KÕRVAKIIL JA KÄESUUDLUS

KÕRVAKIIL JA KÄESUUDLUS

Kõrvakiilu kui kultuuritava võib meil näha vast vanades Chaplini ja itaalia filmides. Aga kõrvakiilu võid sa saada New Yorgis või Amsterdamis, kui aitad naisele kasuka selga, avad ukse, ulatad käe autost väljumisel või annad käele suud. Sest viisakust loetakse seksistlikuks käitumiseks. KÕRVAKIIL KUI KULTUURIKOOD “Kuus aastat tagasi sain ma kõrvakiilu, aga mu lööja on ikka veel elus,” kirjutas kunagi Puðkin oma “Lasus”. Kõrvakiil pole levinud igal pool. Kõrvakiilu ei tunta Idamaades, ei tunta antiigis ega paganluses. Kõrvakiilu areaal on Õhtumaa, kus sündis rüütlikultuur. Kõrvakiil on olemuslikult “peajagu lühemaks tegemise” redutseeritud þest. Kõrvakiil on elitaarne: selle saab anda ainult võrdne võrdsele või nõrgem tugevamale. Kui ülemus lööb alluvat, ohvitser sõdurit, õpetaja õpilast, mees naist, siis see on peksmine. Kõrvakiil oli raskeim solvang. Samaväärne naise või õe au haavamisega. Kõravkiilu pidi järgnema duell või enesetapp või pagendus ja häbi. Kõrvakiil oli kultuuriarm, mida ei saanud maha pesta. Kõrvakiilu andja polnud otsekui enam tema ise: ta oli aukoodeksi tööriist. Kõrvakiilu tähendus sõltub ajast ja kohast ja andmise viisist: Omal ajal unistas Gogol, et oh kuis mõnele oleks vaja avalikku, kõigi ees antud kõrvakiilu. Traditsioonilises teatris oli isegi üks roll – bouffon – see oli mees, kes sai publiku rõõmuks kõrvakiile. KÕRVAKIILU MUUTUMINE Hiljuti ütles üks noor daam: “Däämd, ma tahaks keset koosolekut püsti tõusta kõigi nende paksude raamatupidamismuttide nähes minna ja panna sellele faking direktorile vastu kõrvu.” Kõrvakiilu keel on teinud läbi kummalisi metamorfoose. Vene televisoonist võis mõni aeg tagasi näha lugu, kus mees sai ühisköögis kõrvakiilu. Läks siis oma tuppa, võttis triikraua ja lõi sellega andja maha. Uurimisel ütles: “Aga kuidas ma teisiti oleks saanud vastata sellisele auhaavamisele?” Ajas on muutunud þestide kiri ja nende tähendus. Tänapäeval ei võeta mehe poolt mehele antud kõrvakiilu enam kui kultuurikoodi, vaid kui süütegu, vägivalda, rünnakut, huligaansust. Samuti võis meiegi kanalitel näha, kuis natsbolide naiskad annavad nelkidega vastu kõrvu Venemaad visitieerivatele Läänemaailma liidritele. Et kõrvakiilu kood on vajunud unustusse, näitab ka ühe ajakirjaniku kommentaar, kui vene suurdissident Sahharov andis kõrvakiilu oma naise laimajale: “Selle peale andis Sahharov mehele kõrvakiilu. Kahjuks ainult üheainsa.” Tänapäeval kipub kõrvakiil kasutusele tulema kui kõige kaalukam argument ja seda annavad nii naiskad naistele kui mehed naistele ja meestele ja tavaliselt on see suurema märuli algus. ARMASTUSE JA SÜMPAATIA MÄRGIKS Targemad teevad Schopenhaueri järgi, kes küsis, et kui eesel sind jaga lööb, kas sa siis peaksid vihastama? Vähem on neid, kes talitavad Pühakirja eeskujul: kui sind lüüakse vastu üht põske, siis keera teine ette. Lacan küll ütleb, et võiks ka keerata, sõnades: “Löö, aga kuula, mis ma räägin.” Lacan kirjutab ka, et ta mäletab väikest poissi, kes pärast kõrvakiilu ei teadnud, kas nutta või naerda, sest ta ei saanud aru, kas see on hellitus või karistus. Ja tõepoolest: ainult þesti kiirus ja tugevus teevad vahe, kas tegemist on kõrvakiilu või põselepatsutusega, lahkuse või viha osutamisega. “Armastuse ja sümpaatia märgiks jagas temake talle paar kõrvakiilu” – kuis on? Ainuke jäänus vanast ebasümmeetrilisest kultuurikoodist on naise poolt mehele antud kõrvakiil, aga täna ei saa ta seda enam pärast esimest suudlust nagu vanasti, vaid meie armsas EL-is pärast liigset viisakuse osutamist.