Mida teha Venemaaga?

Vene rahvasõna ütleb, et Venemaal on vaid kaks sõpra: armee ja laevastik. Aga kes on Venemaa vaenlased? Kellele on siis õieti vaja jätkuvat külma või nagu nüüd peenemalt öeldakse: sooja sõda Venemaaga?

Te ütlete, et juba Tjuttšev  kinnitas, et Venemaad pole mõistusega võimalik mõista läbisaamisest rääkimata. Et näete, minister  Paet ju püüdis  piirilepingut teha ja kinnitas, et sellega on kõik OK aga välja tuli nagu ikka.

VENEMAA ON MURDEEAS

Hääkene küll, kui me ei suuda ka Venemaad mõistusega võtta – kuigi juba ammu oleks aeg – siis võiks ehk võtta südamega. Mäletate ikka kuis Toots Venemaal valitsejaks käis ja Sankt Peterburg oli suuruselt vaat et teine eesti linn. Me oleme seda kunsti osanud küll ja on meil neid, kes oskavad siiani kui kasvõi kadunud Aadu Luukast meenutada. Minu pärast võivad need Tallinnat läbivad hirmsad naftarongid rahuga ära jääda,  aga  lisaks transiidile annab meie puidutöötlemisele lõviosa tööst vene mets. Asi pole ainult vene turistis või meie hapukoore ostjas.

Omavahel öeldes on asi „tõrksa taltsutamises“, aga meie mängime samasugust tõrgest vastu, mis ei ole mitte küpsuse ja tarkuse tunnuseks. Lakkamatu russofoobia üleskütmine a la „mida halvem, seda parem“  on lapsik ja ei tee nii väärikale rahvale nagu eestlased au. Siinkohal tahaks isegi positiivselt soomlaste kavalusele viidata, sest eks findlandiseerumine olnud ka üks ellujäämistaktika ja elutark  rehepaplus. Praeguse pronksõdurijonnigs teeme tõesti  kõigi nende aastate integratsioonitöö tühjaks.

Venemaa mõistmiseks on oluline pisut tunda vene lugu ja kultuuri. Süvenedes võime öelda, et vene kultuur ja rahvas pole nii küpsed nagu Euroopa rahvad, sest Venemaal pole olnud renessansi ja reformatsiooni jne. Kui te võtate vene poliitikut kui puberteedieas noorukit, millele näiteks on ka Andres Ehin on tähelepanu juhtinud, siis on ju võimalik temast mõistusega aru saada küll, kuigi kogu tema käitumine on peaaegu et ebamõistlik. Paraku  tuleb leppida Igor Gräzini tõdemusega, et meil ei ole vene poliitikat ja niikaua kui ei tule seda taipu, kuis ühtaegu sirge seljaga ja samal ajal paindlikult seda poliitikat ajada, pole meil Venemaa poolt midagi head oodata.

VENEMAA AND WEST

Ameeriklased tahtsid paigutada Tšehhi ja Poolasse  PRO raketitõrjeseadmed, millest Obama loobus. Küsime, kas NATO kujutab Venemaale tõesti ohtu? Kui vaatame tagasi, siis on ju peamiselt NATO taganud 62 aastat rahu Euroopas ja see juba on midagi. Teiseks on Euroopale Venemaa juba täna pigem partner kui vaenlane. Ja paraku on Euroopal Venemaad isegi sutt enam vaja kui vastupidi. Sest vene gaasi ja naftata on lihtsalt kitsas käes.

Muidugi  Läänes on alateadlik hirm määramatu Venemaa suhtes ja tugevnev Venemaa kujutab endas taas määramatut ohtu. Venelased ise tunnevad end natuke võõrastena Euroopa ballil. Venelased aga tahavad, et neid võetakse süütuse presumptsiooniga ja kui vähemalt võrdset. Venelased tunnevad end Euroballil nagu eesti taluprouad muistses „Kuld lõvis” või kuldsüdamete ballil: ebakindlalt ja kindlalt üle pakkudes.

Vastne vene geopoliitika on küll Lääne-Euroopa maha märkinud kui liitlase. Ja muidugi pole midagi uut  päikese all: see on ikka seesama kurikuulus Moskva-Berliin-Pariis telg, millest unistatakse ja mille täitumisele ollakse paradoksaalselt lähemal kui kunagi varem. Venemaa üks paradoks on selles, et Jeltsini ajal kujunenud eliit ja rahvas ei käi ühte jalga ja see on ohtlik nii ühele rahvale kui ka maailmale. Venemaa halvasti varjat saladus on aga see, et eliit on küll kallis, aga äraostetav.

Kui XX sajandi  geopoliitika määratles Eestit ja teisi  balti riike kui puhvertsooni või sanitaarkoridori eelkõige Saksamaa ja Venemaa vahel, siis tänane vene kindralstaabi geopoliitika õpik selgitab, et Baltikun on südamaa  Heartlandi normaalne osa nagu Venemaa ja Saksamaagi ja ei pea kuuluma kellegi mõjusfääri. Vastaspool on aga siis paratamatult Sea-power ehk merejõud USA ja mõnede rannikuriikide näol.

Vaatamata sellele, et vastne geopoliitiline kontsept on kõrgemal tasemel heaks kiidet, on  Venemaal ikka sõnade ja tegude vahel kuristik. Venemaa välispoliitika on endiste N. Liidu maade ja Ida-Euroopa suhtes järsk, aga Lääne suhtes pigem pehme.

Problemaatiline on Venemaa suhtumine Ameerikasse: ühelt poolt liberalismi ideaal, teisalt ühepolaarse maailma tegija ja värviliste revolutsioonide rahastaja.  Venelased on üldiselt päri, et neil on korruptsioon ja inimõigustega pole asjad korras, kuid nad heidavad ameeriklastele ette silmakirjalikkust: nimel teostava ameeriklased nende meelest demokraatia sildi all oma geopoliitilisi huve.

KAS HIRM VÕI EBAKINDLUS?

Ühepolaarse maailma vastu ollakse aga põhjusel, et ilma geopoliitilise tasakaalustava opositsioonita võivad edaspidigi juhtuda taolised asjad nagu Afganistani ja Iraagi vägisi õndsaks tegemine. Ent ameeriklastest endist peab Venemaad oma vaenlaseks vaid 2% ja tõsiasi on, et teist samapalju peab Ameerika vaenlaseks Ameerikat ennast, kes endale vaenlasi soetab.

Kui nüüd veel tulla Venemaa ebakindluse ja ülepakkumiste juurde suurel Lääne ballil, siis ilmselt on üks vast kahe silma vahele jäänud  tegur see, et  Venemaa ei ole oma ajaloo ja traditsiooni tõttu olnud just parim läbirääkija. Lihtsalt see kogemus on olnud napp. Venemaa on olnud enam dikteerija. Siin on taas vaja kannatlikkust ja taipu otsekui murdealistega.

On ilmne arusaamatus tõlgendada „Mittenõustujate marsi“ laialiajamist ja Limonovi&Kasparovi areste, kui vene valitsuse hirmu. Ei, see on tüüpiline puberteetlik ülereageerimine, mid ilmselt miitingute stsenaristid ka taotlesid.  See ei olnud vene valitsuse küps käitumine, vaid möödalask. Poliittehnoloogiliselt saigi väljaastumise peamine eemärk olla saavutada just selline tulemus, mis näitaks, et Venemaal surutakse maha kodanikuühiskonda ja andis võimaluse USA Riidepartemangul avalikult teatada just nende ühenduste toetamisest ja mitte väikese summaga. 1.2 miljardit dollarit on midagi väärt. Huvitav on see, et valimistel ei oleks Kasparovi, Kasjanovi & Limonovi alliansil mingeid šhansse. Siin on huvitav jälgida XXI sajandi poliitika trendi liikumist partepoliitikast kodnikeühenduste poliitikaks.

MIDA TEHAVENEMAAGA?

Kes Brüsseli koridoride hõngu on pisutki nuusutanud aj meie saadikute kõnesid tühjadele saalidele jälginud, see mõistab et tegelikult ei ole Läänel meist suuremat. Rootsi pankade spetsid juba lasevad rataskohvritega ringi ja löövad kokku, kas meil rahakraane kinni keerata või lasta veel pisut joosta. Ja ega pankuridki need peaotsustajad ole -  seal taga on kõikvõimsad fondid ja ametiühingud, kelle raha neid toidab.

On lühinägelik loota Lääne igavesele armule ja eurorahade lõputusele. Strateegiliselt  on äärmiselt vajalik taastada normaalsed suhted Venemaaga, kuigi see tundub täna väga

ebapopulaarne ja peaaegu võimatu. Aga kõik on võimalik sellele, kes usub. Sakslased on meid lüpsnud kuni Eesti Vabariik neil 1919 maa natsionaliseeris ja asuniketaludeks jagas. Lugege toonaseid ja veel läinud sajandi 20-ndate aastate saksa lehti – nad leiavad, et Eesti valitsus oli hullem kui kõik pagana bolševikud kokku.

Omavahel öeldes, on Venemaa see, kes tegelikult vajab liitlasi ja sestap pole meil vaja kahes suunas ja neljas reas Venemaa poole ja sealt ära kihutada, vaja on vaid Venemaad mõista. Kui me oskaksime venelastega õigesti käituda, siis nad leiaks varsti, et liitlastena oleme neile vägagi vajalikud –  ja vahest isegi seda, et Venemaa tõelised vaenlased pole tegelikult väljaspool, vaid Venemaal endas  - ning meil on sissepääs pea piiramatusse varaaita. Aga siingi - võta või jäta - kaader otsustab kõik