Kaks konna ja Täieline Eesti Wabariik

Raivo J. Raave: Kas tahame olla konn, kes surnuks kees?

Raivo J. Raave, teoloog, www.DELFI.ee 04. november 2010 04:00

Hiljuti võis eurokanalilt näha protestimiitingut Prantsusmaal. Pensioniea tõstmise vastu skandeeris teiste hulgas ka rühm 10-12-aastasi lapsi. Kas vanemate soovil? Võib-olla, aga lapsed olid väga indu täis ja nõudsid tõsimeeli, et pensioni peaks ikka maksma 60-aastaselt ja mitte hiljem. Mis siis, et sinna pool sajandit aega. Eestlane aga on kannatlik. Eestlane võib küll Toompeale protestima minna, aga streike pole täielikus Eesti Wabariigis veel olnud ja ilmselt ei tulegi. Eestlane on kohanev. Ajalooliselt õppinud kohanema pea iga olukorraga. Vaatamata rasketele oludele pressib ikka hambad risti ja vahest viskab vaid mõne krõbedama sõna siiasamasse Delfisse. Kas kõik on korras? Immanuel Kant on öelnud, et intelligentsus on eelkõige kohanemisvõime. Selle järgi on eestlased tõesti intelligentsed. Me oleme leppinud masu kui paratamatusega. Me usume peatset… ei, juba alanud majandustõusu. Me usume paremat tulevikku. Me küll vist ei usu eriti, et euro toob õnne me õuele, aga loodame ikka. Vaatamata kappavatele hindadele. Juba täna läheb poes poole rohkem raha kui paar kuud tagasi. Me tahame, et asjad oleks korras. Me tahaks, et poliitika oleks vähemasti viisakas. Me tahame, et elu oleks hea. Sestap meile eriti ei meeldi, kui keegi räägib, et asjad võivad minna ka hullemaks. Kui öeldakse, et 130 000 eestlast on läinud välismaale, soovitame me psühhiaatrit. Aga paremat arvu ei oska ka tuua. Isegi peaminister mitte. Tõsiasi on, et eestlased on täna võlgu 235 miljardit krooni, sellest ettevõtted 107 miljardit. SMS-laene ja liisinguid ja krediitkaarte pole sellesse ilmselt arvestatud, sest kes suudaks. Veel kurvem tõsiasi on, et meil on septembri reaalseisuga 127 000 töötut ja selle poolest oleme EL-is esirinnas. Ja kas tormiline hindade tõus tõesti näitab meile kriisi leevenemist? Maailmamajandus, ohkame taas. Viljahinnad, noogutame ja ostame tatart hinnaga, mis eilsest viis korda kallim. Täna ilmselt on vähe eestlasi, kes poleks kellelegi midagi võlgu. Oleme taas jõudnud teoorjusesse. Välja arvatud mõned vabadikud ja põgenikud. Me jookseme eest. Vaadake, kui palju viimasel ajal sporti tehakse. Juba varavalges jooksjad akna taga. Põgene, vaba laps! Kas elame veel? Tahaks küsida, kas tõesti peab uputuse vesi meile suhu tõusma, et saaksime aru, milles elame ja mida kannatame? Kui sügaval juba oleme? Tegelikult on ju majanduskriis vaid suurema, kommunikatsiooni- ja väärtuste kriisi üks osa. Me oleme ära andunud suure osa oma vabadusest, ilma endale tõeliselt aru andmata. Meil pole enam oma piire, vaid euroliidu omad. Sedagi, kes meil käivad, ei otsusta enam meie ise. Meil pole enam oma panku. Need on ammu skandinaavlaste käes. Homme pole meil ka enam oma raha. Tegelikult pole me juba täna enam täieline Eesti Wabariik, vaid Euroopa Liidu protektoraat. Ja me otsime ikka oma Nokiat, siiani leidmata. Paraku on meiegi asi sedaviisi nagu selles vanas hassiidi legendis, mille Paolo Coehlo „Alkeemikuks“ kirjutas: varandus on meie oma kojas, meie aga otsime seda seitsme mäe ja mere tagant. Kas teate, kui kiiresti ehitati valmis meie uhkus, Tallinna vanalinn? Praktiliselt mõne põlvkonna jooksul. Mis aeg see oli? See oli õnnis hansaaeg. See võimaldas sellist jõukust. Jah, see oli transiit, mida meie praegused juhid peavad marginaalseks ja vähetähtsaks. Meie geopoliitiline positsioon on ainus, aga väga suur trump, mis meile jäänud. Eelmisel aastal oli Eesti sadamates kaubavedu ligikaudu 38,5 miljoni tonni, kusjuures 2006. aastal 50 miljonit tonni. See on suur kaotus. Euroopa Liidus suurim. Seda enam, et Venemaa pole plaanitud sadamate ehitamisega eriti kuhugi jõudnud — kavatseti parimat, aga läks nii nagu ikka. Läänemere parimad süvasadamad on endiselt meil. Paldiski-taolist mittekülmuvat süvapärli pole kellelgi teisel. Muidugi vajab transiidi haldamine sirgeselgsust, kindlat ja läbipaistvat poliitikat, sest suurtele õlimonopolidele on meid vaja täpselt niikaua, kui me ei lase ennast kõige karvadega alla neelata. Kui me võtaks ette ka nafta töötlemise, siis jätkuks tööd ja leiba mitte ainult meie töötutele. On asjatundjaid, kes väidavad, et transiit ei peaks olema meil mitte 4-5 protsenti SKP-st, vaid võiks kõigi kaasnevate teenustega olla kuni 40-50 protsenti. Muidugi tuleks ka selleks lennuväli Tallinna kesklinnast välja viia… kas või Ardu ja Anna vahele. Täielikult puudub meil loomemajandus, mis arenenud riikides annab mitte vähem sissetulekut kui turism. Eestis tegeleb selleasjaga paremal juhul kaks ja pool inimest. Eesti oma Abba võiks anda terve riigi eelarve. Me küll räägime, et suureks vaimult, aga kultuur on Eestis midagi marginaalset ja pigem tülikat — see tähendab raha nõudvat. Me ei anna endale aru, et tegelikult kõik süsteemid ühiskonnas toetuvad kultuurile. Kui kommunistide maailmarevolutsioon toppas ja Lääne vasakpoolsed muutusid murelikuks, siis ütles itaalia filosoof Antonio Gramcsi kuldsed sõnad: „Kogu asi on kultuuris, te tainapead.“ Ja Läänemaailmas toimuski 60-ndate paradigmavahetus. Me ei pea untsu minema Riik — see pole midagi muud kui rahva teenimise kultuur. Eesti Wabariik ei pea lõplikult aia taha minema. Meil on veel võimalusi: on tegelikult ilus, potentsiaalselt rikas ja hea asendiga maa. Ja läbi paljude kannatuste karastunud loov rahvas. Meil on võimalusi isegi siis, kui meil pole enam oma piire, panku ning oma raha. Ja meie iive on pea olematu. Kui anname endale aru, et meie kriis pole pelgalt üleilmne majanduskriis, sest meie kriis algas enne, kui Lehman Brothers pankrotti läks, vaid ühiskonna struktuurikriis, siis võivad asjad minna paremaks. Mõttetute mõttetalgute asemel võiksime teadvustada, et oleme tegelikult uppumas ja küsida, kas meil on alternatiive. Eesti peaprobleem on selles, et meie ühiskonna sisemine võrgustik muutub palju aeglasemalt kui väline keskkond. Mobiil ja arvutigi on mõne aastaga juba vanaraud. Marju Lauristin tunnistas hiljuti, et käis Pärnus Mart Laari kuulamas ja Laar rääkis sama juttu, mida 15 aastat tagasi. Kas meie eliit polegi jäänud kuhugi 90-ndatesse? Üks mõistujutt räägib kahest konnast, kes kukkusid veepotti. See, kes kukkus keevasse vette, hüppas kohe välja, aga see, kes külma vette, mida tasasel tulel kuumutati, lasigi ennast surnuks keeta. Kas oleme esimese või teise konna moodi?

Kas Eesti vajab konservatiivset revolutsiooni? Küsib Raivo J. Raave.

Raivo J. Raave: Eliit, kontraeliit ja antieliit

Kas Eesti vajab konservatiivset revolutsiooni? Küsib Raivo J. Raave.

• 

Ühiskonna võiks laias laastus jagada kaheks: need, kes on autoriteedi ja võimupositsioonide külge ühendatud, ja need, kes ei ole. Kusjuures ühendatutel pole info mitte üksnes kättesaadav, vaid nad on ise nii vastuvõtjad kui info tegijad. Samuti on nende trumbiks info kiire kättesaadavus.
Noored ja loomeinimesed on valdavalt “välja lülitatud” – ja praegu kasutatakse neid vaid poliitika ja võimu huvides ära. Loomeinimesed ja noored on sattunud tsooni – mitte küll Andrei Tarkovski omal ajal Tallinnas filmitud “soovide tsooni”, kuid üsna sarnasesse: täna on meil tegemist infoajastu väljalülitatute tsooniga: Zone of Disconnectedness, nagu selle on sõnastanud Ameerika geostrateeg Thomas Barnett.
Kui ühiskonna võimupositsioonide juurde ühendamine ei toimu loomulikul teel, siis on revolutsioon paratamatu just demokraatliku ühiskonna püsiväärtuste pärast. On tõsi, et ajaloos pole revolutsioonid olnud midagi toredat ja tavaliselt sõi revolutsioon oma lapsed, aga mõnikord tundub, et isegi revolutsioon ei saa enam olukorda hullemaks teha.
Olen kirjutanud, et postmodernses ühiskonnas ei ole tegelikult enam vaja veriseid revolutsioone, sest ühiskonna struktuurid pole nii jäigad kui varem, vaid nad on võrgustikulised ja painduvad. Sellest ka nüüdisaja niinimetatud laulvad, oranžid ja sametrevolutsioonid, mis on veretud, aga mille sihiks on ometi ühiskonna struktuuri radikaalne muutmine ja eliidivahetus ehk siis taas: “Plats puhtaks!”
Ja revolutsiooni, mis seab oma ideaaliks püsiväärtused, võib julgesti nimetada ka konservatiivseks revolutsiooniks.
Väljalülitatute tsoon
Hiljaaegu käisid meie moeloojad poliitikute juures toetust nõutamas ja said vastuseks, et ega riik või poliitikud saa moodi dikteerida. Samas taheti nende käest hoopis midagi muud: loominguks soodsaid tingimusi ja toetusi. Valitsuselt võib muidugi küsida mida iganes, aga valitsus annab alati vaid seda, mis valitsuse huvides.
Peeter Helme ütleb meie toompealaste kohta, et mida nad seal teevad või ei tee, on üsna teisejärguline, kuni nad ei tee seda, mida iga maa valitseja peaks eelkõige tegema: vastutama ja olema eeskujuks.
Meie poliitiline juhtkond paitsi mõned üksikud liidrid on suhteliselt näotu ja nimetu. Marju Lauristin kinnitas juba kolm aastat tagasi ajalehes Sirp (“Eliit ja identiteet”, 22.6.2007), et “Riigikogu liikmed, kes staatuse kohaselt peaksid kuuluma poliitilise eliidi hulka, moodustavad oma enamikus nimetu ja näotu statistide massi, kes isikutena saavad nähtavaks kord aastas, kui nad presidendi vastuvõtul paraadrivis välja hõigatakse”.
Tänased noored – aktiivsed, teotahtelised – kiikavad teadagi üha enam laia maailma poole. Sest nende jaoks pole Eestis kohta. Kellelegi pole neid vaja muuks kui koristajaks ja sibiks. Neid kohti veel pakutakse.
Noored oleksid võimelised ühiskonna juhtimises kaasa rääkima, kuid nad on sellest ilma jäetud, sest võimul olev eliit on sulet ring ning rahvast võõrandunud. Andekad noored moodustavad tegelikult kontraeliidi, kes võiksid ühiskonda juhtida, aga kel pole seda võimalust. On öeldud, et noortel on kaks valikut: kas minna Eestist ära või saada “nooreks ja vihaseks”.
Uue loosungi vajadus
Kontraeliiti kuulub ka suur osa loomeinimesi, kuid nende enamik ilmselt ei soovigi poliitikaga tegeleda. Mõned aktiivsed, andekad ja erakordsed inimesed pole selleks ehk ka võimelised. Nemad moodustavad antieliidi.
Kirjanik teenib vähem kui tõlkija. Raamatu honorarist saab korra kõrtsis ja paar korda poes käia – aga romaani kirjutamine võtab tihti enam kui aasta. Ja siis veel imestatakse, miks meil pole noori romaanikirjanikke – millest nad peaksid küll kirjutamise ajal elama? Hea, et mõned pensionäridki veel kirjutavad…
“Kultuurieliidist, kes “40 kirja” ajal võttis endale spontaanselt õiguse rääkida rahva nimel, on täna saanud ühiskonnas niširühm,” ütleb Lauristin. Kontraeliiti ja antieliiti on vahest raske eraldada, aga kui revolutsioon võidab ja uus eliit pääseb positsioonidele, muutub vahe nähtavaks selle kaudu, kes suudab asuda võimu teostama ja kes “jääb oma liistude juurde”. Tegelikult on muidugi aeg unustada Villu Reiljani loosung “Igaüks jäägu oma liistude juurde!”, sest sellise hoiakuga ei saa üleüldse mingit eliidi vahetumist toimuda.
Ilmselt tuleb meil koos Peeter Helmega tunnistada: “Oleme [–] üks eliidita rahvas, peata rahvas. Ja peaksime seda endale ka tunnistama, mitte tembeldama eliidiks [–] mida iganes. See looks eeldused selleks, et see eliit kunagi ka päriselt tekiks, mitte ei jätaks meid pimestatult pseudoeliidi küüsi.”
Eliidi rotatsioon
Kui eliidi loomulikku rotatsiooni ei toimu, siis on vajalik revolutsiooniline rotatsioon ja revolutsioonilises faasis toetab antieliit alati kontraeliiti, sest see on ka tema võimalus.
Nüüdisaegses massiühiskonnas traditsioonilist eliiti kui kõlbelist autoriteeti muidugi ei tekigi, kuid võimul on ju ikka keegi. Majanduslikust ja poliitilisest eliidist ei saa me üle ega ümber. Iseasi on, et meie vaimne eliit on surutud marginaalseks ja autoriteete ei ole.
On õige, et Eesti vajab uut eliiti ja paraku ei teki see meie suht suletud ühiskonnas loomulikult, evolutsiooni teel. Kuigi nüüdisühiskonnas eksisteerib nn avatud eliidi printsiip, ei pääse tegelikult reeglina noored enam pumba juurde. Res Publica “äraostmatud” olid vahest viimased. Eesti ühiskonna stratifikatsioon on selline, et lõhe eliidi ja massi, rikaste ja vaeste vahel suureneb päev-päevalt.
Marju Lauristin kirjutab: “Eliidist on sotsiaalteadlased kirjutanud palju, määratletud on seda nii objektiivselt tipus oleva grupina, kogu ühiskonna seisukohalt olulist valitsemisfunktsiooni täitva “poliitilise klassina” kui subjektiivselt, isikutena, kes on oma eetika ja ideedega kujundanud ajavaimu ja rahva identiteeti.”
Me vajame Eestit, kus inimestel oleks hea elada ja kus ka noortel oleks võimalus oma talente rakendada enam kui superstaariks või selgeltnägijaks saades. Ja on näha, et iseenesest see ei teki. Ma ei tea, kas situatsioon on juba küllalt revolutsiooniline, kuid jää on hakanud liikuma, härrased.
Loo autor on sotsiaalteadlane ja teoloog.

Mees, kes ei mahtunud poliitikasse

Raivo J. Raave: Mees, kes ei mahtunud poliitikasse

Raivo J. Raave, teoloog, www.DELFI.ee 25. november 2010 04:00

Tõnu Trubetsky kasutas oma põhiseaduslikke õigusi ja astus erakonda. Teda tabas meedia ajujaht. Kas me saame süüdistada meediat? Ei. Meedia on ühiskonna peegel. Võib-olla saame süüdistada poliitiliste vastaste snaiprite „kojamehekuule“? Mehed tegutsesid vastavalt oma poliitilisele ja sisemisele kultuurile. Kas Tõnu tapmisähvardused olid tõsised? Loodetavasti uurivad seda pädevad organid. Võime vaid pärida, kust see kurjus meisse on saanud. Kas saame süüdistada tuhanded anonüümseid kommentaatoreid, kes väitsid, et Trubetskyst saab märg plekk ja plekk on ta küljes igavesti. Mitte ainult. Nad väljendasid meie ühiskonna kommunikatsioonikriisi. Tõnu löödi risti ühiskonna puuduste pärast. Poliitika kultuursuse kadumine Me oleme kaotanud poliitika kultuursuse ja me oleme kaotanud poliitilise kultuuri. Aga just selle taastamiseks Tõnu erakonda astuski ja kutsus kokku ka kultuurikogu. Tõnu rääkis, et poliitikasse on vaja ei midagi muud kui headust. Paljud vangutasid päid. Talle öeldi, et valgete kinnastega poliitikat ei tee. „Aga puhaste kätega saab ometi,“ väitis Tõnu ja me tundsime, et tal on õigus. Tõnu soovitas poliitilisi vastaseid „mitte kritiseerida, vaid kiita“, sest hukkamõistmine on umbrohu külvamine omaenese aeda. Tõnu küsis, et kas me kõik, kes siin elame, ei taha korrektset poliitikat. Me nõustusime - tahame. Tõnu plaanid olid suured. Riigikogu kandidaadina Tartus unistas ta kiirrongist Tartu ja Tallinna vahel, Tartu Toomkiriku taastamisest, Emajõe üleujutuste ohjeldamisest. Mõne jaoks olid need ideed ehk utoopilised. Ometi ei tule suurelt mõtlemata ka suuri tulemusi. Tõnu valutas südant Eestis domineeriva üheülbalise ajalookäsitluse pärast, milles kangelaseks tehtud natsid, leegionärid ja metsavennad. Tõnu kaks onu teenisid Alfons Rebase pataljonis ja olid ka metsavennad. Tõnu teadis, kui kurb nende lugu oli. Veealused karid Tõnu isapoolne onu võitles jällegi Armia Krajowas natside vastu. Tõnu teadis ka tõeliste vabadusvõitlejate traagikat. Ta teadis, millised meeleolud valitsevad poolkinnistel noortepidudel, kus õhutatakse natsismi. Sestap üritas ta kontakte luua rahvusvähemuste: mustlaste ja juutidega. Ja tänu oma mõistmisele leidis paljudega ühise keele. Me küll hoiatasime, et võib sellega üles ärritada natside pesa ja need on karmid vennad. Tõnu vastu, et ta pidudel näeb neid sageli ja nad peksavad rohkem tüdrukuid ja neegreid. Mul on olnud kokkupuuteid noorte skinheadidega ja paraku on meie seadusorganite käed nende ohjeldamisel üsnagi seotud. Esiteks ei taheta Eesti riigis mingit natsiskandaali ja pealegi võib meie jõustruktuurides kohata resoneeruvat meelsust. Lootsin kunagi selles küsimuses kapo toetusele, usaldades neid, aga nende huvides oli pigem skandaali vältida, kui inimesi aidata. Taas kommunikatsioonikriis. Aga seekord päris eluohtlik. Nii et ohvrist võib seaduse järgi ka süüdlane saada. Kui seda juriidiliselt korrektselt lavastada. Näiteks teha ühest rünnakust kaks erinevat episoodi: natsirünnak nimetada noorte sagimiseks ja vasturünnak kehavigastuste tekitamiseks jne. Ja uurida ainult teist episoodi, kus pole oluline, kes ja kui palju oli ründajaid, vaid tulemus: natsipealik sai häbiväärselt kere peale. Süüdlaste lavastamine on kakluses imelihtne. Heade ja kalliste advokaatideta on seejärel raske õigust saada ja kättemaksuähvardused jäävad aastateks. Igatahes pole sellest tervisele kasulik rääkida. Seda ei tee ka Tõnu. Tean noormeest, keda natsid ründasid kaks korda ja grupiviisiliselt ja ta sai üksi mõlemal juhul kurjamite vastu, aga seadus lavastas ta ikka süüdi. Noormees kandis oma karistuse, aga nüüd elab üsna sordiini all. Ütleb, et ta ei kardagi neid natse, vaid seda, et mis ta iganes ka teeks – pärast on ikka tema süüdi. Traagiline topeltkogemus. Mahavaikitud ja mahitatud terror ühiskonnas. Mis ometi peitub meie kollektiivses alateadvuses? Miks meie kangelased on natsid, leegionärid ja metsavennad? Mida külvad, seda lõikad Mees, kes tahtis Eesti poliitikat parandada, sunniti lahkuma tagakiusu ja tapmisähvardustega. Isegi pere ei jäetud puutumata. Kõigele vaatamata on temast saanud vägilane. Mees, kes üritas uskumatut – muuta Eesti poliitikat paremaks, inimlikumaks. Kui tahame edasi elada, siis oleks korrektne poliitik juba suur võit. Aga pisitilluke pill „vürst Trubetski headust“ võiks poliitika teha taas selleks, mis ta traditsioonis oli. Politeyaks – inimese kõrgeimaks tegevusvormiks, mida iseloomustavad vastutus, väärikus, suuremeelsus ja teised unustatud voorused.