Ius belli

Sõja kohta on öeldud mõtteid seinast seina. Clauzewitz kinnitab, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Nüüdiskäsitluses on see lubatud vaid enesekaitseks ja võimaliku agressiooni ennetamiseks. Nietzsche aga kirjutab: “Te ütlete, et hea eesmärk pühitseb sõja? Mina ütlen, et sõja hüve pühitseb iga eesmärgi.”


SÕDA JA TRADITSIOON
Traditsioonilises ühiskonnas teevad poliitikat kaks seisust: vaimulikud ja aadlikud-võitlejad. Selle järgi võime isegi öelda, et sõda on üks pool poliitikast, sest ta tuleb võimalusena välja alati, kui on vaja teostada poliitilist tahet. Seda enam feodaalses ühiskonnas, milles vaimulike autoriteet on kahanenud.

Erinevate seisuste ja ühiskondade puhul võib rääkida erinevast korrast: esimese seisuse ehk vaimulike –oratores – puhul sakraalsest korrast, teise seisuse ehk aadlike-võitlejate – bellatores – puhul jõu korrast, kolmanda seisuse ehk kaupmeeste ja käsitööliste (tulevase kodanluse) – laboratores – puhul raha korrast. Kreeka filosoof Herakleitos ütleb, et sõda on kõigi asjade isa. Hiina filosoofiast tunneme kahe konkureeriva alge yini ja yangi võitlust.

Kshatrijatele-võitlejatele on sõda universumi seadus, brahmaanidele-vaimulikele erijuhus. Pärsia traditsioonis on pidev võitlus valguse jumaluse Ormuzdi ja pimeduse vürsti Arimani vahel. Hindustlik sõjafilosoofia on edasi antud “Bhagavadgitas”.

Islamis on püha sõda iga muhameedlase kohustus nagu viiekordne palve päevas. Eristatakse suurt dzhihhaadi – sõda sisemiste vaenlaste ehk oma nõrkuste ja puuduste vastu ja väikest dzihhaadi – sõda välisvaenlaste vastu.

Kristluses on tuntud võitlus valguse ja pimeduse jõudude vahel – vaimulik sõjapidamine. Sellesse on haaratud nii inimesed kui inglid. Ja ka sellel on oma sisemine ja väline tasand.

Judaistlikus traditsioonis kehastuvad maailma erinevad sfäärid eri rahvustes. Kabalistliku käsitluse järgi erinevad juudid teistest rahvustest seetõttu, et neis on kehastunud nn. sefirot malchut ehk siis maailma hing. Teisisõnu: transtsendentne Jumal tahab ja võib saada neis immanentseks – on Jumala shekinnah ehk siis püha kohalolu. Kabbalas vastab Iisrael JHVH nime viimasele tähele.

Nüüdismaailma keeles ei ole see muud kui sakraalne rassism.


SÕJA JA RAHU FILOSOOFIAD

Sisenedes sotsiaalsesse, peab inimene paratamatult omaks võtma kollektiivse identsuse. Siin eristuvad omad ja võõrad, sõbrad ja vaenlased. Vaenlane määrab piiri. Malthus ütles, et sõda on rahvuse hügieen.

On oluline mõista, et liberaalne patsifism eitab sõja ontoloogiat (mis on ka üks paradoksaalne põhjus, miks sõjad ei lakka ka haritud ja valgustatud maailmas). See sünnitab ka kummalisi agressioonikäsitlusi: mäletate, kuis veel hiljaaegu sooritasid Ameerika õhujõud nn. humanistlikke pommirünnakuid.

Võitlejad mõtlevad hierarhiliselt. Neile on maailm Jumala heleda ja tumeda poole pidev kaklus. Siit lähtub ka sõja metafüüsika ehk nagu Herakleitos ütleb “Vaen on kõigi asjade isa.”

Ja Jumal ilmutab end kui vägede Jehhoova. Siin võime meenutada ka Jeesust, kes ütleb, et mina pole tulnud rahu, vaid vaenu tooma.

Kuid patsifism ei olnud lihtlabaselt vastuolus võitlejate sõjakusega ja ei tühistanud seda. Need olid sakraalse ühiskonna kaks eri taset, mis eksisteerisid harmooniliselt.

Oma olemuses ei erine sõjafilosoofia rahufilosoofiast – need on maailmakorra nägemise eri viisid, mis vastavad erinevate seisuste tüpoloogiale.