakiil pole levinud igal pool. Kõrvakiilu ei tunta Idamaades, ei tunta antiigis ega paganluses. Kõrvakiilu areaal on Õhtumaa, kus sündis rüütlikultuur. Kõrvakiil on olemuslikult “peajagu lühemaks tegemise” redutseeritud þest. Kõrvakiil on elitaarne: selle saab anda ainult võrdne võrdsele või nõrgem tugevamale. Kui ülemus lööb alluvat, ohvitser sõdurit, õpetaja õpilast, mees naist, siis see on peksmine. Kõrvakiil oli raskeim solvang. Samaväärne naise või õe au haavamisega. Kõravkiilu pidi järgnema duell või enesetapp või pagendus ja häbi. Kõrvakiil oli kultuuriarm, mida ei saanud maha pesta. Kõrvakiilu andja polnud otsekui enam tema ise: ta oli aukoodeksi tööriist. Kõrvakiilu tähendus sõltub ajast ja kohast ja andmise viisist: Omal ajal unistas Gogol, et oh kuis mõnele oleks vaja avalikku, kõigi ees antud kõrvakiilu. Traditsioonilises teatris oli isegi üks roll – bouffon – see oli mees, kes sai publiku rõõmuks kõrvakiile. KÕRVAKIILU MUUTUMINE Hiljuti ütles üks noor daam: “Däämd, ma tahaks keset koosolekut püsti tõusta kõigi nende paksude raamatupidamismuttide nähes minna ja panna sellele faking direktorile vastu kõrvu.” Kõrvakiilu keel on teinud läbi kummalisi metamorfoose. Vene televisoonist võis mõni aeg tagasi näha lugu, kus mees sai ühisköögis kõrvakiilu. Läks siis oma tuppa, võttis triikraua ja lõi sellega andja maha. Uurimisel ütles: “Aga kuidas ma teisiti oleks saanud vastata sellisele auhaavamisele?” Ajas on muutunud þestide kiri ja nende tähendus. Tänapäeval ei võeta mehe poolt mehele antud kõrvakiilu enam kui kultuurikoodi, vaid kui süütegu, vägivalda, rünnakut, huligaansust. Samuti võis meiegi kanalitel näha, kuis natsbolide naiskad annavad nelkidega vastu kõrvu Venemaad visitieerivatele Läänemaailma liidritele. Et kõrvakiilu kood on vajunud unustusse, näitab ka ühe ajakirjaniku kommentaar, kui vene suurdissident Sahharov andis kõrvakiilu oma naise laimajale: “Selle peale andis Sahharov mehele kõrvakiilu. Kahjuks ainult üheainsa.” Tänapäeval kipub kõrvakiil kasutusele tulema kui kõige kaalukam argument ja seda annavad nii naiskad naistele kui mehed naistele ja meestele ja tavaliselt on see suurema märuli algus. ARMASTUSE JA SÜMPAATIA MÄRGIKS Targemad teevad Schopenhaueri järgi, kes küsis, et kui eesel sind jaga lööb, kas sa siis peaksid vihastama? Vähem on neid, kes talitavad Pühakirja eeskujul: kui sind lüüakse vastu üht põske, siis keera teine ette. Lacan küll ütleb, et võiks ka keerata, sõnades: “Löö, aga kuula, mis ma räägin.” Lacan kirjutab ka, et ta mäletab väikest poissi, kes pärast kõrvakiilu ei teadnud, kas nutta või naerda, sest ta ei saanud aru, kas see on hellitus või karistus. Ja tõepoolest: ainult þesti kiirus ja tugevus teevad vahe, kas tegemist on kõrvakiilu või põselepatsutusega, lahkuse või viha osutamisega. “Armastuse ja sümpaatia märgiks jagas temake talle paar kõrvakiilu” – kuis on? Ainuke jäänus vanast ebasümmeetrilisest kultuurikoodist on naise poolt mehele antud kõrvakiil, aga täna ei saa ta seda enam pärast esimest suudlust nagu vanasti, vaid meie armsas EL-is pärast liigset viisakuse osutamist.