Ilmselt on veel inimesi, kes leiavad, et inimese eluedu sõltub välistest asjadest. Ei ole suuremat eksitust. Kui inimene on ise korras, siis saab korda ka elu tema ümber.
2006 aasta Eurobaromeetri küsitluse järgi on Eestis suuremal või vähemal määral õnnelikud 48% elanikkonnast. See on päris suur protsent. Pea pool rahvast. Kurb on ainult see, et 52% protsenti on emotsionaalselt õnnetud. See arv on suurem vaid Itaalias ja Lätis.
Infoajastu mentaalsus on paradoksaalselt tekitanud ühe väära arusaama, justkui üha enam ja üha uut infot aitab meil edukamaks ja õnnelikumaks saada. Jumal hoidku, kui sa ei tea, mis maailmas ja seltskonnas toimub. Mis siis saab, kui sa ei taba õiget tooni ja trendi? Aga see pole üldse oluline. See kõik on ajutine. See kõik läheb väga kiiresti mööda. Ja pea pole prügikast.
Professor Mart Raukas rääkis kunagi ühest mägikloostrist Alpides, kus munkadel pole ei netti, ei raadiot ega TVd. «Kuidas te siis teate, mis maailmas toimub,» küsinud professor. «Kui midagi tähtsat sünnib, küll siis Jumal ka meile ütleb,» vastanud mungad.
Tegelikult on oluline, kas me mõistame elu lihtsaid põhitõdesid. Saame aru, kuis need toimivad ja oskame neid rakendada. Hea elu on tegelikult olnud poliitilise filosoofia peaküsimus antiikajast peale. Juba Aristoteles ja stoikud keskendusid sellele, kuidas saavutada «õnnelikku elu». Immanuel Kant ja Arthur Schopenhauer rääkisid elu eesmärgist. Nietzsche ja Dilthey elu mõttest. Meie Peep Vain ütleb, et eluedu on ilus ja tasakaalustatud elu sinu ümber ja sinu sees.
Saatuseks nimetame olukordi, sündmusi, juhtumisi, mida elu meile toob. Me ütleme, et ühed olukorrad on head, teised halvad. Aga olukorrad on olukorrad. Meie jaoks omandavad nad tähenduse selle läbi, kuidas me neid tõlgendame. Me saame igast sündmusest, juhtumusest, olukorrast mingi tunde, mis kvalifitseerub kas naudinguks või valuks meie sisereeglite järgi.
Lõppude lõpuks ei ole saatus midagi muud kui valu ja naudingud, mis meile osaks saavad. Kuidas me käitume oma hädade, õnnetuste ja väljakutsetega – see määrab meie saatuse. Millelgi elus ei ole tegelikult muud tähendust kui see, mille me ise anname. Meie olemise määrab meie tundmuste viis: kas tunneme end hästi või halvasti.
Kui me aga pisut mõtleme, siis võime leida, et kõigist elusolendeist on ainult inimesele antud võimalus juhtida oma rõõme ja valu. Ja siin võime nõustuda Epiktetosega, kes on öelnud, et inimesi ei häiri mitte asjad, vaid see, kuidas nad asju vaatavad.
Õigupoolest ei peaks meie eesmärk olema vältida eluprobleeme, vaid aidata end mentaalsesse ja emotsionaalsesse seisundisse, milles me näeme lahendusi ja suudame neid ellu viia.
Mitte elusündmused ei vapusta meid, vaid meie uskumused, mida need sündmused meile tähendavad. Sündmused on otsekui puhas vesi, mis muutuvad meie mõtete ja tunnete kohaselt kas halvaks või heaks. Meil tuleb koguda teatud sisevara, et meil oleks saatusehetkedel vajalikku jõudu.
Isiklikud läbimurded algavad uskumuste muutmisest. Mis on uskumus? Uskumus on üks kindel veendumus ja oodatava lootus. Kui Sa pole mõnel alal edukas, siis Sa peaksid endalt küsima «mida ma peaksin uskuma, et olla sel alal edukas?» ja «mida usuvad sel alal edukad inimesed?».
Budistid räägivad, et on võimalik mõtelda end õnnelikuks. Võib-olla. Kuigi me eeldame pigem, et õnneseisundis inimene kas tunneb või ei tunne end õnnelikuna. Mõtted mõjutavad seda vaid kaudselt.
Olulisem on rahulolu määr. Hoolimata osalisest rahulolematusest võib kokkuvõtteks olla rahul kas suuremal või vähemal määral.
Aga me võime tunda end hästi siin ja praegu ka ilma igasuguse välise põhjuseta. «Tahad õnnelik olla?» küsib Kozma Prutkov, ja vastab: «Ole!» Siin ja praegu. See on hoiaku ja häälestuse asi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar