31. August 2012

Lugesin eile suursaadiku ja eksministri Jaak Jõerüüdi kirju iseendale või tagurpidi päevikut „Muutlik“. Rikas elu. Riia, Tallinn, Stockholm, Vormsi-suvi, Rooma, Ameeika ja sekka mõned lapsepõlve ning nooruse hipielu mälestused.

Riia majad. pargid, kohvikud, teatrid – eriti Alvis Hermanise lavastused ja vastuvõtud, Ikka need vastuvõtud. President taas ja jälle lennujaama VIP saalis, peaministrid, peamaja tegelased, suursaadikute rotatsioon. NATO. Kõik see hinnanguid andmata. Diskreetselt. Oma töö korralik tegemine, millest aga kostab alateadlik karje poliitika-elu piiratusest.

Salm:

Kõik on poliitika.
Ka väsimus.

Eriti väsimus.

Ja palju lugemist. Sama põlvkonna mees. Endiselt vahvalt pöördes Salingeist. Valda Raua tõlkes tsitaadid minugi käibesõnavaras. Sarnased sõbrad: Mika Waltari, Juhan Viiding, Piibel. Ka jätkuv vaimustus Penti Saarikoskist. Sarnane ka suutmatus lugeda Tode „Piiririiki“. Vähemasti siis, kui seda kiideti.

Esinduskorter Riia südames ja oma korter Tallinna südames. Aga kodutuse tunne ikkagi. Ja äärmine üksindus. Teised kui malendid laual. Jüerüüt ütleb. „Kirjanik on raamatut kirjutades väga üksi,“ Selles raamatus on ta kogu aeg väga üksi. Parimaski sektskonnas. Läbiv tunne: sünnist liigub inimene üha suurema üksinduse poole. Inimene sureb üksinda.

Elu kui vaimne palverännak. Camino. Raamatud ja kunstielamused kui külad sel teekonnal. Kolme kerjuse mõstilised õnnistused... „Caminol sa õpid oma elu elama. Iga päev uuesti. Igal erineval päeval erinevalt uuesti, sest vanaviisi ei saa.“

Motoks sobiks Salingeri vahendatud jesuiidi preestri Jean Pierre de Caussade tsitaat: „Jumal õpetab südant mitte ideede, vaid valude ja vasturääkivuste kaudu...“ Hingeteekond, mis äratab respekti.

P. S: Netti pilku heites hämmastas mind kui palju arvustusi või intervjuusid on see raamat põhjustanud – enam kui käel sõrmi...

Viivi Luik ütleb: „„Muutlikku” lugedes ma mõistsin, et igaüks kannab oma elu koormat ja et isegi väga lähedane inimene ei pruugi põhjani aru saada,  kui raske on teise koorem tegelikult.

Nägin selle raamatu kaudu JJ-s sügavamaid kuristikke ja kõrgemaid mägesid, pimedamat ööd ja eredamat valgust, kui ma enne olin näinud.

Ma ei näinud JJ-i, keda ma omast arust aastaid tundsin, vaid nägin inimest üksi vastu pimedust ja aega, ja tundsin selles inimeses ära iseenda, nii nagu see ikka on, kui kellelgi on õnnestunud läbi väga isikliku ja väikese väljendada üldinimlikku ja suurt.“

JALGPALLI KATARSIS

Keegi proua N. ütles, et jalgpalli vaadata on nõme. Küsisin „miks?“. Ta porises algul niisama, aga ütles siis, et kas pole ikka imelik, et paarkümmend täiskasvanud meest ajavad väljakul ühte palli taga – olek siis veel, et igaühel oleks oma pall. Ja tuhanded  inimesed, kes peaks olema ju täie aruga – igasugu presidendid ja puha - vaatavad seda ekstaasis pealt. „Nõme,“

vangutas proua veelkord pead.

JALGPALL KUI TERAAPIA

Proua ei saanud asjast aru. Ta oli kaotanud lapsemeelsuse ja mängulisuse. Ta pidas silmas, et tema meelest on mäng aja raiskamine. Kuid mäng on teraapia. Jalgpallist on saamas isegi rahvuslik teraapia. Jalgpall on vaimustus. Ja tehke või tina: jalgpall on kultuur.

Samas tunnen ma ka paari naist, kes on tõelised jalgpallifännid olles samal ajal tippjuhid. Nad imetlevad jalgpallurite operatiivsust, spontaanust, leidlikkust, keskendumist, loovust, meeskonnatööd jne. Üks naisjuhtidest hakkas jalgpalli armastama suviti Peipsi ääres Kesktelevisoooni ülekandeid vaadates, sest ETV-d seal lihtsalt ei näinud.

Nii sport, teater, muusika kui isegi nii tõsine asi nagu juura tulenevad mängulisest algest. Üks vanimaid kurjategija testimisviis oli mänguline: kahtlusalune visati näiteks vette ja kui ta välja ujus, siis loeti ta õigeks jne.

Õigusmõistmine on väga tõsine asi, aga ometi seda mängitakse. Ameerika vandekohtu istung on vahest kui etendus, mida võib ka paljudest filmidest näha. Toome näiteks kasvõi „Saatana advokaadi“.

MÄNG TEEB VABAKS

Platon rõhutas inimese vajadust mängida. Filosoofide kuningas  nägi mängus inimese kutsumust. Aja jooksul on aga hakatud mängus nägema midagi mittetõsist.

Mängu väärtus on see, et mäng on vaba inimese vaba aja veetmise viis. Mitte töö ei tee vabaks, vaid mäng teeb vabaks. Jalgpalli vaatamine ei ole töö ja isegi jalgpalli mängimine ei ole töö ja see – kuigi keeruline mängulisus – annab jalgpallile teatud vabaduse ja isegi teatud pühaduse. Nagu ka laste mängule.

Mängu puhul on olulisim tunnetada selle tinglikkust. Mängu reeglid ja piirid eristavad mängu tegelikkusest. Mängu puhul on oluline just see distants, mis tekib tegelikkuse ja loodava vahel. Mängus on inimene ise looja positsioonil: mängureeglite piires on kõik võimalik.

Mängus on oluline nii mängija kui kaasaelaja vabadus sunnist. Siin näeme kultuuri tekkimist mängust ja spordi ja kultuuri seotust. Mängu puhul on alati võimalik see katkestada, sellest välja tulla. Mängu rituaali läbi pääseb inimene „peab“ sunnismaisusest, elu paratamatustest.

Me võime öelda, et mitte töö, vaid mäng tegi inimesest inimese. Olgu nende ahvidaga nüüd kuistahes. Inimene on naerev ja mängiv olend.

MÄNG ON PIDU

Traditsioonis jagunesid hõimud alati kaheks fraatriaks. Sama suguvõsa, aga erinevad rituaalid. Need erinevad meeskonnad organiseerisid omavahel mänge ja võistlusi. Male on valge ja musta poole mäng. Filosoofia sai alguse mängulistest sofistide dispuutidest.

Mängurõõm seob tegemise naudingu ja otsustamise väe. Mängulisuse kaudu tunnetab inimene omaenese olemasolu, mängurõõm on võrdne elurõõmu eheda kogemisega.

Hollandi uurija Huizinga ütleb, et kultuur tekib mängu vormis. Mida ei tule mõista nii, nagu teiseneks või muutuks mäng kultuuriliseks, pigem on kultuurile tema algastmetel omane mängulisus, teda teostatakse mängu vormides ja meeleolus. Mäng annab kultuurile voolavuse.

Kui katkeb mäng – katkeb ka kultuur. Mäng on pidu ja iga pidu on mingil määral mäng.

MÄNGUS ON MAAGIAT
Jalgpallis võib ka vaataja olla äärmises pingeseisundis, millele lemmikmeeskonna võit annab katarsise. Ja isegi kaotus on kergendus, sest iga mäng saab läbi oma lõpuga.

Eestis on integratsioon olnud lahendamatuks probleemiks. Isegi seda sõna ei taheta enam kasutada. Räägitakse “lõimumisest“, mis on küll veel jõuetum. Kuid suur mäng nagu jalgpall ühendab ja teeb solidaarseks. Jalgpall on maagiline mäng.

Eesti rahvusmeeskonna  venelased on kangelased. See on isegi hämmastav kuis jalgpallis ununeb rahvus. Siin ei kohatu küsidagi, et kas sa armastad venelast või keda iganes? Vigastusega Konstantin Vassiljev tuleb väljakule ja lööb 15 minutiga Eesti koondise kasuks kaks väravat. Rahvas tahaks talle kaela langeda. Me oleme endas avastanud suuremeelsuse.