Pages

Raivo Raave

neljapäev, 2. september 2010

Armastus ei püsi paigal....

Jah, öeldakse, et õnneteadvus on inimese loomulik seisund. Kena oleks.

Mu meelest on see pigem armastusteadvus ja armastus ei sa püsida rahulikult paigal nagu jõgi ei saa olla voolamata.

Armastuse praktika on küll õnn a vahest ka kannatus....

EESTI TONDID

Üks  tont liigub mööda Eestimaad ja selle tondi nimeks on russofoobia. Russofoobia on arenenud nii  kaugele, et nii mõnigi ütleb, et „see on hea, et sakslased siia tulid, sest muidu oleksime nagu venelased.“

Ajalugu on aga näidanud, et eestlasel pole soodumust venelaseks saada kõigele venestamistele vaatamata. Eestlane kippus ikka saksaks saama, kadakaks ja  hallparuniks. Sestap on suht imelik kuulda, kuis nüüd muistset vabadusvõitlust Eestimaa suureks tsiviliseerimiseks ning ebavenestamiseks kutsutakse. See on juba enesemõnituseks kujunenud.

UUS JA VANA ORJAPÕLV

Paljuski tuleneb see sellest, et Eestimaa viimaste aegade ajalooline enesepilt on väga puudulikuks muutunud. Järsku on meil hoopis selline ajalugu kujunenud, kus midagi enne Teist maailmasõda eriti ei olnudki. Oli üks müütiline „eesti aeg“ ja siis Teine maailmasõda oma „suurte eestlastega“ nagu Alfons Rebane, Hjalmar Mäe ja Otto Tief, ning siis 50-aastane „orjapõlv“ ja uus iseseisvumine. Vahest tahaks küsida, et ka see okupatsioon ikka nii väga orjapõlv oli. Eestlaste vabadus oli küll piiratud, paljud eestlased küll ka piinatud ja välja saadetud, aga eestlased polnud ju alistunud.

Vana mudel muistse vabadusvõitlusega, 700-aastase orjapõlve ja baltlaste üle täieliku võidu saavutamisega 1919-ndal aastal on ümber paigutatud palju väiksema ajaperioodi peale. Ega 1919 aasta maareformist just hõisata, sest see oli tõesti revolutsiooniline – see lõikas balti maa-aadli elu Eestimaal läbi. Mõisad võeti ära ja jagati asunikutaludeks. Lugesin kunagi Tartu Ajaloo Keskarhiivis üht vana saksa lehte, kus eestlasi peeti bolševikestki hullemateks.

DIALOOG MINEVIKUGA

Eestimaal puudub dialoog oma minevikuga. Tõsi, erinevalt mõnedest teistest rahvastest ei saa me dialoogi pidada näiteks keskaja mõtlejatega isiklikul rahvuslikul tasandil, aga meil on siiski 160 aastat materjali eesti mõtlejate ning kirjameestega, mis on tunduvalt pikem kui see ajalooline enesepilt mis meil tänapäeval kujunenud on, kus on ainult Teine maailmasõda ja okupatsiooniaeg.

Ja see ei oleks nagu oleks meil mingi kuri valitsus, kes teeks kõik, et salata ja varjata kogu seda informatsiooni, et midagi ei oleks õõnestamas ametlikku narratiivi. Ei, see on kõik avalikult kättesaadav. Kuigi riigile on muidugi kasulik see narratiiv, sest see teeb kõik ilusaks ja lihtsaks. Eriti valimiste ajal.

Ja kui nüüd meil oleks see dialoog vana eesti mõtlejatega suuremal rahvuslikul tasandil, siis leiab nii mõndagi huvitavat. Venelane ei ole Eesti mõtteloos alati olnud mingi ebamäärane pool-inimese mõiste, mis peaks ainult vastikust tekitama. Venelane ei ole alati olnud metsik asiaat, kes eestlase „kõrget kultuurset euroopalikust“ ohustab. 

Oli aeg kui eestlased ise endid aasialasteks nimetasid, uurali-altai teooria tipphetkedel, ja vastandusid ennast sellega germaanlusele. See oli teine aeg, kus eestlased võitlesid emantsipatsiooni pärast baltisakslastega. Aga sel ajal on ka palju huvitavaid mõttevälgatusi pakkuda.

Näiteks Juhan Luiga kirjutas Lembitust oopuse kui Novgorodi liitlasest. Õigemini küll Novgorodist kui Lembitu liitlasest. Sest Novgorod, see ju midagi pool-ugrilikku. Üleüldse oli kunagi eesti mõttemaailmas venelane midagi lähemal ugrimugrile kui sakslane või eurooplane.

See oli ka aeg kui baltisakslased vaatasid hirmuga eestlaste peale ja kartsid, et nad teevad vene keskvõimuga koostööd ning saavad oma propagandaideid sealt. Kas pole kuidagi tuttav?
Muideks oli see ka aeg kui eestlaste ja venelaste parteid omavahel liite tegid linnavalitsustes baltisakste vastu.

STALINI LÕA OTSAS

Nüüd on meil venelane mingi pool-inimene, metslase staatuses. Siin võidakse rääkida küll, et vaadake „mis nad meile Teises ilmasõjas ja pärast tegid“. Aga see oli totalitarism, kus inimene oli tähtsusetuks ressursiks taandatud, kes eksisteeris ainult kõrgema parteiladviku ülalpidamiseks. Ja Stalin hoidis isegi neid köie otsas... Mäletate, et Molotovi naine istus vangilaagris ja nii edasi.

Nõukogude Liit oli toona omamoodi perversne feodaalne ühiskond, kus räägiti palju madalamate klasside emantsipatsioonist, aga mis kujunes veelgi feodaalsemaks kui feodalism ise. Venelane oli ise samapalju stalinismi ohver kui eestlanegi  ja sai oma kodumaal seda kõike veel enamgi tunda kui eestlane. Venelane pidi Stalinit ligi 16-20 aastat rohkem taluma kui eestlane.

VENELASE KUVAND

Eestlane on venelast ikka pidanud madalama kultuuriga inimeseks.  „Venelane ainult lällab ja viskab prahti maha ja sööb sihvkasi ning on üle-üldse ebakultuurne.“ Jah? Siinjuures paluks pilk heita eesti jõmluse peale. Ja siin puutume põgusalt kokku ka ühe teise eesti probleemiga,  mille võiks sõnastada „Eesti on ainult mina ja minu tutvumisringkond“ või „kui mina pole näinud, siis pole seda ka olemas“  - jaanalinnu moodi sotsiaalsete nähtuste/gruppide/probleemide eiramine.

Kui vaadata Tallinnast väljapoole, siis vahest polegi nagu midagi muud kui ainult autod, tümps ja jõmmid. Näiteks hiljutine Võsu juhtum, kus Rakverest sõitsid kaks meest kohale ja hakkasid lihtsalt kõrtsis inimesi peksma ja sõitsid siis koju tagasi magama. Ja kel vähegi inglisekeelset lugemisoskust võib uurida Inglismaa chav'ide kohta, kes on täpselt samasugused. Tegemist on laiemalt levinud nn. prolede „subkultuuriga“.

Selline lähenemine on ilmselgelt üks neist „pind silmas, palk silmas“ hetkedest. Aga ka selline pööblikultuur on sündinud ilmselt mugavusest. Sest, niikaua kui inimene on piisavalt russofoob ja  maksab riigile makse, istub teleka taga, käib kroonus ära ning väga ei küsi, et miks? ja mis? - on Eestis kõik korras.

ME OLEME KADAKATEKS MUUTUNUD

Üks baltisaksa kirjanik ütles kord, et me küll elame siin maal koos – eestlased, sakslased, lätlased ja venelased. Aga me vaevu tunnemegi üksteist. Me elame üksteisest mööda. Toona olid nemad - baltlased ise selle olukorra põhjustajateks. Nemad olid ise loonud tingimused selleks, et selline lõhestunud ühiskond püsiks. Ja seesama nende loodud olukord sai neile hävinguks.

Nüüd on meil selline aeg, kus erinevalt meie eelkäijatest glorifitseerime me baltisakslasi kui kultuuri toojaid ja teeme tegelikult kõike samamoodi nagu nemad. Aga vähemalt seda üksteisest mööda elamist võiks mitte teha.

Õpiks tundma teisi ja paneks mõneks ajaks eelarvamused kõrvale. Ehk ei olekski nii hull. Ega teeks meie „euroopalikkusega“ midagi. On ju meie euroopalikkus ainult kujutlus ja luul Euroopast, mida enam ei eksisteerigi.  Elaks siis nende asjade pärast mis tegelikult ON.

KVALITATIIVNE MUUTUS

Mul ikka südames, et mistahes kvalitatiivne areng/muutus saab olla vaid Armastuse poole püüdlemine - mistahes muul juhul transformatsiooni ei sünni: kuigi võib puhastuda, kirgastuda, teadvust avardada, füüsist parandada, harjumusi parendada, positiivsemaks saada, vabaneda piiravatest uskumustest ja mis iganes...

kolmapäev, 1. september 2010

Õige kavatsus

Meie tunded, meie tunded ja emotsioonid on ikka suurensiti määrat meie kavatsuste poolt. Me nii öedla kohtame oma kavatsustele vastavaid emotsioone või  püüame nad kinni.

Paraku on need kavatsused valdavalt materialistlikud - ikka edule suunat. Jeesus ütleb, et kui te ka kogu ilma võiduks saate, aga oma hingele kahju teete - siis pole teil sellest miskit kasu....

Valesti suunat kavatsused viivad meid ikka negatiivsetele emotsioonidele, halbadele mõtetele ja kehvadele tegudele...

Mis oleks siis see ÕIGE KAVATSUS?

Ma olen elanud rikkuses ja vaesuses, olnud tipus ja olnud all - ma ei näe muud, kui et see ÕIGE KAVATSUS saab olla vaid Jumala armastus  - see on armastuse kvaliteet.

Võib öelda ka tingimusteta armastus...