Me kaome kui liik, kui me lakkame olemast armastavad olendid. Aristoteles määratles inimest kui poliitilist olevust – zoon politicon. Mu meelest aga määrab inimest enam armastus – inimene on olemuselt armastav olend.
Nüüdismaailma salanõu on teha nii, et osa tunneks end tervikuna. Me oleme kaotanud tõdemuse, et inimene on osa ja mitte tervik. Kui inimene ei pea ennast enam osaks, siis ta tegelikult lakkab armastamast.
Meie osaline olemine on võõrandumine. Kogu probleem on selles, et inimene on osa ja mitte tervik. Selles ühinemisvajaduses on ka armastuse saladus. Armastuse igatsus on mälestus kunagisest tervikust.
Armastuses ei ole nauding peamine. Isegi seks mitte. Armastuses on peamine iseenese ületamine. Ka romantilises armastuses ületasid mees ja naine iseennast.
INIMENE ELAB ARMASTUSE ENERGIAST
Inimene ei ela üksnes leivast. Isegi ainult sotsiaaltoetustest mitte. Inimene elab armastuse energiast. Armastus on alati seotud piiri ületamisega. Armastus ei ole kunagi ühe inimese asi. Armastus ületab iseenda piirid. Armastus on alati suurem kui armastatu.
Aga miks tuleb ületada iseenese piirid? Kas me pole siis enesele küllaldased? Tuletame siin meelde müüti, mida vana tark Diotima räägib Platoni „Pidusöögis“: Alguses oli suur androgüün, kelle jumalad jagasid kaheks pooleks: meheks ja naiseks. Ja nüüd nad otsivad teineteist - oma teist poolt. See sarnaneb üsnagi piiblilooga, kuis Eva sai Aadama küljeluust – olles kunagi tema osa.
Romantismiaja armastus oli juba kaotanud oma vertikaalse dimensiooni. Säilis horisontaalne, mis oli samuti oma piiride ületamine. Aga ka maine armastus oli veel taeva ja maa liidu koopia. See oli seesama armastus, kuigi pinnalisel tasandil oli see siiski armastuse meri ja kirgede ookean. Mees ületas oma piirid ja naine püüdles vastu.
Armastus ei ole pelgalt tunne, kuigi ta sisaldab tundeid. Armastus on omaette modaalsus, mis haarab mitte ainult tunded, vaid mõtted ja teod. Kui sa armastad, siis on ju kogu su olemine armastuses. Armastus on üks ja jagamatu. Aga teda võib suunata eri objektidele vertikaalselt ja horisontaalselt. Ja õigupoolest saavad kõik, kes tema ümber on, armastusest valgust ja soojust.
KUI KAOB ARMASTUS, KAOB KA KULTUUR
Kuiv ja külm, ilma armastuseta Descartes nimetas loodustki mehhanismiks. Kui armastus praakida välja ka Lääne kultuurist, siis ei jää tegelikult järgi midagi väärtuslikku. Mis oleks kunst? Mis oleks muusika? Mis oleks kirjandus? Mis oleks teater ja kino ilma armastuseta?
Nüüdisajal ilmub küll enam raamatuid söömisest ja saateid söögitegemisest tehakse ka söögi alla ja peale. Laule küll söömisest eriti ei tehta, ehkki joomisest neid on. Või teate ka söömisest mõnda? Jah, inimene küll sööb päevas kolm korda, aga kultuur peegeldab siiski armastust enam kui söömist. Veel praegu. Muide, vanas maailmas oli just söögitegemine väga intiimne tegevus. Kas teile ei tundu, et söök ja seks on tasapisi asendamas armastust?
Ütlen teile siin hästi tasakesi: kui kaob armastus, kaob ka kultuur. Meist saab biomehhanismide tsivilisatsioon. Inimene ilma armastuseta on masin-inimene l`homme machine või sepp-inimene homo faber. Kui inimene kaotab armastuse, kaotab ta oma olemise keskme.
Riik, mis ei tunnusta armastust ei saa olla tõeliselt inimkeskne, sest inimene vajab armastust. Tulla tagasi armastuse juurde – on tulla tagasi Jumala printsiipide juurde. Armastuseta riik on tegelikult koletis – Leviaathan, kelle janu ei kustuta mingid reformid ega poliitika parandamine.
Kuid kuni pole kadunud kõik, pole kadunud midagi.. Meil on veel lootust elada inimkeskses maailmas, inimkeskeskses Eestis.
All you need is love.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar