Maailmast on kadumas armastus.

On jäänud nauding, arvestus ja isegi kohustus ning vastustus, aga armastust ennast kui ego piiride ületamist kohtame üha harvem ja harvem. Armastus kui realiteet jääb müsteeriumiks: ta ei ole filosoofiliselt määratletav.

Armastust kasutatakse küll veel oma ihade ja/või ratsionalistlike eesmärkide saavutamiseks, kuid see on armastuse simulaakrum. Armastuse pastišš.

Ilma armastuseta inimene on kadunud inimene. Armastuseks on vaja alati kahte ja armastus on alati enese piiride taha minek. Armastus on alati suurem kui armastuse objekt ja subjekt.

Paavst Benedictus XVI ütleb: “Piiblis on olemas mõte, et inimene on mingil viisil ebatäielik ja loomuse poolest pandud otsima teises inimeses seda osa, mis võib teha temast terviku; mõte, et üksnes ühenduses vastassugupoolega võib ta saada “täielikuks”.

Kõik, mis eksisteerib, on vaid osa. Armastus on terviku märk osade maailmas, on igatsus terviklikkuse järele. Kes armastab, see tunnistab sellega oma mittetäielikkust ja püüdu täiuse poole.

Meie osaline olemine on võõrandumine. Kogu probleem on selles, et inimene on osa ja mitte tervik. Selles ühinemisvajaduses on ka armastuse saladus. Armastuse igatsus on mälestus kunagisest tervikust.

Valgustusajastu tõi armastuse horisontaalsele pinnale – elav Jumal jäi skolastikute väljamõeldiseks või deistide Kellassepaks, kes on maailma valmis teinud ja enam ei sekku.

Romantismiaja armastus oli juba kaotanud oma vertikaalse jumaliku dimensiooni. Säilis horisontaalne, mis oli samuti oma piiride ületamine. Aga ka maine armastus oli veel taeva ja maa liidu koopia. See oli seesama armastus, kuigi pinnalisel tasandil oli see siiski armastuse meri ja kirgede ookean. Mees ületas oma piirid ja naine püüdles vastu – see oli kui nostalgia taevase vertikaalse armastuse järele.

Iseenda ületamine Praegu on aga kadumas ka see horisontaalne armastus. “Olla endale piisav” on tänase päeva slogan. Inimene, kel on endast küll.

Armastuses ei ole nauding peamine. Isegi seks mitte. Armastuses on peamine iseenese ületamine. Inimene ei ela üksnes leivast. Inimene elab armastuse energiast.

Armastus ei ole tunne, kuigi ta sisaldab tundeid. Armastus on omaette modaalsus, mis haarab mitte ainult tunded, vaid mõtted ja teod. Kui sa armastad, siis on ju kogu su olemine armastuses. Armastus on üks ja jagamatu. Aga teda võib suunata eri objektidele vertikaalselt ja horisontaalselt. Ja õigupoolest saavad kõik, kes tema ümber on, armastusest valgust ja soojust. Patt pole midagi muud kui armastuse puudumine.

Lääne kultuur ei ole mõeldav ilma armastuseta. Kui armastus oleks midagi marginaalset, kas sellele saaks siis rajada kultuuri? Mis oleks kirjandus armastuseta?

Riik, millest on eraldatud vaimne dimensioon, on paras korruptsiooni koppel. Enam kui olla mõistlik olend või “poliitiline loom” on inimese olemuses olla armastav olend. Kui inimene kaotab armastuse, kaotab ta oma Olemise keskme.

Võiks öelda, et armastus on Lääne salajane doktriin. Läänemaailma saatus. Piibel ütleb, et Jumal on armastus. Paraku on ainult horisontaalselt orienteerit armastus alati traagiline. Paulus ütleb, et nüüd jäävad kolm: usk, lootus ja armastus. Aga suurim neist on armastus.

Kes armastab, tunnistab oma osalisust ja püüab terviku poole. Kristus tõi vaid ühe käsu: armastuse käsu. Ja sedagi vaid sestap, et armastus on meile juba antud. Nii ongi armastuse saamiseks kõige kindlam viis armastust lihtsalt kasutada.

Kui sul on väga raske, kui oled kinni jooksnud või oled kui orav rattas, siis tõuse ja mine ja tee üks armastustegu ja maailm avaneb uuel viisil. Kui sul on ees raske valik, kui oled nõutu, siis peatu hetkeks ja tee enne üks armastustegu, ja sa teed parema valiku.