Pages

Raivo Raave

pühapäev, 16. jaanuar 2011

Susanna Raave

UUSHEDONISMI KÜÜNILINE KOOD

STIIL JA NAUDING
“Meie oleme leiutanud õnne, ütlevad viimsed inimesed ja pilgutavad silmi.” Nietzsche

Uushedonism on nähtus, mis Eestis on soodsa pinnase leidnud vast nüüd. On ju eestlane ajast aega olnud tegev toimetulemise ja ellujäämisega ja mistahes epikuurluse harrastamiseks ei ole olnud ei võimalusi ega tahtmist. Vähem higi, rohkem rõõmu – on uushedonisti kreedo.


TÖÖ ON HALB
Uushedonism eeldab teatud jõukust. Vähemalt põhivajaduste täidetust. Aga uushedonism ise ei ole keskendunud mitte enam niivõrd raha tagaajamisele, mis iseloomustas veel üheksakümnendaid, vaid uushedonist on huvitatud sellest, mis raha eest saab. Uushedonist oskab raha teha ja hinnata, aga ta pole tööhoolik.

Uushedonist ei kummarda enam tööd, mille protestantistlik pühaks pidamine pani Max Weberi järgi aluse kapitalismile. Uushedonist leiutab raha. Ta töötab, et õppida, mitte et elada. Eestlasele igipõline “Tee tööd, siis tuleb…” – on uushedonistile iganenud võimalus.

Uushedonist ei ole saamise peal kellekski või milleksi, ta ei ole ka andmise peal. Uushedonist on. “Ära rabele – naudi elu!” ütleb uushedonist. “Ära konkureeri – otsi oma nišš!” ütleb uushedonistlik ärikoolitus.


MEGABRÄNDIDE KULTUS
Uushedonisti võib ära tunda sellest, et ta kannab kõrgmoe riideid. Disaineri märk Gucci või Yamamoto või Versace annab sümbolistliku võimutunde. Riietussemiootikast tunnevad uushedonistid üksteist. See on nende salajane keel – inside info. Ja haute couture pole mitte niivõrd näitamiseks, kuivõrd enesetunde saamiseks. See on otsekui uus sissepühitsusriituse vorm. Kõik võiksid seda küll järgida, aga kõik ei saa. Paljud on kutsutud, vähesed valitud.

Keith Aimre uushedonistliku romaani „Ilus Babyss“ kangelane ei mõista seda ja küsib, et mis kasu, kui ta kuskil Kihnus Gucci riietes ringi püherdab: keegi ei oska seda hinnata. Kangelanna üritab megabrändide olemust selgitada: “Kui sa saad esimese Gucci ja satud kogemata mängu – siis tabad selle kaifi ära. Asja juures pole oluline eputada rõivaste ja aksessuaaridega, mis näevad kallid välja, vaid sellistega, mis kannavad mingit märki, sõnumit.”


PIIRIDE ÜLETAMINE KULTUSE PIIRIDES
Kui Nietzschel on õigus, et inimene on midagi, mis tuleb ületada, siis on see võtmeks mõistmisel, miks uushedonism toob kaasa alatead liku soovi oma piiridest välja pääseda. Kusjuures elukvaliteeti säilitades.

Olen seda varem nimetanud inimese varjatud initsiatsiooni ehk sissepühitsemissooviks, mis traditsioonilistes kultuurides andis astmelise arengu ja mis oli küll valuline, kuid rituaalimeistrite käe all turvaline.

Uushedonist võib olla turvanarko – kui nii võib nimetada. Aimre megabeib räägib: „Koka lööb su pea ilgelt selgeks – kõik maailma asjad on nii lihtsad ja selged. Ja lisaks võid vabalt alkot pruukida. Mingisuguseid hallutsinogeene ja muud samalaadset sitta ma ei tarbi – kui, siis koka ja seda aint maks paar korda nädalas…”
Psüühiline narkosõltuvus on uushedonismis ebatõenäoline, sest uushedonistil on sellest suurem või kõrgem sõltuvus…

Üks uushedoismi iseloomustav nähe on eksperimentaalseksuaalsus. See tähendab, et kõik on võimalik. Uushedonistil pole moraali, kuigi ta aktsepteerib mängureegleid ja poliitilist korrektsust. Üle kõige hindab uushedonist stiili. Ta aktsepteerib iga tegu – ka kuritegu, kui see on ilus. Tarantino kangelased on pigem in kui out.

Uushedonist on kompleksivaba inimene ja ei tunne aukartust kellegi ees. On oluline mõista, et seksuaalsus ei määra uushedonisti. Ta ei ole seksuaalselt piiratud. Isegi mitte soolisusega.


UUSHEDONISM, TÕUSEV TREND
Kuigi räägitakse, et mood olla kujunenud alles õndsal moderniajal, võib ka Vana-Kreeka küünikute pööratud riideid moeks nimetada. Uushedonismil on oma küüniline kood.

Ilus Babyss laseb oma poe ees olevale kerjusele teha disaineririided – aga ehtsad kerjuseriided. Aukudega ja puha. Ta teeb stiilse heateo, jättes alles kerjuse identsuse.

Uushedonism on kujunev trend, mis Pareto printsiipi – 80% tööst tehakse ära 20% inimeste poolt ja 20% ajaga – silmas pidades võib XXI sajandil ühe enam meilgi maad võtta. Mismoodi see muudab “tee tööd, siis tuleb…” motole rajat eestluse olemust, näeme õige pea.

Uushedonismi puhul on huvitav, et oluline pole tavanauding, vaid pigem tunne, mille staatus annab. Uushedonistist ärimehel lausa peab olema oma blond tibi – kes on tingimata halva iseloomuga. Ja õigupoolest ainuke nauding, mis ärimees sellest saab, on oma piinarikka staatuse nautimine…

FILOSOOFIA BLONDIDELE

Filosoofia blondidele ei saa kuidagi alata sellest, et keegi Thales ütles, et kõik algab veest. Pärast nii nõmedat väidet tundub, et filosoofia on jama ja filosoofia lugu lolluste summa. Filosoofia blondidele algab väitega, et filosoofias on kõige tähtsam hea tuju. Suur tuju teeb vaimu vabaks ja laseb sel lennata.


FILOSOOFID JA MÜÜDID
Kuna keegi niikuinii ei oska seletada, miks filosoofia tekkis just Mileetoses ja just VI sajandil enne Kristust, siis võib täie kindlusega väita, et filosoofia tekkis juhuslikult ja kokkusattumuste tõttu.

On ju teada, et Mileetoses valitses tollal türannia. Türannial oli aga hakatuses hoopis teine tähedus kui nüüd. Türann oli nimelt rahva ehk siis demose – mida paluks mitte segamini ajada deemonite ehk kurjade vaimudega – poolt pandud valitseja, kes võitles ei kellegi muu kui aristokraatia vastu. Rahval oli lihtsalt odavam pidada ülal üht türanni kui toetada kogu aristokraatiat. No ja kui sul juba seda va plekki üle jääb, mis siis viga filosofeerida…

Teine asi oli ka, et kaubateed tõid siia kuuldusi kaldea tarkadest ja pärsia maagidest ja india hymosofistidest, kes käisid poolalasti nagu brahmaanid kunagi ja muidugi egiptuse tuhandete aastate tarkusest. Neil oli ja meil ei olnud…

Nii käisidki esimesed kreeka filosoofid Pythagoras ja Thales ja Platon egiptlaste juures otsekui Kalevipoeg Soomes.

On öeldud, et filosoofia on üleminek müüdilt sõnale ehk mythoselt logosele. See on muidugi jälle täielik jama, sest müüt ei kao filosoofiast kuskile. Platon on mütopoeetiline, keskaja filosoofid loovad omad müüdid ja uusaja omad jälle uued.


POLE VEEL SEE AEG
Kui Thales oli lõpuks Egiptusest tagasi tulnud, siis hommikul ärgates tänas ta jumalaid kõigepealt selle eest, et ta on sündinud inimeseks, seejärel, et ta on sündinud kreeklaseks ja mitte barbariks, ja lõpuks, et ta on sündinud meheks ja mitte naiseks.

Ja alles siis ütles ta, et kõik on vesi ja kõik on täis jumalaid ja magnetil on hing. Tema õpilane Anaximandros aga lisas, et kõik on piiramatu. Anaximadrose õpilane naximenes omakorda, et kõik on õhk. Naaberlinnas Efososes hõikas Herakleitos, et kõik on tuli.

Tegelikult on väites, et kõik on vesi ja kõik on täis jumalaid, mitu suurt ideed. Esiteks kõige ühtsuse idee. Teiseks kõige hävimatuse idee. Üks kreeka filosoofia tutvustaja Diogenes Laerteios ütleb: “Thales rääkis, et surm ei erine millegagi elust.” Kui Thalese käest siis küsiti, et miks ta siis ei sure, vastas ta, et just sellesama pärast. Kolmandaks läbib neid mõtteid kõige jumalikkuse idee. Neljandaks kõige elususe idee – ta ütles ju ka, et “magnetil on hing”. Viiendaks on see üksiku ja üldise… aga jätame dialektika siin mängust välja.

Kui ema küsis Thalesilt, kas ta ei peaks abielluma, vastas Thales, et pole veel aeg. Kui ema uuesti küsis, vastas Thales, et enam pole aeg. Nii pole ka meil see aeg.


AJAD HALVAD
Siis tuleb Anaximenes ja määratleb selle, mis oli enne. Ta ütleb, et õhk. Aga kasutab kreeka sõna “pneuma” – nii hinguse kui õhu tähenduses. Hiljem saaab “pneuma” vaimu tähenduse. Anaximenes kirjutas Pythagorasele, et las iga meie jutt algab Thalese nimega ja kurtis, et ajad on halvad ja filosofeerimisest ei taha enam midagi välja tulla.

Aristokraadid tõusid taas ja kasutasid mileetoslasi elavate tänavalaternatena, süüdates nad lihtsalt põlema.

KÕRVAKIIL JA KÄESUUDLUS

KÕRVAKIIL JA KÄESUUDLUS
Kõrvakiilu kui kultuuritava võib meil näha vast vanades Chaplini ja itaalia filmides. Aga kõrvakiilu võid sa saada New Yorgis või Amsterdamis, kui aitad naisele kasuka selga, avad ukse, ulatad käe autost väljumisel või annad käele suud. Sest viisakust loetakse seksistlikuks käitumiseks.

KÕRVAKIIL KUI KULTUURIKOOD
“Kuus aastat tagasi sain ma kõrvakiilu, aga mu lööja on ikka veel elus,” kirjutas kunagi Puðkin oma “Lasus”.

Kõrvakiil pole levinud igal pool. Kõrvakiilu ei tunta Idamaades, ei tunta antiigis ega paganluses. Kõrvakiilu areaal on Õhtumaa, kus sündis rüütlikultuur. Kõrvakiil on olemuslikult “peajagu lühemaks tegemise” redutseeritud þest. Kõrvakiil on elitaarne: selle saab anda ainult võrdne võrdsele või nõrgem tugevamale. Kui ülemus lööb alluvat, ohvitser sõdurit, õpetaja õpilast, mees naist, siis see on peksmine.

Kõrvakiil oli raskeim solvang. Samaväärne naise või õe au haavamisega. Kõravkiilu pidi järgnema duell või enesetapp või pagendus ja häbi. Kõrvakiil oli kultuuriarm, mida ei saanud maha pesta. Kõrvakiilu andja polnud otsekui enam tema ise: ta oli aukoodeksi tööriist.

Kõrvakiilu tähendus sõltub ajast ja kohast ja andmise viisist: Omal ajal unistas Gogol, et oh kuis mõnele oleks vaja avalikku, kõigi ees antud kõrvakiilu. Traditsioonilises teatris oli isegi üks roll – bouffon – see oli mees, kes sai publiku rõõmuks kõrvakiile.

KÕRVAKIILU MUUTUMINE
Hiljuti ütles üks noor daam: “Däämd, ma tahaks keset koosolekut püsti tõusta kõigi nende paksude raamatupidamismuttide nähes minna ja panna sellele faking direktorile vastu kõrvu.”

Kõrvakiilu keel on teinud läbi kummalisi metamorfoose. Vene televisoonist võis mõni aeg tagasi näha lugu, kus mees sai ühisköögis kõrvakiilu. Läks siis oma tuppa, võttis triikraua ja lõi sellega andja maha. Uurimisel ütles: “Aga kuidas ma teisiti oleks saanud vastata sellisele auhaavamisele?” Ajas on muutunud þestide kiri ja nende tähendus. Tänapäeval ei võeta mehe poolt mehele antud kõrvakiilu enam kui kultuurikoodi, vaid kui süütegu, vägivalda, rünnakut, huligaansust.

Samuti võis meiegi kanalitel näha, kuis natsbolide naiskad annavad nelkidega vastu kõrvu Venemaad visitieerivatele Läänemaailma liidritele. Et kõrvakiilu kood on vajunud unustusse, näitab ka ühe ajakirjaniku kommentaar, kui vene suurdissident Sahharov andis kõrvakiilu oma naise laimajale: “Selle peale andis Sahharov mehele kõrvakiilu. Kahjuks ainult üheainsa.”

Tänapäeval kipub kõrvakiil kasutusele tulema kui kõige kaalukam argument ja seda annavad nii naiskad naistele kui mehed naistele ja meestele ja tavaliselt on see suurema märuli algus.

ARMASTUSE JA SÜMPAATIA MÄRGIKS
Targemad teevad Schopenhaueri järgi, kes küsis, et kui eesel sind jaga lööb, kas sa siis peaksid vihastama? Vähem on neid, kes talitavad Pühakirja eeskujul: kui sind lüüakse vastu üht põske, siis keera teine ette. Lacan küll ütleb, et võiks ka keerata, sõnades: “Löö, aga kuula, mis ma räägin.” Lacan kirjutab ka, et ta mäletab väikest poissi, kes pärast kõrvakiilu ei teadnud, kas nutta või naerda, sest ta ei saanud aru, kas see on hellitus või karistus.

Ja tõepoolest: ainult þesti kiirus ja tugevus teevad vahe, kas tegemist on kõrvakiilu või põselepatsutusega, lahkuse või viha osutamisega. “Armastuse ja sümpaatia märgiks jagas temake talle paar kõrvakiilu” – kuis on?

Ainuke jäänus vanast ebasümmeetrilisest kultuurikoodist on naise poolt mehele antud kõrvakiil, aga täna ei saa ta seda enam pärast esimest suudlust nagu vanasti, vaid meie armsas EL-is pärast liigset viisakuse osutamist.