Pages

Raivo Raave

reede, 31. august 2012


31. August 2012

Lugesin eile suursaadiku ja eksministri Jaak Jõerüüdi kirju iseendale või tagurpidi päevikut „Muutlik“. Rikas elu. Riia, Tallinn, Stockholm, Vormsi-suvi, Rooma, Ameeika ja sekka mõned lapsepõlve ning nooruse hipielu mälestused.

Riia majad. pargid, kohvikud, teatrid – eriti Alvis Hermanise lavastused ja vastuvõtud, Ikka need vastuvõtud. President taas ja jälle lennujaama VIP saalis, peaministrid, peamaja tegelased, suursaadikute rotatsioon. NATO. Kõik see hinnanguid andmata. Diskreetselt. Oma töö korralik tegemine, millest aga kostab alateadlik karje poliitika-elu piiratusest.

Salm:
Kõik on poliitika.
Ka väsimus.
Eriti väsimus.

Ja palju lugemist. Sama põlvkonna mees. Endiselt vahvalt pöördes Salingeist. Valda Raua tõlkes tsitaadid minugi käibesõnavaras. Sarnased sõbrad: Mika Waltari, Juhan Viiding, Piibel. Ka jätkuv vaimustus Penti Saarikoskist. Sarnane ka suutmatus lugeda Tode „Piiririiki“. Vähemasti siis, kui seda kiideti.

Esinduskorter Riia südames ja oma korter Tallinna südames. Aga kodutuse tunne ikkagi. Ja äärmine üksindus. Teised kui malendid laual. Jüerüüt ütleb. „Kirjanik on raamatut kirjutades väga üksi,“ Selles raamatus on ta kogu aeg väga üksi. Parimaski sektskonnas. Läbiv tunne: sünnist liigub inimene üha suurema üksinduse poole. Inimene sureb üksinda.

Elu kui vaimne palverännak. Camino. Raamatud ja kunstielamused kui külad sel teekonnal. Kolme kerjuse mõstilised õnnistused... „Caminol sa õpid oma elu elama. Iga päev uuesti. Igal erineval päeval erinevalt uuesti, sest vanaviisi ei saa.“

Motoks sobiks Salingeri vahendatud jesuiidi preestri Jean Pierre de Caussade tsitaat: „Jumal õpetab südant mitte ideede, vaid valude ja vasturääkivuste kaudu...“ Hingeteekond, mis äratab respekti.

P. S: Netti pilku heites hämmastas mind kui palju arvustusi või intervjuusid on see raamat põhjustanud – enam kui käel sõrmi...

Viivi Luik ütleb: „Muutlikku” lugedes ma mõistsin, et igaüks kannab oma elu koormat ja et isegi väga lähedane inimene ei pruugi põhjani aru saada,  kui raske on teise koorem tegelikult.

Nägin selle raamatu kaudu JJ-s sügavamaid kuristikke ja kõrgemaid mägesid, pimedamat ööd ja eredamat valgust, kui ma enne olin näinud.

Ma ei näinud JJ-i, keda ma omast arust aastaid tundsin, vaid nägin inimest üksi vastu pimedust ja aega, ja tundsin selles inimeses ära iseenda, nii nagu see ikka on, kui kellelgi on õnnestunud läbi väga isikliku ja väikese väljendada üldinimlikku ja suurt.“