Raivo Raave ajaveeb

JALGPALLI KATARSIS

2011-11-11T19:56:00.001-08:00

Keegi proua N. ütles, et jalgpalli vaadata on nõme. Küsisin „miks?“. Ta porises algul niisama, aga ütles siis, et kas pole ikka imelik, et paarkümmend täiskasvanud meest ajavad väljakul ühte palli taga – olek siis veel, et igaühel oleks oma pall. Ja tuhanded inimesed, kes peaks olema ju täie aruga – igasugu presidendid ja puha - vaatavad seda ekstaasis pealt. „Nõme,“

vangutas proua veelkord pead.

JALGPALL KUI TERAAPIA

Proua ei saanud asjast aru. Ta oli kaotanud lapsemeelsuse ja mängulisuse. Ta pidas silmas, et tema meelest on mäng aja raiskamine. Kuid mäng on teraapia. Jalgpallist on saamas isegi rahvuslik teraapia. Jalgpall on vaimustus. Ja tehke või tina: jalgpall on kultuur.

Samas tunnen ma ka paari naist, kes on tõelised jalgpallifännid olles samal ajal tippjuhid. Nad imetlevad jalgpallurite operatiivsust, spontaanust, leidlikkust, keskendumist, loovust, meeskonnatööd jne. Üks naisjuhtidest hakkas jalgpalli armastama suviti Peipsi ääres Kesktelevisoooni ülekandeid vaadates, sest ETV-d seal lihtsalt ei näinud.

Nii sport, teater, muusika kui isegi nii tõsine asi nagu juura tulenevad mängulisest algest. Üks vanimaid kurjategija testimisviis oli mänguline: kahtlusalune visati näiteks vette ja kui ta välja ujus, siis loeti ta õigeks jne.

Õigusmõistmine on väga tõsine asi, aga ometi seda mängitakse. Ameerika vandekohtu istung on vahest kui etendus, mida võib ka paljudest filmidest näha. Toome näiteks kasvõi „Saatana advokaadi“.

MÄNG TEEB VABAKS

Platon rõhutas inimese vajadust mängida. Filosoofide kuningas nägi mängus inimese kutsumust. Aja jooksul on aga hakatud mängus nägema midagi mittetõsist.

Mängu väärtus on see, et mäng on vaba inimese vaba aja veetmise viis. Mitte töö ei tee vabaks, vaid mäng teeb vabaks. Jalgpalli vaatamine ei ole töö ja isegi jalgpalli mängimine ei ole töö ja see – kuigi keeruline mängulisus – annab jalgpallile teatud vabaduse ja isegi teatud pühaduse. Nagu ka laste mängule.

Mängu puhul on olulisim tunnetada selle tinglikkust. Mängu reeglid ja piirid eristavad mängu tegelikkusest. Mängu puhul on oluline just see distants, mis tekib tegelikkuse ja loodava vahel. Mängus on inimene ise looja positsioonil: mängureeglite piires on kõik võimalik.

Mängus on oluline nii mängija kui kaasaelaja vabadus sunnist. Siin näeme kultuuri tekkimist mängust ja spordi ja kultuuri seotust. Mängu puhul on alati võimalik see katkestada, sellest välja tulla. Mängu rituaali läbi pääseb inimene „peab“ sunnismaisusest, elu paratamatustest.

Me võime öelda, et mitte töö, vaid mäng tegi inimesest inimese. Olgu nende ahvidaga nüüd kuistahes. Inimene on naerev ja mängiv olend.

MÄNG ON PIDU

Traditsioonis jagunesid hõimud alati kaheks fraatriaks. Sama suguvõsa, aga erinevad rituaalid. Need erinevad meeskonnad organiseerisid omavahel mänge ja võistlusi. Male on valge ja musta poole mäng. Filosoofia sai alguse mängulistest sofistide dispuutidest.

Mängurõõm seob tegemise naudingu ja otsustamise väe. Mängulisuse kaudu tunnetab inimene omaenese olemasolu, mängurõõm on võrdne elurõõmu eheda kogemisega.

Hollandi uurija Huizinga ütleb, et kultuur tekib mängu vormis. Mida ei tule mõista nii, nagu teiseneks või muutuks mäng kultuuriliseks, pigem on kultuurile tema algastmetel omane mängulisus, teda teostatakse mängu vormides ja meeleolus. Mäng annab kultuurile voolavuse.

Kui katkeb mäng – katkeb ka kultuur. Mäng on pidu ja iga pidu on mingil määral mäng.

MÄNGUS ON MAAGIAT
Jalgpallis võib ka vaataja olla äärmises pingeseisundis, millele lemmikmeeskonna võit annab katarsise. Ja isegi kaotus on kergendus, sest iga mäng saab läbi oma lõpuga.

Eestis on integratsioon olnud lahendamatuks probleemiks. Isegi seda sõna ei taheta enam kasutada. Räägitakse “lõimumisest“, mis on küll veel jõuetum. Kuid suur mäng nagu jalgpall ühendab ja teeb solidaarseks. Jalgpall on maagiline mäng.

Eesti rahvusmeeskonna venelased on kangelased. See on isegi hämmastav kuis jalgpallis ununeb rahvus. Siin ei kohatu küsidagi, et kas sa armastad venelast või keda iganes? Vigastusega Konstantin Vassiljev tuleb väljakule ja lööb 15 minutiga Eesti koondise kasuks kaks väravat. Rahvas tahaks talle kaela langeda. Me oleme endas avastanud suuremeelsuse.

2011-10-27T04:06:00.000-07:00

2011-10-23T09:28:00.000-07:00

2011-10-23T04:53:00.000-07:00

2011-10-23T04:16:00.000-07:00

2011-10-23T04:13:00.001-07:00

Raivo ja Carl Joosep Raave

2011-10-02T08:21:00.000-07:00

Ülle Pirita kloostris

2011-10-02T08:19:00.000-07:00

Joosua Raave

2011-10-02T06:08:00.000-07:00

Raivo Pirita kloostris

2011-10-02T06:07:00.000-07:00

Brigita Maria

2011-10-02T05:59:00.001-07:00

Ülle ja Carl Pitital

2011-10-02T05:58:00.000-07:00

Raivo ja Carl Joosep

2011-10-02T05:39:00.000-07:00

Ülle Pirita kloostris

2011-10-02T05:37:00.000-07:00

MIS ON POLIITIKA?

2011-02-15T11:08:00.003-08:00

Üldiselt tahavad poliitikud olla head, aga mitte liiga head ja mitte kogu aeg head. Ja üldiselt tahavad inimesed korralikku poliitikat.

Poliitika tähendus on ent ajas muutunud. Antiigis oli poliitika – politeiea - kogu inimese ühiskondlik tegevus. Aristoteles määratleski inimest kui poliitilist olendit: zoom politikon.

Ainult jumalad ja idiotes olid väljaspool poliitikat.

POLIITIKA KEELE OSKUS

Üks teravkeelne mees on öelnud, et poliitika on probleemide otsimise kunst, nende leidmine sõltumata nende olemasolust, nende valesti määratlemine ja valede meetmete rakendamine. Eks ta ole. Selge on see, et poliitika pole täppisteadus ja poliitikud lubavad sildu ehitada isegi siis, kui jõge ei olegi.

Poliitika keele tundmise osas võiks inimesed jagada kolmeks: esiteks need, kes tunnevad puudulikult, teiseks need, kes tunnevad poliitika keelt, kas siis

a) rahuldavalt,

b) hästi või

c) väga hästi.

Ja vast kolmandaks need, kes teavad, kuis poliitika keel on tehtud ja kuidas seda tehakse.

Esimesed moodustavad suurema osa ühiskonnast. See on meie rahvas, kes on paraku suurenisti meedia poolt manipuleeritav ja kellelt ei ole oodata väga ratsionaalseid valikuid. Kuid teisalt just siin võime kohata kollektiivset poliitilist alateadvust. Eelarvamuste, stereotüüpide, “keelevigade” uurimine näitab, et siin on tegemist sajandite sosinatega.

Juba Napoleon ütles, et poliitikas ei pruugi rumalus viga olla.

Neid inimesi võib küll manipuleerida meediatrikkide ja lubadustega, aga lõpuni neid petta ei saa: nad tunnetavad sisimas õige ära. Ja nad valivad siiski südamega - sisetunde järgi, kuigi valimiskompassi suunitlust ei saa alahinnata.

Teine tüüp on rääkiv vähemus ja see kattub suurenisti nii majandusliku, poliitilise kui ka intellektuaalse eliidiga. Siia kuulub ka enamik ajakirjanikke ja suur osa poliitikuid.

Keele valdamine tähendab ju ka mõningate reeglite tundmist, mis saadakse siis kas hariduse või iseseisva analüüsiga. Siin on valdav ratsionaalne valik – valitakse mõistusega. Sageli pragmaatiliselt. Mis võib paraku osutada ka vääraks. Henry Adams ütleb, et poliitika koosnebki faktide eiramisest.

POLIITIKA LINGVISTIKA

Kolmas liik koosneb aga niinimetatud poliitika filoloogidest. Siin ei vaadelda enam väljendusi vaid keelt nende taga. See ei ole enam poliitiline eliit, vaid juba ideoloogiline eliit, kes võib manipuleerida erinevate poliitiliste keeltega ja luua uusi käsitlusi/diskursusi. Poliitilist lingvistikat võidakse kasutada olemasoleva poliitilise keele säilitamiseks või ka uue loomiseks.

Poliitilist lingvistikat valdavad teatud määral kõik staarpoliitikud. Vahest aga jäävad poliitika lingvistid „hallide kardinalidena“ varju nagu Reformierakonna ideoloog Rain Rosimannus või omaaegne Isamaa ideoloog Tiit Pruuli.

Õigupoolest on kaks viisi, kuis me mistahes keelt kasutame: me oskame selles keeles rääkida või oskame rääkida ja ka lingvistilistes terminites väljendada grammatilisi seaduspärasusi. Me valdame keelt kui töövahendit.

Esimene viis on loomulik ja teine lingvistiline. Loomulikul viisil ütleme, et see on ajaleht ja lingvistilisel viisil, et seda nimetatakse ajaleheks. Midagi sarnast on ka inimeste mõtlemisega: ühed inimesed mõtlevad kui keelde sukeldunud, teised mõtlevad lingvistiliselt.

POLIITILINE PÄDEVUS

Poliitika määrab valitsemise sihid ja eesmärgid. Kui need on määratletud, siis kerkib küsimus, kuis neid saavutada. Traditsioonilistes ühiskondades jagunesid poliitika funktsiooni kahe kõrgema kasti ja seisuse vahel nii, et preestrid nõustasid ja sõjamehed/aristokraatia teostas.
Poliitiliste eesmärkide saavutamine võib nõuda vastavate valdkondade tundmist, mis teeb vajalikuks ekspertnõustamise – spetsialistide olemasolu. Kuid väide, et peavad olema ka eksperdid – näiteks ajakirjanikud, kes ütlevad, mida inimestel tuleks tahta ja milliseid eesmärke seada, kõlab juba valikuvabaduse piiramisena.
Riigi juhtimise oskus on oma laadilt faktiteadmise pädevus. Faktiteadmine kuulub eelkõige vahendite juurde ja see on tänapäeval spetsialistide ülesanne. Eesmärgipädevus sisaldab aga oluliselt teadmisi põhiväärtustest, mis on pigem riigimeeste ja intellektuaalse eliidi kui ekspertide ala.
Platoni järgi hõlmab poliitiline pädevus, mida omab ideoloogiline eliit, mõlemat laadi pädevust ja mõlemat laadi teadmist – nii teadmist faktidest kui ka teadmist väärtustest. Meie probleem on selles, et selline ideoloogiline eliit on väga õhuke või puudub sootuks, sest see eeldab ka poliitika keele valdamist lingvistilisel tasandil.

Alates valgustusajast ja eriti Macchiavelli mõjul pääses võidule poliittehnoloogia, milles oli olulisim võim mistahes hinnaga. Demokraatia rüüsse mähituna esineb macchiavellism ka tänases poliitikas. Olemuselt tähendab see poliitika sõltumatust moraalist.

Teiseks võime täheldada postpoliitika ilminguid, mis on sisuliselt ideoloogilise osa ehk „puhta poliitika“ vähenemine ja asjatundjate osa kasv. Terav piir vasak-ja parempoolsete vahel on hägustumas ja vasak- ning paremäärmused sulavad ühte. Postpoliitika on küll light aga samas kõikehõlmav: kui sa ka poliitikaga ei tegele, siis ka see on poliitika. Mis siis, et mahe.

Aga üks on tõde: head inimesed, kes ei lähe valima, valivad halvad saadikud.

Raivo J. Raave ajaveeb: http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/raivo-...

2011-02-14T01:43:00.000-08:00

Raivo J. Raave ajaveeb: http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/raivo-...: "http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/raivo-raave-praktiseerige-armastust.d?id=39991575"

2011-02-14T01:42:00.001-08:00

http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/raivo-raave-praktiseerige-armastust.d?id=39991575

ARMASTUS - TERVIKU IGATSUS OSADE MAAILMAS

2011-02-10T03:38:00.000-08:00

Me kaome kui liik, kui me lakkame olemast armastavad olendid. Aristoteles määratles inimest kui poliitilist olevust – zoon politicon. Mu meelest aga määrab inimest enam armastus – inimene on olemuselt armastav olend.

Nüüdismaailma salanõu on teha nii, et osa tunneks end tervikuna. Me oleme kaotanud tõdemuse, et inimene on osa ja mitte tervik. Kui inimene ei pea ennast enam osaks, siis ta tegelikult lakkab armastamast.

Meie osaline olemine on võõrandumine. Kogu probleem on selles, et inimene on osa ja mitte tervik. Selles ühinemisvajaduses on ka armastuse saladus. Armastuse igatsus on mälestus kunagisest tervikust.

Armastuses ei ole nauding peamine. Isegi seks mitte. Armastuses on peamine iseenese ületamine. Ka romantilises armastuses ületasid mees ja naine iseennast.

INIMENE ELAB ARMASTUSE ENERGIAST

Inimene ei ela üksnes leivast. Isegi ainult sotsiaaltoetustest mitte. Inimene elab armastuse energiast. Armastus on alati seotud piiri ületamisega. Armastus ei ole kunagi ühe inimese asi. Armastus ületab iseenda piirid. Armastus on alati suurem kui armastatu.

Aga miks tuleb ületada iseenese piirid? Kas me pole siis enesele küllaldased? Tuletame siin meelde müüti, mida vana tark Diotima räägib Platoni „Pidusöögis“: Alguses oli suur androgüün, kelle jumalad jagasid kaheks pooleks: meheks ja naiseks. Ja nüüd nad otsivad teineteist - oma teist poolt. See sarnaneb üsnagi piiblilooga, kuis Eva sai Aadama küljeluust – olles kunagi tema osa.

Romantismiaja armastus oli juba kaotanud oma vertikaalse dimensiooni. Säilis horisontaalne, mis oli samuti oma piiride ületamine. Aga ka maine armastus oli veel taeva ja maa liidu koopia. See oli seesama armastus, kuigi pinnalisel tasandil oli see siiski armastuse meri ja kirgede ookean. Mees ületas oma piirid ja naine püüdles vastu.

Armastus ei ole pelgalt tunne, kuigi ta sisaldab tundeid. Armastus on omaette modaalsus, mis haarab mitte ainult tunded, vaid mõtted ja teod. Kui sa armastad, siis on ju kogu su olemine armastuses. Armastus on üks ja jagamatu. Aga teda võib suunata eri objektidele vertikaalselt ja horisontaalselt. Ja õigupoolest saavad kõik, kes tema ümber on, armastusest valgust ja soojust.

KUI KAOB ARMASTUS, KAOB KA KULTUUR

Kuiv ja külm, ilma armastuseta Descartes nimetas loodustki mehhanismiks. Kui armastus praakida välja ka Lääne kultuurist, siis ei jää tegelikult järgi midagi väärtuslikku. Mis oleks kunst? Mis oleks muusika? Mis oleks kirjandus? Mis oleks teater ja kino ilma armastuseta?

Nüüdisajal ilmub küll enam raamatuid söömisest ja saateid söögitegemisest tehakse ka söögi alla ja peale. Laule küll söömisest eriti ei tehta, ehkki joomisest neid on. Või teate ka söömisest mõnda? Jah, inimene küll sööb päevas kolm korda, aga kultuur peegeldab siiski armastust enam kui söömist. Veel praegu. Muide, vanas maailmas oli just söögitegemine väga intiimne tegevus. Kas teile ei tundu, et söök ja seks on tasapisi asendamas armastust?

Ütlen teile siin hästi tasakesi: kui kaob armastus, kaob ka kultuur. Meist saab biomehhanismide tsivilisatsioon. Inimene ilma armastuseta on masin-inimene l`homme machine või sepp-inimene homo faber. Kui inimene kaotab armastuse, kaotab ta oma olemise keskme.

Riik, mis ei tunnusta armastust ei saa olla tõeliselt inimkeskne, sest inimene vajab armastust. Tulla tagasi armastuse juurde – on tulla tagasi Jumala printsiipide juurde. Armastuseta riik on tegelikult koletis – Leviaathan, kelle janu ei kustuta mingid reformid ega poliitika parandamine.

Kuid kuni pole kadunud kõik, pole kadunud midagi.. Meil on veel lootust elada inimkeskses maailmas, inimkeskeskses Eestis.

All you need is love.

RAIVO RAAVE - VANDENÕU ARMASTUSE VASTU

2011-01-23T10:22:00.000-08:00

Susanna Raave

2011-01-16T14:08:00.000-08:00

2011-01-16T14:05:00.000-08:00

UUSHEDONISMI KÜÜNILINE KOOD

2011-01-16T13:51:00.001-08:00

STIIL JA NAUDING

“Meie oleme leiutanud õnne, ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi.” Nietzsche

Uushedonism on nähtus, mis Eestis on soodsa pinnase leidnud vast nüüd. On ju eestlane ajast aega olnud tegev toimetulemise ja ellujäämisega ja mistahes epikuurluse harrastamiseks ei ole olnud ei võimalusi ega tahtmist. Vähem higi, rohkem rõõmu – on uushedonisti kreedo.

TÖÖ ON HALB
Uushedonism eeldab teatud jõukust. Vähemalt põhivajaduste täidetust. Aga uushedonism ise ei ole keskendunud mitte enam niivõrd raha tagaajamisele, mis iseloomustas veel üheksakümnendaid, vaid uushedonist on huvitatud sellest, mis raha eest saab. Uushedonist oskab raha teha ja hinnata, aga ta pole tööhoolik.

Uushedonist ei kummarda enam tööd, mille protestantistlik pühaks pidamine pani Max Weberi järgi aluse kapitalismile. Uushedonist leiutab raha. Ta töötab, et õppida, mitte et elada. Eestlasele igipõline “Tee tööd, siis tuleb…” – on uushedonistile iganenud võimalus.

Uushedonist ei ole saamise peal kellekski või milleksi, ta ei ole ka andmise peal. Uushedonist on. “Ära rabele – naudi elu!” ütleb uushedonist. “Ära konkureeri – otsi oma nišš!” ütleb uushedonistlik ärikoolitus.

MEGABRÄNDIDE KULTUS
Uushedonisti võib ära tunda sellest, et ta kannab kõrgmoe riideid. Disaineri märk Gucci või Yamamoto või Versace annab sümbolistliku võimutunde. Riietussemiootikast tunnevad uushedonistid üksteist. See on nende salajane keel – inside info. Ja haute couture pole mitte niivõrd näitamiseks, kuivõrd enesetunde saamiseks. See on otsekui uus sissepühitsusriituse vorm. Kõik võiksid seda küll järgida, aga kõik ei saa. Paljud on kutsutud, vähesed valitud.

Keith Aimre uushedonistliku romaani „Ilus Babyss“ kangelane ei mõista seda ja küsib, et mis kasu, kui ta kuskil Kihnus Gucci riietes ringi püherdab: keegi ei oska seda hinnata. Kangelanna üritab megabrändide olemust selgitada: “Kui sa saad esimese Gucci ja satud kogemata mängu – siis tabad selle kaifi ära. Asja juures pole oluline eputada rõivaste ja aksessuaaridega, mis näevad kallid välja, vaid sellistega, mis kannavad mingit märki, sõnumit.”

PIIRIDE ÜLETAMINE KULTUSE PIIRIDES
Kui Nietzschel on õigus, et inimene on midagi, mis tuleb ületada, siis on see võtmeks mõistmisel, miks uushedonism toob kaasa alatead liku soovi oma piiridest välja pääseda. Kusjuures elukvaliteeti säilitades.

Olen seda varem nimetanud inimese varjatud initsiatsiooni ehk sissepühitsemissooviks, mis traditsioonilistes kultuurides andis astmelise arengu ja mis oli küll valuline, kuid rituaalimeistrite käe all turvaline.

Uushedonist võib olla turvanarko – kui nii võib nimetada. Aimre megabeib räägib: „Koka lööb su pea ilgelt selgeks – kõik maailma asjad on nii lihtsad ja selged. Ja lisaks võid vabalt alkot pruukida. Mingisuguseid hallutsinogeene ja muud samalaadset sitta ma ei tarbi – kui, siis koka ja seda aint maks paar korda nädalas…”
Psüühiline narkosõltuvus on uushedonismis ebatõenäoline, sest uushedonistil on sellest suurem või kõrgem sõltuvus…

Üks uushedoismi iseloomustav nähe on eksperimentaalseksuaalsus. See tähendab, et kõik on võimalik. Uushedonistil pole moraali, kuigi ta aktsepteerib mängureegleid ja poliitilist korrektsust. Üle kõige hindab uushedonist stiili. Ta aktsepteerib iga tegu – ka kuritegu, kui see on ilus. Tarantino kangelased on pigem in kui out.

Uushedonist on kompleksivaba inimene ja ei tunne aukartust kellegi ees. On oluline mõista, et seksuaalsus ei määra uushedonisti. Ta ei ole seksuaalselt piiratud. Isegi mitte soolisusega.

UUSHEDONISM, TÕUSEV TREND
Kuigi räägitakse, et mood olla kujunenud alles õndsal moderniajal, võib ka Vana-Kreeka küünikute pööratud riideid moeks nimetada. Uushedonismil on oma küüniline kood.

Ilus Babyss laseb oma poe ees olevale kerjusele teha disaineririided – aga ehtsad kerjuseriided. Aukudega ja puha. Ta teeb stiilse heateo, jättes alles kerjuse identsuse.

Uushedonism on kujunev trend, mis Pareto printsiipi – 80% tööst tehakse ära 20% inimeste poolt ja 20% ajaga – silmas pidades võib XXI sajandil ühe enam meilgi maad võtta. Mismoodi see muudab “tee tööd, siis tuleb…” motole rajat eestluse olemust, näeme õige pea.

Uushedonismi puhul on huvitav, et oluline pole tavanauding, vaid pigem tunne, mille staatus annab. Uushedonistist ärimehel lausa peab olema oma blond tibi – kes on tingimata halva iseloomuga. Ja õigupoolest ainuke nauding, mis ärimees sellest saab, on oma piinarikka staatuse nautimine…

FILOSOOFIA BLONDIDELE

2011-01-16T10:15:00.003-08:00

Filosoofia blondidele ei saa kuidagi alata sellest, et keegi Thales ütles, et kõik algab veest. Pärast nii nõmedat väidet tundub, et filosoofia on jama ja filosoofia lugu lolluste summa. Filosoofia blondidele algab väitega, et filosoofias on kõige tähtsam hea tuju. Suur tuju teeb vaimu vabaks ja laseb sel lennata.

FILOSOOFID JA MÜÜDID
Kuna keegi niikuinii ei oska seletada, miks filosoofia tekkis just Mileetoses ja just VI sajandil enne Kristust, siis võib täie kindlusega väita, et filosoofia tekkis juhuslikult ja kokkusattumuste tõttu.

On ju teada, et Mileetoses valitses tollal türannia. Türannial oli aga hakatuses hoopis teine tähedus kui nüüd. Türann oli nimelt rahva ehk siis demose – mida paluks mitte segamini ajada deemonite ehk kurjade vaimudega – poolt pandud valitseja, kes võitles ei kellegi muu kui aristokraatia vastu. Rahval oli lihtsalt odavam pidada ülal üht türanni kui toetada kogu aristokraatiat. No ja kui sul juba seda va plekki üle jääb, mis siis viga filosofeerida…

Teine asi oli ka, et kaubateed tõid siia kuuldusi kaldea tarkadest ja pärsia maagidest ja india hymosofistidest, kes käisid poolalasti nagu brahmaanid kunagi ja muidugi egiptuse tuhandete aastate tarkusest. Neil oli ja meil ei olnud…

Nii käisidki esimesed kreeka filosoofid Pythagoras ja Thales ja Platon egiptlaste juures otsekui Kalevipoeg Soomes.

On öeldud, et filosoofia on üleminek müüdilt sõnale ehk mythoselt logosele. See on muidugi jälle täielik jama, sest müüt ei kao filosoofiast kuskile. Platon on mütopoeetiline, keskaja filosoofid loovad omad müüdid ja uusaja omad jälle uued.

POLE VEEL SEE AEG
Kui Thales oli lõpuks Egiptusest tagasi tulnud, siis hommikul ärgates tänas ta jumalaid kõigepealt selle eest, et ta on sündinud inimeseks, seejärel, et ta on sündinud kreeklaseks ja mitte barbariks, ja lõpuks, et ta on sündinud meheks ja mitte naiseks.

Ja alles siis ütles ta, et kõik on vesi ja kõik on täis jumalaid ja magnetil on hing. Tema õpilane Anaximandros aga lisas, et kõik on piiramatu. Anaximadrose õpilane naximenes omakorda, et kõik on õhk. Naaberlinnas Efososes hõikas Herakleitos, et kõik on tuli.

Tegelikult on väites, et kõik on vesi ja kõik on täis jumalaid, mitu suurt ideed. Esiteks kõige ühtsuse idee. Teiseks kõige hävimatuse idee. Üks kreeka filosoofia tutvustaja Diogenes Laerteios ütleb: “Thales rääkis, et surm ei erine millegagi elust.” Kui Thalese käest siis küsiti, et miks ta siis ei sure, vastas ta, et just sellesama pärast. Kolmandaks läbib neid mõtteid kõige jumalikkuse idee. Neljandaks kõige elususe idee – ta ütles ju ka, et “magnetil on hing”. Viiendaks on see üksiku ja üldise… aga jätame dialektika siin mängust välja.

Kui ema küsis Thalesilt, kas ta ei peaks abielluma, vastas Thales, et pole veel aeg. Kui ema uuesti küsis, vastas Thales, et enam pole aeg. Nii pole ka meil see aeg.

AJAD HALVAD
Siis tuleb Anaximenes ja määratleb selle, mis oli enne. Ta ütleb, et õhk. Aga kasutab kreeka sõna “pneuma” – nii hinguse kui õhu tähenduses. Hiljem saaab “pneuma” vaimu tähenduse. Anaximenes kirjutas Pythagorasele, et las iga meie jutt algab Thalese nimega ja kurtis, et ajad on halvad ja filosofeerimisest ei taha enam midagi välja tulla.

Aristokraadid tõusid taas ja kasutasid mileetoslasi elavate tänavalaternatena, süüdates nad lihtsalt põlema.

KÕRVAKIIL JA KÄESUUDLUS

2011-01-16T10:13:00.000-08:00

KÕRVAKIIL JA KÄESUUDLUS

Kõrvakiilu kui kultuuritava võib meil näha vast vanades Chaplini ja itaalia filmides. Aga kõrvakiilu võid sa saada New Yorgis või Amsterdamis, kui aitad naisele kasuka selga, avad ukse, ulatad käe autost väljumisel või annad käele suud. Sest viisakust loetakse seksistlikuks käitumiseks.

KÕRVAKIIL KUI KULTUURIKOOD
“Kuus aastat tagasi sain ma kõrvakiilu, aga mu lööja on ikka veel elus,” kirjutas kunagi Puðkin oma “Lasus”.

Kõrvakiil pole levinud igal pool. Kõrvakiilu ei tunta Idamaades, ei tunta antiigis ega paganluses. Kõrvakiilu areaal on Õhtumaa, kus sündis rüütlikultuur. Kõrvakiil on olemuslikult “peajagu lühemaks tegemise” redutseeritud þest. Kõrvakiil on elitaarne: selle saab anda ainult võrdne võrdsele või nõrgem tugevamale. Kui ülemus lööb alluvat, ohvitser sõdurit, õpetaja õpilast, mees naist, siis see on peksmine.

Kõrvakiil oli raskeim solvang. Samaväärne naise või õe au haavamisega. Kõravkiilu pidi järgnema duell või enesetapp või pagendus ja häbi. Kõrvakiil oli kultuuriarm, mida ei saanud maha pesta. Kõrvakiilu andja polnud otsekui enam tema ise: ta oli aukoodeksi tööriist.

Kõrvakiilu tähendus sõltub ajast ja kohast ja andmise viisist: Omal ajal unistas Gogol, et oh kuis mõnele oleks vaja avalikku, kõigi ees antud kõrvakiilu. Traditsioonilises teatris oli isegi üks roll – bouffon – see oli mees, kes sai publiku rõõmuks kõrvakiile.

KÕRVAKIILU MUUTUMINE
Hiljuti ütles üks noor daam: “Däämd, ma tahaks keset koosolekut püsti tõusta kõigi nende paksude raamatupidamismuttide nähes minna ja panna sellele faking direktorile vastu kõrvu.”

Kõrvakiilu keel on teinud läbi kummalisi metamorfoose. Vene televisoonist võis mõni aeg tagasi näha lugu, kus mees sai ühisköögis kõrvakiilu. Läks siis oma tuppa, võttis triikraua ja lõi sellega andja maha. Uurimisel ütles: “Aga kuidas ma teisiti oleks saanud vastata sellisele auhaavamisele?” Ajas on muutunud þestide kiri ja nende tähendus. Tänapäeval ei võeta mehe poolt mehele antud kõrvakiilu enam kui kultuurikoodi, vaid kui süütegu, vägivalda, rünnakut, huligaansust.

Samuti võis meiegi kanalitel näha, kuis natsbolide naiskad annavad nelkidega vastu kõrvu Venemaad visitieerivatele Läänemaailma liidritele. Et kõrvakiilu kood on vajunud unustusse, näitab ka ühe ajakirjaniku kommentaar, kui vene suurdissident Sahharov andis kõrvakiilu oma naise laimajale: “Selle peale andis Sahharov mehele kõrvakiilu. Kahjuks ainult üheainsa.”

Tänapäeval kipub kõrvakiil kasutusele tulema kui kõige kaalukam argument ja seda annavad nii naiskad naistele kui mehed naistele ja meestele ja tavaliselt on see suurema märuli algus.

ARMASTUSE JA SÜMPAATIA MÄRGIKS
Targemad teevad Schopenhaueri järgi, kes küsis, et kui eesel sind jaga lööb, kas sa siis peaksid vihastama? Vähem on neid, kes talitavad Pühakirja eeskujul: kui sind lüüakse vastu üht põske, siis keera teine ette. Lacan küll ütleb, et võiks ka keerata, sõnades: “Löö, aga kuula, mis ma räägin.” Lacan kirjutab ka, et ta mäletab väikest poissi, kes pärast kõrvakiilu ei teadnud, kas nutta või naerda, sest ta ei saanud aru, kas see on hellitus või karistus.

Ja tõepoolest: ainult þesti kiirus ja tugevus teevad vahe, kas tegemist on kõrvakiilu või põselepatsutusega, lahkuse või viha osutamisega. “Armastuse ja sümpaatia märgiks jagas temake talle paar kõrvakiilu” – kuis on?

Ainuke jäänus vanast ebasümmeetrilisest kultuurikoodist on naise poolt mehele antud kõrvakiil, aga täna ei saa ta seda enam pärast esimest suudlust nagu vanasti, vaid meie armsas EL-is pärast liigset viisakuse osutamist.

Kaks konna ja Täieline Eesti Wabariik

2010-11-28T09:23:00.000-08:00

Raivo J. Raave: Kas tahame olla konn, kes surnuks kees?

Raivo J. Raave, teoloog, www.DELFI.ee
04. november 2010 04:00

Hiljuti võis eurokanalilt näha protestimiitingut Prantsusmaal. Pensioniea tõstmise vastu skandeeris teiste hulgas ka rühm 10-12-aastasi lapsi. Kas vanemate soovil? Võib-olla,

aga lapsed olid väga indu täis ja nõudsid tõsimeeli, et pensioni peaks ikka maksma 60-aastaselt ja mitte hiljem. Mis siis, et sinna pool sajandit aega.
Eestlane aga on kannatlik. Eestlane võib küll Toompeale protestima minna, aga streike pole täielikus Eesti Wabariigis veel olnud ja ilmselt ei tulegi. Eestlane on kohanev. Ajalooliselt õppinud kohanema pea iga olukorraga. Vaatamata rasketele oludele pressib ikka hambad risti ja vahest viskab vaid mõne krõbedama sõna siiasamasse Delfisse.
Kas kõik on korras?
Immanuel Kant on öelnud, et intelligentsus on eelkõige kohanemisvõime. Selle järgi on eestlased tõesti intelligentsed. Me oleme leppinud masu kui paratamatusega. Me usume peatset… ei, juba alanud majandustõusu. Me usume paremat tulevikku. Me küll vist ei usu eriti, et euro toob õnne me õuele, aga loodame ikka. Vaatamata kappavatele hindadele. Juba täna läheb poes poole rohkem raha kui paar kuud tagasi.
Me tahame, et asjad oleks korras. Me tahaks, et poliitika oleks vähemasti viisakas. Me tahame, et elu oleks hea. Sestap meile eriti ei meeldi, kui keegi räägib, et asjad võivad minna ka hullemaks. Kui öeldakse, et 130 000 eestlast on läinud välismaale, soovitame me psühhiaatrit. Aga paremat arvu ei oska ka tuua. Isegi peaminister mitte.
Tõsiasi on, et eestlased on täna võlgu 235 miljardit krooni, sellest ettevõtted 107 miljardit. SMS-laene ja liisinguid ja krediitkaarte pole sellesse ilmselt arvestatud, sest kes suudaks. Veel kurvem tõsiasi on, et meil on septembri reaalseisuga 127 000 töötut ja selle poolest oleme EL-is esirinnas.
Ja kas tormiline hindade tõus tõesti näitab meile kriisi leevenemist? Maailmamajandus, ohkame taas. Viljahinnad, noogutame ja ostame tatart hinnaga, mis eilsest viis korda kallim.
Täna ilmselt on vähe eestlasi, kes poleks kellelegi midagi võlgu. Oleme taas jõudnud teoorjusesse. Välja arvatud mõned vabadikud ja põgenikud. Me jookseme eest. Vaadake, kui palju viimasel ajal sporti tehakse. Juba varavalges jooksjad akna taga. Põgene, vaba laps!
Kas elame veel?
Tahaks küsida, kas tõesti peab uputuse vesi meile suhu tõusma, et saaksime aru, milles elame ja mida kannatame? Kui sügaval juba oleme? Tegelikult on ju majanduskriis vaid suurema, kommunikatsiooni- ja väärtuste kriisi üks osa.
Me oleme ära andunud suure osa oma vabadusest, ilma endale tõeliselt aru andmata. Meil pole enam oma piire, vaid euroliidu omad. Sedagi, kes meil käivad, ei otsusta enam meie ise. Meil pole enam oma panku. Need on ammu skandinaavlaste käes. Homme pole meil ka enam oma raha. Tegelikult pole me juba täna enam täieline Eesti Wabariik, vaid Euroopa Liidu protektoraat.
Ja me otsime ikka oma Nokiat, siiani leidmata. Paraku on meiegi asi sedaviisi nagu selles vanas hassiidi legendis, mille Paolo Coehlo „Alkeemikuks“ kirjutas: varandus on meie oma kojas, meie aga otsime seda seitsme mäe ja mere tagant.
Kas teate, kui kiiresti ehitati valmis meie uhkus, Tallinna vanalinn? Praktiliselt mõne põlvkonna jooksul. Mis aeg see oli? See oli õnnis hansaaeg. See võimaldas sellist jõukust. Jah, see oli transiit, mida meie praegused juhid peavad marginaalseks ja vähetähtsaks.
Meie geopoliitiline positsioon on ainus, aga väga suur trump, mis meile jäänud.
Eelmisel aastal oli Eesti sadamates kaubavedu ligikaudu 38,5 miljoni tonni, kusjuures 2006. aastal 50 miljonit tonni. See on suur kaotus. Euroopa Liidus suurim. Seda enam, et Venemaa pole plaanitud sadamate ehitamisega eriti kuhugi jõudnud — kavatseti parimat, aga läks nii nagu ikka. Läänemere parimad süvasadamad on endiselt meil. Paldiski-taolist mittekülmuvat süvapärli pole kellelgi teisel.
Muidugi vajab transiidi haldamine sirgeselgsust, kindlat ja läbipaistvat poliitikat, sest suurtele õlimonopolidele on meid vaja täpselt niikaua, kui me ei lase ennast kõige karvadega alla neelata. Kui me võtaks ette ka nafta töötlemise, siis jätkuks tööd ja leiba mitte ainult meie töötutele. On asjatundjaid, kes väidavad, et transiit ei peaks olema meil mitte 4-5 protsenti SKP-st, vaid võiks kõigi kaasnevate teenustega olla kuni 40-50 protsenti. Muidugi tuleks ka selleks lennuväli Tallinna kesklinnast välja viia… kas või Ardu ja Anna vahele.
Täielikult puudub meil loomemajandus, mis arenenud riikides annab mitte vähem sissetulekut kui turism. Eestis tegeleb selleasjaga paremal juhul kaks ja pool inimest. Eesti oma Abba võiks anda terve riigi eelarve. Me küll räägime, et suureks vaimult, aga kultuur on Eestis midagi marginaalset ja pigem tülikat — see tähendab raha nõudvat.
Me ei anna endale aru, et tegelikult kõik süsteemid ühiskonnas toetuvad kultuurile. Kui kommunistide maailmarevolutsioon toppas ja Lääne vasakpoolsed muutusid murelikuks, siis ütles itaalia filosoof Antonio Gramcsi kuldsed sõnad: „Kogu asi on kultuuris, te tainapead.“ Ja Läänemaailmas toimuski 60-ndate paradigmavahetus.
Me ei pea untsu minema
Riik — see pole midagi muud kui rahva teenimise kultuur. Eesti Wabariik ei pea lõplikult aia taha minema. Meil on veel võimalusi: on tegelikult ilus, potentsiaalselt rikas ja hea asendiga maa. Ja läbi paljude kannatuste karastunud loov rahvas.
Meil on võimalusi isegi siis, kui meil pole enam oma piire, panku ning oma raha. Ja meie iive on pea olematu. Kui anname endale aru, et meie kriis pole pelgalt üleilmne majanduskriis, sest meie kriis algas enne, kui Lehman Brothers pankrotti läks, vaid ühiskonna struktuurikriis, siis võivad asjad minna paremaks.
Mõttetute mõttetalgute asemel võiksime teadvustada, et oleme tegelikult uppumas ja küsida, kas meil on alternatiive. Eesti peaprobleem on selles, et meie ühiskonna sisemine võrgustik muutub palju aeglasemalt kui väline keskkond.
Mobiil ja arvutigi on mõne aastaga juba vanaraud. Marju Lauristin tunnistas hiljuti, et käis Pärnus Mart Laari kuulamas ja Laar rääkis sama juttu, mida 15 aastat tagasi. Kas meie eliit polegi jäänud kuhugi 90-ndatesse?
Üks mõistujutt räägib kahest konnast, kes kukkusid veepotti. See, kes kukkus keevasse vette, hüppas kohe välja, aga see, kes külma vette, mida tasasel tulel kuumutati, lasigi ennast surnuks keeta.
Kas oleme esimese või teise konna moodi?

Kas Eesti vajab konservatiivset revolutsiooni? Küsib Raivo J. Raave.

2010-11-28T09:10:00.001-08:00

Raivo J. Raave: Eliit, kontraeliit ja antieliit

Kas Eesti vajab konservatiivset revolutsiooni? Küsib Raivo J. Raave.

Ühiskonna võiks laias laastus jagada kaheks: need, kes on autoriteedi ja võimupositsioonide külge ühendatud, ja need, kes ei ole. Kusjuures ühendatutel pole info mitte üksnes kättesaadav, vaid nad on ise nii vastuvõtjad kui info tegijad. Samuti on nende trumbiks info kiire kättesaadavus.
Noored ja loomeinimesed on valdavalt “välja lülitatud” – ja praegu kasutatakse neid vaid poliitika ja võimu huvides ära. Loomeinimesed ja noored on sattunud tsooni – mitte küll Andrei Tarkovski omal ajal Tallinnas filmitud “soovide tsooni”, kuid üsna sarnasesse: täna on meil tegemist infoajastu väljalülitatute tsooniga: Zone of Disconnectedness, nagu selle on sõnastanud Ameerika geostrateeg Thomas Barnett.
Kui ühiskonna võimupositsioonide juurde ühendamine ei toimu loomulikul teel, siis on revolutsioon paratamatu just demokraatliku ühiskonna püsiväärtuste pärast. On tõsi, et ajaloos pole revolutsioonid olnud midagi toredat ja tavaliselt sõi revolutsioon oma lapsed, aga mõnikord tundub, et isegi revolutsioon ei saa enam olukorda hullemaks teha.
Olen kirjutanud, et postmodernses ühiskonnas ei ole tegelikult enam vaja veriseid revolutsioone, sest ühiskonna struktuurid pole nii jäigad kui varem, vaid nad on võrgustikulised ja painduvad. Sellest ka nüüdisaja niinimetatud laulvad, oranžid ja sametrevolutsioonid, mis on veretud, aga mille sihiks on ometi ühiskonna struktuuri radikaalne muutmine ja eliidivahetus ehk siis taas: “Plats puhtaks!”
Ja revolutsiooni, mis seab oma ideaaliks püsiväärtused, võib julgesti nimetada ka konservatiivseks revolutsiooniks.
Väljalülitatute tsoon
Hiljaaegu käisid meie moeloojad poliitikute juures toetust nõutamas ja said vastuseks, et ega riik või poliitikud saa moodi dikteerida. Samas taheti nende käest hoopis midagi muud: loominguks soodsaid tingimusi ja toetusi. Valitsuselt võib muidugi küsida mida iganes, aga valitsus annab alati vaid seda, mis valitsuse huvides.
Peeter Helme ütleb meie toompealaste kohta, et mida nad seal teevad või ei tee, on üsna teisejärguline, kuni nad ei tee seda, mida iga maa valitseja peaks eelkõige tegema: vastutama ja olema eeskujuks.
Meie poliitiline juhtkond paitsi mõned üksikud liidrid on suhteliselt näotu ja nimetu. Marju Lauristin kinnitas juba kolm aastat tagasi ajalehes Sirp (“Eliit ja identiteet”, 22.6.2007), et “Riigikogu liikmed, kes staatuse kohaselt peaksid kuuluma poliitilise eliidi hulka, moodustavad oma enamikus nimetu ja näotu statistide massi, kes isikutena saavad nähtavaks kord aastas, kui nad presidendi vastuvõtul paraadrivis välja hõigatakse”.
Tänased noored – aktiivsed, teotahtelised – kiikavad teadagi üha enam laia maailma poole. Sest nende jaoks pole Eestis kohta. Kellelegi pole neid vaja muuks kui koristajaks ja sibiks. Neid kohti veel pakutakse.
Noored oleksid võimelised ühiskonna juhtimises kaasa rääkima, kuid nad on sellest ilma jäetud, sest võimul olev eliit on sulet ring ning rahvast võõrandunud. Andekad noored moodustavad tegelikult kontraeliidi, kes võiksid ühiskonda juhtida, aga kel pole seda võimalust. On öeldud, et noortel on kaks valikut: kas minna Eestist ära või saada “nooreks ja vihaseks”.
Uue loosungi vajadus
Kontraeliiti kuulub ka suur osa loomeinimesi, kuid nende enamik ilmselt ei soovigi poliitikaga tegeleda. Mõned aktiivsed, andekad ja erakordsed inimesed pole selleks ehk ka võimelised. Nemad moodustavad antieliidi.
Kirjanik teenib vähem kui tõlkija. Raamatu honorarist saab korra kõrtsis ja paar korda poes käia – aga romaani kirjutamine võtab tihti enam kui aasta. Ja siis veel imestatakse, miks meil pole noori romaanikirjanikke – millest nad peaksid küll kirjutamise ajal elama? Hea, et mõned pensionäridki veel kirjutavad…
“Kultuurieliidist, kes “40 kirja” ajal võttis endale spontaanselt õiguse rääkida rahva nimel, on täna saanud ühiskonnas niširühm,” ütleb Lauristin. Kontraeliiti ja antieliiti on vahest raske eraldada, aga kui revolutsioon võidab ja uus eliit pääseb positsioonidele, muutub vahe nähtavaks selle kaudu, kes suudab asuda võimu teostama ja kes “jääb oma liistude juurde”. Tegelikult on muidugi aeg unustada Villu Reiljani loosung “Igaüks jäägu oma liistude juurde!”, sest sellise hoiakuga ei saa üleüldse mingit eliidi vahetumist toimuda.
Ilmselt tuleb meil koos Peeter Helmega tunnistada: “Oleme [–] üks eliidita rahvas, peata rahvas. Ja peaksime seda endale ka tunnistama, mitte tembeldama eliidiks [–] mida iganes. See looks eeldused selleks, et see eliit kunagi ka päriselt tekiks, mitte ei jätaks meid pimestatult pseudoeliidi küüsi.”
Eliidi rotatsioon
Kui eliidi loomulikku rotatsiooni ei toimu, siis on vajalik revolutsiooniline rotatsioon ja revolutsioonilises faasis toetab antieliit alati kontraeliiti, sest see on ka tema võimalus.
Nüüdisaegses massiühiskonnas traditsioonilist eliiti kui kõlbelist autoriteeti muidugi ei tekigi, kuid võimul on ju ikka keegi. Majanduslikust ja poliitilisest eliidist ei saa me üle ega ümber. Iseasi on, et meie vaimne eliit on surutud marginaalseks ja autoriteete ei ole.
On õige, et Eesti vajab uut eliiti ja paraku ei teki see meie suht suletud ühiskonnas loomulikult, evolutsiooni teel. Kuigi nüüdisühiskonnas eksisteerib nn avatud eliidi printsiip, ei pääse tegelikult reeglina noored enam pumba juurde. Res Publica “äraostmatud” olid vahest viimased. Eesti ühiskonna stratifikatsioon on selline, et lõhe eliidi ja massi, rikaste ja vaeste vahel suureneb päev-päevalt.
Marju Lauristin kirjutab: “Eliidist on sotsiaalteadlased kirjutanud palju, määratletud on seda nii objektiivselt tipus oleva grupina, kogu ühiskonna seisukohalt olulist valitsemisfunktsiooni täitva “poliitilise klassina” kui subjektiivselt, isikutena, kes on oma eetika ja ideedega kujundanud ajavaimu ja rahva identiteeti.”
Me vajame Eestit, kus inimestel oleks hea elada ja kus ka noortel oleks võimalus oma talente rakendada enam kui superstaariks või selgeltnägijaks saades. Ja on näha, et iseenesest see ei teki. Ma ei tea, kas situatsioon on juba küllalt revolutsiooniline, kuid jää on hakanud liikuma, härrased.
Loo autor on sotsiaalteadlane ja teoloog.

Mees, kes ei mahtunud poliitikasse

2010-11-28T09:06:00.001-08:00

Raivo J. Raave: Mees, kes ei mahtunud poliitikasse

Raivo J. Raave, teoloog, www.DELFI.ee
25. november 2010 04:00

Tõnu Trubetsky kasutas oma põhiseaduslikke õigusi ja astus erakonda. Teda tabas meedia ajujaht. Kas me saame süüdistada meediat? Ei. Meedia on ühiskonna peegel.

Võib-olla saame süüdistada poliitiliste vastaste snaiprite „kojamehekuule“? Mehed tegutsesid vastavalt oma poliitilisele ja sisemisele kultuurile. Kas Tõnu tapmisähvardused olid tõsised? Loodetavasti uurivad seda pädevad organid. Võime vaid pärida, kust see kurjus meisse on saanud.
Kas saame süüdistada tuhanded anonüümseid kommentaatoreid, kes väitsid, et Trubetskyst saab märg plekk ja plekk on ta küljes igavesti. Mitte ainult. Nad väljendasid meie ühiskonna kommunikatsioonikriisi.
Tõnu löödi risti ühiskonna puuduste pärast.
Poliitika kultuursuse kadumine
Me oleme kaotanud poliitika kultuursuse ja me oleme kaotanud poliitilise kultuuri. Aga just selle taastamiseks Tõnu erakonda astuski ja kutsus kokku ka kultuurikogu. Tõnu rääkis, et poliitikasse on vaja ei midagi muud kui headust. Paljud vangutasid päid.
Talle öeldi, et valgete kinnastega poliitikat ei tee. „Aga puhaste kätega saab ometi,“ väitis Tõnu ja me tundsime, et tal on õigus. Tõnu soovitas poliitilisi vastaseid „mitte kritiseerida, vaid kiita“, sest hukkamõistmine on umbrohu külvamine omaenese aeda. Tõnu küsis, et kas me kõik, kes siin elame, ei taha korrektset poliitikat. Me nõustusime - tahame.
Tõnu plaanid olid suured. Riigikogu kandidaadina Tartus unistas ta kiirrongist Tartu ja Tallinna vahel, Tartu Toomkiriku taastamisest, Emajõe üleujutuste ohjeldamisest. Mõne jaoks olid need ideed ehk utoopilised. Ometi ei tule suurelt mõtlemata ka suuri tulemusi.
Tõnu valutas südant Eestis domineeriva üheülbalise ajalookäsitluse pärast, milles kangelaseks tehtud natsid, leegionärid ja metsavennad. Tõnu kaks onu teenisid Alfons Rebase pataljonis ja olid ka metsavennad. Tõnu teadis, kui kurb nende lugu oli.
Veealused karid
Tõnu isapoolne onu võitles jällegi Armia Krajowas natside vastu. Tõnu teadis ka tõeliste vabadusvõitlejate traagikat. Ta teadis, millised meeleolud valitsevad poolkinnistel noortepidudel, kus õhutatakse natsismi. Sestap üritas ta kontakte luua rahvusvähemuste: mustlaste ja juutidega. Ja tänu oma mõistmisele leidis paljudega ühise keele.
Me küll hoiatasime, et võib sellega üles ärritada natside pesa ja need on karmid vennad. Tõnu vastu, et ta pidudel näeb neid sageli ja nad peksavad rohkem tüdrukuid ja neegreid.
Mul on olnud kokkupuuteid noorte skinheadidega ja paraku on meie seadusorganite käed nende ohjeldamisel üsnagi seotud. Esiteks ei taheta Eesti riigis mingit natsiskandaali ja pealegi võib meie jõustruktuurides kohata resoneeruvat meelsust. Lootsin kunagi selles küsimuses kapo toetusele, usaldades neid, aga nende huvides oli pigem skandaali vältida, kui inimesi aidata. Taas kommunikatsioonikriis. Aga seekord päris eluohtlik.
Nii et ohvrist võib seaduse järgi ka süüdlane saada. Kui seda juriidiliselt korrektselt lavastada. Näiteks teha ühest rünnakust kaks erinevat episoodi: natsirünnak nimetada noorte sagimiseks ja vasturünnak kehavigastuste tekitamiseks jne. Ja uurida ainult teist episoodi, kus pole oluline, kes ja kui palju oli ründajaid, vaid tulemus: natsipealik sai häbiväärselt kere peale.
Süüdlaste lavastamine on kakluses imelihtne. Heade ja kalliste advokaatideta on seejärel raske õigust saada ja kättemaksuähvardused jäävad aastateks. Igatahes pole sellest tervisele kasulik rääkida. Seda ei tee ka Tõnu.
Tean noormeest, keda natsid ründasid kaks korda ja grupiviisiliselt ja ta sai üksi mõlemal juhul kurjamite vastu, aga seadus lavastas ta ikka süüdi. Noormees kandis oma karistuse, aga nüüd elab üsna sordiini all. Ütleb, et ta ei kardagi neid natse, vaid seda, et mis ta iganes ka teeks – pärast on ikka tema süüdi. Traagiline topeltkogemus.
Mahavaikitud ja mahitatud terror ühiskonnas. Mis ometi peitub meie kollektiivses alateadvuses? Miks meie kangelased on natsid, leegionärid ja metsavennad?
Mida külvad, seda lõikad
Mees, kes tahtis Eesti poliitikat parandada, sunniti lahkuma tagakiusu ja tapmisähvardustega. Isegi pere ei jäetud puutumata. Kõigele vaatamata on temast saanud vägilane. Mees, kes üritas uskumatut – muuta Eesti poliitikat paremaks, inimlikumaks.
Kui tahame edasi elada, siis oleks korrektne poliitik juba suur võit.
Aga pisitilluke pill „vürst Trubetski headust“ võiks poliitika teha taas selleks, mis ta traditsioonis oli. Politeyaks – inimese kõrgeimaks tegevusvormiks, mida iseloomustavad vastutus, väärikus, suuremeelsus ja teised unustatud voorused.

Insener Trubetsky hüperboloid

2010-09-18T09:28:00.000-07:00

http://www.youtube.com/watch?v=x0Dbdd2PZMs

2010-09-02T09:15:00.001-07:00

Armastus ei püsi paigal....

2010-09-02T09:14:00.000-07:00

Jah, öeldakse, et õnneteadvus on inimese loomulik seisund. Kena oleks.

Mu meelest on see pigem armastusteadvus ja armastus ei sa püsida rahulikult paigal nagu jõgi ei saa olla voolamata.

Armastuse praktika on küll õnn a vahest ka kannatus....

EESTI TONDID

2010-09-02T09:00:00.001-07:00

Üks tont liigub mööda Eestimaad ja selle tondi nimeks on russofoobia. Russofoobia on arenenud nii kaugele, et nii mõnigi ütleb, et „see on hea, et sakslased siia tulid, sest muidu oleksime nagu venelased.“

Ajalugu on aga näidanud, et eestlasel pole soodumust venelaseks saada kõigele venestamistele vaatamata. Eestlane kippus ikka saksaks saama, kadakaks ja hallparuniks. Sestap on suht imelik kuulda, kuis nüüd muistset vabadusvõitlust Eestimaa suureks tsiviliseerimiseks ning ebavenestamiseks kutsutakse. See on juba enesemõnituseks kujunenud.

UUS JA VANA ORJAPÕLV

Paljuski tuleneb see sellest, et Eestimaa viimaste aegade ajalooline enesepilt on väga puudulikuks muutunud. Järsku on meil hoopis selline ajalugu kujunenud, kus midagi enne Teist maailmasõda eriti ei olnudki. Oli üks müütiline „eesti aeg“ ja siis Teine maailmasõda oma „suurte eestlastega“ nagu Alfons Rebane, Hjalmar Mäe ja Otto Tief, ning siis 50-aastane „orjapõlv“ ja uus iseseisvumine. Vahest tahaks küsida, et ka see okupatsioon ikka nii väga orjapõlv oli. Eestlaste vabadus oli küll piiratud, paljud eestlased küll ka piinatud ja välja saadetud, aga eestlased polnud ju alistunud.

Vana mudel muistse vabadusvõitlusega, 700-aastase orjapõlve ja baltlaste üle täieliku võidu saavutamisega 1919-ndal aastal on ümber paigutatud palju väiksema ajaperioodi peale. Ega 1919 aasta maareformist just hõisata, sest see oli tõesti revolutsiooniline – see lõikas balti maa-aadli elu Eestimaal läbi. Mõisad võeti ära ja jagati asunikutaludeks. Lugesin kunagi Tartu Ajaloo Keskarhiivis üht vana saksa lehte, kus eestlasi peeti bolševikestki hullemateks.

DIALOOG MINEVIKUGA

Eestimaal puudub dialoog oma minevikuga. Tõsi, erinevalt mõnedest teistest rahvastest ei saa me dialoogi pidada näiteks keskaja mõtlejatega isiklikul rahvuslikul tasandil, aga meil on siiski 160 aastat materjali eesti mõtlejate ning kirjameestega, mis on tunduvalt pikem kui see ajalooline enesepilt mis meil tänapäeval kujunenud on, kus on ainult Teine maailmasõda ja okupatsiooniaeg.

Ja see ei oleks nagu oleks meil mingi kuri valitsus, kes teeks kõik, et salata ja varjata kogu seda informatsiooni, et midagi ei oleks õõnestamas ametlikku narratiivi. Ei, see on kõik avalikult kättesaadav. Kuigi riigile on muidugi kasulik see narratiiv, sest see teeb kõik ilusaks ja lihtsaks. Eriti valimiste ajal.

Ja kui nüüd meil oleks see dialoog vana eesti mõtlejatega suuremal rahvuslikul tasandil, siis leiab nii mõndagi huvitavat. Venelane ei ole Eesti mõtteloos alati olnud mingi ebamäärane pool-inimese mõiste, mis peaks ainult vastikust tekitama. Venelane ei ole alati olnud metsik asiaat, kes eestlase „kõrget kultuurset euroopalikust“ ohustab.

Oli aeg kui eestlased ise endid aasialasteks nimetasid, uurali-altai teooria tipphetkedel, ja vastandusid ennast sellega germaanlusele. See oli teine aeg, kus eestlased võitlesid emantsipatsiooni pärast baltisakslastega. Aga sel ajal on ka palju huvitavaid mõttevälgatusi pakkuda.

Näiteks Juhan Luiga kirjutas Lembitust oopuse kui Novgorodi liitlasest. Õigemini küll Novgorodist kui Lembitu liitlasest. Sest Novgorod, see ju midagi pool-ugrilikku. Üleüldse oli kunagi eesti mõttemaailmas venelane midagi lähemal ugrimugrile kui sakslane või eurooplane.

See oli ka aeg kui baltisakslased vaatasid hirmuga eestlaste peale ja kartsid, et nad teevad vene keskvõimuga koostööd ning saavad oma propagandaideid sealt. Kas pole kuidagi tuttav?

Muideks oli see ka aeg kui eestlaste ja venelaste parteid omavahel liite tegid linnavalitsustes baltisakste vastu.

STALINI LÕA OTSAS

Nüüd on meil venelane mingi pool-inimene, metslase staatuses. Siin võidakse rääkida küll, et vaadake „mis nad meile Teises ilmasõjas ja pärast tegid“. Aga see oli totalitarism, kus inimene oli tähtsusetuks ressursiks taandatud, kes eksisteeris ainult kõrgema parteiladviku ülalpidamiseks. Ja Stalin hoidis isegi neid köie otsas... Mäletate, et Molotovi naine istus vangilaagris ja nii edasi.

Nõukogude Liit oli toona omamoodi perversne feodaalne ühiskond, kus räägiti palju madalamate klasside emantsipatsioonist, aga mis kujunes veelgi feodaalsemaks kui feodalism ise. Venelane oli ise samapalju stalinismi ohver kui eestlanegi ja sai oma kodumaal seda kõike veel enamgi tunda kui eestlane. Venelane pidi Stalinit ligi 16-20 aastat rohkem taluma kui eestlane.

VENELASE KUVAND

Eestlane on venelast ikka pidanud madalama kultuuriga inimeseks. „Venelane ainult lällab ja viskab prahti maha ja sööb sihvkasi ning on üle-üldse ebakultuurne.“ Jah? Siinjuures paluks pilk heita eesti jõmluse peale. Ja siin puutume põgusalt kokku ka ühe teise eesti probleemiga, mille võiks sõnastada „Eesti on ainult mina ja minu tutvumisringkond“ või „kui mina pole näinud, siis pole seda ka olemas“ - jaanalinnu moodi sotsiaalsete nähtuste/gruppide/probleemide eiramine.

Kui vaadata Tallinnast väljapoole, siis vahest polegi nagu midagi muud kui ainult autod, tümps ja jõmmid. Näiteks hiljutine Võsu juhtum, kus Rakverest sõitsid kaks meest kohale ja hakkasid lihtsalt kõrtsis inimesi peksma ja sõitsid siis koju tagasi magama. Ja kel vähegi inglisekeelset lugemisoskust võib uurida Inglismaa chav'ide kohta, kes on täpselt samasugused. Tegemist on laiemalt levinud nn. prolede „subkultuuriga“.

Selline lähenemine on ilmselgelt üks neist „pind silmas, palk silmas“ hetkedest. Aga ka selline pööblikultuur on sündinud ilmselt mugavusest. Sest, niikaua kui inimene on piisavalt russofoob ja maksab riigile makse, istub teleka taga, käib kroonus ära ning väga ei küsi, et miks? ja mis? - on Eestis kõik korras.

ME OLEME KADAKATEKS MUUTUNUD

Üks baltisaksa kirjanik ütles kord, et me küll elame siin maal koos – eestlased, sakslased, lätlased ja venelased. Aga me vaevu tunnemegi üksteist. Me elame üksteisest mööda. Toona olid nemad - baltlased ise selle olukorra põhjustajateks. Nemad olid ise loonud tingimused selleks, et selline lõhestunud ühiskond püsiks. Ja seesama nende loodud olukord sai neile hävinguks.

Nüüd on meil selline aeg, kus erinevalt meie eelkäijatest glorifitseerime me baltisakslasi kui kultuuri toojaid ja teeme tegelikult kõike samamoodi nagu nemad. Aga vähemalt seda üksteisest mööda elamist võiks mitte teha.

Õpiks tundma teisi ja paneks mõneks ajaks eelarvamused kõrvale. Ehk ei olekski nii hull. Ega teeks meie „euroopalikkusega“ midagi. On ju meie euroopalikkus ainult kujutlus ja luul Euroopast, mida enam ei eksisteerigi. Elaks siis nende asjade pärast mis tegelikult ON.

2010-09-02T04:26:00.000-07:00

KVALITATIIVNE MUUTUS

2010-09-02T04:25:00.000-07:00

Mul ikka südames, et mistahes kvalitatiivne areng/muutus saab olla vaid Armastuse poole püüdlemine - mistahes muul juhul transformatsiooni ei sünni: kuigi võib puhastuda, kirgastuda, teadvust avardada, füüsist parandada, harjumusi parendada, positiivsemaks saada, vabaneda piiravatest uskumustest ja mis iganes...

Õige kavatsus

2010-09-01T06:01:00.000-07:00

Meie tunded, meie tunded ja emotsioonid on ikka suurensiti määrat meie kavatsuste poolt. Me nii öedla kohtame oma kavatsustele vastavaid emotsioone või püüame nad kinni.

Paraku on need kavatsused valdavalt materialistlikud - ikka edule suunat. Jeesus ütleb, et kui te ka kogu ilma võiduks saate, aga oma hingele kahju teete - siis pole teil sellest miskit kasu....

Valesti suunat kavatsused viivad meid ikka negatiivsetele emotsioonidele, halbadele mõtetele ja kehvadele tegudele...

Mis oleks siis see ÕIGE KAVATSUS?

Ma olen elanud rikkuses ja vaesuses, olnud tipus ja olnud all - ma ei näe muud, kui et see ÕIGE KAVATSUS saab olla vaid Jumala armastus - see on armastuse kvaliteet.

Võib öelda ka tingimusteta armastus...

2010-08-31T09:10:00.000-07:00

Hinge laadimine

2010-08-31T09:07:00.000-07:00

Üks meie aja märke on hinge kaotus. Ainult hingega on nii, et hinge puudumine ei tähenda sugugi kergendust. Ärakadunud hing tuletab end meelde tühjustundes, rõhumises, depressioonis, vägivallas ja mõtte kaotuses.
Meil on kalduvus neid sümptome ükshaaval ette võtta, kuid peaprobleem on selles, et oleme kaotanud hingetarkuse. Otsekui amputeeritud kehaosa võib edasi valutada, annab ka kaotatud hing end ikka ja jälle tunda.

Olla oma hinge kuraator

Hing ei taastu meie elus ise, vaid ta vajab meie tähelepanu ja võimeid. Platon kasutas terminit techne tou biou – mis tähendab elutehnikat. Cura animarum tähendab traditsiooni tarkuses nii hingehoolt kui hinge laadimist. Psühholoogia on ilmalik teadus, hingehool sakraalne kunst.
Traditsiooni mõisted ei olnud täpselt defineeritavad ja mida enam mõiste tähendas, seda rikkam ta oli. Üsna raske on täpselt määratleda, mis hing on. Kui me ütleme, et hing on psüühika, siis on see ju üldiselt õige, aga kui me ka kogu psüühika läbi uurime, siis hing kaob ikka käest. Intuitiivselt me teame, et kui meil on tegemist millegi tõelise ja sügavaga, siis me saame öelda, et sel on hing.
Tänapäeva hingehooldus õpetab, et kui sa mõtled positiivselt, oled empaatiline, ei ole paks ja armastad kallistada, siis su probleemid lahenevad peagi. Traditsioonilise käsitluse järgi oli vaimne ehk spirituaalne elu absoluutselt vajalik hingelise tervise jaoks.

Hing kui kese keha ja vaimu vahel

Vaim kandub ikka kõrgustesse ja kaugustesse – piiride taha. Transtsendentne ehk väljaspoolne on vaimu ala. Maine maailm tõmbab meid aga nii endasse, et varem või hiljem unustame vaimu.
See, mida vajame on hing keskpaigas, kes hoiaks vaimu ja mateeriat, ideid ja elu, spirituaalsust ja maailma tasakaalus. Immanentne ehk seespoolne on hinge ala – jah tundehinge, mõistushinge, teadvus- ja vaimhinge ala kui hingemaad jagama hakata.
On huvitav, et Platonil on sõna “teraapia” seotud jumala teenimisega. Sokrates ütleb, et terapeut on keegi, kes kannab hoolt teenistuse paraktilise külje eest.
Me kõik võime olla oma hinge curatorid või hooldajad, mis tähendab sisemist preestriteenistust ja isiklikku religiooni. Hinge taastamine tähendab vaimsele kindla osa andmist oma elus. Rooma kirjanik Apuleius ütleb, et igaüks peaks teadma, et ta ei saa elada teisel viisil, kui harides oma hinge. Täpselt nii nagu aednik harib oma aeda.
Epikuros – vast üks kõige valestimõistetuim filosoof – ütleb: “Ei ole kunagi liiga vara või liiga hilja hakata kandma hoolt oma hinge heaolu eest.”

Praktiline hingehooldus

Kui inimesel on mingi probleem, siis ta püüab seda lahendada. Kui inimesel on mingi häda, millega ta ise hakkama ei saa, siis pöördub ta spetsialisti poole.
Hingehool pole aga probleemide lahendamine, vaid järkuv protsess, mis puudutab nii elu pisiasju kui suuri otsuseid.
Hingehool ei pruugi keskenduda üldse isiksusele või suhetele. Hingehool tähendab tähelepanu pööramist asjadele meie ümber, kodule, meie päevakavale, vahest isegi riietele, mida kanname. Kui meie räägime hingest, siis mõtleme, midagi sisemist, traditsiooni targad aga nägid inimese hinge ja maailmahinge lahutamatuna.
Renessansifilosoof Marsilio Ficino pöörab oma “Eluraamatus” tähelepanu värvide valimisele, lõhnadele, ülidele, jalutuspaikadele, kohtadele, kus käia – väga konkreetsetele igapäevastele otsustele, mis kas toetavad või rikuvad hinge.
Niisiis ei ole hingehool tingimata mitte probleemilahendamise metoodika. Hingehoole eesmärk ei ole probleemideta elu nii et meie hing ei läheks kunagi täis, vaid see on tavaelule sügavuse ja väärtuse andmine. Hingehool ei pruugi probleemis näha tingimata vaenlast, vaid võib näha ka sõpra.
Hingehool algab arusaamisest, kuis hing end ilmutab ja toimib. Me ei saa hinge eest hoolt pidada, kui me pole tuttavad hingeteedega.
Üks hea viis hingehooleks on lugude jutustamine, jah , oma elu lugude jutustamine. Just jutustamine ise ja mitte jutustuste tõlgendamine. Jutustamine aitab meil mõista teemasid, mis korduvad-tiirlevad meie eludes – või poolpiltlikult nad avavad meile müüti, mida elame.
Renessansimõtlejad ütlesid, et iga inimese olemus on kui täht taevas – oluline on see välja tuua.
Hing väljendab end erinevates värvides kaasa arvatud hall ja must. Hingehool tähendabki tunnistada ja tundma õppida kõiki värve, mitte ainult heledaid ja säravaid.

2010-08-28T12:16:00.000-07:00

http://www.youtube.com/watch?v=oAHurTqoVAo

Religioossest kurjusest

2010-08-28T12:12:00.001-07:00

Uskusin siiani, et kristlik kasvatus võib äratada inimese südametunnistuse. Tegelikult on aga vastupidi.
Kristlik kasvatus uinutab selle. Vahest sootuks. Sest südametunnistuse asemel tuleb jumal või õigemini küll “ise tehtud jumal” ja sellel jumala tahe on juba oma tõlgendamise küsimus.
Dostojevski Ivan Karamazov ütles,et kui ei ole jumalat, siis on kõik lubatud. Tegelikult on vastupidi: kui jumal on, siis on kõik lubatud. Sest see jumal annab kõigele õigustuse, pühitseb mistahes abinõu ja kõike tehakse ju “jumala tahte kohaselt”. Tegija on alati õige.
Ja tal pole mingit vastutust. See jääb jumala kanda.
Ma ei räägi religiooniõpetusest, mis on igale kultuursele inimesele lausa hädavajalik, et tänases maailmas orienteeruda – ma räägin nn. ”kristlikust kasvatusest” ja selle sagedastest viljadest. Kusjuures erandid kinnitavad reeglit.
Ajaloos valitseb religioosne vägivald
Võib-olla mõnedki imestavad, miks kõige silmakirjalikumad ja valelikumad inimesed, keda nad on elus kohanud - on samas… tõsi, tõsi – korralikud kristlased. See paneb küsima, mis asi õieti on religioosne kurjus ja mille poolest ta erineb, tavalisest, mittereligioossest kurjusest.
Selles, et religioosne kurjus on olemas, ei kahtle tänapäeval ilmselt keegi.
Ajalugu on seda täis. Ristisõdijad olid hullemad kui Rooma leegionärid, tule ja mõõgaga misjonärid maailma eri paigus hullemad kui regulaarväed, välja arvatud juhul kui needki tulid religioossuse sildi all.
Enamus sigadusi, mis maailmas on sündinud ja sünnib siiani, on ikka mingi religioosse taustaga. Tegelikult olid seda ka kommunism ja fašism. Hitler oli okultist ja Stalin Gurdijevi seminarikaaslane. Mõlemad uskusid vereohvrisse. Siiani ei suuda ajaloolased mõista, miks Stalin läks sõprade hävitamisele, siis kui võimuvõitlus oli ju juba võidetud.
Ikka seesama religioosne usk, et võiduks on vaja vereohvrit, viis ta nii Kirovi kui oma lähedaste hävitamisele. Ja Bushi rünnak Iraagile põhjendusega: ”Jumal ütles.”
Islam olevadki vägivaldne religioon, arvatakse üldjuhul. See on eksitus. Mille poolest erinevad nende poolt toime pandud terroriaktid kristlaste poolt omal ajal ristisõdades toime pandud julmustest? Kui, siis ainult tehniliste võimaluste poolest. No ja islam ongi ju kristlusest 500 aastat noorem ja sedavõrd siis ka agressiivsem.
Kristlastel puudub tegelikult jumalakartus
Vana Testament ütleb, et jumala kartus on tarkuse algus.
Ühine nimetaja, mis on iseloomulik igasugusele religioossele kurjusele, on aga jumalakartuse ja südametunnistuse puudumine. Just-just. Sest isegi kurjategija puhul südametunnistus kui selline üldiselt esineb. Religioosne kurjategija tavaliselt aga ei kahtle ega kahetse. Tema on juba ette õigeks mõistetud. Gott mit uns.
Korralik kristlane sigatseb silmagi pilgutamata, juhul kui ainult leiab oma sigadusele Piiblist õigustuse. Ja selle ikka leiab. Öelge palun mõni asi, millele ei oleks võimalik Piiblist õigustust leida? Mina tean nimetada vaid üht – ebajumalateenimist. See on aga maailma levinuim patt. Ebajumalateks, kumiirideks, iidoliteks on enamik asju, mida või keda ihaldatakse.
Seetõttu teeb kõhedaks, kui kuuled väljendit "kristlik kasvatus". Selle asjaga tasuks ettevaatlik olla. Kristlaseks ei ole nimelt võimalik kasvatada: kristlaseks saab vaid uuesti sündides. Aga kristlik kasvatus - nii paradoksaalne, kui see ka pole – aitab jumalast teha vaid sigaduste kattevarju.
”Kes võib süüdistada Jumala valitud, Jumal on kes õigeks teeb...”
Pihitoolist oleks abi
Korralik fundamentalistist kristlane üldjuhul ei suitseta, ei joo ega hoora. Aga kui tee peale satub ette mõni nõrgem, kellele on kasulik ära teha, siis litsub selle kõhklematult laiaks nagu lutika, ning ütleb, et see viimane oligi hoor ja joodik või mis iganes. Enne stigmatiseeritakse või kristliku terminoloogia järgi demoniseeritakse inimene väärituks ja patuseks ning siis on juba kõik lubatud.
Tean üht korralikku lugupeetud kristlikku abielupaari, kes küll ei varastanud, kuid kasutasid võõra vara kättesaamiseks kõikvõimalikke teid alates psühhoterrorist kuni valetunnistajate palkamiseni. Vastaseks oli ju lõppude lõpuks ainult “lits lastega”, kellele ärategemine oligi nende kui korralike kristlaste püha kohus. See oli nende missioon.
Nende oma lapsest sirgus täiesti tavaline kurjategija. Keegi ei küsi ”miks”? Võib-olla ei teata, et Eestimaa tuntuim inimsööja oli vabakirikliku pastori poeg. Õudusunenäoks peale ristisõdijate aegu on Savonarola Firenze ja Calvini valitsetud Genf. Pigem küll okupeeritud Genf. Teokraatia on alati andnud kurbi tagajärgi.
Religioosne kurjus on kaval – ta võib end isegi peita nn. ”religiooni vastu ”võitlemise maski taha. Selle eelduseks on, et religioon on inimese tee Jumala juurde, usk aga Jumala tee.
Ja nii võid sa kristlasena saada mistahes rünnakute osaliseks vabakirikus, kes näeb sinus ”religiooni vaimu” ehk siis traditsioonide tähtsustamist või mis iganes, mis pole kooskõlas sellega, mis kohalikule juhile parasjagu meeldib. See mis on või ei ole ”religiooni vaim” teab muidugi ainult vaid kohalik väike füürer ise.
Hoidku Jumal veel selle eest, et mõni religioosne partei võimule pääseks.
Keegi ei valaks võõrast verd kergemini.Sest religioosse inimese jaoks pühitseb kõrgem eesmärk alati abinõu. Algul on see eesmärk Jumala eesmärk pärast on iga eesmärk ”jumala eesmärk”. Jumala pärast võib kõike teha.
Üks, mis siiski aitab kristliku kasvatuse puhul südametunnistust hoida ja seda isegi arendada on pihi sakrament. See on aga protsetantismis kaotatud. Et keegi jumala eest ei saaks teada su südame tõelisi mõtteid...
Mina usaldasin kunagi ühe oma ettevõtte katoliiklasest proua juhtida ja ma võisin teda absoluutselt usaldada. Kord ta isegi nuttis ühe mitte tema süül juhtunud eksituse pärast ja kurtis, et peab nüüd selle pärast pihile minema. Kusjuures vabakiriklased ja protestandid varastasid kõik: juhatajatest alluvateni. Mõni neist oli isegi mõne koguduse juht. Nad mõtlesid selleks välja oma süsteemi: tegid lihtsalt topelthinnad. Ja uskusid siiralt, et see on neile Jumalast antud võimalus raha teenida. Loovus ja prosperity. Hea käekäik on ju ometi jumala tahe.
Hoidku jumal teid religioosse kurjuse eest – inimlikuga saate ise hakkama. Mina usun, et tõelist vaimset arengut on võimalik saavutada vaid tõelise armastuse suunas viiva lakkamatu püüdluse abil.

2010-08-28T12:08:00.000-07:00

Naiseks või meheks ei sünnita - naiseks ja meheks saadakse

2010-08-27T13:49:00.000-07:00

Naiseks (ja meheks) ei sünnita. Naiseks ja meheks saadakse. Anatoomiline sugu pole nüüdisajal enam määrav. Vaadake, kui palju on bioloogiliselt mehi ja naisi, kes pole tegelikult ei mehed ega naised. Mees ja naine saavad meheks ja naiseks vaid kasvades ühiskonnas sotsialiseerumise läbi.

Tuleb tõele au anda ja tunnistada, et puhta matriarhaadi olemasolu ei ole praktiliselt võimalik, sest naiselikkus ei ole ühiskonnas struktuuri loov element. Matrilineaarsed ühiskonnad on tõsiasi, aiaharijate ühiskonna matriarhaat aga siiski liialdus. Nii et siin korrigeerin ka mina oma vaateid. Inimene õpib, kuni elab.

Ühiskond ja hiljem riik tekivad ikka meestejõukudes mimeetilise rivaliteedi tulemusel jne. Armas Engels paneb siin ilmselt liigselt Bachowenile toetudes mööda.

Rääkimine kasvavast matriarhaadist on illusioon, kuna see ei kajastu ei seadusandluses ega riigistruktuurides. Naispoliitikud töötavad pigem patriarhaadi võtmes ja naislauljad-näitlejad parlamendis ei ole veel matriarhaat. Pigem on see mehelik ühiskondlik tellimus. Meeste seltskonnale mõjuvad nad stimuleerivalt.

Pole ka Piiblis kusagil öeldud, et on olnud või tulemas on matriarhaat — tulemas on apokalüpsis ja tulemas on Messias.

Kuigi Itaalia filosoof Julius Evola on seda tõlgendanud kui matriarhaadi märki, ei tähenda söötmise/söömise ja erootika levik veel ühskonna naiselikustumist, vaid pigem naiselikkuse devalvatsiooni. Toitlustamine ja erootika olid naise kontrolli all just siis, kui need olid seotud rituaalide ja tabudega. Nüüd aga kontrollib neid pigem meedia ja Avaliku Sõna Nõukogu, kui üldse.

Totaalne patriarhaat

Kahtlemata oli kodanlik ühiskond patriarhaalne. Meheliku ratsionaalsuse survest räägivad tekkivad vanglad, hullumajad ja kliinikud, nagu seda teraselt on täheldanud Michael Foucault. Olla naine või vaene või töötu oli reformeeritud protestantliku eetika järgi tegelikult needus.

Ka esimesed feministid võitlesid naiste õiguste eest olla nagu mehed. Maria Deraismes, esimene naine, kes võeti vabamüürlaste hulka, asutas looži nimega “Droits de l’homme”, mis prantsuse keeli tähendab tegelt „Meeste õigused“.

See pole niisama sõnamäng, vaid eesmärgiks oligi patriarhaadi õiguste kehtestamine ka naistele. Seega pole feminism midagi muud, kui üks patriarhaadi vorme. Võitlemine naiste õiguste eest mehelikus ühiskonnas tähendab naiste muutmist sotsiaalselt meesteks. Paljudes ärinaistes ja sinisukkades võib näha transgenderlikke jooni. „Sa oled kui mees“ kõlab bisnessleedile tunnustusena.

Kas feministid on mõelnud näiteks „Suure Jumalanna“ või „Valge Jumalanna“ vms. templi avamisest Londonis või Pariisis? Ei, nende eesmärk on mehelikud õigused meeste kriteeriumite järgi, mis tugevdab patriarhaati veelgi.

Mehelik ratsionaalsus sai normatiiviks, naiselik alge oli sentimentaalne, afektne ja vajas sageli ravi. Siit ka naiste muutumine ratsionaalsemaks ja mehelikumaks, köögi ja lastetoa kõrvalejätmine. Naise sünnitusfunktsioonid pole enam prioriteetsed — prioriteetideks saavad edu ja areng, mis kajastub muidugi ka demograafias ja üksikute inimeste rohkuses.

Liberalismi kasvades vaid mehelikkus tugevneb. XX sajandil nõutakse juba meestevaheliste abielude seadustamist. Patriarhaat jõuab faasi, kus ühiskond koosneb ainult meestest või kah-meestest ja paar mees-mees tunnistatakse normatiivseks.

Kui algul veel passiivsed geid kannavad naisteriideid ja aksessuaare, siis täna reeglina juba mitte. Ja huvitaval kombel järgivad naisedki alateadlikult passiivseid pederaste tõmmates püksid jalga. Ühiskond on saanud nii tugeva homoseksuaalse dominandi, et isegi heterod hakkavad imiteerima passiivseid geisid käitumises, riietuses, reklaamides jne.

Mitte võrdsus, vaid sümmeetria

Traditsioonilises ühiskonnas ei olnud mehelik ja naiselik mitte seotud niivõrd erinevate sotsiaalsete rollidega, kui erinevate hingestruktuuridega. Need rollid olid üleminevad.

Traditsioonilised ühiskonnad olid rajatud sugude sümmeetriale. Hermann Whirt näiteks rõhutas põhja Thule kultuuriringi naiselikkuse ja aaria mehelikkuse sümbioosi.

Rääkida võib mida iganes, aga sooline ebavõrdsus on ühiskonda loov element, milleta terve ühiskond pole võimalik. Oluline on soolisuse sümmeetria ja mitte võrdsus.

2010-08-27T13:46:00.000-07:00

Tabud ja tervenemine

2010-08-27T13:41:00.000-07:00

Kuna kaardid ei olnud meie teha, ei ole meie asi hukka mõista Pätsi ja Laidoneri, neid, kes olid korpuses või neid, kes olid leegionis või neid, kes varjasid end mõlema “suure” mobilisatsiooni eest.

Jossifi ja Aadu piltide ilmumine särkidele ja pudelitele pole aga muud kui postmodernistlik pastiche ehk kardetud sümbolite paroodia, mis näitab, et oleme nendega kaasnenud traumast üle saamas. Neil pole enam väge ehk peenemalt öeldes: aksioloogilist prioriteeti. See on vabanemise ja üleoleku demonstratsioon – tervenemise tunnus.

Kui professor Hain Rebas arvab, et eestlasel on natside ja kommunistide patud teadmata, siis ta ei tunne meie olusid. Natside õudustest ilmus raamatuid vaat et üheksakümnendate alguseni – siiani on meeles lapsena nähtud inimtuleriitade pildid Klooga laagrist.

Ei ole ju eestlasel ka Stalini ja ta kaaskonna sigadused teadmata. Juba esimesel Eesti ajal ilmus Daniel Palgi “Stalini” monograafia, mis teda kui gangsterit käsitles ja mida nõuka ajal üsna usinasti loeti.

Mäletan: jalgrattaäss Karli Lambot armastas seda seltskonnas ette lugeda ja see kõlas juba toona tragikoomiliselt. Pealegi on vene autorid Stalini&Beria ja Co nii läbi hekseldanud, et vaevalt uut leiab ja neid raamatuid võib nii tõlkes kui originaalis saada poodidest ja Balti jaama turult.

Veel naiivsem on arvata, et Stalini sigaduste raamatu “muruseemnena levitamine” võtaks ära nostalgitsemise “vana hea kommariaja” üle. See on nooruse taasigatsus, mis kaob alles siis, kui Nõukogude ajal kasvanud põlvkonnad paremasse paika on läinud. See ei ole tolle aja glorifitseerimine ja seda ei saa ära keelata. “Kuldse nooruse” nostalgia on elu otste kokkuviimise loomulik ja terve protsess.

Kolhoosiesimeeste vandenõu

Üks vandenõu on isegi meie kuulsal Jüri Linal, kelle sarnaseid konspirolooge jätkub netilinkide järgi küll kõikjale, kahe silma vahele jäänud. See on nn kolhoosiesimeeste vandenõu või professor Rein Ruutsoo määrangut mööda agraarrevolutsioon, mis kuuekümnendate lõpus–seitsmekümnendate algul Eestis aset leidis.

Nimelt kasvas pärast Hruštšovi eksperimente ja Eesti kui Venemaa toiduaida tähtsustumist põllumajanduse osatähtsus sedavõrd, et majandid said üsna suure autonoomia.

Mis seal rääkida: taastati mõisu, korraldati suurüritusi, KEKid ehitasid, anti välja kirjandusauhindu, telliti kunsti, toetati teatreid, maksti stipendiume, vahetati loomade ja liha vastu Venemaa auto- ning muude tehastega masinaid, tegijad ja spetsialistid said ministripalku. Näidismajandites nagu Kirovi kalurikolhoos elati vaat tõesti nii, et “sinult su võimete ja sulle su vajaduste järgi”. Ei jäänud palju maha ka Estonia ja Vilde ning vahest isegi minu taadi Võrtsjärve kolhoos. Kusjuures polnud vaja kasutada mingisugust ideoloogiat. Inimesed, kel selles on osa olnud, ei saa öelda, et see oli halb aeg.

Nõme on otsekui ühest torust tulev kriitika, nagu nõuka ajal poleks midagi olnud. “Poed olid tühjad” on saanud parooliks, mida isegi need kasutavad, kes leti alt said. Tegelikult teavad ju toona elanud, et kuigi poed olid tühjad, olid kodused kapid täis vaat et enam kui täna.

Fašismiga kollitamine tundub kuidagi kahtlaselt Lääne “suurtele” silmategemisena. Õnnetu Res Publica on saanud juba sildi külge. Püha müristus, mis pagana fašismiga selles “Vali kord!” või “Murrame läbi!” tegemist on – suts sõjaväelikud teised ju on. Natsiretoorikat võib selles näha vaid kuri silm.

Eesti meestel juba kord oli õnnetu saatus teenida kahes võõras vaenuväes – enamik oli seal ju sunniviisil. Minu isa oli Vene mobilisatsiooni ajal viisteist ja Saksa mobilisatsiooni eest põgenes Saaremaale, mis oli ka vapper valik. Kuld Lõvis esinesid suured saksa artistid Voldemar Panso ja Artur Rinne, kuid pole me neid kunagi fašistideks pidanud…

Fašismi kõige külgetõmbavamaks elemendiks on olnud…tegelikult stiil, milles suur osa on ka Hugo Bossi disainitud mundritel. Aga lummatus sellest stiilist ei tee veel kellestki fašisti, sellel on pigem maskuliin-erootiline tähendus, mida natsid osavalt ära kasutasid.

Eestlane polnud fašist

Korpus oli eestlasele nii õnn kui õnnetus: sai olla omadega ja sai eriti vatti. Kodus ootas neid Saksa sõjaväes olnutega võrreldes küll kuldne elu. Välis-Eesti aga sai sellisel kujul üldse võimalikuks tänu leegionimeestele, kes venelast Sinimägedes kinni hoides andsid aega põgeneda. Nende elu hinnaga pääsesid paljud. Oleksid minu äi ja ämmgi läinud, kui äial poleks tulnud viimasel hetkel kange tahtmine pulmaülikonnale järgi minna. Too oli aga viimane paat…

Soomepoistel olid ehk pisut paremad kaardid. Kuna meie ise ei jaganud kaarte, siis ei saa me ka vahet teha: müts maha kõigi ees, kes jäid ja läksid, aplaus kõigile, kes tulid tagasi.

Me ei saa kuidagi näidata näpuga punaväes teeninud Raimond Valgrele või Tšehhimaalt leegionipoistega tagasi tulnud Arpad Arderile. Igaüks omamoodi, olid nad oma aja kangelased.

2010-08-27T13:40:00.000-07:00

Mida teha Venemaaga?

2010-08-25T07:47:00.001-07:00

Vene rahvasõna ütleb, et Venemaal on vaid kaks sõpra: armee ja laevastik. Aga kes on Venemaa vaenlased? Kellele on siis õieti vaja jätkuvat külma või nagu nüüd peenemalt öeldakse: sooja sõda Venemaaga?

Te ütlete, et juba Tjuttšev kinnitas, et Venemaad pole mõistusega võimalik mõista läbisaamisest rääkimata. Et näete, minister Paet ju püüdis piirilepingut teha ja kinnitas, et sellega on kõik OK aga välja tuli nagu ikka.

VENEMAA ON MURDEEAS

Hääkene küll, kui me ei suuda ka Venemaad mõistusega võtta – kuigi juba ammu oleks aeg – siis võiks ehk võtta südamega. Mäletate ikka kuis Toots Venemaal valitsejaks käis ja Sankt Peterburg oli suuruselt vaat et teine eesti linn. Me oleme seda kunsti osanud küll ja on meil neid, kes oskavad siiani kui kasvõi kadunud Aadu Luukast meenutada. Minu pärast võivad need Tallinnat läbivad hirmsad naftarongid rahuga ära jääda, aga lisaks transiidile annab meie puidutöötlemisele lõviosa tööst vene mets. Asi pole ainult vene turistis või meie hapukoore ostjas.

Omavahel öeldes on asi „tõrksa taltsutamises“, aga meie mängime samasugust tõrgest vastu, mis ei ole mitte küpsuse ja tarkuse tunnuseks. Lakkamatu russofoobia üleskütmine a la „mida halvem, seda parem“ on lapsik ja ei tee nii väärikale rahvale nagu eestlased au. Siinkohal tahaks isegi positiivselt soomlaste kavalusele viidata, sest eks findlandiseerumine olnud ka üks ellujäämistaktika ja elutark rehepaplus. Praeguse pronksõdurijonnigs teeme tõesti kõigi nende aastate integratsioonitöö tühjaks.

Venemaa mõistmiseks on oluline pisut tunda vene lugu ja kultuuri. Süvenedes võime öelda, et vene kultuur ja rahvas pole nii küpsed nagu Euroopa rahvad, sest Venemaal pole olnud renessansi ja reformatsiooni jne. Kui te võtate vene poliitikut kui puberteedieas noorukit, millele näiteks on ka Andres Ehin on tähelepanu juhtinud, siis on ju võimalik temast mõistusega aru saada küll, kuigi kogu tema käitumine on peaaegu et ebamõistlik. Paraku tuleb leppida Igor Gräzini tõdemusega, et meil ei ole vene poliitikat ja niikaua kui ei tule seda taipu, kuis ühtaegu sirge seljaga ja samal ajal paindlikult seda poliitikat ajada, pole meil Venemaa poolt midagi head oodata.

VENEMAA AND WEST

Ameeriklased tahtsid paigutada Tšehhi ja Poolasse PRO raketitõrjeseadmed, millest Obama loobus. Küsime, kas NATO kujutab Venemaale tõesti ohtu? Kui vaatame tagasi, siis on ju peamiselt NATO taganud 62 aastat rahu Euroopas ja see juba on midagi. Teiseks on Euroopale Venemaa juba täna pigem partner kui vaenlane. Ja paraku on Euroopal Venemaad isegi sutt enam vaja kui vastupidi. Sest vene gaasi ja naftata on lihtsalt kitsas käes.

Muidugi Läänes on alateadlik hirm määramatu Venemaa suhtes ja tugevnev Venemaa kujutab endas taas määramatut ohtu. Venelased ise tunnevad end natuke võõrastena Euroopa ballil. Venelased aga tahavad, et neid võetakse süütuse presumptsiooniga ja kui vähemalt võrdset. Venelased tunnevad end Euroballil nagu eesti taluprouad muistses „Kuld lõvis” või kuldsüdamete ballil: ebakindlalt ja kindlalt üle pakkudes.

Vastne vene geopoliitika on küll Lääne-Euroopa maha märkinud kui liitlase. Ja muidugi pole midagi uut päikese all: see on ikka seesama kurikuulus Moskva-Berliin-Pariis telg, millest unistatakse ja mille täitumisele ollakse paradoksaalselt lähemal kui kunagi varem. Venemaa üks paradoks on selles, et Jeltsini ajal kujunenud eliit ja rahvas ei käi ühte jalga ja see on ohtlik nii ühele rahvale kui ka maailmale. Venemaa halvasti varjat saladus on aga see, et eliit on küll kallis, aga äraostetav.

Kui XX sajandi geopoliitika määratles Eestit ja teisi balti riike kui puhvertsooni või sanitaarkoridori eelkõige Saksamaa ja Venemaa vahel, siis tänane vene kindralstaabi geopoliitika õpik selgitab, et Baltikun on südamaa Heartlandi normaalne osa nagu Venemaa ja Saksamaagi ja ei pea kuuluma kellegi mõjusfääri. Vastaspool on aga siis paratamatult Sea-power ehk merejõud USA ja mõnede rannikuriikide näol.

Vaatamata sellele, et vastne geopoliitiline kontsept on kõrgemal tasemel heaks kiidet, on Venemaal ikka sõnade ja tegude vahel kuristik. Venemaa välispoliitika on endiste N. Liidu maade ja Ida-Euroopa suhtes järsk, aga Lääne suhtes pigem pehme.

Problemaatiline on Venemaa suhtumine Ameerikasse: ühelt poolt liberalismi ideaal, teisalt ühepolaarse maailma tegija ja värviliste revolutsioonide rahastaja. Venelased on üldiselt päri, et neil on korruptsioon ja inimõigustega pole asjad korras, kuid nad heidavad ameeriklastele ette silmakirjalikkust: nimel teostava ameeriklased nende meelest demokraatia sildi all oma geopoliitilisi huve.

KAS HIRM VÕI EBAKINDLUS?

Ühepolaarse maailma vastu ollakse aga põhjusel, et ilma geopoliitilise tasakaalustava opositsioonita võivad edaspidigi juhtuda taolised asjad nagu Afganistani ja Iraagi vägisi õndsaks tegemine. Ent ameeriklastest endist peab Venemaad oma vaenlaseks vaid 2% ja tõsiasi on, et teist samapalju peab Ameerika vaenlaseks Ameerikat ennast, kes endale vaenlasi soetab.

Kui nüüd veel tulla Venemaa ebakindluse ja ülepakkumiste juurde suurel Lääne ballil, siis ilmselt on üks vast kahe silma vahele jäänud tegur see, et Venemaa ei ole oma ajaloo ja traditsiooni tõttu olnud just parim läbirääkija. Lihtsalt see kogemus on olnud napp. Venemaa on olnud enam dikteerija. Siin on taas vaja kannatlikkust ja taipu otsekui murdealistega.

On ilmne arusaamatus tõlgendada „Mittenõustujate marsi“ laialiajamist ja Limonovi&Kasparovi areste, kui vene valitsuse hirmu. Ei, see on tüüpiline puberteetlik ülereageerimine, mid ilmselt miitingute stsenaristid ka taotlesid. See ei olnud vene valitsuse küps käitumine, vaid möödalask. Poliittehnoloogiliselt saigi väljaastumise peamine eemärk olla saavutada just selline tulemus, mis näitaks, et Venemaal surutakse maha kodanikuühiskonda ja andis võimaluse USA Riidepartemangul avalikult teatada just nende ühenduste toetamisest ja mitte väikese summaga. 1.2 miljardit dollarit on midagi väärt. Huvitav on see, et valimistel ei oleks Kasparovi, Kasjanovi & Limonovi alliansil mingeid šhansse. Siin on huvitav jälgida XXI sajandi poliitika trendi liikumist partepoliitikast kodnikeühenduste poliitikaks.

MIDA TEHAVENEMAAGA?

Kes Brüsseli koridoride hõngu on pisutki nuusutanud aj meie saadikute kõnesid tühjadele saalidele jälginud, see mõistab et tegelikult ei ole Läänel meist suuremat. Rootsi pankade spetsid juba lasevad rataskohvritega ringi ja löövad kokku, kas meil rahakraane kinni keerata või lasta veel pisut joosta. Ja ega pankuridki need peaotsustajad ole - seal taga on kõikvõimsad fondid ja ametiühingud, kelle raha neid toidab.

On lühinägelik loota Lääne igavesele armule ja eurorahade lõputusele. Strateegiliselt on äärmiselt vajalik taastada normaalsed suhted Venemaaga, kuigi see tundub täna väga

ebapopulaarne ja peaaegu võimatu. Aga kõik on võimalik sellele, kes usub. Sakslased on meid lüpsnud kuni Eesti Vabariik neil 1919 maa natsionaliseeris ja asuniketaludeks jagas. Lugege toonaseid ja veel läinud sajandi 20-ndate aastate saksa lehti – nad leiavad, et Eesti valitsus oli hullem kui kõik pagana bolševikud kokku.

Omavahel öeldes, on Venemaa see, kes tegelikult vajab liitlasi ja sestap pole meil vaja kahes suunas ja neljas reas Venemaa poole ja sealt ära kihutada, vaja on vaid Venemaad mõista. Kui me oskaksime venelastega õigesti käituda, siis nad leiaks varsti, et liitlastena oleme neile vägagi vajalikud – ja vahest isegi seda, et Venemaa tõelised vaenlased pole tegelikult väljaspool, vaid Venemaal endas - ning meil on sissepääs pea piiramatusse varaaita. Aga siingi - võta või jäta - kaader otsustab kõik

Doris Kristina Raave

2010-08-24T07:32:00.000-07:00

Sulnis Kristus

2010-08-24T07:29:00.001-07:00

Kui peaks pikemaks ajaks minema üksikule saarele ja kaasa võiks võtta peale Piibli vaid viis kristlikku raamatut, siis oleks see täiesti tõsine probleem. Esimesed kolm leiaks kohe: Augustinuse "Pihtimused", Thomas Kempise "Kristuse jälgedes", Thomas Wilcoxi "Mett kaljult"...ja...ja olekski kimbus..

Kõik muu, mis Kristusest kirjutatud tundub kuidagi väga sekundaarne, "tema kohta käiv", dotseeriv, kordav, lapsik, rumal, raske, akadeemiline, liberaalne, konservatiivne ja nii edasi. Jah, muidugi leiaks mõned kohad Lewiselt ja Chestertonilt, Loyolalt, Dantelt, müstikutelt.

Aga kirjatükki "sulnist Kristusest" nagu vene filosoof Rozanov teda nimetas, on tõesti raske leida. Sestap olen püüdnud siia alandlikult korjata mõned mõtted ja vahendused, millest ehk aimub pisut Suurest Müsteeriumist ehk salaasjast Kristusest meie sees.

Kristus kui romantik

Üllatavalt võib Kristuse tunnetuse ära tunda neis, kes on Maria Magdaleena ja patuse naise moodi, kes on palju armastanud, palju patustanud ja palju kannatanud. On paradoksaalne, et ehedat Kristuse-tunnetust võib kohata sellisel maailmamehel ja esteetide kuningal nagu Oscar Wilde. Jah, Wilde puhul on tõesti nii nagu Borghes on öelnud, et kiputakse unustama, et tegelikult oli tal pea alati õigus.

"Minu meelest on ajaloos kõige kahetsusväärsem see, et Kristuse enda taassündi, mis on loonud Chartres´i katedraali, Arthuri legendide tsükli, Assisi püha Franciscuse elu, Giotto kunsti ja Dante "Jumaliku komöödia", ei lastud areneda oma rada, vaid selle katkestas ja rikkus ära igav klassikaline renessanss, mis andis meile Raffaeli, Palladio arhitektuuri ja kopitanud prantsuse tragöödia, Saint Pauli katedraali ja Pope luule ning kõik muu, mis on tehtud väljastpoolt ning surnud reeglite järgi, mitte aga tärganud seestpoolt mingi vaimuvälgatuse ajel. Kus iganes on kunstis romantiline liikumine, seal on kuidagiviisi ja mingil kujul ka Kristus või Kristuse hing, " ütleb ta.

Tõepoolest on Kristus kõigi romantikute eelkäija ja arhetüüp. Kristuse loomuse aluseks on loovus ja armastus. Ainult loovus ja armastus on võimelised mõistma "pidalitõbise tõbe, pimeda pimedust, ainult naudingutele elavate inimeste põletavat piina, rikaste kummalist vaesust". Kui lüüakse hingekella, siis ei lööda seda ainult surnule, vaid meile kõigile. Mis iganes juhtub kellelegi, juhtub meile kõigile. Meie oleme omamoodi osalised kõiges maailma hea- ja süütegudes. Me oleme üks nagu Kristus ja Isa on üks. Ja sestap me pääseme vaid tema läbi.

See on küll mõistukõne ja tähendamissõna, aga selles on üks Kristusele väga oluline hingetunnetus.

Kristuse isiksuse mõju

Kristus näeb kõiki inimesi, kõiki erinevaid eraldatud rahvaid ühtsena. Ta näeb, et elu kummalisel maastikul, selle tõusudel ja mõõnades, selle keerdkäikudes ja tippudes on vaid Jumal ja Inimene. Ja ainult Jumal saab võtta inimese koorma, süü, eksimused, kannatuse ja ilmutada end inimese kahetsuses. Inimese alandlikkuse ilus. Inimese meelekurbuse ja -paranduse valguses. Ja nad saavad kokku. Ja nad võivad olla kui üks.

Kui me räägime suurtest armastajatest, siis on Kristus kahtlemata suurim. Kristuse imed on tegelikult sama loomulikud kui kevadine saabumine. Oscar Wilde kirjutab oma pihtimuses "De porfundis":

"Mul ei ole põrmugi raske uskuda, et tema isiksuse tõttu võis tema pelk juuresolek vaevatud hinge rahu tuua ning need, kes puudutasid ta riideid või käsi, ei tundnud enam valu, või kui ta möödus tavapärast elu elavatest inimestest, siis nägid need, kes ei olnud kunagi silmanud elu saladusi, neid selgesti, ning need, kes olid kurdid igale häälele peale naudingute hääle, kuulsid esimest korda armastuse häält ja leidsid, et see on sama kaunikõlaline kui Apolloni lauto, või et pahelised kired põgenesid, kui ta lähenes, ning inimesed, kelle igav fantaasiavaene elu oli olnud üks surma vorm, oleksid otsekui hauast tõusnud, kui ta neid hüüdis.
Või et kui ta künkanõlval oma õpetusi jagas, kadus rahvahulga nälg ja janu ja selle maailma mured ning et ta sõpradele, kes teda söögilauas kuulasid, tundus lihtne toit parimana ja vesi oli vein ning terve maja sai täis nardi lõhna ja sulnidust".

Just see "sulnidus" on mu meelest Kristuse juures eriline. Uku Masing ütles kunagi, et pühakut tuntakse ta naabri järgi. See tähendab, et kui keegi on tõesti püha, siis ka tema naaber ei sa enam elada väiklast ja isekat ja paha elu.

Siin on aga üks asi - nimelt on pärast niinimetet suurt valgustust ja läbilõikavat modernismi katkenud mitmed hinge hõbenöörid ja inimene on läinud tuimaks mõistma. Nii et tänane inimene ei pruugiks midagi taibata ka kui Kristus ta kõrvalkorteris elaks. Ta jooks ja sööks ja ajaks raha ja kõike muud taga nagu ikka.

Ta isegi ei viitsiks enam Kristust risti lüüa nagu seda taastulnud Kristusega tehakse Dostojevski "Suures Inkvisiitoris". "On veidrik", kehitaks ta lihtsalt õlgu, või lihtsalt vannuks, et "kuradi usklikud igasugused... tuleks..." ja sõimaks natuke netiväravas.

Bacon ütleb, et igasuguses ilus on mingi proportsiooniveidrus. Nende kohta, kes nagu ta isegi on dünaamiline jõud ehk teisi sõnu, kes on sündinud vaimust, ütleb Kristus, et see on kui tuul, mis puhub, kust tahab, sa kuuled ta häält, aga ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Sestap lummabki Kristus nõnda kunstnikke, kinnitab Oscar Wilde. Temas on kõik elu värvikad koostisosad: saladus, kummalisus, paatos, mitmetähenduslikkus, armastus, agoonia ja ekstaas. “Ta tõmbab ligi imestavat loomust ning loob selle meeleolu, mille kaudu ainult ongi võimalik temast aru saada, ” kirjutab Wilde ja mu meelest on see üsna oluline.

Kristuse järgimine kui inimeseks saamine

Wilde ütleb, et Kristus on suur individualist, aga kui süvenda, siis on selge, et Wilde peab selle all silmas sedasama, mida Carl Gustav Jung individualisatsiooniks ehk teisi sõnu inimeseks saamiseks nimetas. Inimhing on see, mida Kristus otsib. Ta ütleb, et Jumalariik on seespidi teie sees ehk teisi sõnu inimhinges. Kristus võrdleb seda väikeste asjadega, tillukese seemne, peotäie pärmi või pärliga. Wilde ütleb, et ta teeb seda seepärast, et inimene saab oma hinge mõista üksnes vabanedes võõrastest kirgedest, kogu "õpitud" kultuurist ja kõigest välisest olgu see hea või kuri.

"Miski pole inimese juures haruldasem kui tema enda tegu", ütleb Ralph Waldo Emerson. See on täiesti õige. Enamik inimesi on teised inimesed. Meie mõtted on kellegi teise mõtted, meie elu on järeleahvimine - mimesis. Meie kired on demod ja kloonid. On traagiline, pihib Oscar Wilde, kui vähesed inimesed üldse valdavad oma hinge, enne kui nad surevad.

Kristus ei olnud ainult vaeste aitaja ja kaasatundja - veel enam jätkus tal loovat kaastunnet neile, kes olid kalestunud hedonismis, neile, kes raiskasid oma vabadust asjade orjastamisega, neile kes kandsid pehmet rüüd suursugustes majades. Wilde ütleb, et Kristusele näisid rikkus ja lõbu, vaat et suuremate tragöödiatena kui vaesus ja kurbus: "Kes teaks veel paremini kui tema, et meid ei määratle mitte tahe vaid kutsumus, ning et viinamarju ei saa korjata okaste küljest ega viigimarju ohakatelt."

Kristus ei uskunud teistele elamisse kui õigesse teesse. See ei olnud tema usu alus. Kui ta ütles, et andke andeks oma vaenlastele, siis ei öelnud ta seda mitte vaenlase, vaid sinu oma hinge pärast.

Kui ta ütles noorele rikkale mehele, et müü ära kõik mis sul on ja jaga vaestele, siis ei teinud ta ka seda mitte vaeste pärast, vaid noor mehe kauni hinge pärast, keda jõukus määris.

Kui Kristus ütles, et uue käsu annan ma teiele, et te peate üksteist armastama nii nagu mina teid olen armastanud, siis ütles ta lihtsalt seda, et me kõik oleme üks. Ja Kristuse armastus oli kõige inimlikum armastus - ta andis oma elu teiste eest. Jumal on inimlik. Inimene on paraku üsna ebainimlik.

Kristus teadis, et mitte tõde, vaid armastus ongi see kaotsiläinud saladus, mida targad mehed on otsinud ning, et ainult armastuse läbi võib jõuda nii patuse südameni kui Jumala ette. Sestap vastas ta Pilatuse küsimusele "Mis on tõde", vaikimisega. Ta oli ise tee, tõde ja elu.
Kui Kristus ütles, et armastage teisi, nagu iseennast või täpsemini, et nad on nagu teie - siis ta ei öelnud, et elage teistele, vaid, et teiste elude ja inimese enda elu vahel pole tegelikult vahet. Sellega andis ta inimesele avardatud jumaliku isiksuse.
Kristuse tulekust saadik on iga inimese ajalugu terve maailma ajalugu või võib selleks saada.

2010-08-22T04:02:00.000-07:00

Brigita festivalil

2010-08-22T03:32:00.000-07:00

Eluaegne tervenemine

2010-08-22T00:58:00.000-07:00

Brandon Bays „Rännak”

Tallinn, Pilgrim, 208 lk

Brandon Baysi „Rännak” ei ole tavaline eneseabiraamat. Pigem on see tänase päeva „Colas Bregnon” ehk siis veel üks „elame veel” kogemus. Mõelge ise: naisel on korvpallisuurune vähkkasvaja ja talle antakse mitte enam kui kaks kuud. Ta maja ja vara põleb maha. Mees jätab ta maha. Tütar katkestab suhted. Mida veel?

Brandon töötas 1990-ndate algul ameerika Peep Vainu Anthony Robbinsi meeskonnas. Ta suhtus oma haigusesse rahulikult ja uskus, et saab terveks, kusjuures tervenemismeetodi tuletas ta ise ja see oli emotsioonide vabastamine rakumälust. Brandon nimetas selle journey- ehk siis rännakumeetodiks.

Kuigi Brandon tervendas end ise, on tema meetod mõeldud kasutamiseks koos partneriga. See on nii, et partner juhendab ja sina lähed emotsioonide sisse, neist läbi kuni sisemise lätteni. Kui transpersonaalse psühholoogia aluspanija Sranislaw Groff alustas katseid LSD-ga, tehti ka Moskava katseid meskaliini jms. psühhotroopsete ainetega. Ja katsetele kutsuti erilisi inimesi. Ettepanek tehti ka meie Uku Masingule. Masing ütles, et ta oleks läinud küll, aga ei tahtnud vene keeles neist kogemustest rääkida. Ta soovitas selliseks kogemuseks leida partner, keda võib usaldada ja võiks sinult küsida sulle elutähtsaid küsimusi.

Baysi raamatu peateema on vähist tervenemine ja tervenemismeetodi tutvustamine. Meetod on geniaalselt lihtne ja Brandoni sõnul toimib seetõttu eriti hästi just laste puhul, aga ilmselt võib sisemisest tervenemisest olla abi paljudele kasvõi toeks meditsiinilisele ravile.

Eesti lugeja on selliste raamatute vastuvõtuks ette valmistet Daniel Golemani emotsionaalse intelligentsi raamatute ja Luule Viilma teoste läbi. Brandon on lihtsam ja Brandon on usaldust äratav. Kuigi meil ei ole veel rännakuterapeutidest kuulda, söandan prognoosida, et me saame neist kuulda õige pea. Ja seda just meetodi lihtsuse ja usalduväärsuse tõttu. Aga nagu psühhoanalüütiku poole pöördujast saab tõenäoliselt analüütiku püsiklient nii ka efektiivne rännakuteraapia ei saa olla pelgalt ühekordne vaid on paraku eluaegne.

Mati Unt Noores Tartus

2010-08-22T00:55:00.001-07:00

60-ndate lõpu Tartu oli kui suur hiliskevade. Ülikooli klubis toimusid edasi “Rajaca” paroodiaõhtud ja kuulsast Suitsu-õhtust kasvas otsekui loomulikult välja Toomiga-Hermaküla teatriuuendus.

Tundus, et nad teevad midagi väga olulist. Midagi eksistentsiaalselt tähtsat. Midagi tõelist. Ja pole siis ka imestada, et minagi sinna kippusin ja Toominga ka ära rääkisin, et ta mind truppi võtaks.

Paraku oleks see mu niigi ülemäärasele uhkusele juba ohtlikult liiast olnud ja päris proosaline pohmakas ei lubanud mu kokkulepit ajal kohale minna. Pärast Kiho ütles, et Tooming küsinud, et mis selle noore Raavega siis hakkas, et ei tulnud. Ütle, et luftitab, sõnasin mina ja ei saanud kuidagi jagu kummalisest sisetundest, et ma tõesti ei peaks sinna minema.

UNT JA VAHING LAUA ALL

Unti ja Vahingut kohtasime esimest korda doktor Ago Kivilo juures, kus Vahingul järjekordne Spiel käsil oli. Nad nimelt roomasid poolhämaras toas mööda suurt elutoa põrandat ikka ja jälle suure eestiaaegse kirjutuslaua alt läbi.

Kui Unt taas parajasti oli laua alt välja tulemas ja oma sassis pead tõstis, pani Vahing äkki tule põlema ja ütles. “See roomaja on raffakirjanik Mati Unt.” Selline katkestus ja publiku tähelepanu oli Undile muidugi suht ootamatu.

Külalised ei osanud selle peale midagi kosta. Õhku jäi värelema aim, et kui Vahing ka ei mõnita Unti, on Unt kuidagi omapäraselt Vahingu meelevalla all. Teatraalsust oli Undi toonases pidupanemises aga küllaga.

UNT ÄHVARDAB ÄRATUSKELLAGA

Kord kohtasin lõbusat Unti koosa ühe intelligentse venelasega Riia mäel. Unt teatas kohe kaaslasele, et oma elu kiishetkedel kohtab ta alati noort Raavet. Kutsusin nad siis enda poole. Sharmantne venelane ei olnud keegi muu kui Lotmani parem käsi ja tulevane semiootikaprofessor Igor Chernov.

Rääkisime veini juues hommikuni. Unt heitis vahepeal pikali. Kui olime Chernoviga millegipärast oma jutuga Maupassandi ja Tshehhovi võrdlemiseni jõudnud, ärkas Unt üles ja lubas meid kellaga visata, kui me veel mõne kirjaniku nime nimetame. Siis kui me veel kirjandusest räägime. Ja siis kui me veeel üldse räägime.

Igatahes hakkas ta meid selle kellaviskamisega - keeldudes kella käest andmast – shantazheeerima, nii et meil tuli oma vestlus lõpetada ja temaga tegelema hakata. Kõigepealt muidugi paluda, et ta seda kella ka vastu ahju puruks ei viskaks, mida ta oli just nõuks võtnud teha.

RAAMATUTE VÄLJAVISKAMINME

Olin just andnud oma kesklinnakorteri võtmed Paul-Eerikule, et nad võiksid sinna minna pidu jätkama kuniks me oma asjaajamistega jõuame.

Ku koju jõudsin oli korter rahvast täis ja kõikjal söödi kapsast. Jaan Tooming istus mu õe toas teispol eesriiet ja ajas juttu ise õe pilti käes hoides.

Küsisin, et miks nii. Jaan ütles, et tesipole ei lubatud minna.

Paul-Erik ja Johnny B. hakkisid köögisd kapsast. Mati Unt käis siin seal edasi tagasi ja oli kuidagi ärritatud. Siis ütles, et a peab ära minema.

Saatsin ta välja, ja kui me ukse juures lähestikku seisime küsisin Mati pungil põue vaadates:

“Mati, mis raamatud need sul põues on…

“Ei midagi,” ütles Mati ja pani käed rinnale otsekui Joosep Toots.

“Näita aga välja…” ütlesin ja võtsin ostast kinni.

“Kuule, need ju minu raamatud, “ ütlesin ja mõtlesin ise, et pagana pihta, need olid ju all kapis..kust nüüd

Üks raamatutest oli sellesamuse Maupassandi, kelle pärast pidime äratuskellala saama, mäeatusraamtu “Vee pääl” eestiaegne väljaanne.

“Mõned raamatud lihtsalt ärritavad mind ja ma pean nad ära viskama,” ütles Mati.

“Mati., “ ütlesin, “Sa võid oma raamatutega teha mis tahad, aga need paneme nüüd tagasi, “ ütlesin mina.

“Ega ma ainuilt oma raamatuid, viimane kord viskasin Vainsa raamtud ka aknast väja, “ ütles Mati ja vaatas mulle kuidagi eriti süütult otsa.

Pärast küsis mu toonane sõbranna, et äkki tahtis Mati raamatu hoopis ära virutada. Äkki on ta kleptomaan.

“Seda ma küll ei usu,” ütlesin, kuigi mõtlesin, et need paganama raamatud olid ju kinnises kapis ja sealt andis neid välja õngitseda. Aga ma ei arva, et eesti kirjanduses meil Koidula kõrval ka teine kleptomaan oli, kuigi kurjad keeld räägivad…

BAROKSED SEISTMEKÜMNENDAD

Ja siis tuli pikk seitsmekümnendate pärastlõuna. Otse kui kell oleks kogu aeg olnud kaks. Seitsmekümnendad olid kui üks pikk täissöönud põuaaeg, enesega rahulolev ent palju värvivaesem, kui veel see võimalusi täis kadunud kevade.

Kuigi Praha-kevad summutati suubus Tartu kevad kuidagi sujuvalt 70-date asisesse südasuvve. See oli otsekui renessansi sumbumine barokki.

Midagi oli ärganud ja sellest ei saanud enam päris lahti, see miski ei leidnud omale kohta elus ja püüdis end ilmutada muusikas ja seltsielus ja ehitsumalevas ja kindlasti ka teatris, kus ta näiteks ka Jaan Toominga/Uku Masingu tipplavastustes välja tuli.

Seistmekümnednad oligi üks suur barokne theatrum Dei, milles me kõik kui marionetid tahes-tahtmata osalesime.

Doris Kristina Raave

2010-08-22T00:53:00.001-07:00

MÄLETAMISEST

2010-08-22T00:49:00.000-07:00

Artur Adson

Siuru-raamat

Tänapäev, 358 lk.

Artur Adsoni „Siuru raamat” on palju enamat kui vaid ühe meie kultuurielu kõmulisema kirjandusrühmituse raamat. „Siuru-raamat” on adsonlikult detailirohke mälestusraamat eelmise sajandi esimese poole Eestist ehk siis niiöelda meie kuldajastust. Just hea detailitunnetus on Adsoni tugevus ja seetõttu on teda nimetet ka biidermeierlikuks väikeste asjade armastajaks.

Mäletate kuis Adsoni meenutusraamat „Lahkumine” algab kirjeldusega Tallinna turul prohveteerivast Karl Reitsist „Häda tuleb!”, keda praktiliselt pole Eesti kutuuriloos tähele pandud, kuid kelle sõnadest sai järgnevate aastate ühisnimetaja.

1949 aastal Rootsis ilmunud „Orto” kirjastuse väljaandest eristub „Tänapäeva” kirjastuse „Siuru raamat” rikkalike illustratsioonide/fotode poolest. Adson on hea kirjanduslik portretist. Nii ütleb ta mõne sõnaga olulisema. Näiteks: „Eduard Laamanist kujunes Vabariigi ajal silmapaistvaim pea, usinaim literaat ja vaimukaim mees meie ajakirjanduses”. Sellega on kõik öeldud, kuigi taas on toonane tippliteraat tänaseks suurenisti unustet. Ehkki teenimatult.

Sajandi esimese paari-kolme aastakümne või rohkema jooksul oli autori sõnul, aga Tallinna haritlaskonna populaarseim kuju sootuks kunstnik Ants Laikmaa, kellele on raamatatus pühendet eraldi peatükk (Pane tähele, et kurikuulsale Johannes Vares-Barbarusele pühendab Adson nn. vahepeatüki). Raamatu poleemiliseim osa ongi Vares-Barbaruse. August Alle ja Johannes Semperi portreed, mis on ilmselt tõesti natuke kibestunult tagantjärgi targad.

Adson väidab, et „kindlasti vist” leiutas ja tõi sõna „kohvik” eesti keelde ei keegi muu, kui tänase päeva eesti nõutuim ja hinnatuim „külmetav kunstnik” Konrad Mägi. Olen imestanud, miks Mart Kivastik pole lisaks kunstnike-lugudele võtnud ette vaat, et veel värvikamat ja dramaatilsemat „Siuru-kevadet”, mis sobiks ju Viinistu suvelavale suurepäraselt.. Kas osalt äkki sestap, et kui kunstnik on ka tänases Eestis ikka tehtud mees, siis kirjanik vaat et paaria kui sa pole just Kross-Kivirähk-Kender-Kõusaar või Kerttu Rakke?

„Siuru” sünnib Adsoni järgi vastukaaluks Mait Metsanurga kirjandusliku parlamendi kokkukutsumisele. Nime annab kirjanduspreester Tuglas ja „Siurusse” kuuluvad sellised värvikad nimed nagu Marie Under, August Gailit, Henrik Visnapuu ja algul Underi paaži, võõrustaja ja kohvikeetjana Artur Adson.

Visnapuu ja Gailit nimetasid end „Siuru” santlaagriteks vastandades nii kitsarinnalisele filisterlusele ja moodustades „Siuru” vasaku tiiva. Printsess Marie Underit ei saanud muidugi santlaagrite hulka arvata ja nad jäävad Adsoni ja Tuglasega parempoolseteks esteetideks, kelle hulka loetakse hiljem ka Semper koos oma impressionistliku „Pierrot´ga”. Esimesed rahad tulid „Siuru” loteriist, kus olid auhindadeks ka näiteks „Gailit ja Visnapuu tunniks ajaks käsutusse,” mis olevat läinud õige kuumalt.

2010-08-22T00:47:00.000-07:00

Konspiroloogia – postmodernne teadus

2010-08-22T00:43:00.001-07:00

John Lawrence Reynolds

Inimesed varjus.

Ajaloo kurikuulsamad

salaühingud seestpoolt.

Olion, Tallinn, lk. 269.

Mida kindlam on meie elu, seda enam irriteerivad meid saladused. Konspiroloogia on saanud erilise tähenduse just postmodernsel ajastul, oma püüdlustega erilise, esmapilgul absurdse ja esoteerilise poole naerdes nii irooniliselt välja Valgustusajastu ratsionaalse ja positiivse suhtumise ajalukku.

Konspiroloogia tegeleb salaühingute ja vandenõu fenomeniga ja on pop sestap ideed vandenõust annavad vastuse mitmetele lahendamata mõistatustele ajaloos. Tänapäeva konspiroloogia jätkab igavest teemat tumedatest jõududest..

Reynoldsi järgi on salaühingud aja jooksul muutunud. Antiigis olid need peamiselt filosoofilised ja religioossed. Keskajal liitus poliitiline faktor, kui valdavaks jäi ikkagi usk. XVIII sajandi keskpaigaks iseloomustas ühinguid kaks põhisuunda: esiti poliitilised ja vennaskondlikud salaühingud ja teiseks otseselt kuritegelikud organisatsioonid, mis kasutasid salajasust varjat eemärkide saavutamiseks.

Vandenõuteoreetikud usuvad, et maailma saatust määravad vabamüürlased, juudid, gnostikud, wicca nõiad või druiidid, Bildebergi Grupp või illuminaadid või Skull&Bonesi liikmed. Kriisid? Katastroofid? Sõjad? Ainult lihtsameelsed usuvad, et nende teke on loomulik. Vandenõuteoreetikute meelest on kõige selle taga salaühingute nähtamatu käsi.

Kui traditsiooniline demonoloogia omab kindlat religioosset struktuuuri, siis konspiratsiooniteooriad on just seepärast erilised, et neil puudub kindel meetod. Siit ka omamoodi kaos ja võluv kõikelubav mängulisus, mis just teebki nad postmodernile omasteks.

Kuna tõde on varjatud ja ohtlik, siis saab igast konspiroloogist omamoodi agent Mulder. Mel Gibsoni taksojuht filmis „Vandenõuteeooria" tundub algul meelesõgedana, kuid pärast selgub vastupidi: kõik normaalsed on petetud ja tema on ainus, kes taipab tõtt. „The truth is out there», kordab Gibsoni kangelane. Reynolds on hea teejuht postmoderni teispoolsusesse.

2010-08-21T02:07:00.000-07:00

VASTUSED ON MUUTUNUD

2010-08-21T02:04:00.001-07:00

Assistent küsis kord Albert Einsteinilt, et kas professor mitte ei andnud üliõpilastele sama eksamit, mis möödunud aastal. “Jah. “ vastas Einstein, “küsimused olid samad küll,

aga vastused on muutunud.”

Miks vastused on muutunud? Sest maailm on mitmekesine , on mitmevariantne – on võimalikud erinevad vaatepunktid. Iga maailmakäsitlus, mis pole enesega vastuolus on tõene. On toimumas kitsa, ratsionaalse, instrumentaalse ja egolise maailmavaate asendumine mitmevalentse, loomuliku, integraalse ja sotsiaalselt tundliku tunnetusega.

TUNNE ISEENNAST PAGEDUS

Sokratese moto oli “Tunne iseennast”. Samad sõnad olid kirjutadud ka Apollo templi ukse kohale Delfis. Õhtunaise mõtlemise eesmärk on ikka olnud seesama „Tunne iseennast”. Õhtumaise filosoofia keskpunktiks on küsimused elu mõttest ja iseenda tundmisest ja sellest tulenevalt techné/tehnika õppida elu armastama ja olema õnnelik.

Mis on ju igati hea, ainult et eesmärk on jäänud ikka otsekui kulllakott vikerkaare teis eotsa.

Paraku on iidne „Tunne iseennast” eksitav slogan. Kuidas sa saad ennast tunda, kui Su mina ongi see vaatleja, kes iseennast kõrvalt vaatab? Sina oledki teadvus,

mille kaudu sa kõike tunnetad. Teadvus ei saa ennast tunda – ta saab vaid olla tema ise.

„Tunne iseennast” on loosung, mis aitab sul luua pettekujutelma valemina, mis on enesekeskne orientatsioon ja loob aluse kõigile mõtetele, tegudele ja suhetele.

Ta tunneb end vähem vääruslikuna, kui kellegi saab osaks midagi head.

Valemina pilt sõltub võrdlustest, kui ta ei saa end paremana tunda valib ta ebaõiglaselt kohatu või teistest haigema osa

Dogmad – usulised, poliitilised, teaduslikud – tulenevad eksiarvamusest, et mõte võib haarata tõde. Dogmad on kontseptuaalsed vanglad, mida kummatigi. Inimesed armastavad, sest see annab eksliku tunde “mina tean”.

SA OLED MÄÄRAT OMA TEADVUSE SEISUNDIST

Mistahes olukorras on esmatähtis su teadvuse seisund ja teisene see, mida sa teed või sulle juhtub su õnn ja su edu sõltuvad enam su teadvuse seisundist.

Niipea kui sa märkad, et elad tuleviku nimel oled sa juba vabanemas isekast mõttemudelist, ning tekib valikuvõimalus pühendada kogu oma tähelepanu olevikule

Ja sinu ellu tuleb arukus, Mis on palju suurem isekast mõttemeelest

On küll tähtis, ka sa oled maailma silmis edukas või edutu., kas sa oled terve või haige, haritud või harimatu, rikas või vaene – see tõepoolest kujundab su elu.

Kõik see on tähtis, aga mitte absoluutselt. Olulisem kõigest selles on oma olemuse taipamine – enese tunnetamine.

Sisemisest olemusest teadmatuna põhjustad sa alati probleeme. Kui sa ei tea, kes sa oled. lood valemina, mis asendab sinu sügavat varjat olemust Mina ei saa ju muuta end teadmise, teadvuse objektiks, sestap tulebki meilrääkida valeminast, kelle iseendale vestleme kokku.

Kui sa tead, kes oled saadab sind sügav rahutunne, mis muutub rõõmuks Tundes end teadvusena, milles on harukordne elu, muutud sa sõltumatuks kõigest sellest, mis toimub su ümber – see pole enam nii oluline, tõsine, kaalukas.

Su ellu tuleb mängulisus. Sa tajud maailma kui vormide tantsu – kui peeglimängu.

TEADVUSE KOLM OLEKUT

Nii nagu vesi võib olla tahke, vedel või gaasiline, nii võib ka teadvus olla manifesteerunud mateeriaks, meele ja mõttena vedel ja puhta teadvusena vormitu.

Iha on vajadus lisada endale midagi, et olla täielikumalt sina ise.

Hirm on kartus kaotada midagi ja olla seeläbi vähem.

Olemisele ei saa aga midagi juurde panna või ära võtta. Olemine on täielikult

siin ja praegu. Just nüüd.

Inimarengu järgmiseks sammuks on ilmselt piirat mõtte ületamine. See on praegu meie ülesanne, mis ei tähenda, et ei tuleks enam mõelda, vaid lihtsalt ei tohi mõttega samastuda, sellest üleni haaratud olla

MÜÜT VABAST TAHTEST

Öeldakse, et kui miski väline meid ei sunni, siis on inimese tahe vaba.

Paraku tuleb tunnistada, et see vaba tahe on siiski piiratud ja nimelt samuti meie

teadvuse tasandiga..

On üks tõsiasi, mida me ehk hästi tunnistada ei taha ja nimelt, et ühel ja samal hetkel

saame me teha vaid ühe ja ainult ühe valiku, ja nimelt selle, mis vastab meie teadvuse seisundile antud hetkel...

„ Mõtlen – järelikult olen,” ütles Descartes. Jumala eest – kas teie saate aru kuis võis vaene Cartesius ja tema järel kogu ratsionaalne filosoofia pidada mõtlemist suuremaks olemisest?

Elu kaksikpeegel

2010-08-21T02:00:00.001-07:00

Meie maailm on otsekui kaksikpeegel – ühel pool materiaalne asjade maailm ja teisel metafüüsiline võimaluste paljusus. Meie mõtete energia ei kao tühja ega vähene ka vananedes, vaid sel on ikka võime materialiseerida võimaluste paljusust. Paraku tähendab see, küll ka seda, et võivad teostuda ka halvad ootused.

VENEETSIA KOOD

Maailm kui peegel näitab meie suhtumist temasse. Kuid paneme tähele: peegeldus kujuneb vaid hinge ja vaimu ühtsuses. Me võime elu suurde restorani anda mistahes tellimuse, kuid see saab täidetud vaid juhul, kui me oma mõtteslaidi kordame küllaldase aja ja veelkord: kui meie vaim ja hing on selles osas kooskõlas, kui meie mõistus ja hing on ses asjas ühel meelel. Paraku on see sageli nii just asjades suhtes, mida kardame...

Peale positiivse kuju vajame ka head õhkkonda. Kuulsad Veneetsia klaasimeistrid lisasid peegli amalgaami kulda, et saada paremat ja pehmemat kujutist. Veneetsia peeglid olid hinnatuimad Euroopas, sest neisse oli parem vaadata. Väärisaine, mida meie saame oma peeglisse panna on tänu ja rahulolek.

SUHTUMINE MAAILMA

Õigupoolest on kolm viis,kuis maailma suhtuda. Esiteks fatalistlikult: kõik läheb nagu läheb, teiseks võitluslikult „Igaüks on oma õnne sepp" Ja kolmandaks filosoofiliselt „Tahad õnnelik olla – ole!" See on ju tore küll aga kaua sa oma hallis tegelikkuses ikka oled?

Neljas ja õieti originaalne viis on mitte muuta maailma ja mitte muuta iseennast, vaid lihtsalt valida variantide paljususest oma muusika ja lihtsalt see tellida. Minna ja võtta vastu.

Nii kurb kui see ka pole - ei tunne suur osa inimesi oma eesmärke saavutades muud kui tühjust. Miks see on nii? Peep Vain ütles kord, et siis on ehk on neil valed eesmärgid.

Netis võib lugeda meenutust: „Pikka aega tundus, et elu hakkab kohe pihta.
Õnnelik elu. Aga ometi ilmus alati mingi takistus, konflikt, millest tuli jagu saada. Töö, mis tuli ära teha, arve, mis tuli maksta…Kohe kui need asjad tehtud, tundus algavat tõeline elu. Lõpuks mõistsin, et need takistused ongi mu elu. See aitas mul märgata, et õnnel ei ole teed. Elutee ise ongi õnn. Seepärast naudi igat hetke!

Ära oota kooli lõppemist, uuesti kooli minemist, kaalus alla võtmist, kaalus juurde võtmist, tööelu algamist, abielu, reede õhtut, pühapäeva hommikut, uut autot, korterilaenu viimast osamakset, kevadet, suve, sügist, talve, kuu esimest või kümnendat kuupäeva, surma, ülestõusmist…. enne, kui oled otsustanud olla õnnelik."

OMA EESMÄRK

Tõsi paljud lasevad end haarata elu lainetest ja liiguvad suunas, kuhu voolus neid viib. Kuid ka omaenese eesmärgi saavutamisel ei pruugi me õnne saavutada

Inimene on õnnelik kui ta liigub oma eesmärgi poole just nimelt OMA TEED.

Liikudes võõra eesmärgi poole on õnn ikka vikerkaare teises otsas.

Kui inimene on omas elemendis, siis tunneb ta õnne juba siin ja praegu

vaatamata, et eesmärk on veel mägede taga. Võõras eesmärk on alati vägivald enese suhtes. Sundimine. Kohustus - "peab".

Võõras eesmärk tuleb sisse hoovuse, trendi, moe, prestiiži jms. üldise edumudeli jms. kaudu. Tegelikult on sinu eriline ja ainulaadne edumudel teada vaid sinu hingel.

Mistahes negatiivsed mõtted on aga kui energiapendlid, mis viivad sind kõrvale

edulainest. Valikuvabadus on meil vast siis, kui oleme negatiivsetest mõttependlitest sõltumatud.

Võttes vastu ja saates edasi negatiivseid mõtteid - loome oma põrgu.

Vastu võttes ja edasi saates positiivset energiat - loome oma taeva. Meie mõtted tulevad alati meie juurde tagasi bumerangina Rahulolematus ja hukkamõist pöörab tasakaalustavad jõud alati sinu vastu, kuni sinu mõju tehakse tühjaks.

Keegi ei või sind hukka mõista. sul on õigus olla sina ise. Süütundest vabanemiseks, on piisav lubada endal olla sina ise. Sellest hetkest otsusta võtta oma suhtumine maailma kontrolli alla. Isegi siis kui sul pole praegu eriti hea, isegi siis, kui arvad, et elu on läbi.

Positiivne pilt on parim valik suures restoranis La Vie, kus ei täitu niivõrd su soovid ja unistused, kui just valikud. Nii sa saad ilma saavutama õppimata. Edu laine on soodsate liinide kokkusattumus variantide paljususes. Kui sa hoiad oma suhtumise positiivse ja energiavood korras, siis võid rahulikult laineharjale jääda. Sa ei võitle, ei saavuta – sa lihtsalt lähed ja võtad elult oma.

Loo omale filter, kust negatiivsed mõtted läbi ei lähe.
Oled ebaõnnestunud, vaid siis, kui sa ei pane endast kõike mängu või olukorrast midagi ei õpi. Ja kui sa olukorrast midagi
ei õpi, siis võid ka öelda, et midagi ei ole juhtunud.

Kati Murutari "Viimnekuu"

2010-08-21T01:57:00.000-07:00

RAIVO RAAVE -

Kati Murutar „Viimnekuu"

„Ühinenud Ajakirjad"

222 lk.

Kati Murutari „Viimnekuu" ei ole naistekas, vaid Kati viienda lapse viimase kandmiskuu päevik, mis paljuski mehele mõeldud ehk „minu seaduslikule" nagu autor tavatseb lapse isa nimetada justkui oleks „minu seaduslik" vähem omand kui „minu mees". On ju ehk enamgi aga objektiviseeritult ehk pisut võõranunult, mis üldiselt ka raamatu peaprobleemiks. Kati väidab küll, et kõik mehed on manipuleeritavad, aga võta näpust – „oma seaduslik" käib ikka oma radu ja randu mööda.

„Viimnekuu" on ka päris enda ja omaette kodu rajamise lugu Liu külasse Pärnumaal, mis Kati meelest on päästnud ka nende abielu. Mäletan, et oleksin tahtnud Katile pärast ta esimest romaani meenutada neid XX sajandi ühe erakordsema filosoofi sõnu: „Kõik naises on mõistatus ja kõigel naises on lahendus: selle nimi on rasedus." Aga nagu näha polnud seda vaja.

Raamat on suht siiras nagu sellised päevikud ikka ja selles on tunda ka jäämäe veelust osa, mis annab kirjutatule kaalu. Lõpus hakkab autorist küll kahju, et tal nii raske elu a la „eesti naine peab ülal mehe ja viis last". Aga see on autori enda valik. Kas ka kutsumine – ei tea. Tundub, et Kati tähtsustab eriti oma kirjandus- jms. äriprojekte pisut üle, mis toob automaatselt mängu ka vastupidised tasakaalustavad energeetilised jõud ja paljud asjad seepärast lihtsalt ei teostu.

Lõpus üritab autor küll hat tricki öeldes, et kõik on vaid ühe erilise kuu tõlgendused ja lugeja ei saa midagi teada ei K.M-st ega A.M-st justkui ta ei teaks, et tekst ei suuda peita seda, mida autor varjata tahab – vastupidi see kisendab teksti kohal nii valjusti, et lõpus enam hästi ei kuule, mis sõnadega autor seda varjata püüab.

A propos: Kaplinski „"Seesama jõgi" on siirusastmelt umbes samal tasandil, kuid paradoksaalselt palju infatiilsem, kuigi puudutab ehk üht intrigeerivamat probleemi eesti kultuuriloos ja see on „Uku Masing ja naised."

2010-08-18T06:20:00.001-07:00

Uushedonismi diskreetne võlu

2010-08-18T06:18:00.000-07:00

“Meie oleme leiutanud õnne, ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi.” Nietzsche
Uushedonism on nähtus, mis Eestis on soodsa pinnase leidnud vast nüüd. On ju eestlane ajast aega olnud tegev toimetulemise ja ellujäämisega ja mistahes epikuurluse harrastamiseks ei ole olnud ei võimalusi ega tahtmist. Vähem higi, rohkem rõõmu – on uushedonisti kreedo.

TÖÖ ON HALB
Uushedonism eeldab teatud jõukust. Vähemalt põhivajaduste täidetust. Aga uushedonism ise ei ole keskendunud mitte enam niivõrd raha tagaajamisele, mis iseloomustas veel üheksakümnendaid, vaid uushedonist on huvitatud sellest, mis raha eest saab. Uushedonist oskab raha teha ja hinnata, aga ta pole tööhoolik.

Uushedonist ei kummarda enam tööd, mille protestantistlik pühaks pidamine pani Max Weberi järgi aluse kapitalismile. Uushedonist leiutab raha. Ta töötab, et õppida, mitte et elada. Eestlasele igipõline “Tee tööd, siis tuleb…” – on uushedonistile iganenud võimalus.

Uushedonist ei ole saamise peal kellekski või milleksi, ta ei ole ka andmise peal. Uushedonist on. “Ära rabele – naudi elu!” ütleb uushedonist. “Ära konkureeri – otsi oma nišš!” ütleb uushedonistlik ärikoolitus.

MEGABRÄNDIDE KULTUS
Uushedonisti võib ära tunda sellest, et ta kannab kõrgmoe riideid. Disaineri märk Gucci või Yamamoto või Versace annab sümbolistliku võimutunde. Riietussemiootikast tunnevad uushedonistid üksteist. See on nende salajane keel – inside info. Ja haute couture pole mitte niivõrd näitamiseks, kuivõrd enesetunde saamiseks. See on otsekui uus sissepühitsusriituse vorm. Kõik võiksid seda küll järgida, aga kõik ei saa. Paljud on kutsutud, vähesed valitud.

Keith Aimre uushedonistliku romaani „Ilus Babyss“ kangelane ei mõista seda ja küsib, et mis kasu, kui ta kuskil Kihnus Gucci riietes ringi püherdab: keegi ei oska seda hinnata. Kangelanna üritab megabrändide olemust selgitada: “Kui sa saad esimese Gucci ja satud kogemata mängu – siis tabad selle kaifi ära. Asja juures pole oluline eputada rõivaste ja aksessuaaridega, mis näevad kallid välja, vaid sellistega, mis kannavad mingit märki, sõnumit.”

PIIRIDE ÜLETAMINE KULTUSE PIIRIDES
Kui Nietzschel on õigus, et inimene on midagi, mis tuleb ületada, siis on see võtmeks mõistmisel, miks uushedonism toob kaasa alatead liku soovi oma piiridest välja pääseda. Kusjuures elukvaliteeti säilitades.

Olen seda varem nimetanud inimese varjatud initsiatsiooni ehk sissepühitsemissooviks, mis traditsioonilistes kultuurides andis astmelise arengu ja mis oli küll valuline, kuid rituaalimeistrite käe all turvaline.

Uushedonist võib olla turvanarko – kui nii võib nimetada. Aimre megabeib räägib: „Koka lööb su pea ilgelt selgeks – kõik maailma asjad on nii lihtsad ja selged. Ja lisaks võid vabalt alkot pruukida. Mingisuguseid hallutsinogeene ja muud samalaadset sitta ma ei tarbi – kui, siis koka ja seda aint maks paar korda nädalas…”
Psüühiline narkosõltuvus on uushedonismis ebatõenäoline, sest uushedonistil on sellest suurem või kõrgem sõltuvus…

Üks uushedoismi iseloomustav nähe on eksperimentaalseksuaalsus. See tähendab, et kõik on võimalik. Uushedonistil pole moraali, kuigi ta aktsepteerib mängureegleid ja poliitilist korrektsust. Üle kõige hindab uushedonist stiili. Ta aktsepteerib iga tegu – ka kuritegu, kui see on ilus. Tarantino kangelased on pigem in kui out.

Uushedonist on kompleksivaba inimene ja ei tunne aukartust kellegi ees. On oluline mõista, et seksuaalsus ei määra uushedonisti. Ta ei ole seksuaalselt piiratud. Isegi mitte soolisusega.

UUSHEDONISM, TÕUSEV TREND
Kuigi räägitakse, et mood olla kujunenud alles õndsal moderniajal, võib ka Vana-Kreeka küünikute pööratud riideid moeks nimetada. Uushedonismil on oma küüniline kood.

Ilus Babyss laseb oma poe ees olevale kerjusele teha disaineririided – aga ehtsad kerjuseriided. Aukudega ja puha. Ta teeb stiilse heateo, jättes alles kerjuse identsuse.

Uushedonism on kujunev trend, mis Pareto printsiipi – 80% tööst tehakse ära 20% inimeste poolt ja 20% ajaga – silmas pidades võib XXI sajandil ühe enam meilgi maad võtta. Mismoodi see muudab “tee tööd, siis tuleb…” motole rajat eestluse olemust, näeme õige pea.

Uushedonismi puhul on huvitav, et oluline pole tavanauding, vaid pigem tunne, mille staatus annab. Uushedonistist ärimehel lausa peab olema oma blond tibi – kes on tingimata halva iseloomuga. Ja õigupoolest ainuke nauding, mis ärimees sellest saab, on oma piinarikka staatuse nautimine…

Doris Kristina Raave

2010-08-18T06:14:00.000-07:00

Filosoofia blondidele

2010-08-18T06:09:00.001-07:00

Filosoofia blondidele ei saa kuidagi alata sellest, et keegi Thales ütles, et kõik algab veest. Pärast nii nõmedat väidet tundub, et filosoofia on jama ja filosoofia lugu lolluste summa. Filosoofia blondidele algab väitega, et filosoofias on kõige tähtsam hea tuju. Suur tuju teeb vaimu vabaks ja laseb sel lennata.

FILOSOOFID JA MÜÜDID

Kuna keegi niikuinii ei oska seletada, miks filosoofia tekkis just Mileetoses ja just VI sajandil enne Kristust, siis võib täie kindlusega väita, et filosoofia tekkis juhuslikult ja kokkusattumuste tõttu.

On ju teada, et Mileetoses valitses tollal türannia. Türannial oli aga hakatuses hoopis teine tähedus kui nüüd. Türann oli nimelt rahva ehk siis demose – mida paluks mitte segamini ajada deemonite ehk kurjade vaimudega – poolt pandud valitseja, kes võitles ei kellegi muu kui aristokraatia vastu. Rahval oli lihtsalt odavam pidada ülal üht türanni kui toetada kogu aristokraatiat. No ja kui sul juba seda va plekki üle jääb, mis siis viga filosofeerida…

Teine asi oli ka, et kaubateed tõid siia kuuldusi kaldea tarkadest ja pärsia maagidest ja india hymosofistidest, kes käisid poolalasti nagu brahmaanid kunagi ja muidugi egiptuse tuhandete aastate tarkusest. Neil oli ja meil ei olnud…

Nii käisidki esimesed kreeka filosoofid Pythagoras ja Thales ja Platon egiptlaste juures otsekui Kalevipoeg Soomes.

On öeldud, et filosoofia on üleminek müüdilt sõnale ehk mythoselt logosele. See on muidugi jälle täielik jama, sest müüt ei kao filosoofiast kuskile. Platon on mütopoeetiline, keskaja filosoofid loovad omad müüdid ja uusaja omad jälle uued.

POLE VEEL SEE AEG

Kui Thales oli lõpuks Egiptusest tagasi tulnud, siis hommikul ärgates tänas ta jumalaid kõigepealt selle eest, et ta on sündinud inimeseks, seejärel, et ta on sündinud kreeklaseks ja mitte barbariks, ja lõpuks, et ta on sündinud meheks ja mitte naiseks.

Ja alles siis ütles ta, et kõik on vesi ja kõik on täis jumalaid ja magnetil on hing. Tema õpilane Anaximandros aga lisas, et kõik on piiramatu. Anaximadrose õpilane naximenes omakorda, et kõik on õhk. Naaberlinnas Efososes hõikas Herakleitos, et kõik on tuli.

Tegelikult on väites, et kõik on vesi ja kõik on täis jumalaid, mitu suurt ideed. Esiteks kõige ühtsuse idee. Teiseks kõige hävimatuse idee. Üks kreeka filosoofia tutvustaja Diogenes Laerteios ütleb: “Thales rääkis, et surm ei erine millegagi elust.” Kui Thalese käest siis küsiti, et miks ta siis ei sure, vastas ta, et just sellesama pärast. Kolmandaks läbib neid mõtteid kõige jumalikkuse idee. Neljandaks kõige elususe idee – ta ütles ju ka, et “magnetil on hing”. Viiendaks on see üksiku ja üldise… aga jätame dialektika siin mängust välja.

Kui ema küsis Thalesilt, kas ta ei peaks abielluma, vastas Thales, et pole veel aeg. Kui ema uuesti küsis, vastas Thales, et enam pole aeg. Nii pole ka meil see aeg.

Siis tuleb Anaximenes ja määratleb selle, mis oli enne. Ta ütleb, et õhk. Aga kasutab kreeka sõna “pneuma” – nii hinguse kui õhu tähenduses. Hiljem saaab “pneuma” vaimu tähenduse. Anaximenes kirjutas Pythagorasele, et las iga meie jutt algab Thalese nimega ja kurtis, et ajad on halvad ja filosofeerimisest ei taha enam midagi välja tulla.

Aristokraadid tõusid taas ja kasutasid mileetoslasi elavate tänavalaternatena, süüdates nad lihtsalt põlema.

Augustikuumus ja tumedad jõud

2010-08-17T10:15:00.000-07:00

Augustikuumus tekitab pahatihti tunde, et midagi salapärast on sündimas. Augustitormid on juba viinud kahe kiriku tornid. „Eestlased on ilmataadi välja vihastanud,“ ütleb selgeltnägija.

Eesti Energia ei suuda enam vigu parandada lubatud 60 tunniga ja paneb pidu. Lendavad katused ja kuivatid.

Tundub, et pimedusejõud otsekui sigiksid augustileitsakus. Kuumus paneb rabas õhu turbasambla kohal virvendama ja sookailu eeterlik lõhn hõljub peaaegu nähtavalt jändrike mändide vahel. Peipsi ranna on täis lehkavaid surnud kalu. See teeb ärevaks.
Tartus murdis torm nädalavahetusel 85 puud. “Sellist pilti, mis pühapäeva hommikul Tartu parkides ja tänavatel avanes, ei ole mina varem näinud,” ütles seitse aastat ametis olnud linnapuhastuse peaspetsialist Tarmo Teder.
Kuis selle kurjaga on?
Lämbus valitses ka siis, kui Woland saatjaskonnaga ilmus Patriarhi tiikide äärde „Meistris ja Margaritas“. Ühe minu loo kommentaariumis küsis keegi, et kas kurat on olemas ja kas tema on see, kes teeb kurja?
Loomulikult on kurat olemas. Ta on üks peainglitest, kes tõstis mässu Jumala vastu. See on täiesti piibellik seisukoht ja kristliku traditsiooniga kooskõlas. Kuradit on püütud kirjanduses ja kujutavas kunstis ka heroiseerida. Milton näiteks. Wrubeli Deemon näiteks. Aga kurat ei ole romantiline kangelane.
Mida me peaksime siis peale hakkama selle teadmisega, et kurat on olemas? Pakun välja, et mitte midagi.
Kurat on tõesti väeline vaimolend või kui soovite - energeetiline - ja meie inimestena ei kujuta endast talle mingit vastast. Aga mis tähtsust sel on? Kurat ei ole Jumal. Ta ei ole kõikvõimas. Ta ei saa teha midagi, mida Jumal ei luba. Kui saaks, siis oleks ju kaks Jumalat. Aga ei ole. Jumal on üks.
Kuradi kiitmine
Nii kummaline kui see ka ei ole, tegelevad kuradi ülistamisega eelkõige kristlased. Ja loomulikult ka satanistid. Aga nemad on ikkagi suht marginaalne nähtus. Ei ole lollimat asja, kui hirmutada inimesi kuradiga. Ega kuradit ei tule karta, karta tuleb ikka Jumalat.
Vanad traditsioonilised kirikud üldiselt liiga palju kuradiga ei tegele. Aga olen näinud ja ka osalenud kristlikes usuliikumistes, mis on enda arvates pidevas vaimulikus sõjas. Sõjas kuradi vastu. Ja see käib neil nii nagu Pisuhännas — et kord on kristlased peal ja kurat all ja siis jälle kurat all ja kristlased peal. Hästi naljakas on. Või ausalt öeldes oleks naljakas, kui see poleks nii kurb.
Tean ka selliseid, kes on pühendanud ennast kuradi salakavalate tegude paljastamisele. Nagu püüaksid õpetada kristlasi kuradist targemaks. See oleks jälle hästi naljakas, kui ei oleks kurb. Kuradist targemaks nimelt ei ole võimalik õpetada mitte ühtegi inimest mitte kunagi. Sest tegemist on iidse vaimuga, kuigi mitte igavese olendiga, kel paljude aastatuhandete jooksul omandatud kogemus ja tarkus. Kuid ta ei tea kõike.
Aga mis tähtsust sellel on. Ega meid ei ole jäetud üksi siia ilma kuradiga võitlema. Jeesus on võitnud saatana valitsused ja meelevallad ja teinud nad avaliku pilke aluseks Kristuses (Kol. 2: 15).
Muidugi võib kurat ilmuda ka valgusingli näol. Ivan Karamazovile ilmub kurat kõige tavalisema erruläinud riigiametnikuna. Dostojevski ütleb, et põrgu on võimetus armastada.
Sama räägib kurat Thomas Manni doktor Faustuses helilooja Adrian Löverkühnile: „Minu tingimus on selge ja õiglane, põrgu legitiimsest agarusest tingitud. Armastus on sulle keelatud, kuna see soojendab. Sinu elu peab olema külm — seepärast ei tohi sa ühtki inimest armastada.“
Jeesus jälle ütleb vastupidi: „Uue käsu ma annan teile, et te üksteist armastaksite nii nagu mina teid olen armastanud.“ Ja Paulus lisab müstikuna, et armastus on juba valatud meie südameisse Püha Vaimu kaudu.
Meil on võimalus anda oma elu Jumala kaitse alla. Tema on kõikvõimas ja suuteline kaitsma meid kõigi kuradi kavalate rünnakute vastu. Kui me ainult ise tal seda teha lubame.
Kurat kui jumala valvekoer
Kurat kui Jumala valvekoer tuleb hästi välja Iiobi raamatus. Jumal vestleb saatana kui ühe oma alamaga. Aquino Thomase järgi Jumal ei taha kurja, aga lubab kurjal olla täiuslikkuse jaoks. Muidugi mitte hea pärast, sest heaks saab pidada vaid seda, mis hea ideele vastab,
küll aga mõõdupuuks.
Vana Testament jutustab, et kui Jumala lapsed on Jumala ees tuleb ka saatan nende sekka ja Jumal kiidab seal oma sulast Iiobit. Saatan ütleb, et ta on sinu täieliku kaitse all, — „Sa oled teinud aia ta ümber“ — miks ta ei peaks sind kiitma, aga pista oma käsi ta külge ja puuduta kõike, mis tal on, kas ta ka siis õnnistab sind? Siis Jumal ütlebki saatanale: „Vaata, kõik mis tal on olgu sinu käes1 Ära ainult pista kätt tema enese külge“(Ii 7:11). Saatana positsioon pole sugugi muutunud ka Uues Testamendis, kus saatanat nimetatakse valetajaks, vale isaks ja vendade pealekaebajaks.
Issand ütleb Goethe „Fausti“ proloogis taevas: „Kas pole sul mind muuga vaevata? Kas tulid sa, et ainult kaevata? Kas maa peal polegi siis nüüd kui vead?“ Ka siin kiidab Issand oma sulast Fausti, kes küll veel kobamisi tõe teed käib. Saatan ütleb, et varsti on ta minu reel.
Taas annab Jumal loa Fausti kiusata: „Hea, jäägu ta su meelevalda. Ta vaim tõelättelt ära vii ja oma radadele kalda, kuid häbenedes niikuinii sul tuleb lõpuks tunnistada, et kuigi pime tung veab inimlast, ta siiski aimab ihkab õiget rada.“
Bulgakovi „Meistris ja Margaritas“ saab Woland võimu, sest vene ateistid ei usu kuradit. Mõni kaotab pea sõna otseses. Traagikat, segadust, pahandust kui palju. „Tõestada pole siin midagi,“ ütleb Woland ja jätkab: „Ratsaväelase lohiseval sammul, valge vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu nissani neljateistkümnenda päeva varahommikul Heroodes Suure palee tiibu õhendavasse kaetud sammassaali juudamaa prokuraator Pontius Pilaatus…“
Kui nüüd pool häda on, et kurja olemasolu ei tunnistata, siis teine pool on, et seda tunnustatakse liiga palju, mis läheb juba saatana tegudest ehk siis kõigest kurjast kiitlemiseks, nii, et inimese elu on pigem kuradi kui Jumala juhtida.
Ja kui meiega ka miskit juhtub, siis tuleks seda võtta kui sõnumit ja oma hinge vaadata, kas me ise sellele kuidagi kaasa ei aidanud.

Doris Kristina Raave

2010-08-17T10:13:00.000-07:00

Postpoliitika

2010-08-16T11:24:00.000-07:00

Termini “poliitika” tänapäevane tähendus on midagi hoopis muud kui selle traditsiooniline tähendus. Kuna poliitika sisu on muutunud, siis on otstarbekas nüansseerida mõisted ja need eristada. Politeia kui traditsioonilise ühiskonna sakraalne ontoloogiline poliitika, poliitika kui modernse ühiskonna poliitika ja postpoliitika kui nüüdispoliitika

POLITEIA – POLIITIKA
PLUSS METAFÜÜSIKA
Traditsioonilise ühiskonna politeia oli lahutamatu üldfilosoofilistest ja religioossetest paradigmadest, mis iseloomustasid kindlat traditsiooni.

Aristoteles nimetas inimest nii mõtlevaks kui ka poliitiliseks loomaks. Selle järgi võime öelda, et mõtlemine ja traditsiooniline poliitika olid tihedalt seotud. Mõlemi puhul me räägime inimese olemuslikest mõõdetest.

Mida vähem oli inimeses poliitilist mõõdet, seda tuhmim oli tema vaim ja seda vähem oli temas väljendatud püüe tarkuse ja olemise poole – seda vähem inimlik ta oli.

Ühiskondliku suhtluse kaudu tunnetas inimene väliskeskkonna reaalsust. Siin puutus ta kokku sellega, mis on temast suurem, mis oli enne teda ja mis tuli pärast teda. Politeia kogemises tunnetas inimene, kuis osa puutub kokku tervikuga.

Traditsioonilises ühiskonnas võime rääkida eesmärgi, õiguse, kollektiivse identsuse, väärtushinnangute, vägivalla ja selle legitimeerimise, hierarhia ja võimustruktuuri elementide ühtsusest.

POLITEIA KUI INIMESE
KOLLEKTIIVSE OLEMISE VORM
Politeia on valdkond, kus kasutakse inimese kõrgemaid võimeid ühiskondlikes suhetes. Aristoteles nägi poliitikas inimese kollektiivse olemise kõrgeimat vormi. Inimene on poliitiline loom seepärast, et ühiskond on talle loomulik keskkond. Aristotelese järgi on ainult elajad ja üleinimesed väljaspool Politeiat.

Elajate all peab Aristoteles silmas inimesi, kes pole võimelised individuaalsest välja tulema. Elutsükkel on sel juhul nii madal, et ta on allpool poliitika taset. Teine äärmus on üli- ehk jumalinimene. Siin on jutt pühakutest, geeniustest, kangelastest, askeetidest jt. suurtest inimestest. Nende elutsükkel on nii kõrge, et ületab poliitika – see on vaimne apoliteia, mille puhul Aristoteles räägib jumalikust teest.

POLIITIKA KUI POLITEIA DESAKRALISEERUMINE
Ühiskonna moderniseerimise käigus toimub ka poliitika desakraliseerumine. Sellele rajaneb vene filosoofi – impeeriumi viimase filosoofi nagu ta end naljatades nimetab – Aleksander Dugini doktoritöö “Poliitiliste institutsioonide ja struktuuride transformatsioon traditsiooniliste ühiskondade moderniseerumisprotsessis”, millele toetume.

Moderniseerumise käigus muutub poliitika iseseisvaks autonoomseks institutsiooniks, mis on eraldatud inimese muust tegevusest, nagu me ka nüüdismaailmas poliitikat tunneme. Seda muudatust võime hinnata nii tänase poliitika kui traditsioonilise Politeia kontekstis.

Tuleb kohe öelda, et neil on ka erinevad ajaloolise lähenemise paradigmad. Kaasaegne poliitika näeb kõike progressi ja arengu seisukohalt, traditsioonilistes ühiskondades valdasid aga tsüklilised või isegi regressiooni a la “kaotatud paradiis” mudelid. Kuldaeg jäi reeglina aegade algusse kõigis suurtes traditsioonides. Ja praegu me elame siis kas lõpuvõi raudajas.

Poliitika moderniseerimine on eelkõige poliitika desakraliseerumine. Konservatiivsust, mis seisab sellele vastu, ei saa alati vaadelda kui pelgat inertsi, vaid sageli ka kui Politeia struktuuride plaanipärast vastupanu dekomponeerimisele kuni poliitilise mimikrini ehk siis väliselt nüüdispoliitika keele kasutamiseni.

Poliitiliste struktuuride muutumise murdeajaks on valgustusaeg Euroopas ja suur osa selles on protestantlikul teoloogial ning sellele toetuval rahvusriikide võitlusel katoliikliku oikumeenilise impeeriumi vastu.

Politeia desakraliseerumisest räägivad tänapäeva poliitika põhialused: ilmalikkus, võimude lahusus, konstitutsioonilisus, demokraatia, tsiviilühiskond, inimõigused jne, mis vastavad liberalismile kui universaalsele moderniseerumisstrateegiale.

LIBERALISM KUI MODERNI LIPULAEV
Liberalismi kõrval esinevad ka teised alternatiivsed strateegiad, millest analoogselt desakraliseerimisele võiks esile tõsta poliitika resakraliseerimise, mille alla käivad fundamentaalse konservativismi, konservatiivse revolutsiooni ja sotsialismi-kommunismi diskursused. Need strateegiad rõhutavad küll poliitika moderniseerimise teatud aspekte, kuid toovad sellesse sisse rea Politeia arhetüüpe.

Paraku sisaldab terve vasakpoolsete poliitiliste projektide spekter, vaatamata oma pretensioonile valgustusajastu pärandile ja vastavusele poliitika moderniseerumise nõuetele, traditsioonilise Politeia arhetüüpe. Seega me ei saa näiteks sotsialismi pidada kapitalismi järgseks ühiskondlikuks formatsiooniks, vaid pigem ajutiseks kõrvalekaldeks nüüdisaja peajoonest.

Sotsialism oli tagasipöördumine traditsioonilise ühiskonna algkujude juurde, fašism
kui kolmas tee liberalismi ja sotsialismi vahel oli veel üks katse tuua teadlikult arhailised mõttekoodid tänapäeva poliitika keelde. Alfred Rosenberg toetus näiteks otse mütoloogiale (Dugin 2004: 151-152).

Dugin rõhutab, et liberaalse mudeli kui Politeia moderniseerumise pealiini määratlemisega tuleks ühtlasi teisiti vaadelda ka neid projekte, mis on ennast sellele vastandanud. Nagu näiteks konservatiivne ja sotsialistlik.

De- ja resakraliseerumise dihhotoomias muutub ka poliitiliste määratluste süsteem. Klassikaliselt oli see nii: konservatism – minevik, liberalism – olevik ja sotsialism – tulevik.

Paneme tähele, et kaks resakraliseerimisprojekti: sotsialism ja konservatism lähenevad paradigmaatiliselt oma apellatsiooniga ontoloogilisele. Liberalismi programm on aga poliitika deontologiseerimine. Me võime öelda, et äärmine vasakpoolsus ja äärmine parempoolsus kohtuvad poliitilises alateadvuses. Pole juhuslik, et esimene riik, kes tunnustas N. Liitu, oli fašistlik Itaalia.

Samasuguse tähelepaneku teeb ka Karl Popper, rääkides avatud ühiskonna vaenlastest, kelle hulka ta asetab nii Platoni kui Aristotelese, Hegeli ja Marxi, fašistidest rääkimata. Avatud ühiskond eitab mistahes kollektiivset identifikatsiooni ja tunnistab ainult individuaalset – kodakondsust.

KONVERGENTS KUI LÕKS
Sellest erinev oli 1970ndail aastail populaarsust kogunud kurikuulus konvergentsiteeoria, mis eeldas sotsialismi ning liberalismi mõlemapoolset paranemist, kohanemist ja ühtesulamist.

Konvergents tõepoolest ka toimus, aga mitte selline nagu oodati – teooria andis lihtsalt oma pragmaatilise tulemi ehk liberalismi võidu. Paraku pärinevad liberalismi ja sotsialismi paradigmad erinevast sotsiaalsest keelestruktuurist, siiski on nad tegelikult ühitamatud.

Sotsialismi liberaliseerimisega saavutas Gorbatšov tegelikult selle ontoloogiast lahtiütlemise, nii formaalselt (klassivõitlusest ja kapitalismi kriitikast loobumine) kui poliitilise alateadvuse tasandil, mis andis kõik eelised liberaalsele paradigmale (Dugin 2004: 158).

Seega ei olnud N. Liidu lagunemine mitte Gorbatšovi ja Jeltsini töö või möödalaskmine, vaid paratamatu paradigmaatiline protsess, mis tulenes konvergentsiteooria olemusest ja rajanes liberaalse mudeli prioriteedil.

Poliitika moderniseerumine saavutas oma tipu sotsialismi läbikukkumisega, mis tähendas viimase suure alternatiivi kadumist liberaalse mudeli üleilmastumise ees.

Ei ole ju globaliseerumine midagi muud kui Politeia desakraliseerumise universaalistumine ehk siis liberaalse mudeli üleilmastumine.

See tähendab Hegeli ajaloofilosoofias ja Fukuyama sotsioloogias tõepoolest ajaloo lõppu ehk kõrgema võimaliku ühiskonnaformatsiooni võidulepääsu. Järgnevat iseloomustab juba poliitika minimaliseerumine ja järkjärguline asendumine puhta majanduse ning ühtse turuga, mille esimesi märke näeme ka meie armsas EV-s.

POSTPOLIITIKA
Tänaseks on maailmas kujunenud unikaalne olukord, kus valisteb üksainus poliitilise keele paradigma, mida tõepoolest enam ei saa pidada ideoloogiaks, sest tal ei ole vastaseid. Valitsev liberalism on metaideoloogia, sest tema dikteerib mistahes diskursuse reeglid ja määrab poliitilise korrektsuse reeglid.

Domineerivale liberaalsele mudelile seisavad vastu ainult poliitilise alateadvuse kihid, mil pole ühtset ideoloogilist nimetajat ja mis pole struktureerit isegi mitte lokaalse poliitilise dialekti tasemel. Siia kuuluvad ka kaotanud ajalooliste ideoloogiate jäänukid, mis on sageli vastukäivad, puudutavad elu erinevaid külgi ja on valdavalt intuitiivsed, emotsionaalsed ja fragmentaarsed.

Raivo Joosep Raave

2010-08-16T11:18:00.001-07:00

Õhtumaa enesetapp

2010-08-16T11:15:00.003-07:00

Ameerika presidentide Richard Nixoni ja Ronald Reagani nõuniku Patrick J. Buchanani raamat “Lääne surm“, mis oma sotsiaalselt tähtsuselt ja teostuselt ei jää alla Fukuyama ja Huntingtoni kõmulistele raamatutele ei ole prohvetlik, vaid põhineb tänasele reaalsusele. Buchanan toob välja ajamärgid, mis näitavad valge inimese kiiret ja paratamtut väljasuremist kui demograafilised protsessid radikaalselt ei muutu.

VALGETETA MAAILM
Asi on selles, et Euroopa sündivuse koefitsient on langenud 1,4 lapseni naiselt, samas kui olemasoleva rahva säilimeiseks oleks vaja vähemalt 2,1. Teisalt – maailma elanikkond kasvab aastaks 2050 kolme miljardi inimese võrra, kuid see kasv tuleb eranditult Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika rahvaste läbi. Sada miljonit eurooplast lihtsalt kaob maa pealt. Kui 1960 oli eurooplasi neljandik maailma elanikkonnast, siis 2000 vaid üks kuuendik ja 2050 ainult üks kümnendik. Sama lugu on ka Ameerikas.

Inglise “Observer” ennustab, et valged on Londonis vähemuses juba 2010. aastal, mis on ka üsna tõenäoline – juba praegu võib Londonis ära käia, kohtamata ühtki genuiinset britti. Sündimus Inglismaal on langenud madalaimale tasemele alates aastast 1924, mil seda mõõtma hakati ja on nüüd 1,6 last naise kohta.

Et säilitada tänast suhet viieteistkümne ja kuuekümneaastaste vahel peaks Euroopa aastaks 2050 vastu võtma 170 miljonit immigranti. Kui Euroopa tahab tasa teha kogu rahvastikukaotuse, siis tuleb vastu võtta 1,4 miljardit immigranti. Kui Euroopa ka tõstab makse ja laseb radikaalselt pensionid alla, siis see vaid lükkab edasi kolmanda maailma kontinendiks saamist.

ELU ISEENDA JAOKS
Beebibuum pöördus negatiivseks 60ndatel aastatel. Õigupoolest üsna lühikse aja jooksul, mil kodudesse ilmusid uued lapsehoidjad – televiisorid, tulid tarvitusele rasedusvastased tabletid, kadusid aborditabud ja toimus nn. seksuaalrevolutsioon.

Vaba seks viis seksuaalsuse perekonnast välja ja pärastsõjaaegsele beebibuumile saabus kiire lõpp. Hakati rääkima, et sündivust tulebki piirata, sest ka maailma ressursid on piiratud.

David A. Noebel oma raamatus “The Legacy of John Lennon: Charming or Harming a Generation” (1983) meenutab aga, et ajaloos on õnnestunud seksuaalvabadust ja loovust ühendada vaid lühikeseks ajaks – mitte enam kui ühe põlvkonna elueaks. Elame-näeme. 60ndate põlvkond on veel neljakümnene.

LÄÄNE HAUAKAEVAJAD: SOTSIALISTID JA FEMINISTID
Kui me vaatame, kes olid Lääne mentaliteedimuutuste taga, siis näeme, et siin domineeris krüptomarksistliku Frankfurdi koolkonna nn. “kriitiline teooria”. Siia kuulusid 68. aasta üliõpilasrahutuste prohvet Herbert Marcuse, meilgi tuntud-tõlgitud Erich Fromm, Theodor W. Adorno, Max Horkheimer jt. Viimane, tõsi küll, taganeb 70ndate debattidest ja nendib, et ei leia selles heaolu ja naudinguiha valitsemises midagi vabastavat,

Tuleb tõdeda, et ehkki Trotskil ei läinud korda maailmarevolutsiooni teha, ei visanud kommunistid siiki relvi põõsasse, vaid Itaalia kommunist Antonio Gramsci töötas välja uue revolutsioonilise võitluse strateegia. Kuna marksimi peamisteks vastasteks olid kristlus ja kristlik euroopa kultuur, siis need sihikule võetigi. Polnud mõtet võtta võimu, vaid oli vaja destrueerida tsiviilühiskonna aluseks olev kultuuritraditsioon. “Kogu asi on kultuuris, lollpead, “ ütles Gramsci.

Perekonnast sai institutsioon, “mis kasvab välja vägivalla paraktikast” (Andrea Dworkin). 1973. aastal välja antud “Feminismi manifest” ütleb, et perekond on meeste poolt loodud meeste heaks ja naise vabastamiseks on hädavajalik perekonna kui institutsiooni kadumine. Võitlev feminism tunnistas perekonna üheks prostitutsiooni vormiks. Täna on Ameerika elanikkonnast 26% üksikud ja vast igas neljandas majas/korteris elab täisperekond (ema, isa, laps). Katarina Runske kirjutab raamatus “Empty Hearts and Empty Houses” (1990), et feminismi populaaruse otsene tulem on pöördumatu sündimuse vähenemine.

Ainult konservatiivne revolutsioon – traditsiooniliste väärtuste juurde tagasipöördumine või usuline ärkamine – võivad Lääne maailma päästa. Tänaseks pole aga tõsisemaid märke kummastki. Kui vaatame ringi, siis ei eurooplasi ega euroameeriklasi näi sugugi kottivat see, et nad peagi kaovad maamunalt.

Pärast meid tulgu või… misiganes.

Raivo ja Susanna Raave

2010-08-16T11:13:00.000-07:00

Ius belli

2010-08-16T11:09:00.000-07:00

Sõja kohta on öeldud mõtteid seinast seina. Clauzewitz kinnitab, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Nüüdiskäsitluses on see lubatud vaid enesekaitseks ja võimaliku agressiooni ennetamiseks. Nietzsche aga kirjutab: “Te ütlete, et hea eesmärk pühitseb sõja? Mina ütlen, et sõja hüve pühitseb iga eesmärgi.”

SÕDA JA TRADITSIOON
Traditsioonilises ühiskonnas teevad poliitikat kaks seisust: vaimulikud ja aadlikud-võitlejad. Selle järgi võime isegi öelda, et sõda on üks pool poliitikast, sest ta tuleb võimalusena välja alati, kui on vaja teostada poliitilist tahet. Seda enam feodaalses ühiskonnas, milles vaimulike autoriteet on kahanenud.

Erinevate seisuste ja ühiskondade puhul võib rääkida erinevast korrast: esimese seisuse ehk vaimulike –oratores – puhul sakraalsest korrast, teise seisuse ehk aadlike-võitlejate – bellatores – puhul jõu korrast, kolmanda seisuse ehk kaupmeeste ja käsitööliste (tulevase kodanluse) – laboratores – puhul raha korrast. Kreeka filosoof Herakleitos ütleb, et sõda on kõigi asjade isa. Hiina filosoofiast tunneme kahe konkureeriva alge yini ja yangi võitlust.

Kshatrijatele-võitlejatele on sõda universumi seadus, brahmaanidele-vaimulikele erijuhus. Pärsia traditsioonis on pidev võitlus valguse jumaluse Ormuzdi ja pimeduse vürsti Arimani vahel. Hindustlik sõjafilosoofia on edasi antud “Bhagavadgitas”.

Islamis on püha sõda iga muhameedlase kohustus nagu viiekordne palve päevas. Eristatakse suurt dzhihhaadi – sõda sisemiste vaenlaste ehk oma nõrkuste ja puuduste vastu ja väikest dzihhaadi – sõda välisvaenlaste vastu.

Kristluses on tuntud võitlus valguse ja pimeduse jõudude vahel – vaimulik sõjapidamine. Sellesse on haaratud nii inimesed kui inglid. Ja ka sellel on oma sisemine ja väline tasand.

Judaistlikus traditsioonis kehastuvad maailma erinevad sfäärid eri rahvustes. Kabalistliku käsitluse järgi erinevad juudid teistest rahvustest seetõttu, et neis on kehastunud nn. sefirot malchut ehk siis maailma hing. Teisisõnu: transtsendentne Jumal tahab ja võib saada neis immanentseks – on Jumala shekinnah ehk siis püha kohalolu. Kabbalas vastab Iisrael JHVH nime viimasele tähele.

Nüüdismaailma keeles ei ole see muud kui sakraalne rassism.

SÕJA JA RAHU FILOSOOFIAD

Sisenedes sotsiaalsesse, peab inimene paratamatult omaks võtma kollektiivse identsuse. Siin eristuvad omad ja võõrad, sõbrad ja vaenlased. Vaenlane määrab piiri. Malthus ütles, et sõda on rahvuse hügieen.

On oluline mõista, et liberaalne patsifism eitab sõja ontoloogiat (mis on ka üks paradoksaalne põhjus, miks sõjad ei lakka ka haritud ja valgustatud maailmas). See sünnitab ka kummalisi agressioonikäsitlusi: mäletate, kuis veel hiljaaegu sooritasid Ameerika õhujõud nn. humanistlikke pommirünnakuid.

Võitlejad mõtlevad hierarhiliselt. Neile on maailm Jumala heleda ja tumeda poole pidev kaklus. Siit lähtub ka sõja metafüüsika ehk nagu Herakleitos ütleb “Vaen on kõigi asjade isa.”

Ja Jumal ilmutab end kui vägede Jehhoova. Siin võime meenutada ka Jeesust, kes ütleb, et mina pole tulnud rahu, vaid vaenu tooma.

Kuid patsifism ei olnud lihtlabaselt vastuolus võitlejate sõjakusega ja ei tühistanud seda. Need olid sakraalse ühiskonna kaks eri taset, mis eksisteerisid harmooniliselt.

Oma olemuses ei erine sõjafilosoofia rahufilosoofiast – need on maailmakorra nägemise eri viisid, mis vastavad erinevate seisuste tüpoloogiale.

RJR

2010-08-15T07:25:00.000-07:00

MAAILMAVAATED KUI KAARDIPANEK

2010-08-15T07:23:00.000-07:00

Mis te arvate, kas tänapäeval saab veel olla parem- ja vasakpoolset ilmavaadet või on need pelgad poliitilised positsioonid, mida siis pooldatakse või mitte? Eks ta ole küll nii, et terviklikuks ilmavaateks parem- või vasakpoolsusest päris ei piisa, mis siis veel rääkida terviklikust tõest, mis on ühtaegu tõene ja õiglane tõde.

Tänaseid konservatiive, liberaale, sotsiaaldemokraate jms ei saa ju kuidagi tervikliku tõe kandjateks nimetada. Meil näiteks on sotsist president, kelle ilmavaade on klassikaliselt pigem parem- kui vasakpoolne.

Tänane maailm võib meenutada veneaegset meelesõgedate maja, kus elavad vanade ideoloogiate simulandid. Kui keegi ütleb, et ta on liberaal või konservatiiv, siis ei ütle see veel midagi. Me peame kohe küsima, missugune liberaal või konservatiiv ta on. Konservatiiv võib omakorda olla liberaalne või religioosne või parteiline või romantiline või neokonservatiiv või hoopistükkis konservatiivne revolutsionäär.

Postmodern on poliitiliste süsteemide deideologiseerumine. Kõik väärtused asetuvad ühele võimaluste õrrele, kõik nad on oma temperatuurilt sarnased ja ei tohigi olla kuumemad või külmemad üldinimlikust.

JOONELINE KOLMIKMUDEL

Parem- ja vasakpoolsus pärineb teatavasti revolutsiooniaegselt Prantsusmaalt aastast 1789, mil Konvendi asutavale koosolekule kogunesid saalis paremale poole kuninga pooldajad ehk rojalistid, vasakule aga revolutsionäärid ja radikaalsed demokraadid, Keskel olid mõõdukad. Konvendis olid nendeks liberaalid.

Eks ole ju nii, et need vastanditepaarid puudutavad ka inimteadvuse sügavamaid kihte. Vasak ja parem täiendavad teineteist, tantrismis räägitakse parema ja vasaku käe teest, kabalas reaalsuse kahest kolonnist jne. Parempoolsus räägib formaalsest hierarhiast, vasakpoolsus esoteerilisest, varjatust ja paralleelsest. Ja eks oli ju Konvendiski samaviisi: paremal traditsioonilisi väärtusi hoidvad konservatiivid, vasakul revolutsionäärid. Polnud siis imestada, et parem- ja vasakpoolsust hakati samastama ilmavaatega.

Esimese mõra tõi sisse Esimene maailmasõda. Kui saksa sotsiaaldemokraatide nädalaleht teatas, et sotsid hääletasid parlamendis sõjakrediitide poolt, siis Lenin ei uskunud seda ja arvas, et Vorwaetsi number on vene ohranka poolt trükitud proletariaadi eksitamiseks. Ometi oli natsionalism sotsiaaldemokraatia ideaalidest võitu saanud, mis näitas, et sotsiaaldemokraatlik ilmavaade võib-olla ei olegi päris ilmavaade, vaid pelgalt üks platvorm.

Ühiskonna poliitilist progressi vaadeldi liikumisena paremalt vasakule. Seda mudelit kasutasid nii marksistid kui sotsiaaldemokraadid, kelle järgi evolutsiooni vektor on samuti suunatud paremalt vasakule. See andis võimaluse mitmeteks liitudeks vasakpoolsete ja liberaalide vahel, näiteks fundamentaalsete konservatiivide ja fašistide vastu nagu näiteks liitlased Teises maailmasõjas.

MAJANDUSMUDELIKS MUUTUMINE

Olemusliku muudatuse vasak- ja parempoolsuse mõistesse tõi tähelepanu pöördumine puhtalt poliitikalt majandusele. Kuna traditsioonilised konservatiivid ei olnud majandusinimesed, siis jäid nad sellest mudelist välja ja liberaalid, kes olid alul keskel, said parempoolseteks, sotsid, kommunistid ja anarhistid vasakpoolseteks.

Koos sellega tekkis ka uus keskus ja majandusmudelis jäid keskele sotsiaaldemokraadid ja mõõdukad sotsialistid. Üleminek poliitiliselt kolmikmudelilt samasugusele majanduslikus mõttes (parem-kesk-vasak) toimus aja jooksul. Pärast Teist ilmasõda muutus majandusmudel valdavaks. Sotsiaalteadustes aga on loomulik inertsus ja klassikalised terminid jäävad kasutusele nende sisulisele evolutsioonile vaatamata. Seega ei saa me tänast parem- ja vasakpoolsust enam nimetada ilmavaateks, vaid pigem majanduseelistuseks.

Muidugi saab majanduse ületähtsustamine alguse marksismist, milles majandus on baas ja ideoloogia pealisehitus. Marxi järgi määrab majandus kogu inimelu, majandusest ei sõltu mitte ainult kogu ühiskonna ülesehitus, vaid ka kogu ideoloogia, poliitika, kultuur, religioon, filosoofia, moraal ja kunst.

Marksism oma majanduse determineeritusega on küll ilmavaade, mis tänaseks arvestatav, ehkki põlu all, sest majandustegelikkus on tänapäeva domineerivas sotsiaalses diskursuses vaid konstruktsioon. Inimese sõltuvus majandusest on küll olemas, aga see pole totaalne..

Aga mis õigupoolest ilmavaade üldse on? Me võime seda määratleda kui maailma olemuse kohta meie poolt omaksvõetud uskumuste-teadmiste hulka. Kusjuures uskumus on siis kindel veendumus selles, mida ei nähta ja oodatava lootus. Teadmine aga pole midagi muud kui põhjendatud uskumus.

ÄÄRMUSTE ÜHINEV RING

Postmodernile on omane, et varasem jooneline kolmikmudel on hakanud võtma ringi kuju, milles vasak- ja paremäärmused võivad ühineda teispool ringi.

Kui joonelises mudelis võisid vasak- ja parempoolsed kohtuda vaid läbi keskpaiga, siis uues mudelis on see võimalik ka nn antitsentris ehk siin võib tekkida uus täiendav neljas poolus vasakpoolsete, parempoolsete ja keskmaa vahel. Konvendi jaotusest on saamas Aeropaagi jaotus.

See neljas poolus võimaldaks nüüd ka konservatiivsete ja revolutsiooniliste ideede kohtumist, mis oleks omamoodi vastandite ühinemine, mida võiks nimetada dünaamiliseks konservatismiks. Või kui uusaja inimestena oleme ikka veel revolutsiooni fenomeni lummuses, siis võiks see kanda ka konservatiivse revolutsiooni nime. Aga üks täielik ilmavaade poleks see ikkagi.

Vahest võiks nüüdismaailma võrrelda hoopis kasiinoga, kus diiler jagab välja kehtivad ideoloogiad kui kaardid, mis omavad tähtsust ja tähendust vaid antud mängu sees. Ja õigupoolest pole eriti tähtis, mis mast sul on ja kas sul on kuued või emandad või kuningas või äss – kõik sõltub mängu seisust. Seega on tänapäeva poliitilises mängus üha olulisem oma võimaluse tabamine.

Joosua Raave Tsarskoje Seloos

2010-08-15T07:14:00.000-07:00

Väike intermetso eliiditeooriast

2010-08-15T07:13:00.000-07:00

Mõni ütleb, et tänane Eesti on puhas kastiühiskond, siis öeldakse, et pole parata - meil on välja kujunenud omad seisused-positsioonid, kolmas ütleb, et elame selges klassiühiskonnas - et on esimene ja on teine Eesti. Ehkki kõigi nende vormide kooseksisteerimine pole välistatud, on nad meil segi otsekui pudru ja kapsad.
Ontokraatia - kastiühiskonnas oli massi ja eliidi vahe olemuslik
Kui me uurime vanu pärimusi, müüte, kroonikaid, siis on meil tegemist peamiselt tekstidega mis puudutavad eliiti. On huvitav, et traditsioonilise ühiskonna “mitteeliit” ei samasta enda olemist mitte oma kasti, vaid eliidiga. Talupoeg või teenija mistahes traditsioonilises ühiskonnas elab rituaalselt läbi ja samastab end ikka mõne sakraalse teksti, müüdi või kroonika kangelasega. Ta osaleb eliidi elus mütoloogia või arhetüübilise info kaudu - marksistid nimetasid seda klassiteadvuse puudumiseks. Traditsioonilises ühiskonnas ei tunneta massid end massina vaid võtavad end kui eliidi jätku.
Näiteks paljudel rahvastel hoitakse abielutseremoonial pruudi ja peigmehe pea kohal kuninglikke kroone. See on sümbol, et ka kõige madalam inimene täidab laulatusel kuninglikku ja elitaarset osa - inimene samastub rituaalselt valitsejaga.
Kuna rahvas jutustab ja elab pärimust läbi põlvest põlve, siis säilib see rahva seas ka siis kui eliit ise on selle kaotanud. Sellest aga lähtub illusioon, et rahval on mingi oma pärimus, mis erineb eliidi omast. Rahvapärimus on omaaegsete eliidilugude erivorm.
Aristotelese keelde pannes on mass substants, mida formeerib eliit. Või Platoni koopamüüti interpreteerides näeb kolmas seisus varje seinal, teine seisus ehk aristokraatia asju endid ja esimene seisus ehk siis filosoofid-vaimulikud näevad ideid. Platon kirjutab: “Kõik inimesed riigis on vennad, kuid Jumal, luues teid, segas neisse, kes on võimelised valitsema, sündimisel kulda ja seepärast on nad kõige väärtuslikumad, nende abilistesse aga hõbedat. Rauda ja vaske segas Jumal maaharijatesse ja igasugu käsitöölistesse. Kõik te olete sugulased, kuid valdavalt sünnivad teil endasarnased lapsed, kuigi võib ka olla, et kuldsetel on hõbedased lapsed, hõbedastel aga kuldsed; niisamuti ka teistel juhtudel.”[1]
Prantsuse usundiloolane George Dumezil ütleb, et üks “Rigveda”-järgsete India ühiskondade üllatavamaid tunnuseid on nende süstemaatiline jagunemine neljaks kastiks ehk, nagu sanskrit ütleb, neljaks “värviks” (varna). Kolm esimest, olgugi et ebavõrdset, on puhtad, sest nad koosnevad puhastest aarialastest, kuid neljas - moodustunud ilmselt eelkõige aarialaste poolt võidetutest - on ülejäänud kolmest ära lõigatud ning loomu poolest paratamatult roojane.[2]
Teame sarnast näidet ka Vana-Kreekast, kus Plutarchos rääkis joonlaste ja kõige vanemate ateenlaste jaotumisest nelja “elu tüüpi” - bioi. Nii Plutarchose poolt käsitletud kui ka “Rigveda”-järgses Indias toiminud ühiskonnatuupi tuntakse ontokraatia (ontos - kr. k. olemine, kratos - kr. k. vägi, jõud) nime all.
Ontokraatilise maailmapildi kohaselt inimene sünnib sellesse või teise kasti mitte juhuslikult, vaid vaimse ettemääratluse või valiku tõttu. Traditsioonilise arusaama järgi pole tegu ebaõiglusega, millest tuleneb ka tõdemus, et kastisüsteem pole olemuslikult ideoloogiline vari materiaalsete väärtuste jaotamisel nagu marksistid ja liberaalid on arvanud, vaid traditsiooniline käsitlus, mille järgi inimene sünnib vastavalt oma karmale erinevale kaugusele holistliku maailma keskpunktist. Usundiloos on see tuntud kui manifestatsiooniline paradigma, mille peatunnus on, et Jumal on Kosmoses immanentne.[3]
Meritokraatia - seisuslikus ühiskonnas rajanes massi ja eliidi vahe teenetel
Ka keskaegne ühiskond jagunes kolme toime järgi. Kuna kristliku käsitluse järgi oli Jumal transtsendentne ehk väljaspool seda maailma või kosmost, siis ei saanud keegi enam sündida “Jumalale lähemal”, vaid võis ainult olla Jumalale meelepärane. Tol ajal arenema hakanud kreatsiooniline paradigma tõi endaga kaasa seisusliku ühiskonna tekke, milles ebavõrdsuse allikaks ei seisnenud enam inimeste olemuses, vaid nende valituses, teenekuses.[4]
Kui kastid rajanevad ontokraatial, siis seisused meritokraatial (meritum - ld. k. teene, kratos - kr. k. - vägi, jõud) ehk teenetel.[5] Meritokraatias on võimalik liikuda ühest kihist teise vastavalt teenetele ja seda nimetatakse anableerimiseks. Kuigi tavaks oli, et poeg jätkab isa traditsiooni ja seisustevahelist liikumist tuli vähe ette, oli see ometi võimalik. Näiteks üks keskaja omanäolisemaid filosoofe paavsti legaat Saksamaal Nicolaus Cusanus pärines talupojasoost jne.
Leoni piiskop Adalberton kirjutas: “Jumala maja on kolmeosaline, usutakse aga ainsasse. Seepärast ühed palvetavad (oratores) teised võitlevad (bellatores) ja kolmandad teevad tööd (laboratores), kokku on neid kolm järku ja nende lahutamine on keelatud”.[6]
Plutokraatia - klassiühiskonnas oli massi ja eliidi vahe varanduslik
Saksa sotsioloog Robert Michels (1876-1936) ütleb oma “Moodsa demokraatia parteilisuse sotsioloogias” sõnastatud “oligarhia raudses seaduses” et, elitariseerimine on vältimatu.[7] Moodne klassiühiskond rajaneb aga varanduse valitsusel ehk plutokraatial.
Kaasaegne eliiditeooria kujunes välja XIX-XX sajandi Itaalias neomakjavellistide ringkonnis. Üks omapäraseid mõtlejaid ja kuulsa nn. Pareto printsiibi autor Vilfredo Pareto (1848-1923) väitis, et eliidi olemasolu on paratamatu ja hädavajalik. See on ebaühtlase jaotumise seadus, mida nimetakse ka Pareto printsiibiks ja mis väljendub suhtes 80:20. “Asja tuum ei ole protsentides, vaid tõigas, et rikkuse jaotumus rahvastikus on prognoositavalt tasakaalust väljas,” ütleb inglise autor Richard Koch.[8] Pareto käsitluses on olemas kahte tüüpi eliiti. Neist esimene on nn. normaalne eliit - ühiskonna võimekamad ja edukamad. Teine on aga poliitiline eliit, kellele vastandub kontraeliit, kes tahab saada poliitilise eliidi kohale. Peale nende kahe tüübi on veel antieliit, kes seisab iga eliidi vastu ja mitteeliit ehk mass.[9] Pareto võimuvormel ütleb, et võim suudab alati luua mingi ideoloogia, mis seob nad rahvaga tervikuks.
See viib edasi poliitilise klassi mõisteni, mis aga ei pärine mitte kurikuulsalt Karl Marxilt, vaid Pareto õpilaselt Gaetano Moscalt (1858-1941), itaalia poliitikult ja poliitteoreetikult, kelle kohaselt on poliitiline klass - Mosca teooria kesksemaid mõisteid - puhtpoliitilise eliidi grupp, mis on olemas igas ühiskonnas.[10] Mosca lähtub permanentismi printsiibist, et ühiskond oma olemuselt ei muutu, vaatama tema ideoloogiliste ja sotsiaalsete dekoratsioonide vahetusele - alati on olemas privilegeeritud ja hästi korraldatud elitaarne vähemus, kes teostab võimu suutmatu massi üle, tagades selliselt ühiskonna stabiilsuse.[11]
Klassiühiskond tekib uusajal, mil kvalitatiivne mõõde kaotab oma tähtsuse. Täielik klassiühiskond on kodanlik ühiskond, millest aristokraatia ja preesterkonna osa hierarhias on määratud varalise väärtusega. Kodanluse väärtused sõltuvad elu materiaalsest küljest.
Klassiühiskonnas on õigupoolest vaid kaks erinevad klassi - “need, kel on” ja “need, kel ei ole.” Kuna mõõduandvaks saab materiaalne heaolu, siis katsuvad ka endised kõrgemad seisused konverteerida oma väärtsusi ja tunnuseid rahaks: tulevad kasutusele mõisted nagu sotsiaalne ja intellektuaalne kapital.
Sotsialismis oli massi ja eliidi vahe teoreetiliselt kaotatud
Itaalia filosoof Julius Evola ütleb, et riik on allutatud mehelikule ja ühiskond naiselikule printsiibile. Ilmsem kui perekonnast on riigi tekkimine hierarhilistest meesteühingutest. Evola rõhutab, et Õhtumaa allakäigu esimeses põhjuseks on anti-hierarhia.[12]
Sotsialism näeb vähemalt teoreetiliselt ette klassideta ühiskonda ja materiaalsete väärtsute võrdset jaotamist - kuigi me kõik teame, et nomenklatuur oli võrdseist võrdseim.
Kastiühiskonnas on massi ja eliidi vahe olemuslik, seisuslikus ühiskonnas teenetele tuginev, klassiühiskonnal varandusele rajanev, sotsialistidel teoreetiliselt massi ja eliidi vahet ei ole ning liberaalses ühiskonnas toimub stratifikatsioon vastavalt inimeste positsioonidele ühiskonnas: soodne positsioon, mis toetub päritule, sotsiaalsele ja intellektuaalsele kapitalile ja mis on sageli ka sattumuslik, annab teatud staatuse, staatus varanduse ja veel parema positsiooni jne. Samas võib ka varandus anda teatud staatuse ja positsiooni, kuigi “vana raha” omaja on alati enam au sees kui “uus” jms.
Liberaalses ühiskonnas on küll inimene nominaalselt seaduse ees võrdne teisega, kuid seegi võrdsus on illusoorne. Seaduse ees on eelistatumad need, kes tunnevad seadusi paremini ja/või kellel on võimalusi palgata häid nõustajaid-advokaate jms.
Hierarhiline inimene
Kastid, seisused ja klassid on olemuslikult erinevad nähtused. Üleminek kastilt seisustele toimub manifestatsioonilise paradigma kaudu - arusaam üleolekust kui loomupärasest ja olemuslikust asendub kreatsionistlikuga, mis näeb paremuses märki teenitusest või valitusest. See käsitlus vähendab eliidi ontoloogilist sisu, andes nõnda märku ühiskonna desakraliseerumisest, mida võib kirjeldada ka ühiskonna algpõhjusest eemaldumisena.[13]
Juba Koguja teadis kirjutada : “Seal leidus vaene tark mees, kes oma tarkusega oleks võinud linna päästa; aga ükski inimene ei mõelnud sellele vaesele mehele. Tarkus on parem kui ramm, aga vaese tarkust põlatakse ja tema sõnu ei võeta kuulda.”[14]
“If you are so smart, where is your money?” öeldakse tänapäeval. - Kui sa oled nii tark - siis kus on su raha? Klassiühiskonnale üleminekul on määravaks tootmisvahendite ja materiaalsete väärtuste omamine. Niisiis esindavad kastid - olemist, seisused - tegemist ja klassid - omamist.
On tähtis mõista, et tänapäeval võime kohata kõiki neid erinevaid käsitlusi ja oluline õppida neil vahet tegema, sest igal mudelil oma ja teisega sobimatu argumentide süsteem.
Jumala loomaaed on kirju…
“Võrdsus on ühtaegu kõige loomulikum kui ka kõige illusoorsem asi, “ on öelnud Voltaire. Kuid kas looduses loomadki ei katsu jooksuajal enda seast paremat selgitada, kes võiks sigitada? Kas meie lähedased sõbrad koeradki ei sea end loomupäraselt karjahierarhiasse ja mõnes peres võib koer mõnd pereliiget endast allpool olevaks pidada. Kas mistahes kooliklassis, spordiplatsil, tantsupõrandal jne. ei toimu varem või hiljem just nimelt loomulik hierarhiseerumine?
Kas Mozart on võrdne Salieriga, Goethe grafomaaniga? Loomulikku ebavõrdsust ühiskonnas peegeldavad mistahes, teatritükid või filmid: igas neist on oma peategelased, kõrvaltegelased ja nimetud statistid.
Kas igas ühiskonnas ei toimu varem või hiljem hierarhiseerumine isegi siis, kui kõik alustavad sõna otseses mõttes võrdse rahahulgaga nagu meil krooni tulekul? Kas ei ole inimeste intellektuaalne ja sotsiaalne kapital paratamatult erinevad? Ja last not least: kas me ikka tõesti sünnime kui tabula rasa’na ehk valgete lehtedena nagu John Locke arvas. Kas meie genofond ei ole paratamatult erinev?
Aga lõpuks pole ka mõtet kurvastada, et Jumala loomaed on nii kirju ja iga olend on unikaalne ning kõrgema moraaliseaduse ees on kõik inimesed võrdsed ehkki ka Jumal ilmselt arvestab meie individuaalsusega…

Doris Kristina Raave

2010-08-15T07:11:00.000-07:00

Kole lugu selle õnnega

2010-08-15T06:58:00.000-07:00

Taas on asine maailm tulnud tagasi inimesele tegelikult ju nii omase õnnetemaatika juurde. Üks ütleb, et õnn pole rahas, vaid terves pere- ja ühiskonnas. Teine ütleb, et kui ta ka rahas pole, siis selles, kuis majandusT kasutatakse, küll. Kolmas ütleb, et õnn pole rahas, õnn on asjades. Ja nii edasi.

Ilmselt on veel inimesi, kes leiavad, et inimese eluedu sõltub välistest asjadest. Ei ole suuremat eksitust. Kui inimene on ise korras, siis saab korda ka elu tema ümber.

2006 aasta Eurobaromeetri küsitluse järgi on Eestis suuremal või vähemal määral õnnelikud 48% elanikkonnast. See on päris suur protsent. Pea pool rahvast. Kurb on ainult see, et 52% protsenti on emotsionaalselt õnnetud. See arv on suurem vaid Itaalias ja Lätis.

Infoajastu mentaalsus on paradoksaalselt tekitanud ühe väära arusaama, justkui üha enam ja üha uut infot aitab meil edukamaks ja õnnelikumaks saada. Jumal hoidku, kui sa ei tea, mis maailmas ja seltskonnas toimub. Mis siis saab, kui sa ei taba õiget tooni ja trendi? Aga see pole üldse oluline. See kõik on ajutine. See kõik läheb väga kiiresti mööda. Ja pea pole prügikast.

Professor Mart Raukas rääkis kunagi ühest mägikloostrist Alpides, kus munkadel pole ei netti, ei raadiot ega TVd. «Kuidas te siis teate, mis maailmas toimub,» küsinud professor. «Kui midagi tähtsat sünnib, küll siis Jumal ka meile ütleb,» vastanud mungad.

Tegelikult on oluline, kas me mõistame elu lihtsaid põhitõdesid. Saame aru, kuis need toimivad ja oskame neid rakendada. Hea elu on tegelikult olnud poliitilise filosoofia peaküsimus antiikajast peale. Juba Aristoteles ja stoikud keskendusid sellele, kuidas saavutada «õnnelikku elu». Immanuel Kant ja Arthur Schopenhauer rääkisid elu eesmärgist. Nietzsche ja Dilthey elu mõttest. Meie Peep Vain ütleb, et eluedu on ilus ja tasakaalustatud elu sinu ümber ja sinu sees.

Saatuseks nimetame olukordi, sündmusi, juhtumisi, mida elu meile toob. Me ütleme, et ühed olukorrad on head, teised halvad. Aga olukorrad on olukorrad. Meie jaoks omandavad nad tähenduse selle läbi, kuidas me neid tõlgendame. Me saame igast sündmusest, juhtumusest, olukorrast mingi tunde, mis kvalifitseerub kas naudinguks või valuks meie sisereeglite järgi.

Lõppude lõpuks ei ole saatus midagi muud kui valu ja naudingud, mis meile osaks saavad. Kuidas me käitume oma hädade, õnnetuste ja väljakutsetega – see määrab meie saatuse. Millelgi elus ei ole tegelikult muud tähendust kui see, mille me ise anname. Meie olemise määrab meie tundmuste viis: kas tunneme end hästi või halvasti.

Kui me aga pisut mõtleme, siis võime leida, et kõigist elusolendeist on ainult inimesele antud võimalus juhtida oma rõõme ja valu. Ja siin võime nõustuda Epiktetosega, kes on öelnud, et inimesi ei häiri mitte asjad, vaid see, kuidas nad asju vaatavad.

Õigupoolest ei peaks meie eesmärk olema vältida eluprobleeme, vaid aidata end mentaalsesse ja emotsionaalsesse seisundisse, milles me näeme lahendusi ja suudame neid ellu viia.

Mitte elusündmused ei vapusta meid, vaid meie uskumused, mida need sündmused meile tähendavad. Sündmused on otsekui puhas vesi, mis muutuvad meie mõtete ja tunnete kohaselt kas halvaks või heaks. Meil tuleb koguda teatud sisevara, et meil oleks saatusehetkedel vajalikku jõudu.

Isiklikud läbimurded algavad uskumuste muutmisest. Mis on uskumus? Uskumus on üks kindel veendumus ja oodatava lootus. Kui Sa pole mõnel alal edukas, siis Sa peaksid endalt küsima «mida ma peaksin uskuma, et olla sel alal edukas?» ja «mida usuvad sel alal edukad inimesed?».
Budistid räägivad, et on võimalik mõtelda end õnnelikuks. Võib-olla. Kuigi me eeldame pigem, et õnneseisundis inimene kas tunneb või ei tunne end õnnelikuna. Mõtted mõjutavad seda vaid kaudselt.

Olulisem on rahulolu määr. Hoolimata osalisest rahulolematusest võib kokkuvõtteks olla rahul kas suuremal või vähemal määral.

Aga me võime tunda end hästi siin ja praegu ka ilma igasuguse välise põhjuseta. «Tahad õnnelik olla?» küsib Kozma Prutkov, ja vastab: «Ole!» Siin ja praegu. See on hoiaku ja häälestuse asi.

Alksander Dugin

2010-08-15T06:35:00.000-07:00

Aleksandr Dugini poliitiline filosoofia

2010-08-15T06:29:00.000-07:00

Poliitilised institutsioonid on olnud pidevas muutumises traditsioonilistest modernsete ja postmodernseteni. Need muudatused on toimunud nii diakrooniliselt järgnedes üksteisele kui sünkrooniliselt asetudes üksteise peale. See esitab uues kvaliteedis ja kontekstis nii traditsioonilisi kui modernistlikke elemente.
Postmodernse poliitika parameetrite mitmesuguseid muutumisi ongi püüdnud oma “Poliitika filosoofias” jälgida vene filosoof ja Euraasia-liikumise juht Aleksandr Dugin.
Euraaslus on ideede kompleks, mis kujunes XX sajandi 20ndail aastail valdavalt Vene emigratsioonis. Selle peamisteks kandjateks olid vürst Nikolai Trubetskoi, geograaf Pjotr Savitski. Kaunase ülikooli professor Lev Karsavin, filosoof-vaimulik Georgi Florovki ja ajaloolane Lev Gumiljov Nõukogude Liidus, kelle ema poetess Anna Ahmatova pärines tatari kõrgaadlist.
Euraasia ideoloog Pjotr Savitski ütles, et Venemaa läheb välja kaasaegse Euroopa kultuuri raamidest, tal on oma tee ja omad ajaloolised perspektiivid. Kui võrrelda Ida naiseliku algega ja Läänt mehelikuga, siis Euraasia oleks androgüünne.
Uuseuraaslust nähaksegi laiemalt ja eelkõige Euraasia südamaa - Venemaa, Hiina, India ja Euroopa Liidu vana kontinentaalse osa Saksamaa ja Prantsusmaa keeldumises olla Ameerika marionetid ning jääda iseseisvaks geopoliitiliseks subjektiks.

Ühiskonna moderniseerimise käigus toimub poliitika desakraliseerumine. Sellele rajaneb vene filosoofi - impeeriumi viimase filosoofi nagu ta end naljatades nimetab - Aleksander Dugini doktoritöö “Poliitiliste institutsioonide ja struktuuride transformatsioon traditsiooniliste ühiskondade moderniseerumisprotsessis”.
Duginil ei ole oma koolkonda, kuid ta on muutnud oma käsitluse geopoliitikast Vene poliitilises filosoofias domineerivaks - nii on näiteks tema geopoliitika õpik laialt kasutusel ka Vene Kindralstaabi Sõjalises Akadeemias. Dugin on toonud vene ideoloogilisse mõtlemisse „konservatiivne revolutsioon“ kontsepti, mis sai alguse 20ndate Saksamaal ja kujutab endast radikaalset traditsiooniliste väärtuste juurde pöördumist.
Dugini poolt juhitud Euraasia-liikumine on mitteparteilise poliitilise liikumisena autoriteetne ning Dugin on Vene meedias arvestatav ja sage külaline poliitika-eksperdina. Dugini poliitilise filosoofia tundmine aitab mõista tänapäevase Vene poliitilise mõtlemise võimalikke suundumisi, sest annab sellele traditsionalistliku aluse ja liidab vene mõtlemisele omase kalduvuse nii konservatismi kui radikalismi.

1. POLIITIKA JA POLITEIA
“Poliitika filosoofias” ütleb Dugin, et ta tahab laiendada selle sisu, mida poliitika võib olla. “See, mis poliitika oli ja on täna, vaid viitab sellele, mis ta võib olla, mida politeia varjab oma sügavustes” (Dugin 2004 - “Filosofia politiki”, Moskva, Arktogaia).
Traditsiooniliste poliitiliste struktuuride muutumist moderniseerimisprotsessis on käsitlenud paljud autorid alates Max Weber ist ja Karl Marx ist kuni Karl Popper i ja Friedrich von Hayek ini. Poliitiliste struktuuride muutumist postmoderniseerumisprotsessis on seevastu uuritud vähem. Üks selle pioneere on Aleksandr Dugin, kelle “Poliitika filosoofia” keskendub poliitika muutuste uurimisele postmodernismi ja üleilmastumise kontekstis.
Oma raamatus Dugin uurib, kirjeldab ja analüüsib poliitilist filosoofiat kui käsitlust poliitiliste struktuuride muutumisest erinevates traditsioonilistes ja nüüdisühiskondades religioossete-filosoofiliste ja kultuuriliste põhiparadigmade kontekstis. Tema käsitluses tuleb uudsena välja kolme suure ideoloogilise paradigma ümbermõtestamine. Nendeks on traditsionalism ja fundamentaalne konservatism, liberalism ning parem- ja vasakpoolsus, sotsialism ja kommunism.
Kui fundamentaalne konservatism on nii sisemiselt kui väliselt premodernse ehk traditsioonilise ühiskonna paradigma, siis pärast liberalismi võitu Läänemaailmas on selge, et liberalism on uusaja vaimu kandja. Dugin nimetab seda XXI sajandi poliitika aksioomiks. Sotsialism ja kommunism olid vaid väliselt nüüdismaailma keelt rääkivad, kui ontoloogiliselt traditsioonilise ühiskonna arhetüüpe kandvad ideoloogiad.
Dugin väidab, et termini “poliitika” tänapäevane tähendus on midagi hoopis muud kui traditsiooniliselt. Kuna poliitika sisu muutunud, siis on otstarbekas nüansseerida mõisteid ja eristada politeia kui traditsioonilise ühiskonna ontoloogiline ja holistlik poliitikategemine poliitika st kui modernse ühiskonna poliitikategemisest, ja neist kahest omakorda postpoliitika kui nüüdispoliitika tegemine.
Politeia mõiste lansseerib Dugin saksa filosoofilt ja juristilt Carl Schmittilt. Traditsioonilise ühiskonna politeia oli lahutamatu üldfilosoofilistest ja religioossetest paradigmadest, mis iseloomustasid kindlat traditsiooni. Võime politeia ontoloogias eristada seitse aspekti, milleks on võim ja eesmärk kui ühiskondlik projekt, hierarhia kui ühiskonnasiseste funktsioonide jagamine, õigussüsteem, kollektiivne identiteet, vägivald ja selle legitimeerimine ning kollektiivne julgeolek.
Moderniseerumise käigus muutub poliitika iseseisvaks autonoomseks institutsiooniks, mis on eraldatud inimese muust tegevusest, nagu me ka nüüdismaailmas poliitikat tunneme. Seda muudatust võime hinnata nii tänase poliitika kui traditsioonilise politeia kontekstis.

2. POLIITIKA DE- JA RESAKRALISREERUMINE
Poliitika moderniseerimine on eelkõige poliitika desakraliseerumine. Konservatiivsust, mis seisab sellele vastu, ei saa alati vaadelda kui pelgat inertsi, vaid sageli ka kui politeia struktuuride plaanipärast vastupanu dekomponeerimisele kuni poliitilise mimikrini ehk siis väliselt nüüdispoliitika keele kasutamiseni.
Poliitiliste struktuuride muutumise murdeajaks on valgustusaeg Euroopas ja suur osa selles on protestantlikul teoloogial ning sellele toetuval rahvusriikide võitlusel katoliikliku oikumeenilise impeeriumi vastu.
Politeia desakraliseerumisest räägivad tänapäeva poliitika põhialused: ilmalikkus, võimude lahusus, konstitutsioonilisus, demokraatia, tsiviilühiskond, inimõigused jne, mis vastavad liberalismile kui universaalsele moderniseerumisstrateegiale.
Liberalismi kõrval esinevad ka teised alternatiivsed strateegiad, milles võiks analoogselt desakraliseerimisele esile tõsta poliitika resakraliseerimise, mille alla käivad fundamentaalse konservativismi, konservatiivse revolutsiooni ja sotsialismi-kommunismi diskursused. Need strateegiad rõhutavad küll poliitika moderniseerimise teatud aspekte, kuid toovad sellesse sisse rea politeia arhetüüpe.
Paraku sisaldab terve vasakpoolsete poliitiliste projektide spekter, vaatamata oma pretensioonile valgustusaja pärandile ja vastavusele poliitika moderniseerumise nõuetele, traditsioonilise politeia arhetüüpe. Seega ei saa näiteks sotsialismi pidada kapitalismi järgseks ühiskondlikuks formatsiooniks, vaid pigem ajutiseks kõrvalekaldeks nüüdisaja peajoonest.
Sotsialism oli tagasipöördumine traditsioonilise ühiskonna algkujude juurde, fašism kui kolmas tee liberalismi ja sotsialismi vahel oli veel üks katse tuua teadlikult arhailised mõttekoodid tänapäeva poliitika keelde. Alfred Rosenberg toetus näiteks otse mütoloogiale (Dugin 2004: 151-152).
Dugin rõhutab, et liberaalse mudeli kui politeia moderniseerumise pealiini määratlemisega tuleks ühtlasi teisiti vaadelda ka neid projekte, mis on ennast sellele vastandanud - nagu näiteks konservatiivset ja sotsialistlikku.
De- ja resakraliseerumise dihhotoomias muutub ka poliitiliste määratluste süsteem. Klassikaliselt oli see nii: konservatism - minevik, liberalism - olevik ja sotsialism - tulevik.
Paneme tähele, et kaks resakraliseerimisprojekti: sotsialism ja konservatism lähenevad paradigmaatiliselt oma apellatsiooniga ontoloogilisele. Liberalismi programm on aga poliitika deontologiseerimine. Me võime öelda, et äärmine vasakpoolsus ja äärmine parempoolsus kohtuvad poliitilises alateadvuses. Pole juhuslik, et esimene riik, kes tunnustas N. Liitu, oli fašistlik Itaalia… Samasuguse tähelepaneku teeb ka Karl Popper, rääkides avatud ühiskonna vaenlastest, kelle hulka ta asetab nii Platoni kui Aristotelese, Hegeli ja Marxi, fašistidest rääkimata. Avatud ühiskond eitab mistahes kollektiivset identifikatsiooni ja tunnistab ainult individuaalset - kodakondsust.

3. DUGINI POLIITILISE FILOOOFIA PARADIGMAATILISED ALUSED
Ajalugu on kvalitatiivne aeg - mitte kvantitatiivne, milles toimuvad füüsilised protsessid. Ajalugu on protsess, kus sündmused esituvad nii kausaalses/põhjuslikus kui semantilises/mõttelises skeemis. On kolm põhilist lähenemisviisi ühiskonna arengu käsitlemiseks. Neil kõigil on mitmeid variante, vaheversioone, kuid põhimudeleid on siiski kolm - regress, progress ja permanentism.
Regress - degradatsioon, langus, surmale lähenemine on traditsionalistlik mudel, mis on omane enamikule religioonidest. Regressiooni mudeli järgi kujutab inimkonna ajalugu endast algpõhjusest eemaldumist, olemise vähenemist, vaimse kvaliteedi halvenemist, pühadest normidest tagasiastumist, korratuse kasvu. Selle teooria kohaselt on iga kultuur oma algpõhjusest tsükliline kaugenemine, isegi kui erinevad kultuurid on ajaloolist tagasiminekut käsitlenud erinevalt. Nii rääkis Vana-Kreeka filosoof Hesiodos kuldajast, hõbeajast, pronksajast ja raudajast. Hinduismis on samuti käsitlus neljast ajastust - yugast - milleks on krita-yuga ehk kuldaeg, treta-yuga ehk hõbeaeg, dvapara-yuga ehk pronksaeg ja kali-yuga ehk raudaeg.
Vaade ühiskonna arengule kui progressile: moraalsele, teaduslik-tehnilisele, poliitilisele - on laialt tuntud. Täna näib, et see on loomulik ja alati on nii mõeldud, ometi sündis see käsitlus üsna hilja, alles XVIII sajandil ja ainuüksi Lääne-Euroopas. Progressi käsitlusel on oma konkreetsed ja teadaolevad autorid, teiste seas inglise empiirik Francis Bacon, kes väitis, et inimkond muutub targemaks, informeeritumaks. Teadmiste progress teeb küsitavaks ilmutuse ja lõpuks eitab seda. Progressidee edasiarendajad olid John Locke, Thomas Hobbes, Denis Diderot ja Jean-Jacques Rousseau. Lõpliku formuleeringu sellele andis sotsioloogia isa ja positivismi rajaja Auguste Comte, kes jagas inimkonna ajaloo kolme staadiumisse: teoloogilisse - mütoloogilise mõtlemise; metafüüsilisse - deduktiivse mõtlemise ja positivistlikusse - induktiivse mõtlemise staadiumisse. Tõsise panuse progressiusku andis Charles Darwini evolutsiooniteooria, mis aitas kaasa progressikäsitluse utilitaristlikuks muutumisele.
Kolmandaks ühiskonnaarengu käsitlemise mudeliks olev permanentism väidab, et inimühiskonna olemus ei muutu - muutuvad vaid vormid. Üks permanentismi väljendusi on tsüklite teooria. Permanentism ei eita ei suhtelist regressi ega progressi, kuid need protsessid vahelduvad. Näiteks kultuuridel on oma sisemine seaduspärasus. Nad sünnivad, kasvavad ja surevad otsekui organismid. Kultuuri nagu iga teisegi organismi elu on temas peituvate sisemiste võimaluste realiseerimine. Iga kultuur käib läbi vanuseastmed: tal on lapseiga, noorus, mehe- ja raugaiga. Permanentismi iseloomustavad näiteks Oswald Spengleri ja Arnold Toynbee ajalookäsitlused.

2. DUGINI SOTSIAALNE ANTROPOLOOGIA
Nagu igasugust inimtegevust mõjutavad ka poliitikad alateaduslikud ja eksistentsiaalsed tegurid. Need kujundavad üksnes väliselt ratsionalistlikke inim- ja maailmakäsitlusi. Põhimõtteliselt võime eristada kaht humanismi: Lääne päritoluga minimaalset humanismi, mille järgi inimene on inimene, ehk siis antus ja jumalik ning mitteinimlik on üksnes projektsioonid.
Teine on idakiriku ja renessansi maksimaalne humanism, mille järgi inimene on protsess ning inimese transformatsioon jumalinimeseks või mitteinimeseks tõeline reaalsus.
Traditsioonilistes ühiskondades käsitleti inimest potentsiaalse jumaliku olendina. Inimest vaadeldi kui eripärast olendit, kelles kõrgem alge (hing, jumalik säde, jumalik Mina) ühines madalama (animaalse, materiaalse, ühiskondlikku organismi kuuluvaga). Blaise Pascal ütles: “Inimene pole ei ingel ega loom ja õnnetul kombel see, kes püüab teha temast ingli, teeb looma.”
Antiikfilosoofias (Anaximandros, Herakleitos, Demokritos, Platon), kreeka patristikas, renessansifilosoofias (Pico de Mirandola) ja müstikutel (Meister Eckhart ist Nicolaus Cusanuseni) oli inimene mikrokosmos. XVII-XVIII sajandil jäi see teaduslikest käsitlustest välja. “Inimene on sümboleid kasutav olend” ütleb Ernst Cassirer (1874-1945).
Valdavad käsitlused on taandatavad kolmele vaatepunktile, mille järgi käsitletakse inimest kui biomehhanismi või kui potentsiaalset jumalat või kui protsessi.
Esimese kohta võiks öelda “inimlik - liiga inimlik”, et mitte öelda “inimene on inimesele hunt”. Teise kohta sobib ütlus: “inimene - see kõlab uhkelt”. Kolmandat iseloomustaksid aga “inimene on igatsuse nool” ja “eksimine on inimlik” samas teades, et võimalik on ka eksimata olla…
Kõik uusaegsed käsitlused vaatlevad inimest kui ühtset tervikut ja mitte erinevate substantside (vaim, hing, ihu) kooslust. Nikolai Berdjajev kirjutb, et inimest pole võimalik mõista selle läbi, mis on temast madalamal, vaid ainult selle läbi, mis on kõrgemal. Friedrich Nietzsche ütleb: “Inimene on midagi, mis tuleb ületada.”
Aquino Thomasel seevastu on inimene paigutatud liigiomastesse piiridesse, milles ta üleneb üksnes taotlustes, motiivides, usus ja tegudes ning kõlbelistes voorustes. Inimese olemus on staatiline, mida saab parandada ainult kvantitatiivselt ja mitte kvalitatiivselt. Inimene võib jõuda lunastuseni kuid ei jumalikustu. Ta on surutud liigiomastesse raamidesse. Nii elus kui pärast surma on ta lihtsalt inimene.
Kreeka-katoliku müstiku Athose kloostri munga Grigorios Palamas (Γρηγόριος Παλαμάς, 1296-1359) juures näeme inimest, kes liigub vaimsete maailmade kõrgusse mööda deifikatsiooniliste metamorfooside (oboženie, theosis) keerulist jada, mis hõlmab ka madalamaid olemistasandeid. Inimene lahustub jumalikus igaveses valguses, jumalikustub, transfigureerub ning ületab kõik antropoloogilised ja ontoloogilised piirid. Traditsioonis on inimese eksistentsi sihiks saada enamaks kui inimene, seejuures mitte abstraktselt, vaid käegakatsutavalt reaalse teisenemiskogemuse käigus. Teisisõnu: inimene teostab endas oma sakraalse dimensiooni. Maailmakõiksus on nagu üks ülisuur inimene ja inimene maailmakõiksus vähendatud kujul. Ühiskond taandab inimeste arhetüüpide tasandid ning liidab need üksteise ja kogu maailmaga paigutades nende funktsioonide hierarhiad rööbiti üksteisega. Sedasi on organite funktsioonid ja planeetide orbiidid seatud nii inimkehas kui tähesüsteemis ühtsesse hierarhiasse.
Ka see on humanism - aga suurhumanism. Niisugune humanism ei võrdsusta inimest iseendaga vaid vaatleb inimest kui ülesannet ja mitte kui lõpptulemust. Inimese atman on sama mis absoluutne reaalsus ehk brahman.
Niisugune tõekspidamine kehtib ka Hiina traditsioonis, mis õpetab, et inimese ülesandeks on saada täiuslikuks (surematuks), seejärel aga transtsendentaalseks inimeseks. Dugin vaatleb inimest läbi kahe humanismikontseptsiooni: suur- ja väikehumanismi.
Väikehumanismis on inimene antus, kel on omad ülesanded. Jumalik ja mitteinimlik on seejuures inimese tinglikud projektsioonid. Inimene pole ei loom ega vaim. Ta on iseseisev nähtus, mida ei saa taandada millekski muuks ega jagada mitmeks erinevaks osaks. Väikehumanismi järgi on jumalad loodud inimese näo ja kuju järgi. Inimene ei ole protsess, vaid konstant. Väikehumanismi vormel on: inimene on inimene.
Suurhumanismis on inimene ülesanne ja mitte antus. Suurhumanismi järgi on kahel antropoloogilisel äärmusel ehk siis inimese jumalikkusel ja inimese loomalikkusel-masinlikkusel autonoomne eksistents - need on reaalsused. Kolmas käsitlus “inimene kui protsess” on nende pooluste funktsioon. Või Nietzsche sõnul: “Inimene on köis ahvi ja üliinimese vahel.” Suurhumanism lähtub teesist, et alguses on piirid ja pärast keskus. On jumalikkus ja see on tõsiasi, on biomehhanism ja ka see on tõsiasi. Inimese jumalikkus on potentsiaal ja biomehhanism aktuaalsus. Suurhumanism lähtub sellest, et inimene sõltub kahe pooluse: jumaliku ja biomehhanismi dialektikast. Fjodor Dostojevski Mitja Karamazov ütleb: “Siin võitleb Kurat Jumalaga aga võitlusväli on inimese süda.” Oma loogiliste piirideni viidud suurhumanism väljub sotsiaalse antropoloogia raamest ja jääb teoloogia või muu sakraaltunnetuse valdkonda. Suurhumanism vaatleb inimest kui kahe polaarse jõu dramaatilist võitlusvälja. Inimene võib ennast teostada, realiseerides jumaliku alge, aga võib ka langeda biomehhanismi tasemele. Suurhumanismis on inimene loodud Jumala näo ja kuju järgi, suurhumanismi vormel on: inimene on inimene pluss või miinus midagi veel. Suurhumanistlik inimeskontseptsioon oli ja on kasutusel enamikus ajaloolistes traditsioonilistes ühiskondades.
Platoni ideaalriigis valitsevad filosoofid ehk inimesed, kes on võimalikult lähedal jumalikule Tarkusele - sophiale. Nendes saab sotsiaalne kõrgeima väljenduse. Ühiskond on antropomorfne - nagu üks ülisuur inimene:

vaim läheb vahetult üle ideede maailma ja on kehastunud tarkade, filosoofide, preestrite kastis;
lihased ja liigesed, jõud ja vägi on sõjameeste kast;
maalähedasemad organid ja funktsioonid on kaupmeestel ja käsitöölistel;
kehalisuse madalaimad aspektid on teenijatel ja paariatel, piirnedes ühelt poolt looma- ja taimeriigiga ning teiselt poolt fantastiliste pool-inimlike pool-loomalike olenditega nagu kentaurid, nümfid, faunid, kükloobid jne.

Aristotelese järgi ei ole orjad poliitilised objektid. Jättes nad ilma sotsiaalsest kvaliteedist jättis ta nad ilma ka inimlikust. Asotsiaalne ja mitteinimlik langevad Aristotelesel ühte. Minimaalse humanismi üksikuid jooni võib leida juba Sokratesel ja sofistidel - meenutame Protagorase väidet “Inimene on kõigi asjade mõõt.”
Aga alles keskaja kristluses saab ta antropoloogilise doktriini kuju. See on seotud ka filioque doktriini lisamisega õigeusu usutunnistusse. Renessanss pole mitte ainult samm desakralisatsiooni, vaid ühtlasi ka samm resakralisatsiooni poole. Renessanss oli maksimaalse humanismi pöördekatse. Võime vaadelda renessansi kui omamoodi konservatiivset revolutsiooni, mille sihiks polnud maailma edasine desakraliseerimine, vaid vastupidi - püüd ületada keskaja elutu skolastika kuiv ratsionalistlik mudel. Renessansi kultuurieliit käsitas uut maailma kui naasmist elu ja vaimuga täidet kosmosesse, mis oli vabanenud skolastika võõrandunud ratsionalismi ahelaist. Renessansi olemuseks ei olnud inimese vastandamine religioonile ja Jumalale, vaid pigem elava ja kõikehõlmava sakraalsuse vastandamine kärbitud, formaalsele, tinglikule ja fragmentaalsele sakraalsusele.
Selles mõttes vaatleb Dugin renessansi vaadelda kui Euroopa püüdu läheneda sakraalse ühiskonna elunormidele, mitte aga kui neist kaugenemist nagu tema üks õpetajaid René Guénon.
Konservatiivrevolutsiooniline taotlus tuleb ilmsiks just renessansile omases hellenismis, mis sellises perspektiivis esineb kui nostalgia kaotsi läinud sakraalsuse järele, tervikliku maailmakäsitluse järgi, mille skolastika oli lammutanud. Renessansi hellenism oli ühtaegu pöördumine nii kristluse-eelse kultuuri kui ka Kreeka tsivilisatsiooni jätkuna käsitatud Bütsantsi mittekatoliikliku kultuuri poole. Analüüsiv süvenemine renessansi näitab, et humanism tekkis mitte traditsioonilise antropoloogia eitusena, vaid püüdlusena ületada skolastiline reduktsionism, mitte kui traditsiooni eitamine, mitte kui revolutsioon vaid kui konservatiivne revolutsioon.
Milles seisnes renessansi mõte? Inimene hoomas - või pigemini uskus hoomavat, et ta on Jumala sarnane loov olend, uskus koguni seda, et ta ise on jumalik.
Eestikeelsele lugejalegi tuntud Wolfram von Eschenbachist, kes oli eepose “Parzival” autor, kulgeb suurhumanistlik traditsioon saksa romantikuteni, Goethe, Novalise, vendade Schlegelite, Schellingi ja Hegelini. Viimane võttis ette katse süstematiseerida ja üldistada Euroopa maksimaalse humanismi pärimus. Suurhumanismi pärimusse võime kaasata ka Marxi ja Bakunini, kelle humanism on vaid radikaalse hegeliaanluse sotsiaalmajanduslik variant, mis kummutab argimõistuse ja seega ka väikehumanismi alused. Platonist Hegelini jätkub suurhumanistlik traditsioon - Nietzsche, Heideggeri, Spengleri, Jüngeri, Evola jt. inimkäsitlustes.

Väikehumanismi viimane sõna on inimese kui ainult inimese kultus. Väikehumanismi genealoogiat võib jälgida läbi kogu ajaloo, kus tema juured algavad judaistlikus kreatsionismis, lähevad sealt edasi kreeka sofistide ja varaste ratsionalistideni, seejärel keskaja skolastikasse, nominalismi, reformatsiooni ja valgustusse ning jõuavad lõpuks välja uusimasse aega. Selle ideoloogia aluseks on Aristotelese dualistlik loogika, mis vabanes aegamööda kõikidest temaga inertsi toimel seotud sakraalsuse “iganditest” ja hakkas selles mõttesuunas tähendama mõistuse ainsat sisu.
Olulisima käigu väikehumanismliku positsiooni põlistamiseks tegi René Descartes, esimesed radikaalsed järeldused sellest sõnastas Immanuel Kant, kelle juurest kandus väikehumanistlik käsitlus positivismi, määrates sellega ära kogu nüüdisaja Lääne teadusliku tsivilisatsiooni arengujoone. Lõpuni arendatud kuju said väikehumanismi postulaadid Karl Popperi, Raymond Aroni ja Friedrich von Hayeki liberaalses koolkonnas.
Kaine, demütologiseeritud, ratsionalistlik ja tehnokraatlik maailm, mida praegu Lääs esitab kui progressi ja normi ainsat etaloni, on tegelikkuses vaid ühe, Läänega hõlmatud osakese ajaloolise arengu tulemus ja rajaneb ainuüksi minimaalse humanismi printsiipidel ning sellele vastaval antropoloogial. Väikehumanismi propageerijad samastavad selle suure hulga meelitavate kontseptsioonidega nagu “avatud ühiskond”, “tõeline demokraatia”, “reaalne vabadus”, “mõistuspärane kord”, “inimõigused” jne.
Traditsioonilises ühiskonnas andsid sotsiaalses rahulolematuses end tunda alternatiivsed sakraalsed mudelid. Seepärast olid igas revolutsioonis oma vaimsed, sakraalsed ja religioossed aspektid. Revolutio tähendabki ladina keeles tagasikäiku - tagasipöördumist algallikate, juurte juurde. Näiteks Venemaal olid Stepan Razini ja Jemeljan Pugatšovi mässud seotud vanausulistega, waldeslased Prantsusmaal, taboriidid Tšehhis või ludiidid Inglismaal aga teatud müstiliste sektidega. Bolševike katse luua paradiis maa peal oli sekulariseerunud sektantlus.
Traditsioonilises ühiskonnas pidi poliitiline vastuhakk pakkuma alternatiivset sakraalsust. Nii ütleb Buddha, et hinduistlikud jumalad on mehhaanilised elemendid sansaara rattas ja pakub välja kastivaba ühiskonda, milles eristub budistlik sangha ehk kogudus.
Tavaliselt ongi mässu käsitletud olemasoleva eitamise ja seega millegi negatiivsena. Mistahes mäss aga nõuab alati alternatiivset väärtussüsteemi. Seega ei ole mäss kunagi ainult nihilistlik, vaid mässulises õhkkonnas kujunevad välja uued väärtused, mis ületavad kvalitatiivselt olemasolevaid. Kõigepealt vastandab mässaja end ühiskonnas kehtivale sotsiaalsele süsteemile. Ühiskonnas toimuvaid mässe, ülestõuse, revolutsioone, riigipöördeid saab käsitleda kui poliittehnoloogia osa või kui eliidi rotatsioone.

4. KOLM AJAKÄSITLUST
Premodernne ajakäsitlus püstitab küsimuse “miks?” - eesmärk on kindel, põhjused on vabad. Premodernse ajakäsitluse poliitilised tunnused on impeerium, etnos, religioon ja hierarhia.
Modernne ajakäsitlus püstitab küsimuse “kuidas?” Tema põhjused on konkreetsed, eesmärk on vaba ning tema tunnusteks on riik, rahvas, ilmalikkus ja inimõigused. Selle paradigma kujunemiseks annab võimaluse kreatsionism, milles on nii kausaalsus (Looja ja loodu) kui eesmärk (teleoloogia ja eshatoloogia). Modernne käsitlus on ühtlasi premodernse eitus - modernsus on puhastumine premodernsusest, mille vältel vahetub keel ning tühistatakse modernsuse keelud ja tabud.
Postmodernsuses on nii põhjuslikkus kui eesmärk vabad, toimub nii kausaalse-põhjuslikkuse kui teleoloogilise-eesmärgipärasuse erosioon. Postmodernsuse poliitilised tunnused on globaliseerumine, kosmopoliitsus, uusmütoloogia ning vaba suhtumine: ta toob endaga kaasa uue metafüüsika, mille mõisted ei ole dešifreeritavad väljaspool postmodernismi enda konteksti.
Dugin väidab, et politeia on poliitikas ammendunud ja kogu nüüdispoliitika on kaetav liberaal-demokraatliku paradigmaga. Seega on liberaal-demokraatlik paradigma muutunud postpoliitikaks. Postpoliitika ei ole iseenesest aga poliitika eitamine, vaid poliitika moderniseerumisprotsessi absolutiseerimine, milles hierarhia asendub võrgustikuga, lõplikult kaovad seisused, klassid, professioonid, etnosed, kultuurid ja nende asemele tuleb singulaarne paljusus. Singulaarsus tähistab seejuures kollektiivse identsuse nõudest loobumist ja selle delegitimiseerimist.
Liberalismi “võimaluste võrdsus” muutub “tegelikkuse võrdsuseks” seetõttu, et tegelikkus virtualiseerub. Postpoliitika logistika määrab õigussüsteem, mille peasuunaks saab dereglementeeritus, inimõigused saavad universaalse mõõtme.
Ka vägivald virtualiseerub, kuna olemuslikult on agressioon teise piiride ületamine. Vägivald provotseerib identifitseerimist, loob ontoloogilise dialoogi dünaamika, sünnitab hierarhia, jaotab võimustruktuuri ja on seega postpoliitikas lubamatu. Viimane toob endaga kaasa uuspatsifismi. Biopoliitiliste impulsside intentsioon viiakse vaatemänguliseks, sest lisaks kõigele muule väärtustab postpoliitika mängu. Väärtused on vabad ja neid postuleeritakse vabalt ja annulleeritakse vabalt. Katsed anda väärtustele ontoloogilist iseloomu delegitimiseeruvad võrgustiku struktuuris.
Asudes moderniseerumisprotsessi on tsivilisatsioon läinud tagasipöördumatut teed postpoliitika juurde.
Tänaseks on maailmas kujunenud unikaalne olukord, kus valitseb üksainus poliitilise keele paradigma, mida Dugini järgi ei saa enam pidada ideoloogiaks, sest tal ei ole vastaseid. Valitsev liberalism on metaideoloogia, mis dikteerib mistahes diskursuse reeglid ja määrab poliitilise korrektsuse reeglid. Domineerivale liberaalsele mudelile seisavad vastu ainult poliitilise alateadvuse kihid, mil pole ühtset ideoloogilist nimetajat ja mis pole struktureeritud isegi mitte lokaalse poliitilise dialekti tasemel. Siia kuuluvad ka kaotanud ajalooliste ideoloogiate jäänukid, mis on sageli vastukäivad, puudutavad elu erinevaid külgi ja on valdavalt intuitiivsed, emotsionaalsed ja fragmentaarsed (Dugin 2004: 163).
Liberaalse mudeli üleilmastumise vektoril on küll ka mõned lokaalsed alternatiivprojektid nagu sotsiaaldemokraatia, mis propageerib mõõdukat liberalismi sotsiaalsete garantiidega, islami-projekt, regionaalne “uus hiina kord” ja pan-India, aga neil puudub ühine nimetaja, mis oleks suunatud kogu inimkonnale. Seega ei ole nad universaalsed. Dugin geopoliitikuna näeb lahendusena vaid Euraasia konservatiivset revolutsiooni ehk teisi sõnu traditsiooniliste konservatiivsete väärtuste taastamist mandririikides ja vastuseisu globaliseeruvale mondialismile.
A propos: Dugini geopoliitikas ei ole Eesti piiririik, mille pärast Ida ja Lääs peaksid võitlema, vaid Euraasia loomulik osa, kusjuures Saksamaa ja Venemaa ei tohiks olla omavahel vastuseisus.

Ülle Raave

2010-08-15T06:26:00.000-07:00

Gender Studies II : Kõrvakiil ja käesuudlus

2010-08-15T06:23:00.001-07:00

Kõrvakiil on ideaalse normi purunemine. Pettumus. Purse. Kõrvakiil on etteütlematu ja ettemääramatu. Kõrvakiil on ainult siis kõrvakiil, kui selle annab eraisik. Kõrvakiil ei saa olla kohtulik karistus.

Kõrvakiil oli raskeim solvang. Samaväärne naise või õe au haavamisega. Kõrvakiilule pidi järgnema duell või enesetapp või pagendus ja häbi.

Kõrvakiil oli kui arm, mida ei saanud maha pesta. Kõrvakiilu andja polnud otsekui enam tema ise: ta oli aukoodeksi tööriist.

Kõrvakiil kui kultuurikood

“Kuus aastat tagasi sain ma kõrvakiilu, aga mu lööja on ikka veel elus,” kirjutas kunagi Puškin oma “Lasus”. Kõrvakiil pole levinud igalpool. Kõrvakiilu ei tunta Idamaades, ei tunta antiigis ega paganluses. Kõrvakiilu areaal on Õhtumaa, kus sündis rüütlikultuur.

Kõrvakiil sündis rüütlikultuuris ja oli ebasümmeetriline - see tähendab kõrvakiilule ei saanud vastata kõrvakiiluga, muidu oleks see olnud tavaline kaklus. Kõrvakiil on olemuslikult “peajagu lühemaks tegemise” redutseerit žest.

Kõrvakiil on elitaarne: selle saab anda ainult võrdne võrdsele või nõrgem tugevamale. Kui ülemus lööb alluvat, ohvitser sõdurit, õpetaja õpilast, mees naist, siis see on peksmine.

Kõrvakiilu tähendus sõltub ajast ja kohast ja andmise viisist: Omal ajal unistas Gogol, et oh kuis mõnele oleks vaja avalikku, kõigi ees antud kõrvakiilu. Traditsioonilises teatris oli isegi üks roll- bouffon - see oli mees, kes sai kõrvakiile. Publiku rõõmuks.

Kõrvakiilu muutumine

Hiljuti ütles üks noor daam: “Dämn, ma tahaks keset koosolekut püsti tõusta kõigi nende paksude raamatupidamismutide nähes minna ja panna sellele faking direktorile vastu kõrvu.”

Kõrvakiilu keel on teinud läbi kummalisi metamorfoose. Kõrvakiilust endast on saanud metafoor. 1912 ilmus vene kubofuturistide (Majakovski jt.) manifest "Kõrvakiil ühiskondlikule maitsele".

Vene televisoonist võis mõni aeg tagasi näha lugu, kus mees sai ühisköögis kõrvakiilu. Läks siis oma tuppa, võttis triikraua ja lõi sellega andja maha. Uurimisel ütles: “Aga kuidas ma teisiti oleks saanud vastata sellisele auhaavamisele.”

Ajas on muutunud zhestide kiri ja nende tähendus. Tänapäeval ei võeta mehe poolt mehele antud kõrvakiilu enam kui kultuurikoodi, vaid kui süütegu, vägivalda, rünnakut, huligaansust.

Samuti võis meiegi kanalitel näha kuis natsbolide naiskad annavad nelkidega vastu kõrvu Venemaad või ka Lätit visitieerivatele Lääneilma liidritele.

Et kõrvakiilu kood on vajunud unustusse, näitab ka ühe ajakirjaniku kommentaar, kui vene suurdissident Sahharov andis kõrvakiilu oma naise laimajale. “Selle peale andis Sahharov mehele kõrvakiilu. Kahjuks ainult üheainsa,” kommenteerib ajakirjanik.

Kõrvakiil kui argument

Pereproua teenijatüdrukule: "Kui mu mees peaks teile väga jultunult hakkama ligi tikkuma, siis andke talle üks tubli kõrvakiil."

"Väga hea, armuline proua." vastab toatüdruk. "Ma pean teile üles tunnistama, et ta on juba paar tükki saanud." Tänapäeval kipub kõrvakiil kasutusele tulema kui kõige kaalukam argument ja seda võivad anda nii naised meestele kui naised naistele ja mehed naistele ning meestele ja tavaliselt on see suurema märuli algus.

Targemad teevad Schopenhaueri järgi, kes ütles, et kui eesel sind kabjaga lööb, kas sa siis peaksid vihastama? Vähem on neid, kes talitavad Pühakirja järgi, et kui sind lüüakse vastu üht põske, siis keera teine ette.

Prantsuse psühhoanalüütik Lacan küll ütleb, et võiks ka teise põse ette keerata, ütelda: “Löö, aga kuula mis ma räägin.” Kõrvakiil kui kontaktisaavutamise võte on shokiteraapias hästi tuntud.

Lacan kirjutab, et ta mäletab väikest poissi, kes pärast kõrvakiilu ei teadnud, kas nutta või naerda, sest ta ei saanud aru, kas see on hellitus või karistus. Ja tõepoolest: ainult zhesti kiirus ja tugevus teevad vahe, kas tegemist on kõrvakiilu või põselepatsutusega, lahkuse või viha osutamisega. “Armastuse ja sümpaatia märgiks jagas temake talle paar kõrvakiilu” - kuis on?

Ainuke jäänus vanast ebasümmeetrilisest kultuurikoodist on naise poolt mehele antud kõrvakiil, aga täna ei saa ta seda enam pärast esimest suudlust nagu vanasti, vaid armsas EU-s vabalt pärast liigset viisakuse osutamist.

Kõrvakiil ja käesuudlus

Kõrvakiilu kui kultuuritava võib meil näha vast vanades Chaplini ja itaalia filmides. Aga kõrvakiilu võid sa saada New Yorgis või Amsterdamis, kui aitad naisele kasuka selga, avad ukse, ulatad käe autost väljumisel või annad käele suud. Sest seda kõike loetakse seksistlikuks käitumiseks.

Käesuudlus võib-olla vahest väärikski kõrvakiilu, sest oli ju käesuudlus vanasti sõna otseses mõttes erasõnum nagu nüüdisajal SMS-i saatmine. Igale sõrmelülile vastasid teatud tähed - just nii nagu mobiili klaviatuuril. Ja nii võis käesuudlusega edasi anda ka sellise frivoolse sõnumi, mis sõna otseses mõttes vääris kõrvakiilu...

2004-11-23

Ülle Raave

2010-08-15T06:19:00.002-07:00

Gender Studies: Casanova kojutulek

2010-08-15T06:19:00.000-07:00

Üks Luis Buñueli filmi lõpeb kujundiga, kus nett härrasmees ajab taga ülbet tibi ja peatub hetkeks. Ta näeb pingil istuvat vanamammit, kes teeb näputööd: osavalt pistes ikka nõel ees ja niit tagant järgi. Mees tajub oma armetut olukorda: plika ees ja tema väärikust kaotades tagant järgi.

Kui palju mehi on oma orjust needes ohanud: mis temas küll on? Punt konte ja liha. Üürike ilu - heal juhul paarikskümneks aastaks... Kuid kui tibi end üles lööb või siis riidest lahti võtab...jääb hing kinni ja nii edasi.

Bacchus ja Ariadne.

Naise keha on maagiline. On öeldud, et vast naist luues näitas Jumal oma meisterlikkust. Mehe keha vaadates on kerge kujutleda, milliseid takistusi tuli tal ületada....

Naise magnetism häälestab mehe ootuse-lootuse rezhiimile. Mees kaotab siin ja praegu tunnetuse. Kui mees ei suuda kohe naist vallutada, siis murdes truudust oma algsele olemusele algab pikk ja hukutav välise objekti fikseerimine, mida Stendhal on kristallisatsiooniks nimetanud. Seda nimetatakse ka kuuvalgusse sukeldumiseks.

Lunaatilised mehed

Päike toob päeva. Kuu on öö kaaslane. Nüüdismehed ei ole enam muistsed “päikesepojad” taeva-prioriteedi ja spermaatilise eidosega valitsemas mateeria üle, vaid valdavalt “maapojad” lunaatilise peenise ehk “lunusega”. Nad on naise suhtes kui lapsed. Nende peenis on vaid vagiina stimulaatoriks.

Igasugused maniakid, kuutõbised, klepto- ja dipsomaanid tajuvad täiskuu ajal rahutust. Looduses aktiviseerib täiskuu kiirgus haisid ja nahkhiiri, paneb emaämblikud usinamalt võrku kuduma.

Sarnane on ka naisekeha kiirgus, mis kutsub esile erektsiooni. Kuid vähe sellest, ahvatlev naine tumestab mehe mõtlemise, kütkestab ta aru ja viib mehe “eeterkeha” täielikule detsentralieerimisele. Seksuaalsetest mõtetest kütkestatud mees võib jõuda seisundini, kus ta aju plahvatab kirglikes peaaegu käegakatsutavates kujutlustes.

Mees lakkab olemast tema ise oma vaba tahte osas: nüüd teeb ta, mis naisele meelepärane. Naine on mõjunud tema tootemlikule olemusele ja mees ajab piltlikult öeldes ringi suurt käsikivi ikka korrates ja vahet pidamata. Ta on rakendatud naise vankri ette. Ta täidab naise programmi.

Piltlikult: lahtiste juustega naise jalge ees lamavad nii lõvid, tiigrid, leopardid kui hundid. Loomaia paradiis. Armujook muudab mehed töötavaks karjaks. Mõttekõrgustike pantreid ja poeete, kes ei ülista naise ilu ootab siin unustus ja pealesunnit uni.

Elumehe traagika

Elumees ajab taga välist naist ja ükski kättesaadu ei rahulda teda päriselt. Naistemehe saatus on tavaliselt kurb: neil on elus palju naisi, aga seda PÄRIS OMA polegi ja sageli on nad elu õhtutunnil üksi. Meenutame siin kasvõi õnnetut Bruno Oja.

Naistemehe seltskonnast peetakse ja teda kadestatkse, aga usalduväärseks teda ei peeta ja lähikonda ei lasta

Naistemees on tegelikult fetishist endale aru andmata. Selmet otsida isiksust - omale müstiliselt määrat teist poolt, on ta oma armastuse jaganud tuhande välise objekti vahel.

Aga mitte ainult playboy pole fetishist, fetishist on nüüdisinimene üldse, sest talle meeldib selle look ja tolle tiss. Ühe silmad ja teise meelad huuled, kolmanda pikad jalad ja neljanda maine. Armastuse ainus objekt, see loomulik ideaal jaguneb paljude meeste ja naiste vahel. Muutub peenrahaks. Kvaliteedist saab kvantiteet.

“Ja ma leidsin, mis on kibedam surmast: naine! Ta on otsekui püünis: ta süda on võrk, ta käed on kui ahelad. Kes Jumalale meeldib see pääseb temast, aga patuse ta püüab kinni,” kirjutas vana Koguja.

Paradoks on: et kui neid Kõigekõrgemale meelepäraseid mehi ka on, siis nüüdismees on nii sõltuv, et ilma naiseta on ta otsekui invaliid...

Joosua Raave Peeter I-se kaardiväelasega

2010-08-15T06:15:00.000-07:00

VENEMAA TEISTSUGUNE OLEMINE

2010-08-15T06:12:00.000-07:00

“Kõik maad on nagu maad, aga on ainult üks Venemaa,” on öelnud Nikolai Berdjajev. Tähendagu see mida iganes, aga üks on kindel: vene olemine on teistsugune kui muu olemine.

Vene filosoofia sündis siis, kui vene mõte naases rännakult Läänemaailma. Vene filosoofia on jutustus iseendale, kuidas mõistus ja hing jõuavad koju. Vene tõe eripära on selle kujundlikkus - ikoonsus ja see tegi ta lähedasemaks kirjandusele kui filosoofilisele terminoloogiale.

Vene filosoofia

Vene intelligents - keda ei tohi mitte mingil juhul segamini ajada Lääne intellektuaalidega - pärines suurenisti proletariaadist ja ei vajanud sellisel kujul filosoofiat. Vene inimeseni jõudis filosoofia vene kirjanduse kaudu. Vene tõe kujundlikkus - ikoonsus - tegi ta lähedasemaks kirjandusele ja võõramaks filosoofilisele terminoloogiale. Vene intelligents täitis kultuuriruumi peamiselt simulaakrumitega.

Vene filosoofia tekib ja eksisteerib kui kirjandusliik. Ta eelistab jutustamisviisi uurimisviisile. Meie jaoks koosneb vene diskursus mitmetest erinevatest elementidest: esiteks rahvapärimuse arhetüübid: idioomid, vanasõnad, kõnekäänud, muinasjutud, valmid jms., teiseks saab vene filosoofia spetsiifiliseks keeleks slavofiilide keel, kolmandaks õigeusu kultuurilis-sümbolistlik sisu ja neljandaks traditsioonilise rahvateadvuse ratsionaliseerimine.

Sümptomaatiline on, et ükski nõukogude filosoof ei tegelenud vene filosoofia uurimisega. Vene diskursuse eripära on määratud õigeusuga, mille järgi tõde ei ole sõnas, vaid on kujus. Kristust nimetatakse Jumala kujuks. Tõde võib pigem näha kui mõelda. Tõde on Jumalalt ja ei ole mõtlemise produkt.

Messianistlik idee

Vene inimtüübis põrkavad alati kokku kaks elementi - ürgne, looduslik paganlus, ääretu Venemaa stiihilisus ja Bütsansist saadud ortodoksne asketism, püüdlemine hauataguse maailma poole.

Vene tsaari tiitel ei saa kuidagi olla tulnud Lääne caesarist nagu tavaliselt arvatakse, sest seda ei oleks kirik aktsepteerinud. Küll on teada, et tsaari tiitli võtsid kasutusele tatarlased-mongolid ja see oli vana sküüdi juhi tiitel, mida hiljem kasutasid ka Krimmi ja Kaasani khaanid.

Tsaari tiitel oli enam mõeldud välispoliitiliseks kasutamiseks, et tsaar võiks läbirääkimisel olla võrdne Krimmi ja Kaasani khaanidega. Esimeseks tsaariks krooniti 16-aastane Ivan IV, kellel ka endal olid tatari juured ja kes Glinskite suguvõsa kaudu pärines Sartakist. Just see oli põhjus, miks Ivan Julm otsustati kroonida tsaariks.

Sakraalse Politeya otsingud on venelastele omased olnud kõigil aegadel. Riiki kujundati ja suurendati messianistliku idee sümboolikast lähtudes.

Pärast Bütsansi langemist - Teise Rooma, suurima õigeuskliku riigi hukkumist - tärkas vene rahva hulgas aimdus, et Venemaa on jäänud ainsaks õigeusklikuks riigiks maailmas. Strarets Filofei kuulutas Moskva Kolmandaks Roomaks. “Jumalast valituse ja Kolmanda Rooma idee saab vene rahvuslik-religioosseks antropoloogiaks, mis ei ole selgelt väljendatud mingeis vormeleis, kuid on tajutav kõigi poolt,” ütleb Aleksander Dugin

Peidetud linn - vene idee alateadvus

Pärast Nikoni reforme ja skismat Venemaal tekib historisoofiline küsimus, kas Vene riik on enam õige õigeusklik riik. Seda süvendavad veel Peeter I reformid.. Kolmas Rooma on riknenud, võim on läinud Antikristuse kätte. Tõeliselt õigeusklik riik läheb ära maa alla. Sellega on seotud legend järve alla peidetud Kiteži linnast. Rahvas otsib püha Kiteži linna - see on vene idee kollektiivne alateadvus.

Siit vene ideoloogia utopism ja müstilisus. Suurest skismast pärinevad ka vene mässulisuse või raskolnikluse juurded. XIX sajandi intelligents on juba reeglina võimuvastane. Nähtavat riiki valitseb vale.

Berdjajev kirjutab, et Peeter I reformid olid vältimatud - Venemaa pidi avanema maailmale - kuid ta viis nad ellu hirmsa vägivallaga rahva hinge ja uskumuste kallal ja rahvas vastas sellele legendiga Peetrist kui Antikristusest.

Bütsantsi idee oli võimude sümfoonia. Imperaator garanteeris riigi ilmaliku ja patriarh vaimuliku ühtsuse. Peterburi periood oli taganemine bütsantslusest ja Nõukogude periood spontaanne, fragmentaarne ja stiihiline tagasipöördumine selle juurde. Peetri ajal kompenseeris kiriku mõju nõrgenemist terve rida pühakuid ja staretseid ja põranda-alune vaimulik elu. Vene XVIII sajandi kõrgkihist tundis üks osa huvi vabamüürluse ja teine osa voltäärluse vastu.

Vene idee paradoksid

Kui esimene vene originaalne filosoof Tšadaajev avaldas filosoofilise armastuskirja ühele poolilmadaamile, siis küsis Nikolai I, et kas see mees on sakslane või hull? Kuna ta sakslane ei olnud, siis pidi olema hull. Tšadaajev avaldas mõtte, mis on põhiliseks vene eneseteadvuses - nimelt idee vene rahva varjatud potentsiaalsusest. See tundub minevikku vaadatuna negatiivsena, aga tulevikku vaadates positiivsena,

Slavofiilid leidsid, et Lääs kõduneb. Nad ennetasid Spengleri vahetegemist kultuuri, mis on siis ideede teenistuses ja tsivilisatsiooni, mis on raha teenistuses vahel. Nii slavofiilide konservatiivne pöördumine Peetri-eelsete aegade kui läänemeelsete pöördumine Lääne poole, oli vaid utoopia täiuslikkusest, mida ihaldati.

Vene revolutsioonilise ühingu “Tapor ehk Rahva Kättemaks” asutaja Netšajev andis välja “Revolutsionääri katekismuse”, mis on ideeliselt täiesti religioosne raamat - ilma Jumalata muidugi. Seda võib võrrelda jesuiitide ordu asutaja Ignatius Loyola harjutustega.

Netšajevi “Katekismuses” oli midagi müstilist. Eriti huvitav on see, et mitmeti ennetab Netšajev äärmuseni tsentraliseeritud parteiorganisatsiooni tüüpi. Moraalne on revolutsionäärile kõik, mis teenib revolutsiooni - see saab ka Lenini sloganiks. Muide Neštšajev istus 10 aastat ränkades tingimustes Alekesi raveliini vanglas, kus ta pööras ümber ja muutis oma agentideks eranditult kõik vangivalvurid. Sellist 100%-list evangeelset tulemust ei olnud isegi apostel Paulusel.

Anarhism ja nihilism

Berdjajev kinnitab, et anarhism on samasugune vene vaimusünnitis nagu nihilism ja narodniklus. See on vene rahva hingelise struktuuri üks poolus: “vene rahvas on riigirahvas, sõnakuulelikult valmis olema suure maailmariigi loomise materjaliks ja samaaegselt on tal kalduvus mässule, vabadusse põgenemisele, anarhiale. Vene dionüüsiline stiihia on anarhiline. Stenka Razin ja Pugatšov on iseloomulikud venepärased figuurid ning rahvas mäletab neid”.

Võim ise oli püha, aga langenud võim on paha. Näiteks Konstantin Aksakov oli tõeline anarhist - tal oli sarnaseid seisukohti Bakuniniga, kes oli omapärane vene kõrgkihi revolutsionäär, fantasöör, idealist. Emigrandina osales Bakunin kõigis Euroopa revolutsioonides. Aristokraadid Kropotkin, Bakunin ja Tolstoi olid ülemaailmse anarhismi loojad.

25 aastat valitses vene kirikut ja ideoloogiliselt ka Vene Püha Sinodi ülemprokürör Pabedonostsev, kes oli Romanovite Venemaa vaimne juht. Berdjajev kirjutab: “Eraelus oli see suurinkvisiitori maine omandanud mees pehmeloomuline, armastas liigutavalt lapsi, kartis oma naist ega olnud ligemeste suhtes sugugi hirmuäratav”.

Pabedonostsev sarnanes Leniniga selles, et suhtus maailma nihilistlikult ja ei uskunud inimesesse. Kui Pabdonostsev põlgas talle alluvat kiriklikku hierarhiat, siis Lenin põlgas samuti revolutsioonilist eliiti ega uskunud selle inimlikku väärtusesse. Venemaa ja vene rahva saatuses on hämmastav, et Venemaad valitsesid nii enne kui pärast revolutsiooni nihilistid.

Lenin ei uskunud demokraatlikesse vabadustesse - need on vaid kodanliku ühiskonna simulaakrumid. Kuid ta uskus, et ühiskonna sunniviisiline organiseerimine võib luua millise inimese tahes - näiteks täiusliku sotsiaalse inimese. Selles oli Lenin ehtne vene utopist.

“Mida suurem vale, seda enam usutakse,” ütles juba Tammsaare. Venelastele on omane võime ennastunustavalt vaimustuda sotsiaalsetest ideedest ja mida utoopilisemad nad on, seda enam. Venemaad ja vene rahvast saab iseloomustada vaid vastuolude abil Kui kõik rahvad on nagu rahvad, siis vene rahvas on idee - võiks Berdjajevit parafraseerides öelda.

Vene geograaf Pjotr Savitski ütles, et Venemaa läheb välja kaasaegse Euroopa kultuuri raamidest, tal on oma tee ja omad ajaloolised perspektiivid. Kui Ida vastaks naiselikule algele ja Lääs mehelikule, siis Venemaa oleks androgüünne.

Joosua ja Raivo Raave

2010-08-15T06:10:00.000-07:00

Uku Masingu naised

2010-08-14T04:57:00.000-07:00

iimasel ajal on Uku Masingu ja tema naissuhete kohta ilmunud tervelt kolm käsitlust: Kõigepealt Uku Masingu enda kirjad Jaan Kiivit seeniorile raamatus “Uskuda, elada”. Siis Lauri Sommeri novell Uku elust Vikerkaare veebruarinumbris ja last but not least Jaan Kaplinski romaan “Seesama jõgi”. Teadagi olid Masingu naissuhted komplitseerit ja mitmevalentsed ning ilmselt ei ole Eestis keegi teine naissuhete teemat kogu selle metafüüsikaga nii tähtsaks pidanud kui tema.

Armunud Masing pihib Jaan Kiivitile: “Mind vihastab see, et ta OLI ainus naine, kes must üle ja nüüd on mehi, kes tast üle. Ja kõige rohkem mind vihastab see, et ta mind käitleb kui koolipoissi, et ta korra ütles, et ta tahab mu teha nii vihaseks endale, et ma ei taha teda enam nähagi [---] Kui ta mind hakkaks õrritama kui oleme kahekesi, siis ta ei pääseks vist ilma selleta, et ma ta läbi kolgin kepiga. – Võimalik, et see Sulle paistab vaid ähvardus, aga mu närvid on läbi – selliseil juhtel olen isegi õde peksnud miks siis mitte teda. Positiivse suhte asemel on täiesti negatiivne....”. Siin on juttu kolleegist usuteaduskonnas preili magister Amanda Muusekandist.

Siis tunneb Masing end piiratuna taas teaduskonnakaaslase Minna Voimani (hilisem proua Anvelt) poolt, kellele viidates kirjutab: “Muusekant oli ainuke, kel polnud seda ära neetud võtet, seda rebaseraudade seadmist, mis asetatud madalale vaevalt märgatavaina, aga siis kui kuidagi oled puudutanud neid, lõksus oledki. Ja siis lobisetakse armastusest, – seda sõna kuuldagi ajab mingi oksemaigu suhu”.

1934. aastal leiab Masing endale sobiva kaaslase ja inspiratsiooniallika boheemlaslikus poetessis Alma Vilhelmine Kaalus (hilisem tuntud kirjanik Aira Kaal), kelle pseudonüümiks oli Reet Uielu ja kellele Masing on pühendanud luuletuse “Reet” kogus “Udu Toonela jõelt” ja kellest mul on meelde jäänud, et ta oli ahelsuitsetaja ja tal oli küpses eas üsna kähe hääl, aga muidu heatahtlik suhtumine. “Kõik, kes luuletusi loevad, võiksid neid ka ise kirjutada,” ütles Aira kord meie isakodu külastades. Masinguga koos võtsid nad aga Tartu saksikut akadeemilist seltskonda šokeerida tavapäraselt erinevalt riietudes, käest kinni käies ja muidugi ohjeldamatult uulitsal suitsetades (siis oli komme suitsetada kohvikuis ja mitte tänaval).

Uku Masingu ja Eha Tuulemaa laulatus toimus paljudele ootamatult ja avalikkuse eest varjatult 1939. aastal Saaremaal. Noor tudengineiu oli kahtlemata Ukust vaimustuses. Neist areneb ka teineteist täiendav paar, majapidamine ja aiatöö jääb Ehale pigem olude sunnil. Harit ja nutikast Ehast oleks võinud kujuneda ka Masingu abi ja sekretär, kuid Masing eelistas töötada üksi. Seltskonnasuhetes oli Ehal muidugi perenaiseosa ja vestlustes oli ta pehmendav pool.

Masingu lembesuhete tipp oli intiimsuhe noorpõlvesõbra ja hilisema peapiiskopi Jaan Kiiviti tütre Leena Kiivitiga. Leena kinnitusel oli see tõsine, ent olude tõttu komplitseerit suhe ja ta oli Ukusse tõeliselt armunud. Väga hästi on Masingu vaim ära tabatud Lauri Sommeri novellis “Hilised lemmelehed” (Vikerkaar nr 2, 2007), kus on hüpotees, et Leenal ja Ukul on tütar.

Leena Kiiviti sõnul on see siiski puhas spekulatsioon, mida asjast vähegi taipavad inimesed ei saa kuigi tõsiselt võtta. Leena arvab ka teadvat, kes on selle legendi levimisele kaasa aidanud ja olgu siin toodud vaid Sommeri sõnad: “Laps kasvas keeruliseks”.

Üsna olulise tahu oma elufilosoofiast avab M asing kirjas Jaan Kiivitile 31.07.31:
“...mul pole mingit tahtmist oma aega raisata naistega, kes on must nõrgemad, sest ma tahan liikuda, aga mitte tukkuda. Pole aga seni leidnud ainsat endast kangemat naist. [---] Muidugi üks pururomantiline inimene vihastaks sellise jutu pääle, aga ma usun siiski, et too taevani ülistatud asi (armastus – RJR) pole muud kui sõda, vahel lõbus, vahel “südantlõhestavalt hale”! [---] Ja mulle ei teeks selline asi sugugi lõbu, võib-olla on see (minu) ainus vahe teiste inimestega, ma tahaksin sõda surmani, uute võtete ja konksudega alati nii, et inimene tahes või tahtmata peab elama intensiivselt ja hoogsalt. Niipea kui üks jääb hooletuks võtku teine vallutatud kindlused tagasi, siis on teisel jällegi tööd. See igapäevane visisev põlemine pole kellegi asi ja leige vesi on alati lääge”.

Õde Agnes on üks naisi, keda Masing tõesti austab. Isegi enam: ta on oma õesse nii kiindunud, et toob ta Raikkülast Tartusse ja peab ülal ning katsub koolitada oma õppejõupalgast. Agnese hilisem abikaasa teoloogiaprofessor Evald Saag aga mainib: “Olen olnud abielus Uku Masingu õega. Ta oli moedaam, ise õmbles riided. See teeb vaeseks, see moe tagaajamine. Moe hinnad on huligaansed. Olge isikupärased ilma moeta, olge iseseisvad.”

Oma essees “Naistest” ütleb Masing, et mees eksisteerib naisele kui hädavajalik abinõu lapse saamiseks, pärastpoole kui muinasjuttude kulda pasandav eesel või väsimatult saaki kandev lõukoer. Inimesena pole teda olemas, sest inimesed on ainult tüüpilised naised.

Masing ütleb, et armumine on sarnane ekstaatilise “teise olekuga”, aga mitte armastus.

Armastusega ei ole enam nõnda: armastajad varjavad teineteise eest maailma ning varsti on mõlemad nõudmiste ja nõustumistega ehitanud hütid, kuhu midagi muud ei mahugi. Ent viimaks kinnitab Masing, et on tore, et Jumal pole maailma loonud ainult mehi ning jätkab oma loitsu Sumeri naisest:
Kuule mind, kauge, mu muistine õde, mu õnnistus ununud kuudel,
Vaata ma tean, et mu kartus on tõde ja see osa mu kuivanud luudel,
Ära mind yksi Sa jäta, vaid ole nyyd kahtleva hinguse ligi.
Kui sa näed, et neile aitajaks pole, vaid vigade toiduks mu higi,
Kogu ta siis tõmmusse pihku, võta ära mult valutav veri,
Köida mu vaevad kõik kõrkjaina vihku, mõtted tuultele lõimeks keri,
Nendega osta, kui kaelas mul ling, lahti endale närtsinud hing.

Tütar Doris Kristina

2010-08-14T04:55:00.000-07:00

Rüve ja püha

2010-08-14T04:53:00.000-07:00

Püha on laiem mõiste kui religioosne. Püha on enam kui puhtus versus rüvedus. Püha on isegi enam kui sakraalne versus profaanne, enam kui püha versus ilmalik. Püha on küll seotud jumalikuga, kuid püha on avaram kui jumalik.

Ka inimese elu on püha. Ja edasi: ELU ÜLDSE ON PÜHA. Kuigi jah, väliselt nagu sidet jumalikuga ei oleks

Püha on sealpool head ja kurja. Sest hea ja kuri on moraalimõisted. Moraal aga surub ruumilise jooneliseks: mustaks ja valgeks.

Püha seostub puhtuse ja käsuga. Üldiselt ollakse päri sellega, et kes täidab käsuõpetust, see on püha. Jeesus aga sõitles varisere, kes maksid kümnist tillist ja mündist ehk täitsid väliselt kõige väiksemaid korraldusi, kuid kelle sees oli pimedus.

Jeesus nimetas neid lugupeetuid mehi ussisooks ja lubjatud haudadeks.
Tema silmis leidsid armu pigem need, kellede väline elu jättis palju soovida: Samaaria naine ja Maria Magdaleena, armu leidsid pigem tölnerid ja patused. Abielurikkuja naise puhul ütles ta, et kes patuta, see visaku esimene kivi.

Jeesus ütles, et mis inimese seest südamest tuleb, see roojastab teda, mitte väline. Seega on olemas ka varjatud pühadus. Ja püha võib leida ka väliselt patuse elu varjus.

Üks bütsantsi legend räägib kahest erakust, kes aastaid kõrbes paastusid ja palvetasid ja elasid ranges askeesis.

Kord tuleb nende juurde rändur, kellest nad küsivad: Kas maailmas on veel kedagi nii püha kui meie?

Kas teate on, kostab rändur.
Aga kes? küsivad erakud.
Üks juurviljakaupmees Jaffas,
Kuidas ta saab olla püha, vaidlevad erakud vastu, ta ju petab kaaluga?
Nojah, ütleb rändur, Asi on nii, et temasse on läinud ahnuse kurat, kes sünnib teda petma üha rohkem. Jah, ta petab küll, kuid ta hoiab metsikult tagasi, et mitte rohkem petta!

Kui te teaksite, milliseid piinu ületab see vaene mees, et mitte petta enam. Teie jõupingutused paastuda ja olla kained pole selle kõrval midagi

Aga kas on kedagi, kes võiks olla sellest juurviljakaupmehest veel püham? küsivad erakud.

Jah on. Keiser, ütleb rändur.

Erakud tõstavad häält: Kuidas, kuidas keiser elab ju palees luksuses, kuis ta võib püha olla?

Jah ja keiser armastab üle kõige võiduajamisi. Kui ta lemmikhobused maha jäävad, siis tahaks ta karjuda ja kätega vehkida ja jalgadega trampida, aga ta hoiab end vaos, nii et ta näos ei liigu ükski lihas.

Keisri rahuliku ilme järgi pole midagi näha. Nii ta talub ebainimlikke piinu võideldes oma kire ja uhkusega

Sajandi algul elas Peterburis Ivan Jakovlevits Koreiða, kes vaatamata sellele, et ta hullumajja pandi oli üks kuulsaim jurodivõi, kelle juurde rahvas sabades seisis. Ja inimesed said terveks, vaatamata sellele, et Koreiða sõi paastu ajal liha ja lasi daamidele peale.

Ka paljud tänase nelipühi ja karismaatilise liikumise suurkujud ja tõelised imetegijad pole olnud just pühakud on olnud sassis peresuhteid, alkohoolikuid, valeprohveteeringuid, tavalist ahnust ja suurusehullust.

Pole vaja eitada hea ja kurja eristamist. Pole vaja neid pidada suhtelisteks. Kuid neisse on vaja suhtuda taipamisega. Hea ja kurja probleem on vaimne sellesse ei saa suhtuda formaalselt.

Liigne puhtusemaania on vaimuhaiguse tunnuseks. Sageli tuleneb see välise korra tagaajamine sisemisest segadusest. Inimesel, kellel on segadus sees, ei kannata seda väljas.

Inimestel, kel on sees kõik korras, on iga asja jaoks iga koht hea.

Ükski välistest asjadest pole profaanne iseenesest. Kõik võib-olla püha selle jaoks, kelle sees on PÜHA. Aga ka temal on pühaduse eri kvaliteedid ja see sõltub hierofaaniast ehk pühaduse manifestatsiooni astmest.

Püha vahendab üleloomulikku. Püha on aken tavalisest aegruumist välja.
PÜHA ON TEINE OLEMINE. Püha on eelkõige reaalne püha reaalsuse, elususe aste on kõrgem. Püha on elusam. Traditsioonilistes ühiskondades olid olemine ja püha samased.

Nüüdisinimese olemine on traagiline just selle tõttu, et ta on kaotanud selle olemise kvaliteedi. Kuid ka ilmaliku inimese eksistentsiaalses valikus ei puudu oma suurus, seda enam, et temagi põlvneb sõna otseses mõttes homo religiosusest.

Ka ilmalikus inimeses on paratamatult säilinud midagi oma eellastest ja sakraalne on varjunud alateadvuse hämarusse. Usundiloolane Mircea Eliade on pühaduse kadumist pidanud uue ehk teise patulangemise märgiks.

Martin Luther rääkis religioossest inimesest kui samal ajal õigest ja patusest. Kas võib olla samal ajal ka püha ja patune, rüve ja püha?

Kas kuningaks võitud Taavet oli püha ka siis kui ta tilgutas sülge habemesse ja mängis meelesõgedat ja ka siis kui ta saatis teadlikult surma oma ustava väepealiku, et tema naist endale saada? Ometi ütles Jumal, et see mees on talle meele järgi. Miks küll?

Doris Kristina Raave

2010-08-12T07:19:00.001-07:00

Kas on rohtu,mis avitab?

2010-08-12T07:17:00.000-07:00

Elame ajal, mil üha enam inimesi on tegelikkuse sunnil hakanud mõtlema puuduste kategooriais. Paraku on see halvim, mis saame teha – keskendudes sellele, millest meil puudus, tõmbame ühe enam puudust külge.
On paradoksaalne, et me oleme täna need, mida oleme mõelnud ja öelnud eile.
Meie eneste suhtumine, meie kavatsused, meie energeetilised vibratsioonid kujundavad tegelikkuse, milles elame.

Põnev on see, et isegi “objektiivsete asjaolude halvenedes”, on võimalik oma isiklikku tegelikkust, oma maailmakihti ise kujundada.
Enamik saab aru, et meil on meelevald selle üle, mis saab välissündmustest meis endis – kuis need vastu võtame. Aga et meist endist ka sõltub, milliseid välissündmusi külge tõmbame ja vastu võtame, see on paljudele uudis.
Ometi pole see mingi maagia, vaid kõige elementaarsem vaimne printsiip: sarnane tõmbab sarnast, mida külvad, seda lõikad jne. Paljud rabelevad lootusetult viimses hädas, selmet et vaimus oma tegelikkust muutma hakata. Praeguses olukorras võiks see aga saada hädavajalikuks, väljaaitavaks isiklikuks kogemuseks.

Toida head hunti
Kord jutustas vanaisa pojapojale võitlusest, mis käib inimese sees. Ta ütles: “Mu poeg, lahing käib meis kõigis kahe hundi vahel. Üks hunt on kuri. Temas on viha, kadedus, armukadedus, kurbus, kahetsus, ahnus, upsakus, enesehaletsus, süütunne, vimm, alaväärsus, valed, kõrkus, üleolek ja ego. Teine hunt on hea. Selles on rõõm, rahu, armastus, lootus, selgus, tagasihoidlikkus, lahkus, heatahtlikkus, empaatia, suuremeelsus, tõde, kaastunne, usk.” Poiss mõtles öeldu üle natuke ja küsis: “Aga kumb hunt võidab?”
Vana mees vaatas mõtlikult ja ütles: “See, kumba sa rohkem toidad.”
Sinu teel su eesmärgi poole ei saa sind tegelikult takistada keegi ega miski peale su enda. Teisisõnu saavad takistada vaid usu puudus ja ebakindlus. Õigupoolest on usupuudus ja ebakindlus sama tüüpi asjad – mõlemad teevad sisemise kavatsuse tühjaks ja välise edu võimatuks. Kõike, mida sa teed ebakindlalt, teed sa halvasti. Ebakindluse olukorras on mis tahes prognoos reeglina pessimistlik. Kindlustunne on rajatud usule. Kindlus pole seega midagi muud kui usk edusse. Paraku on aga kindlus mööduv energeetiline üleküllus. Kindlust nagu uskugi ei saa saavutada enesesisendusega. Kindlus on energia sinus ja see peab olema piisav. Kindlust ei saa kasvatada: sa kas oled kindel või ei ole

Saad selle, millest loobud
Kindlustunne on hea, kuid alati on elul mingi provokatsioon varuks, mis sind kindlustundest varem või hiljem välja lööb. Sa eksled labürindis, püüad vabaneda ebakindlusest ja saavutada kindlust. Su tulemus saab olla vaid ajutine. Paradoks on selles, et saavutamaks tõelist kindlust, on vaja sellest loobuda. Kindluse tagaajamine on sama viljatu kui õnne tagaajamine kusagil tulevikus. Kui sa lakkad otsimast väljapääsu ja loobud enese tähtsustamisest, siis märkad, et labürindi seinad on kokku kukkunud, sest need seinad on tehtud tähtsusest. Sa saad selle, millest loobud
Ma ütleks isegi, et oluline pole mitte kindlus, vaid avatus. Tähtsus ja puudulikkus panevad näitama. Kui meil pole sisemist tähtsust, siis pole meil vaja midagi tõestada, vähimgi tunne oma puudulikkusest paneb inimest samuti rõhutama oma tähtsust. Loobu üldse konkureerimisest. Sul on oma koht, oma kutsumus ja valik. Ebakindlus on muidugi madal enesehinnang. Me ei kutsu sind üles uskuma oma väärtuslikkust ja tõstma sellega enesehinnangut. Me kutsume üles üldse loobuma võitlusest tähtsuse pärast. Võitlus tähtsuse eest võtab energia.
Sa lihtsalt loobud võitlusest ja vaatad, mis juhtub... Varsti võid tähele panna, et ümberolijad hakkavad sinusse suhtuma austavamalt, justkui oleks sinu tähtsus tõusnud, sest sinus on vaba energiat. Kui loobud võitlusest tähtsuse pärast, tõuseb paradoksaalselt sinu väärtus sinu enese silmis.

Süü stsenaarium
On veel üks suur ebakindluse allikas ja see on süütunne. Süütunne tõmbab energeetilised kanalid kokku. Süütunne tõmbab otsekui lamp liblikaid enda juurde manipulaatoreid, kes hakkavad kasutame sinu õigustamisi, kahetsusi, selgitusi jne. Oma huvides.
Süü stsenaariumis on alati karistus. Kui tunned süüd, oled endale alati karistuse määranud: lõikad sõrme, võtad koorma, saad probleemid kaela. Üsna oluline on panna tähele, et tuleb lõpetada igasugune enese õigustamine teiste ees. Ära süüdista end avalikult ja ära ka kaitse. Kui oled lõpetanud eneseõigustamise ja enesesüüdistamise, oled saanud suures osas vabaks “sisemisest tähtsusest”, mis oli su tõeline isiklik vangla.
Ebakindlus loob suletud ringi. Mida suuremad on tähtsus ja tahtmine keegi olla, seda enam on ebakindlust. Nii ebakindlus kui ka enesekindlus on suured energiaraiskajad. Esimesel juhul läheb energia rahutusele ja muretsemisele. Teisel juhult raskuste tahtelistele ületamistele. Kui sa lõpetad erinevate variantide voolustega võitlemise, võtad takistused ise maha. Nüüd on vaja vaid tasakaalu, et hoovuses liikuda. Ja mitte kontrollida stsenaariumi, vaid liikuda variantide paljususes.

Kõik läheb mööda!
Tasakaal tähendab rahuldust eesmärgist, justkui see oleks juba saavutatud, stsenaariumi üle kontrolli vabastamist ja liikumist variantide paljususes, aidates end puhaste motiivide aerudega.
Loobu kontrollist elu üle. Ära muretse sellepärast – muutused, mis sinuga toimuvad, vastavad universumi tahtele ja tulevad sulle lõpuks ainult kasuks. Pole sinu asi otsustada probleemi tähtsuse üle. Teiseks ei ole sulle antud õigust kohut mõista, milline probleemi tähtsus on – kõik läheb mööda. Inimene, kes on saavutanud vabaduse, ei vaja enam kindlust, mis loob välise toetuspunkti (positsioon, rikkus vms) illusiooni. Ainus, mis vajalik, on tasakaal. Täielik tasakaal saavutatakse hinge ja mõistuse koostöös. Olgu olukord nii raske kui tahes, sa saavutad kindluse kõrgemal tasemel, kui lased välise kindluse taotlemisest lahti, oled kõigele uuele maailmas avatud ja näiteks kordad kõigele ja kõigile lihtsat mantrat: ”Ma armastan sind. Anna mulle andeks. Aitäh!”

2010-08-12T06:52:00.000-07:00

Kolm ilmanägemise metakoodi

2010-08-12T06:50:00.001-07:00

Varisenud koopasuu

Nüüdisinimene elab kui varisenud suuga koopas.
Platoni koopamüüti parafraseerides: inimene on kinnistatud näoga koopa seina poole ja varjud seinal, mida ta näeb, ei tule enam enamuses väljast, vaid on inimese enda ihade-soovide koopiad, vahest sekka mõni märk vaimuilmast, aga seegi pigem igasugu vampiiride-surematute jms. uusmütoloogia näol.
Võrdlevas usundiloos on võimalik eristada kolme metaparadigmat, mis omakorda kujundavad erineva sotsiaalse keelestruktuuri ja selles võimalikud käsitlused:

Esiteks manifestatsiooniline, mille järgi Jumal on seespoolne,
teiseks kreatsiooniline, mille järgi Jumal on väljaspoolne ja
lõpuks uusaja lõigatuse paradigma.

Need mõttekoodid vormivad inimese kujutluse sellest, mis on olemas ja kuidas see, mis on, on. Või teisi sõnu nad määravad olemise ja tunnetuse ja kõik, mis sellest tuleneb. Kaht esimest iseloomustas hästi prantsuse filosoof traditsionalist Rene Guenon ja kolmas on juba traditsionalistide mõttekoolkonna loogiline edasiarendus.

Manifestatsiooniline mõttekood

Olgu siis ühiskond rudimentaalne-arhailine nagu küttidel-korilastel või maagiline nagu Vanas-Egiptuses või filosoofiliselt arenenud nagu Vanas-Kreekas – manifestatsioonilist käsitlust iseloomustab alati holistlik vormel.
Manifestatsiooniline paradigma eeldab nn. ürgilmutust (manifestatio ld. ilmumine), millega on antud parennaalne ehk siis igavene filosoofia (Leibnitzi termin), mis on taibatav intellektuaalse intuitsiooni abil ja millest inimkond paratamatult kaugeneb ajas. (Võrdle: Platoni ideaalriik jäi minevikku).
Teoloogilises terminoloogias vastab manifestatsioonilisele paradigmale – creatio ex Deo – loomine Jumalast.
Manifestatsioonilise paradigma järgi on maailm “maailma hinge” või Jumala manifestatsioon. „Kõik on täis jumalaid“ – Thales Mileetosest, „Jumal on Kosmos“ - Spinoza. Maailm on Jumala mäng iseendaga. Selle paradigma järgi on maailma hing immanentne ehk siis kosmoses-universumis seespool olev. See võimaldab nii panteistlikku kui monoteistlikku käsitlust.

Kreatsiooniline mõttekood

Erineb manifestatsioonilisest selle poolest, et maailm on loodud ex nihilo ja Looja on väljaspool maailma. See annab radikaalse erinevuse jumala- ja maailmakäsitluseks, ehkki analoogia printsiip “Jumala näo järgi” kehtib.
Me näeme, et siin ei kehti enam holismi printsiip. Transtsendentne ja immanentne on eraldatud. Religioon – (religio ld. k. side) – kui side profaanse ja sakraalse vahel tekib just nüüd, sümboolselt siis usuisa Aabrahamist alates. Ilmutuslik usk lähtub sellest, et Jumal on transtsendentne – piiri taga, sealpoolne.
Kreatsiooniliseks mudeliks oli traditsiooniline judaism ja sealt on see kandunud ka kristlusse ja islami. Keskaegses skolastikas saavutab ta oma haripunkti, aga keskaegsed müstikud esindavad nii kreatsionismi kui manifestatsionismi ühtaegu.
Paulus ütleb, et pole ei juuti ega kreeklast, vaid kõik on kõiges Kristus. Kristlus tervikuna ei ole ei hellenistlik ega judaistlik, ei kreatsiooniline ega manifestatsiooniline. Kristluses võib öelda, et kirikus on manifestatsionism ja maailmas kreatsionism. Maailm on küll kreatsiooniline, aga arm annab manifestatsioonilise malli..

Uusaja lõigatuse paradigma

Alates XVII sajandi keskpaigast elame uues ajas. See on uus, sest lükkab radikaalselt tagasi kõik traditsioonilise ühiskonna vaimsed alused. Ka traditsioonilises ühiskonnas toimusid muutused, tekkis uus ja see ei olnud sarnane ajas ja ruumis, aga kõigel sel oli üks nimetaja ja see oli sakraalsus.
Uusaeg on tüpoloogiline mõiste. Uusaeg tekib Euroopas, kui mujal maailmas jääb veel püsima traditsiooniline ühiskond. Muutus toimub mõtlemise enda alustes – uusaeg püüab luua radikaalselt alternatiivse filosoofia ja lõigata end täielikult ja igakülgselt lahti traditsiooni filosoofiast. Kuulsa „Occami habemenoa“ järgi, mis lõikas siis ära metafüüsika sfääri, et ei oleks tüli mitme olemusega - nimetame uusaja metaparadigmat lõigatuse paradigmaks.
Lõigatuse paradigma eitab mistahes täiendava mõõtme olemasolu nii maailmal kui inimesel, olgu see siis immanentne või transtsendentne, sisemine või väline. Nüüd on maailm, inimene ja loodus kogetavad reaalsused, kelles ei ole saladusi vaid on seaduspärasused.
Religioosses mõtlemises toimub üleminek monoteismilt deismile. Maailm on kui kell, mille kellasepp on valmis teinud, kuid nüüd toimib juba ise ilma kellasepata. “Suur mehhaanik” muutub abstraktsiooniks ja peatselt loodusseaduseks. “Jumal on surnud,“ nendib Nietzsche modernset olukorda. Inimese hing veel jääb, aga sedagi vaid XIX sajandi lõpuni.

Hinge kadumine

XX sajandi inimene on juba üks organism, kelle psüühika on keha funktsioon. „Hing“ ja „vaim“ on tema jaoks iganenud mõisted. Ja võta näpust: üha enam kerkib neid, kes räägivad, et nüüdisinimesel polegi hinge.

Nüüdisinimene samastab end oma kehaga. Kuna tal pole muud jäänud, siis on tema kultusobjekt keha. Hing on tema jaoks vaid üks keha seisund. “Hing ihkab punast” või “Dubais on hingel hää”, ütleb uushedonist. Hing pole midagi iseseisvat, mida on vaja päästa või kusagilt tagasi tuua. Ülitarbimine täidab kõik tema vajadused.

Vaimumaailmast ilma jäänud nüüdisinimene ütleb, et raha on tõde, mis teeb teeb vabaks. Ja lõigatuse mõttekoodis on tal ju tuline õigus. Muud selles mateeria-koopas näha ei ole, mis muidugi ei tähenda, et vaimumaailm väljaspool lakkaks olemast.

Hüvasti, täieline Eesti Wabariik!

2010-08-12T06:29:00.000-07:00

Üksteise järel võetakse rajalt maha kõrgelt makstud kõrge moraaliga kohtunikke — varsti saaks mõni vangla juba eriosakonna avada.

Maailmaorganisatsioonid heidavad Eesti riigile järjest ette üha kasvavat ebavõrdsust — ometi ei huvita see siin mitte kedagi.

Korduvalt on avalikult välja öeldud, et suur osa Eesti lastest on näljas — ja ikka veel püütakse just nende arvelt kokku hoida. Ühesõnaga, elu Eesti Vabariigis muutub järjest imelikumaks ja paneb juba küsima, millega see kõik ükskord ometi lõpeb.

Seda, millega see kõik kord lõpeb, teab tegelikult ainult Jumal taevas. Ja need, kellele Tema suvatseb ilmutada. Siiski tasub meeles pidada, et kõik uus on ainult hästiunustatud vana ja kui vaadata veidi ajalugu, siis tundub, et esinevad teatud kindlad seaduspärasused, mis kipuvad korduma.

Tugevamate ja paremate geenidega isendite väljavalimise ja neile paremate tingimuste tagamise põhimõte ei kuulu mitte sotsiaalpoliitika, vaid tõuaretuse valdkonda.
Kui vaadata seda, kuidas tekivad, arenevad ja kaovad riigid, siis tundub, et vähemalt riikide langemisele on iseloomulikud teatud ühised mustrid. Üks seaduspärasus on, et ülekohus läheb väga võimsaks.

Eestil tuleks muuta oma sotsiaalsüsteemi, selgub arenenud tööstusriike ühendava majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni OECD tänavusest raportist.

Mida meile siis ette heidetakse? Kõige muu hulgas selgub raportist, et Eesti Vabariigis jaotub riigipoolne abi rikkamate ja vaesemate ühiskonnarühmade vahel ebavõrdselt. 39 protsenti kõigist sotsiaalsetest toetustest ning koguni 59 protsenti pere- ja vanematoetustest läheb rikkamale osale ühiskonnast.

Maailmas üldlevinud põhimõtte järgi on riigi poolt antava abi eesmärk risti vastupidine, st toetada neid, kelle toimetulek on halvem. Tugevamate ja paremate geenidega isendite väljavalimise ja neile paremate tingimuste tagamise põhimõte ei kuulu mitte sotsiaalpoliitika, vaid tõuaretuse valdkonda. Viimati tegelesid sellega natsid.

Ei ole enam kellelegi uudis, et suur osa eesti lastest on näljas. Mis loomulikult ei takista valitsusel kaaluda ettepanekut muuta koolitoit taas tasuliseks ja kaotada lastetoetused.

On teisigi autoriteete, kelle seisukohad kattuvad OECD omadega. Piiblist võib küll tõesti üldjuhul igaüks välja lugeda seda, mis parajasti enda õigustamiseks paremini sobib. Sellest, kuidas mõjub nõrgematele tehtav, eriti riigi võimukandjate poolt nõrgematele tehtav ülekohus selle riigi kestmajäämisele, ei ole aga võimalik kuidagi kaksipidi aru saada:

„Häda neile,
Kes annavad nurjatumaid seadusi,
Ja kirjutajaile,
Kes lakkamatult kirjutavad surveks,
Et väänata abitumate õigust
Ja kiskuda kohus mu rahva viletsailt,
Et lesknaised saaksid neile saagiks
Ja et nad võiksid vaeslapsi paljaks riisuda!
Aga mida te teete katsumispäeval?
Ja tormis, mis tuleb kaugelt?
Kelle juurde te põgenete abi saama?
Ja kuhu jätate oma varanduse?
Ei ole muud kui põlvitada vangide seltsi
või langeda tapetute sekka!“

Jesaja 10, 1-4

Niimoodi kuulutas prohvet Jesaja juutidele enne Paabeli vangipõlve.

Kunagi ammu, viimastel aastatel enne Teist maailmasõda tegutses Eesti Vabariigis üks Karl Reitsi nimeline prohvet. Lühidalt öeldes käis ta rahva hulgas ringi ja kuulutas, et häda tuleb.

Pärimuse järgi olevat president Päts ta enda juurde kutsunud, käskinud süüa anda ja lubanud Reitsile maksta eluaegset pensioni, kui ta ainult vait jääb. Sinu endagi pension ei ole kindel, olevat Reits vastanud. Ega olnudki.

Artur Adson kirjutab selle kohta oma „Lahkumises“: „Meie ei pidanud hädakuulutusi väga tõsiseks ega mitte just otse selle linna ning ta rahva kohta käivaks. Nüüd ma küll kuulataksin teda terasemalt ja päriksin lähemalt, kust ja kuidas ta on saanud sisendusi kuulutada rahvastele häda. Võib-olla oli ta üks neid selgeltnägijaid, kelle võime eitamiseks ratsionalistlik teaduski oimetu on? Palju päevi käis ta turul ringi, palja päi pööramata tähelepanu pilkavatele märkustelegi. Jälle möödus ta sinust ja hüüdis lõikavalt: „Häda! Häda!“"

OECD teeb muuhulgas ettepaneku tõsta miinimumpensione kõrgemate pensionite alandamise teel. Kui sellekski sammuks napib riigimehelikkust, siis järsku mõtleks tõsiselt nende Reitsi sõnade üle järele. Kui see riigilaevuke peaks põhja minema, kes neid eripensione siis enam maksab.

Vaatame kord peeglisse. Vara on meil juba läinud. Omanikud on valdavalt võõramaised. Ise oleme svenssonite võlalõas, mis lastenigi küünib. Ainus, mis meil veel on, on Eesti Vabariik ja selle sümbolid. Õigus: Eesti kroon on juba minemas.

Meie juhtide optimism euro tuleku osas paneb mõtlema. Majandusminister ütleb, meil on nelja aasta pärast taas tööjõupuudus ehk siis naasmine buumihulluse tasemele. Hoidku Jumal selle eest. Kuigi kasvuprognoos on ilmselt liialdet.

Tööpuudus ei lähtu niivõrd eurost kui sellest, et meil tuleb lähiaastatel turule kaks korda vähem noori, kui seni. Ja paraku jääb vähemaks ka neid, kes midagi teha oskavad ja jaksavad. Senise poliitika puhul vähemalt.

Midagi saame veel otsustada ja on ka viimane aeg otsustada. NATO ja ameeriklased võivad meid küll kaitsta välisrünnakute eest, aga omaenese riigijuhtide valede valikute eest ei kaitse meid keegi.

Seniste valikute jätkudes saneeritakse meid varsti ja kaotame nii oma rahva kui keele ja maa. Oleme juba kaotamas.

Hüvasti, kollane kass!

2010-08-12T06:25:00.000-07:00

Brigita Maria Raave

2010-08-12T04:54:00.000-07:00

Maailmast on kadumas armastus.

2010-08-12T04:52:00.000-07:00

On jäänud nauding, arvestus ja isegi kohustus ning vastustus, aga armastust ennast kui ego piiride ületamist kohtame üha harvem ja harvem. Armastus kui realiteet jääb müsteeriumiks: ta ei ole filosoofiliselt määratletav.

Armastust kasutatakse küll veel oma ihade ja/või ratsionalistlike eesmärkide saavutamiseks, kuid see on armastuse simulaakrum. Armastuse pastišš.

Ilma armastuseta inimene on kadunud inimene. Armastuseks on vaja alati kahte ja armastus on alati enese piiride taha minek. Armastus on alati suurem kui armastuse objekt ja subjekt.

Paavst Benedictus XVI ütleb: “Piiblis on olemas mõte, et inimene on mingil viisil ebatäielik ja loomuse poolest pandud otsima teises inimeses seda osa, mis võib teha temast terviku; mõte, et üksnes ühenduses vastassugupoolega võib ta saada “täielikuks”.

Kõik, mis eksisteerib, on vaid osa. Armastus on terviku märk osade maailmas, on igatsus terviklikkuse järele. Kes armastab, see tunnistab sellega oma mittetäielikkust ja püüdu täiuse poole.

Valgustusajastu tõi armastuse horisontaalsele pinnale – elav Jumal jäi skolastikute väljamõeldiseks või deistide Kellassepaks, kes on maailma valmis teinud ja enam ei sekku.

Romantismiaja armastus oli juba kaotanud oma vertikaalse jumaliku dimensiooni. Säilis horisontaalne, mis oli samuti oma piiride ületamine. Aga ka maine armastus oli veel taeva ja maa liidu koopia. See oli seesama armastus, kuigi pinnalisel tasandil oli see siiski armastuse meri ja kirgede ookean. Mees ületas oma piirid ja naine püüdles vastu – see oli kui nostalgia taevase vertikaalse armastuse järele.

Iseenda ületamine

Praegu on aga kadumas ka see horisontaalne armastus. “Olla endale piisav” on tänase päeva slogan. Inimene, kel on endast küll.

Armastuses ei ole nauding peamine. Isegi seks mitte. Armastuses on peamine iseenese ületamine. Inimene ei ela üksnes leivast. Inimene elab armastuse energiast.

Armastus ei ole tunne, kuigi ta sisaldab tundeid. Armastus on omaette modaalsus, mis haarab mitte ainult tunded, vaid mõtted ja teod. Kui sa armastad, siis on ju kogu su olemine armastuses. Armastus on üks ja jagamatu. Aga teda võib suunata eri objektidele vertikaalselt ja horisontaalselt. Ja õigupoolest saavad kõik, kes tema ümber on, armastusest valgust ja soojust. Patt pole midagi muud kui armastuse puudumine.

Lääne kultuur ei ole mõeldav ilma armastuseta. Kui armastus oleks midagi marginaalset, kas sellele saaks siis rajada kultuuri? Mis oleks kirjandus armastuseta?

Riik, millest on eraldatud vaimne dimensioon, on paras korruptsiooni koppel. Enam kui olla mõistlik olend või “poliitiline loom” on inimese olemuses olla armastav olend. Kui inimene kaotab armastuse, kaotab ta oma Olemise keskme.

Võiks öelda, et armastus on Lääne salajane doktriin. Läänemaailma saatus. Piibel ütleb, et Jumal on armastus. Paraku on ainult horisontaalselt orienteerit armastus alati traagiline. Paulus ütleb, et nüüd jäävad kolm: usk, lootus ja armastus. Aga suurim neist on armastus.

Kes armastab, tunnistab oma osalisust ja püüab terviku poole. Kristus tõi vaid ühe käsu: armastuse käsu. Ja sedagi vaid sestap, et armastus on meile juba antud. Nii ongi armastuse saamiseks kõige kindlam viis armastust lihtsalt kasutada.

Kui sul on väga raske, kui oled kinni jooksnud või oled kui orav rattas, siis tõuse ja mine ja tee üks armastustegu ja maailm avaneb uuel viisil. Kui sul on ees raske valik, kui oled nõutu, siis peatu hetkeks ja tee enne üks armastustegu, ja sa teed parema valiku.

Ülle, Susanna ja Raivo Raave

2010-08-12T04:38:00.000-07:00

Raivo J. Raave – Fausti portree noore mehena

2010-08-12T04:36:00.000-07:00

Mihkel Mutt. Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg.

Fabian 2010.

Motona läbib Muti(a) mälestusi Nietzsche mõte „Saadakse selleks, kes ollakse“. Mutt veenab meid, et ta oli tavaline poiss, ses mõttes, et tal ei avaldunud koolieas mingeid erilisi andeid. Küll oli ta teistsugune, sest oli koduse režiimi tõttu mõistetud üksikuks. Ta ei kuulunud kampadesse, tal ei olnud sõpru.

Muti kooliaeg on portree asjadest ja inimestest 60-ndate Tartus. Mõne pintslitõmbega antakse edasi iseloomulik. Buratinolik Vello Saage: õpetajana artist ja samas keskpärane kirjamees jne. Ajastu vaimu on raamatus vähem.

Just täpsus ja tõsine arhivaaritöö väärivad Muti mälestustes tunnustust. Ei puudu siin ka mutilik iroonia. Mõistes, et tema kui vaimuinimese puhul peetakse vahest imelikus ta spordivaimustust kirjutab Mutt: „Kõlab ju uhkelt: Tuglase novellipreemia kahekordne laureaat ja Tartu koolinoorte meister topispalliviskes. Nii liigutvalt mitmekülgne, tõeline renessansiinimene.“

Raamatu üks mõjusamaid kohti on näide paradigmavahetusest noore mehe mõtlemises. Nimelt kiites oma filosoofiahuvi Lennart Merile, paneb tulevane president mõtlikult suitsu ette ja lausub: „Oh, filosoofia, sa vana lits“. Sellest on küll, et noormehe huvi filosoofia vastu jahtuks.

Huvitav on, et Mutt käsitleb kooliajas ennastki kui objekti. Õigupoolest tunduvad needki olevat veel eelmälestused enne kui algab päriselu: enne kui tuleb HÜPE.

Ma kirjutan pealkirjas meelega Fausti ja mitte Fabiani mälestused noore mehena, sest raamatus on kõigele täpsusele ja adekvaatsusele vaatamata üks omapärane olm: nimelt selles ostekui puudub hing. Võib-olla läheb see hiljem lahti aga võib-olla on sellega Mutil teisiti, hoopis teisiti.

Joosua ja Susanna Raave

2010-08-12T04:34:00.000-07:00

Kas uus keskaeg on tulemas?

2010-08-12T04:26:00.001-07:00

Koos üleilmastumisega on tasapisi alanud rahvusriikide tähtsuse kahanemine – nende dekomponeerumine. Paljud uued struktuurid ei mahu enam rahvusriikide raamidesse. Demokraatlike tavadega rahvusriigid ei suuda enam toime tulla globokraatiaga ehk ülemaailmse oligarhiaga. On see hea või halb?

Vana tark raamat ütleb, et Jumal on loonud rahvad ja nende rajad. Rahvusriik on siiani olnud parim keskkond inimese individuatsiooniks ehk siis süvapsühholoogia järgi „täiskasvanuks“ saamiseks. Kui see keskkond kaob enne teadvuse muutumist üleilmseks – on see ilmselt paljudele tragöödia: kaotada oma juured.

See oht ähvardab ka meid. Algul Euroopa Liit, nüüd euro – palju meil suures võrgus olles enam otsustamismaad jääbki. Oleme muutumas vasallriigiks. „Saagem eurooplasteks, aga jääme eestlasteks,“ hakkab mõrastuma. Need kes teenivad Brüsselis on kodumaalastega võrreldes kõrgem klass. Küllap teate, et paljud ja eriti välismaal töötavad eestlased taas-saksastavad oma perekonnanimesid jne.

Kas meist sõltub veel midagi, et me ei saaks europrovintsiks – üheks ääremaaks, piiririigiks? Kas miski või keegi võib meid veel päästa? Ehk kodanikuühiskond ja tugev kesklass, mida meil paraku pole.

MASSIÜHISKONNA MUUTUMINE

Massiühiskond on võitnud, kuid mass on ise alla jäämas neile, kes on enam informeeritud, neile, kes on pumba juures. Massiühikond on jagunemas üksikuteks hulkadeks. Ja üksikud hulki mõjutavad teistsugused impulsid kui masse.

Inglise filosoof Alan Kirby ütleb, et meie üldisteks seisunditeks on teadmatus, fanatism ja ärevus: Bush, Blair, Bin Laden ja nendetaolised ühelt poolt ning suuremad, kuid paraku väetimad massid teiselt poolt, kes ei saa enam milleski kindlad olla. Kui ei toimu elitariseerumist – toimub hierarhiseerumine. Mille positiivne pool on, et igaüks on omal kohal. Kas seal on hea või halb on pigem sisemine küsimus.

Ent on kujunemas kaks kildkonda: valitsejad ja valitsetavad. Ja valitsejatel on oma edumaa juba käes: nad on korporeerunud, nemad teevad või trükivad raha, nad jagavad ja valitsevad. Esialgu nimetu globokraatia. Kari ja karjased.

Aga mitte karjased, kes toidavad, vaid karjased, kes pügavad ja vajadusel lõikavad. Meil ei jää muud üle kui alluda oma suveräänile. Ja oleks see siis tõesti oma suverään, kes sind kaitseb. Skandinaavia pankadelt pole sul ju kaitset loota.

KES LOOB UUT KESKAEGA?

Eelistega globokraatial on tekkinud võimalus luua uut keskaega. Nad on esimesed sammud juba teinud. Nad on üleilmastunud. Vene filosoof Nikolai Berdjajev on öelnud: „Uueks keskajaks ma nimetan rütmilist epohhivahetust, üleminekut ratsionalismilt irratsionalismile või ülerahvuslikkusele keskaegses mõttes.“

Rahvusriikide muutumisest me juba rääkisime. Moderniajastu ratsionalismi asemel on tõepoolest tulnud irratsionalism. Kusjuures huvitavalt tehniliselt kõrgetasemeline IT ja

digi-irratsionalism.

Alan Kirby kirjutab, et selles kontekstis rakendub fantastiliselt peen tehnoloogia keskaegse barbaarsuse teenistusse – nagu peade maharaiumise videote üleslaadimine internetti või mobiiltelefonide kasutamine piinamiste filmimiseks vanglates. Seejuures on kõigi ülejäänute saatuseks tunda hirmu risttule alla jäämise ees. Uusbarbaarsus.

Uue keskaja lahutamatuks osaks on USA fundamentalistid, pealtnäha ilmalik, kuid ideeliselt ülireligioosne Iisrael ja üle kogu maailma laiali puistatud islami fanaatiline kildkond. Vahepael kardeti Euroopa islamiseerumist, kuid nüüdisinimene siiski ei lähe kaasa vana käsuõpetusliku religiooniga. Teda võlub pigem maagia erinevates vormides. Ent maagina serveeriv Paulo Coehlo on tõusnud maailma enimmüüdavaks kirjanikuks.

TSIVIILRELIGIOON

Samas toimub huvitav nähtus, mida võiks nimetada desekulariseerumiseks. See pole tegelikult taasreligioonistumine, vaid mitteilmalikustumine. Vastuolu ateism-teism ületamine. Sallivus. Usu, mida soovid. Müüdi tunnustamine. Religioossus saab küll üldiseks, aga see on tsiviilreligioon. Praktiliselt odav maagia ja rituaal. Eetikat ei puuduta see praktiliselt üldse. Moraalikoodeksi võib teha millise iganes. Eetika on siinjuures inimese südametunnistuse asi, moraal väline koodeks.

See on Bushi „Jumal ütles, ründa Iraaki“. Religioosse mõtlemise tähtsus suureneb, ent see on korporataiivne religioon. Suured korporatsioonid või erakonnad on kui rüütliordud. Nende juhid kui teleevangelistid. Tsiviilreligioon võtab poliitilise mõõtme. Koostöö võimudega.

Ratsionaalne-tundeline maailm on asendumas uue mentaalusega, mida ameerika sotsioloog Pitirim Sorokin on nimetatud ideatsiooniliseks. Progressi mudel on asendunud tsüklilisega. Metafoorselt: ettemõtleja Prometheuse aeg on asendund tema venna, tagasimõtleja Epimetheuse ajaga, kes muide abiellus Pandoraga, kelle laekast tulid kõik pahed maailma.

Suureneb kõige maagilise osatähtsus. Kultuur ei maksa enam midagi. Ratsionaalsus ei maksa ka enam midagi. Maksab ustavus. Siis saad suverääni soosingu.

Kas siis uus keskaeg ikka on paha? Kas see on fantoom või simulaakrum? Milleski ta meenutab vana keskaega ja paljus ka mitte.

Ilmselt on see uus võimalus inimkonnal ellu jääda. Üks vaimne ruum. Sotsiaalsed muudatused on vältimatud demograafiliste protsesside tõttu. Omad kaod on siis kindlasti: rahvusliku keskkonna kadumine, perekonna lõdvenemine. Paraku pole ka paljudel enam juurdepääsu heale haridusele ja tervishoiule.

Võiks öelda, et see on moderni lõpp. Ja modern tõlgendub selles kui tupiktee, kui vale, kui illusioon, et inimene võib asuda Jumala kohale. See on inimjumala lõpp, aga paraku pole jumalinimese algus. Päris keskaegset jumalakartust enam ei ole. Sestap võiks uut keskaega nimetada ka post-keskajaks.

Renessansi ehk taassündi paraku näha ei ole.

Raivo ja Susanna Raave

2010-08-12T04:20:00.000-07:00