Kati Murutari "Viimnekuu"

RAIVO RAAVE -

Kati Murutar „Viimnekuu"

„Ühinenud Ajakirjad"

222 lk.

Kati Murutari „Viimnekuu" ei ole naistekas, vaid Kati viienda lapse viimase kandmiskuu päevik, mis paljuski mehele mõeldud ehk „minu seaduslikule" nagu autor tavatseb lapse isa nimetada justkui oleks „minu seaduslik" vähem omand kui „minu mees". On ju ehk enamgi aga objektiviseeritult ehk pisut võõranunult, mis üldiselt ka raamatu peaprobleemiks. Kati väidab küll, et kõik mehed on manipuleeritavad, aga võta näpust – „oma seaduslik" käib ikka oma radu ja randu mööda.

„Viimnekuu" on ka päris enda ja omaette kodu rajamise lugu Liu külasse Pärnumaal, mis Kati meelest on päästnud ka nende abielu. Mäletan, et oleksin tahtnud Katile pärast ta esimest romaani meenutada neid XX sajandi ühe erakordsema filosoofi sõnu: „Kõik naises on mõistatus ja kõigel naises on lahendus: selle nimi on rasedus." Aga nagu näha polnud seda vaja.

Raamat on suht siiras nagu sellised päevikud ikka ja selles on tunda ka jäämäe veelust osa, mis annab kirjutatule kaalu. Lõpus hakkab autorist küll kahju, et tal nii raske elu a la „eesti naine peab ülal mehe ja viis last". Aga see on autori enda valik. Kas ka kutsumine – ei tea. Tundub, et Kati tähtsustab eriti oma kirjandus- jms. äriprojekte pisut üle, mis toob automaatselt mängu ka vastupidised tasakaalustavad energeetilised jõud ja paljud asjad seepärast lihtsalt ei teostu.

Lõpus üritab autor küll hat tricki öeldes, et kõik on vaid ühe erilise kuu tõlgendused ja  lugeja ei saa midagi teada ei K.M-st ega A.M-st justkui ta ei teaks, et tekst ei suuda peita seda, mida autor varjata tahab – vastupidi see kisendab teksti kohal nii valjusti, et lõpus enam hästi ei kuule, mis sõnadega autor seda varjata püüab.

A propos: Kaplinski „"Seesama jõgi" on siirusastmelt umbes samal tasandil, kuid paradoksaalselt palju infatiilsem, kuigi puudutab ehk üht intrigeerivamat probleemi eesti kultuuriloos ja see on „Uku Masing ja naised."