Rüve ja püha

Püha on laiem mõiste kui religioosne. Püha on enam kui puhtus versus rüvedus. Püha on isegi enam kui sakraalne versus profaanne, enam kui püha versus ilmalik. Püha on küll seotud jumalikuga, kuid püha on avaram kui jumalik.

Ka inimese elu on püha. Ja edasi: ELU ÜLDSE ON PÜHA. Kuigi jah, väliselt nagu sidet jumalikuga ei oleks…

Püha on sealpool head ja kurja. Sest hea ja kuri on moraalimõisted. Moraal aga surub ruumilise jooneliseks: mustaks ja valgeks.

Püha seostub puhtuse ja käsuga. Üldiselt ollakse päri sellega, et kes täidab käsuõpetust, see on püha. Jeesus aga sõitles varisere, kes maksid kümnist tillist ja mündist ehk täitsid väliselt kõige väiksemaid korraldusi, kuid kelle sees oli pimedus.

Jeesus nimetas neid lugupeetuid mehi ussisooks ja lubjatud haudadeks.
Tema silmis leidsid armu pigem need, kellede väline elu jättis palju soovida: Samaaria naine ja Maria Magdaleena, armu leidsid pigem tölnerid ja patused. Abielurikkuja naise puhul ütles ta, et kes patuta, see visaku esimene kivi.

Jeesus ütles, et mis inimese seest südamest tuleb, see roojastab teda, mitte väline. Seega on olemas ka varjatud pühadus. Ja püha võib leida ka väliselt patuse elu varjus.

Üks bütsantsi legend räägib kahest erakust, kes aastaid kõrbes paastusid ja palvetasid ja elasid ranges askeesis.

Kord tuleb nende juurde rändur, kellest nad küsivad: “Kas maailmas on veel kedagi nii püha kui meie?”

“Kas teate – on,” kostab rändur.

“Aga kes?” küsivad erakud.
“Üks juurviljakaupmees Jaffas,”
“Kuidas ta saab olla püha,” vaidlevad erakud vastu, “ta ju petab kaaluga?”
“Nojah,” ütleb rändur, “Asi on nii, et temasse on läinud ahnuse kurat, kes sünnib teda petma üha rohkem. Jah, ta petab küll, kuid ta hoiab metsikult tagasi, et mitte rohkem petta!

Kui te teaksite, milliseid piinu ületab see vaene mees, et mitte petta enam. Teie jõupingutused paastuda ja olla kained pole selle kõrval midagi…”

“Aga kas on kedagi, kes võiks olla sellest juurviljakaupmehest veel püham?” küsivad erakud.

“Jah on. Keiser,” ütleb rändur.

Erakud tõstavad häält: “Kuidas, kuidas… keiser elab ju palees luksuses, kuis ta võib püha olla?”

“Jah ja keiser armastab üle kõige võiduajamisi. Kui ta lemmikhobused maha jäävad, siis tahaks ta karjuda ja kätega vehkida ja jalgadega trampida, aga ta hoiab end vaos, nii et ta näos ei liigu ükski lihas.

Keisri rahuliku ilme järgi pole midagi näha. Nii ta talub ebainimlikke piinu võideldes oma kire ja uhkusega…”

Sajandi algul elas Peterburis Ivan Jakovlevits Koreiða, kes vaatamata sellele, et ta hullumajja pandi oli üks kuulsaim jurodivõi, kelle juurde rahvas sabades seisis. Ja inimesed said terveks, vaatamata sellele, et Koreiða sõi paastu ajal liha ja lasi daamidele peale.

Ka paljud tänase nelipühi ja karismaatilise liikumise suurkujud ja tõelised imetegijad pole olnud just pühakud – on olnud sassis peresuhteid, alkohoolikuid, valeprohveteeringuid, tavalist ahnust ja suurusehullust.

Pole vaja eitada hea ja kurja eristamist. Pole vaja neid pidada suhtelisteks. Kuid neisse on vaja suhtuda taipamisega. Hea ja kurja probleem on vaimne – sellesse ei saa suhtuda formaalselt.

Liigne puhtusemaania on vaimuhaiguse tunnuseks. Sageli tuleneb see välise korra tagaajamine sisemisest segadusest. Inimesel, kellel on segadus sees, ei kannata seda väljas.

Inimestel, kel on sees kõik korras, on iga asja jaoks iga koht hea.

Ükski välistest asjadest pole profaanne iseenesest. Kõik võib-olla püha selle jaoks, kelle sees on PÜHA. Aga ka temal on pühaduse eri kvaliteedid ja see sõltub hierofaaniast ehk pühaduse manifestatsiooni astmest.

Püha vahendab üleloomulikku. Püha on aken tavalisest aegruumist välja.
PÜHA ON TEINE OLEMINE. Püha on eelkõige reaalne – püha reaalsuse, elususe aste on kõrgem. Püha on elusam. Traditsioonilistes ühiskondades olid olemine ja püha samased.

Nüüdisinimese olemine on traagiline just selle tõttu, et ta on kaotanud selle olemise kvaliteedi. Kuid ka ilmaliku inimese eksistentsiaalses valikus ei puudu oma suurus, seda enam, et temagi põlvneb sõna otseses mõttes homo religiosusest.

Ka ilmalikus inimeses on paratamatult säilinud midagi oma “eellastest” ja sakraalne on varjunud alateadvuse hämarusse. Usundiloolane Mircea Eliade on pühaduse kadumist pidanud uue ehk teise patulangemise märgiks.

Martin Luther rääkis religioossest inimesest kui samal ajal õigest ja patusest. Kas võib olla samal ajal ka püha ja patune, rüve ja püha?

Kas kuningaks võitud Taavet oli püha ka siis kui ta tilgutas sülge habemesse ja mängis meelesõgedat ja ka siis kui ta saatis teadlikult surma oma ustava väepealiku, et tema naist endale saada? Ometi ütles Jumal, et see mees on talle meele järgi. Miks küll?