Üldiselt tahavad poliitikud olla head, aga mitte liiga head ja mitte kogu aeg head. Ja üldiselt tahavad inimesed korralikku poliitikat.
Poliitika tähendus on ent ajas muutunud. Antiigis oli poliitika – politeiea - kogu inimese ühiskondlik tegevus. Aristoteles määratleski inimest kui poliitilist olendit: zoom politikon.
Ainult jumalad ja idiotes olid väljaspool poliitikat.
POLIITIKA KEELE OSKUS
Üks teravkeelne mees on öelnud, et poliitika on probleemide otsimise kunst, nende leidmine sõltumata nende olemasolust, nende valesti määratlemine ja valede meetmete rakendamine. Eks ta ole. Selge on see, et poliitika pole täppisteadus ja poliitikud lubavad sildu ehitada isegi siis, kui jõge ei olegi.
Poliitika keele tundmise osas võiks inimesed jagada kolmeks: esiteks need, kes tunnevad puudulikult, teiseks need, kes tunnevad poliitika keelt, kas siis
a) rahuldavalt,
b) hästi või
c) väga hästi.
Ja vast kolmandaks need, kes teavad, kuis poliitika keel on tehtud ja kuidas seda tehakse.
Esimesed moodustavad suurema osa ühiskonnast. See on meie rahvas, kes on paraku suurenisti meedia poolt manipuleeritav ja kellelt ei ole oodata väga ratsionaalseid valikuid. Kuid teisalt just siin võime kohata kollektiivset poliitilist alateadvust. Eelarvamuste, stereotüüpide, “keelevigade” uurimine näitab, et siin on tegemist sajandite sosinatega.
Juba Napoleon ütles, et poliitikas ei pruugi rumalus viga olla.
Neid inimesi võib küll manipuleerida meediatrikkide ja lubadustega, aga lõpuni neid petta ei saa: nad tunnetavad sisimas õige ära. Ja nad valivad siiski südamega - sisetunde järgi, kuigi valimiskompassi suunitlust ei saa alahinnata.
Teine tüüp on rääkiv vähemus ja see kattub suurenisti nii majandusliku, poliitilise kui ka intellektuaalse eliidiga. Siia kuulub ka enamik ajakirjanikke ja suur osa poliitikuid.
Keele valdamine tähendab ju ka mõningate reeglite tundmist, mis saadakse siis kas hariduse või iseseisva analüüsiga. Siin on valdav ratsionaalne valik – valitakse mõistusega. Sageli pragmaatiliselt. Mis võib paraku osutada ka vääraks. Henry Adams ütleb, et poliitika koosnebki faktide eiramisest.
POLIITIKA LINGVISTIKA
Kolmas liik koosneb aga niinimetatud poliitika filoloogidest. Siin ei vaadelda enam väljendusi vaid keelt nende taga. See ei ole enam poliitiline eliit, vaid juba ideoloogiline eliit, kes võib manipuleerida erinevate poliitiliste keeltega ja luua uusi käsitlusi/diskursusi. Poliitilist lingvistikat võidakse kasutada olemasoleva poliitilise keele säilitamiseks või ka uue loomiseks.
Poliitilist lingvistikat valdavad teatud määral kõik staarpoliitikud. Vahest aga jäävad poliitika lingvistid „hallide kardinalidena“ varju nagu Reformierakonna ideoloog Rain Rosimannus või omaaegne Isamaa ideoloog Tiit Pruuli.
Õigupoolest on kaks viisi, kuis me mistahes keelt kasutame: me oskame selles keeles rääkida või oskame rääkida ja ka lingvistilistes terminites väljendada grammatilisi seaduspärasusi. Me valdame keelt kui töövahendit.
Esimene viis on loomulik ja teine lingvistiline. Loomulikul viisil ütleme, et see on ajaleht ja lingvistilisel viisil, et seda nimetatakse ajaleheks. Midagi sarnast on ka inimeste mõtlemisega: ühed inimesed mõtlevad kui keelde sukeldunud, teised mõtlevad lingvistiliselt.
POLIITILINE PÄDEVUS
Poliitika määrab valitsemise sihid ja eesmärgid. Kui need on määratletud, siis kerkib küsimus, kuis neid saavutada. Traditsioonilistes ühiskondades jagunesid poliitika funktsiooni kahe kõrgema kasti ja seisuse vahel nii, et preestrid nõustasid ja sõjamehed/aristokraatia teostas.
Poliitiliste eesmärkide saavutamine võib nõuda vastavate valdkondade tundmist, mis teeb vajalikuks ekspertnõustamise – spetsialistide olemasolu. Kuid väide, et peavad olema ka eksperdid – näiteks ajakirjanikud, kes ütlevad, mida inimestel tuleks tahta ja milliseid eesmärke seada, kõlab juba valikuvabaduse piiramisena.
Riigi juhtimise oskus on oma laadilt faktiteadmise pädevus. Faktiteadmine kuulub eelkõige vahendite juurde ja see on
tänapäeval spetsialistide ülesanne. Eesmärgipädevus sisaldab aga oluliselt teadmisi põhiväärtustest, mis on pigem riigimeeste ja intellektuaalse eliidi kui ekspertide ala.
Platoni järgi hõlmab poliitiline pädevus, mida omab ideoloogiline eliit, mõlemat laadi pädevust ja mõlemat laadi teadmist – nii teadmist faktidest kui ka teadmist väärtustest. Meie probleem on selles, et selline ideoloogiline eliit on väga õhuke või puudub sootuks, sest see eeldab ka poliitika keele valdamist lingvistilisel tasandil.
Alates valgustusajast ja eriti Macchiavelli mõjul pääses võidule poliittehnoloogia, milles oli olulisim võim mistahes hinnaga. Demokraatia rüüsse mähituna esineb macchiavellism ka tänases poliitikas. Olemuselt tähendab see poliitika sõltumatust moraalist.
Teiseks võime täheldada postpoliitika ilminguid, mis on sisuliselt ideoloogilise osa ehk „puhta poliitika“ vähenemine ja asjatundjate osa kasv. Terav piir vasak-ja parempoolsete vahel on hägustumas ja vasak- ning paremäärmused sulavad ühte. Postpoliitika on küll light aga samas kõikehõlmav: kui sa ka poliitikaga ei tegele, siis ka see on poliitika. Mis siis, et mahe.
Aga üks on tõde: head inimesed, kes ei lähe valima, valivad halvad saadikud.
