60-ndate lõpu Tartu oli kui suur hiliskevade. Ülikooli klubis toimusid edasi “Rajaca” paroodiaõhtud ja kuulsast Suitsu-õhtust kasvas otsekui loomulikult välja Toomiga-Hermaküla teatriuuendus.
Tundus, et nad teevad midagi väga olulist. Midagi eksistentsiaalselt tähtsat. Midagi tõelist. Ja pole siis ka imestada, et minagi sinna kippusin ja Toominga ka ära rääkisin, et ta mind truppi võtaks.
Paraku oleks see mu niigi ülemäärasele uhkusele juba ohtlikult liiast olnud ja päris proosaline pohmakas ei lubanud mu kokkulepit ajal kohale minna. Pärast Kiho ütles, et Tooming küsinud, et mis selle noore Raavega siis hakkas, et ei tulnud. Ütle, et luftitab, sõnasin mina ja ei saanud kuidagi jagu kummalisest sisetundest, et ma tõesti ei peaks sinna minema.
UNT JA VAHING LAUA ALL
Unti ja Vahingut kohtasime esimest korda doktor Ago Kivilo juures, kus Vahingul järjekordne Spiel käsil oli. Nad nimelt roomasid poolhämaras toas mööda suurt elutoa põrandat ikka ja jälle suure eestiaaegse kirjutuslaua alt läbi.
Kui Unt taas parajasti oli laua alt välja tulemas ja oma sassis pead tõstis, pani Vahing äkki tule põlema ja ütles. “See roomaja on raffakirjanik Mati Unt.” Selline katkestus ja publiku tähelepanu oli Undile muidugi suht ootamatu.
Külalised ei osanud selle peale midagi kosta. Õhku jäi värelema aim, et kui Vahing ka ei mõnita Unti, on Unt kuidagi omapäraselt Vahingu meelevalla all. Teatraalsust oli Undi toonases pidupanemises aga küllaga.
UNT ÄHVARDAB ÄRATUSKELLAGA
Kord kohtasin lõbusat Unti koosa ühe intelligentse venelasega Riia mäel. Unt teatas kohe kaaslasele, et oma elu kiishetkedel kohtab ta alati noort Raavet. Kutsusin nad siis enda poole. Sharmantne venelane ei olnud keegi muu kui Lotmani parem käsi ja tulevane semiootikaprofessor Igor Chernov.
Rääkisime veini juues hommikuni. Unt heitis vahepeal pikali. Kui olime Chernoviga millegipärast oma jutuga Maupassandi ja Tshehhovi võrdlemiseni jõudnud, ärkas Unt üles ja lubas meid kellaga visata, kui me veel mõne kirjaniku nime nimetame. Siis kui me veel kirjandusest räägime. Ja siis kui me veeel üldse räägime.
Igatahes hakkas ta meid selle kellaviskamisega - keeldudes kella käest andmast – shantazheeerima, nii et meil tuli oma vestlus lõpetada ja temaga tegelema hakata. Kõigepealt muidugi paluda, et ta seda kella ka vastu ahju puruks ei viskaks, mida ta oli just nõuks võtnud teha.
RAAMATUTE VÄLJAVISKAMINME
Olin just andnud oma kesklinnakorteri võtmed Paul-Eerikule, et nad võiksid sinna minna pidu jätkama kuniks me oma asjaajamistega jõuame.
Ku koju jõudsin oli korter rahvast täis ja kõikjal söödi kapsast. Jaan Tooming istus mu õe toas teispol eesriiet ja ajas juttu ise õe pilti käes hoides.
Küsisin, et miks nii. Jaan ütles, et tesipole ei lubatud minna.
Paul-Erik ja Johnny B. hakkisid köögisd kapsast. Mati Unt käis siin seal edasi tagasi ja oli kuidagi ärritatud. Siis ütles, et a peab ära minema.
Saatsin ta välja, ja kui me ukse juures lähestikku seisime küsisin Mati pungil põue vaadates:
“Mati, mis raamatud need sul põues on…
“Ei midagi,” ütles Mati ja pani käed rinnale otsekui Joosep Toots.
“Näita aga välja…” ütlesin ja võtsin ostast kinni.
“Kuule, need ju minu raamatud, “ ütlesin ja mõtlesin ise, et pagana pihta, need olid ju all kapis..kust nüüd
.
Üks raamatutest oli sellesamuse Maupassandi, kelle pärast pidime äratuskellala saama, mäeatusraamtu “Vee pääl” eestiaegne väljaanne.
“Mõned raamatud lihtsalt ärritavad mind ja ma pean nad ära viskama,” ütles Mati.
“Mati., “ ütlesin, “Sa võid oma raamatutega teha mis tahad, aga need paneme nüüd tagasi, “ ütlesin mina.
“Ega ma ainuilt oma raamatuid, viimane kord viskasin Vainsa raamtud ka aknast väja, “ ütles Mati ja vaatas mulle kuidagi eriti süütult otsa.
Pärast küsis mu toonane sõbranna, et äkki tahtis Mati raamatu hoopis ära virutada. Äkki on ta kleptomaan.
“Seda ma küll ei usu,” ütlesin, kuigi mõtlesin, et need paganama raamatud olid ju kinnises kapis ja sealt andis neid välja õngitseda. Aga ma ei arva, et eesti kirjanduses meil Koidula kõrval ka teine kleptomaan oli, kuigi kurjad keeld räägivad…
BAROKSED SEISTMEKÜMNENDAD
Ja siis tuli pikk seitsmekümnendate pärastlõuna. Otse kui kell oleks kogu aeg olnud kaks. Seitsmekümnendad olid kui üks pikk täissöönud põuaaeg, enesega rahulolev ent palju värvivaesem, kui veel see võimalusi täis kadunud kevade.
Kuigi Praha-kevad summutati suubus Tartu kevad kuidagi sujuvalt 70-date asisesse südasuvve. See oli otsekui renessansi sumbumine barokki.
Midagi oli ärganud ja sellest ei saanud enam päris lahti, see miski ei leidnud omale kohta elus ja püüdis end ilmutada muusikas ja seltsielus ja ehitsumalevas ja kindlasti ka teatris, kus ta näiteks ka Jaan Toominga/Uku Masingu tipplavastustes välja tuli.
Seistmekümnednad oligi üks suur barokne theatrum Dei, milles me kõik kui marionetid tahes-tahtmata osalesime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar