Parimad raamatud

Kogumikus „Kümme romaani ja nende loojad“ jutustab W. S. Maugham, kuidas üks Ameerika toimetaja palub temalt kõigi aegade kümne parima romaani nimekirja, et need teosed lühendatutena Maughami eessõnadega välja anda. See paneb Maughami mõtlema.

Mõtlen minagi, mis võiks täna olla need kümme romaani minu jaoks.

Esimene asi on selge: eri põlvkondade lugemus ja taustkultuur on olnud väga erinevad. Aga ühine joon on see, et kui midagi on koolis kohustuslik, siis seda teost ei ole loetud, vaid pigem üle vaadatud.

Mäletan üht veerandsajandi tagust vestlust Varblase kohvikus kirjanik Juhan Habichtiga, nagu ka seda, et toona domineerisid meil Salinger, Bellow ja Dostojevski. Ja siiski, raamatud, mis on mind ehk enim mõjutanud, ei pääse ilmselt mu isikliku esikümne hulka.

Need oli... Kõigepealt kapsaks loetud Salingeri „Kuristik rukkis“. Olin lausa vaimustet, kui kuulus vene juudi kirjanik Ilja Ehrenburg ütles ühes toonases intervjuus, et viimasel ajal loeb ta ainult üht raamatut ja see on Salingeri „Kuristik rukkis“. Edasi tulid Camus' „Võõras“, André Gide „Vatikani keldrid“ ja Dostojevski „Ülestähendusi põranda alt“. Kes neid lugenud, võib aimata, millise paraja rikutuse see noorele mehele andis. Hesse „Stepihundi“ austus on vist ainus, mis meid nüüdse põlvkonnaga seob.

17-aastaselt lugesin läbi terve eestikeelse Balzaci ja Henry de Marsais' ning Rastignaci kujud ning kogu seda maailma läbiv intrigeerimine jättis ka oma jälje. Balzaci parimaks pean ma, erinevalt Maughamist, kes eelistas „Isa Goriot“, tema „Šagräännahka“, mis tegelikult andis ju ka Oscar Wildele idee „Dorian Gray portree“ jaoks. Minu meelest oleks see ka Harry Potteri põlvkonnale kindlasti huvitavam kui kodanluse kombed ja kombetus. Aga mõistan ka, miks Balzac ise pidas oma loomingu tipuks „Külaarsti“, kus kangelaseks tõeliselt hea inimene.

Mõjutajate ja lugemiselamuste vahel on suur vahe. Mõjutaja ei pea olema just esmaklassiline teos. Näiteks André Gide „Vatikani keldrid“ sattus mu kätte just vastuvõtlikus eas - kuna olin Camus' permanentsele mässule juba häälestunud, siis leidsin ka sealt mõned elujuhised. Üht aktsepteerin siiani: „Mitte eelistada paraadi harjutustele.“

Üks noorpõlve vägevamaid lugemiselamusi oli Stilmarki „Pärija Kalkutast“. Mu meelest on see siiani seikluskirjanduse tipp. Ei Stevenson, Jules Verne ega Rowling ole mu meelest seda Stalini vangilaagris kirjutet raamatut ületanud. Ühesilmse õilsa mereröövli Bernardito kuju kõrgub siiani üle kõigi Kariibi mere piraatide.

Siiani on raske seletada, kuis sain hiljuti umbes sarnase tugeva tunde ja intellektuaalse elamuse ühe inglise päritolu naiskirjaniku Susan Lewise romaani „Tantsi, kuni veel saad“ lugemisest. See on ilmselt mingi eriline resonants minu noorusaja, 1960ndate lõpu, rekvisiitide, mõtteviisi ja armastusest arusaamise vahel. Üritasin ka üht teist Susan Lewise raamatut lugeda – no täiesti tavaline hästikonstrueeritud triller, et mitte öelda naistekas.

Dumas' „Kolm musketäri“ oma kõigi järgedega on noorele mehele tõeline rüütellikuse, õilsuse ja suuremeelsuse kool. Ehkki nüüd saan aru, et musketärid ei kippunud just korralikult oma arveid ja võlgu maksma. Sellest võib isegi masu ajal lohutust leida, et ka rahakoti kurva seisu ajal võib väärikas olla. Mida ütles Athos kodanlasele, kelle keldri oli ta end varjates veinist tühjaks joonud? Ta avas luugi, võttis kodanlasel kõrist kinni ning ütles: „Too, ramp, veini“. Eks ta ole. Pole just parim moraal pankade prioriteedi ajal.

Olen tekstinaudinguga lugenud Marcel Prousti ja Enn Soosaare häid Hemingway tõlkeid, millele ühel hetkel hakkasin eelistama Jaak Rähesoo tõlgitud komplitseeritumat Faulknerit. Tuglase tõlgitud Aleksei Tolstoi „Peeter I“ järgi võiks lausa head eesti keelt õppida. Nõuka ajal ületas meisterlike tõlgete keel kohati omakeelse kirjanduse. Jaan Kross, Mati Undi „Tühirand“, Vetemaa „Monument“ ja Vahingu „Sina“ olid siiski meisterlikud. Pigem on raske neile uuemast eesti kirjandusest midagi vastu panna. Midagi on, aga see on marginaalne.

Maughami üht eelistust - Cervantese „Don Quijote'“ - pole ma siiani korralikult läbi lugenud, ehkki olen seda kohati palju tsiteerinud. Coleridge on öelnud, et „Don Guijote“ ongi raamat, mida saab lugeda korra, et siis taas siit sealt vaadata. Koolis on minu jaoks lootusetult mürgitatud Lev Tolstoi „Sõda ja rahu“, mida peetakse vaat et kõigi aegade parimaks romaaniks. Olen teda üritanud korduvalt kätte võtta, aga asi on üsna lootusetu. Dostojevskiga on teine asi. Dostojevski oli peaaegu keelatud, eriti “Sortsid“.

Tunnistan ausalt, et Flauberti „Madam Bovary“ oli igav ja „Tundekasvatus“ ilmetu. Hesse „Klaaspärlimängu“ oleksin kärpinud ja Tammsaare „Tõe ja õiguse“ III osa jällegi ei oleks. Samas on mulle Tammsaarest enim istunud „Elu ja armastus“, mis on küll üsna dostojevskilik, aga kindlasti maailmakirjandus ja ehk ka Tammasaare parim teos. Aga kes seda enam tänapäeval lugema hakkab. Henry Jamesi ja Herman Melville'i ei oska ma erinevalt Maughamist hinnata.

Siis on ja olid muidugi kultusteosed nagu „Vahva sõdur Sveijk“, „Meister ja Margarita“, „Sada aastat üksildust“ ja „Kaksteist tooli“ ning „Kuldvasikas“. Neid sai kohati peast tsiteeritud. Mäletan, kuidas kadunud kunstnik Ain Tarmak õpetas mind armastama Rulfo „Pedro Páramot“. Algul ei läinud see üldse peale, aga Tarmak jutustas sellest niisuguse vaimustusega, et haaras kaasa. Mulle on meeldinud ka Jorge Sempurni stiil, ma olen tudeerinud Mauriaci jne.

Minu isiklikku esikümnesse kuuluvad veel Mika Waltari „Mikael Karvajala“ kõik neli osa ja „Sinuhe“. Kuigi Ristikivi on mind vaimustanud, loen ikka ja jälle Waltarit, ka „Turms, surematut“, „Angelost“ ja meie keelde ümber panemata „Noort Angelost“. Ma ei pea neid maailma parimateks, aga loen.

Raske öelda, miks need tänapäevased „koodid“ ja „raamatud, mida peab lugema“ ei tekita minus seda õiget vastukõla, seda vibratsiooni. Neil on kõik vajalikud võtted ja tehnikad olemas, aga...

Mulle meenub siinkohal Nobeli laureaat Isaac Singer, kes imestas, kui palju noored ameerika kirjanikud kirjutamise nippe teavad. Ta ütles, et on kasutanud vaid üht. On kirjutanud otsekui kirja oma emale. Teine meil vähetuntud ameerika kirjanik Tom Wolfe õpetas algajaid: „Katsuge kirjutada nii, et teie kangelane justkui otsiks Isa“.

Vanade meistrite neljandat dimensiooni on tänapäeva põnevikes vähe, vaatamata kogu esoteerikale ja mitmekordsele Tolkieni repertuaarile. Aga Coehlol siiski on, öeldagu mida tahes. Ja Mika Waltaril ka. Ja Dostojevskil, kuigi ta ei teadnud midagi õigest sõnast õigel kohal.