Elame ajal, mil üha enam inimesi on tegelikkuse sunnil hakanud mõtlema puuduste kategooriais. Paraku on see halvim, mis saame teha – keskendudes sellele, millest meil puudus, tõmbame ühe enam puudust külge.
On paradoksaalne, et me oleme täna need, mida oleme mõelnud ja öelnud eile.
Meie eneste suhtumine, meie kavatsused, meie energeetilised vibratsioonid kujundavad tegelikkuse, milles elame.
Põnev on see, et isegi “objektiivsete asjaolude halvenedes”, on võimalik oma isiklikku tegelikkust, oma maailmakihti ise kujundada.
Enamik saab aru, et meil on meelevald selle üle, mis saab välissündmustest meis endis – kuis need vastu võtame. Aga et meist endist ka sõltub, milliseid välissündmusi külge tõmbame ja vastu võtame, see on paljudele uudis.
Ometi pole see mingi maagia, vaid kõige elementaarsem vaimne printsiip: sarnane tõmbab sarnast, mida külvad, seda lõikad jne. Paljud rabelevad lootusetult viimses hädas, selmet et vaimus oma tegelikkust muutma hakata. Praeguses olukorras võiks see aga saada hädavajalikuks, väljaaitavaks isiklikuks kogemuseks.
Toida head hunti
Kord jutustas vanaisa pojapojale võitlusest, mis käib inimese sees. Ta ütles: “Mu poeg, lahing käib meis kõigis kahe hundi vahel. Üks hunt on kuri. Temas on viha, kadedus, armukadedus, kurbus, kahetsus, ahnus, upsakus, enesehaletsus, süütunne, vimm, alaväärsus, valed, kõrkus, üleolek ja ego. Teine hunt on hea. Selles on rõõm, rahu, armastus, lootus, selgus, tagasihoidlikkus, lahkus, heatahtlikkus, empaatia, suuremeelsus, tõde, kaastunne, usk.” Poiss mõtles öeldu üle natuke ja küsis: “Aga kumb hunt võidab?”
Vana mees vaatas mõtlikult ja ütles: “See, kumba sa rohkem toidad.”
Sinu teel su eesmärgi poole ei saa sind tegelikult takistada keegi ega miski peale su enda. Teisisõnu saavad takistada vaid usu puudus ja ebakindlus. Õigupoolest on usupuudus ja ebakindlus sama tüüpi asjad – mõlemad teevad sisemise kavatsuse tühjaks ja välise edu võimatuks. Kõike, mida sa teed ebakindlalt, teed sa halvasti. Ebakindluse olukorras on mis tahes prognoos reeglina pessimistlik. Kindlustunne on rajatud usule. Kindlus pole seega midagi muud kui usk edusse. Paraku on aga kindlus mööduv energeetiline üleküllus. Kindlust nagu uskugi ei saa saavutada enesesisendusega. Kindlus on energia sinus ja see peab olema piisav. Kindlust ei saa kasvatada: sa kas oled kindel või ei ole
Saad selle, millest loobud
Kindlustunne on hea, kuid alati on elul mingi provokatsioon varuks, mis sind kindlustundest varem või hiljem välja lööb. Sa eksled labürindis, püüad vabaneda ebakindlusest ja saavutada kindlust. Su tulemus saab olla vaid ajutine. Paradoks on selles, et saavutamaks tõelist kindlust, on vaja sellest loobuda. Kindluse tagaajamine on sama viljatu kui õnne tagaajamine kusagil tulevikus. Kui sa lakkad otsimast väljapääsu ja loobud enese tähtsustamisest, siis märkad, et labürindi seinad on kokku kukkunud, sest need seinad on tehtud tähtsusest. Sa saad selle, millest loobud
Ma ütleks isegi, et oluline pole mitte kindlus, vaid avatus. Tähtsus ja puudulikkus panevad näitama. Kui meil pole sisemist tähtsust, siis pole meil vaja midagi tõestada, vähimgi tunne oma puudulikkusest paneb inimest samuti rõhutama oma tähtsust. Loobu üldse konkureerimisest. Sul on oma koht, oma kutsumus ja valik. Ebakindlus on muidugi madal enesehinnang. Me ei kutsu sind üles uskuma oma väärtuslikkust ja tõstma sellega enesehinnangut. Me kutsume üles üldse loobuma võitlusest tähtsuse pärast. Võitlus tähtsuse eest võtab energia.
Sa lihtsalt loobud võitlusest ja vaatad, mis juhtub... Varsti võid tähele panna, et ümberolijad hakkavad sinusse suhtuma austavamalt, justkui oleks sinu tähtsus tõusnud, sest sinus on vaba energiat. Kui loobud võitlusest tähtsuse pärast, tõuseb paradoksaalselt sinu väärtus sinu enese silmis.
Süü stsenaarium
On veel üks suur ebakindluse allikas ja see on süütunne. Süütunne tõmbab energeetilised kanalid kokku. Süütunne tõmbab otsekui lamp liblikaid enda juurde manipulaatoreid, kes hakkavad kasutame sinu õigustamisi, kahetsusi, selgitusi jne. Oma huvides.
Süü stsenaariumis on alati karistus. Kui tunned süüd, oled endale alati karistuse määranud: lõikad sõrme, võtad koorma, saad probleemid kaela. Üsna oluline on panna tähele, et tuleb lõpetada igasugune enese õigustamine teiste ees. Ära süüdista end avalikult ja ära ka kaitse. Kui oled lõpetanud eneseõigustamise ja enesesüüdistamise, oled saanud suures osas vabaks “sisemisest tähtsusest”, mis oli su tõeline isiklik vangla.
Ebakindlus loob suletud ringi. Mida suuremad on tähtsus ja tahtmine keegi olla, seda enam on ebakindlust. Nii ebakindlus kui ka enesekindlus on suured energiaraiskajad. Esimesel juhul läheb energia rahutusele ja muretsemisele. Teisel juhult raskuste tahtelistele ületamistele. Kui sa lõpetad erinevate variantide voolustega võitlemise, võtad takistused ise maha. Nüüd on vaja vaid tasakaalu, et hoovuses liikuda. Ja mitte kontrollida stsenaariumi, vaid liikuda variantide paljususes.
Kõik läheb mööda!
Tasakaal tähendab rahuldust eesmärgist, justkui see oleks juba saavutatud, stsenaariumi üle kontrolli vabastamist ja liikumist variantide paljususes, aidates end puhaste motiivide aerudega.
Loobu kontrollist elu üle. Ära muretse sellepärast – muutused, mis sinuga toimuvad, vastavad universumi tahtele ja tulevad sulle lõpuks ainult kasuks. Pole sinu asi otsustada probleemi tähtsuse üle. Teiseks ei ole sulle antud õigust kohut mõista, milline probleemi tähtsus on – kõik läheb mööda. Inimene, kes on saavutanud vabaduse, ei vaja enam kindlust, mis loob välise toetuspunkti (positsioon, rikkus vms) illusiooni. Ainus, mis vajalik, on tasakaal. Täielik tasakaal saavutatakse hinge ja mõistuse koostöös. Olgu olukord nii raske kui tahes, sa saavutad kindluse kõrgemal tasemel, kui lased välise kindluse taotlemisest lahti, oled kõigele uuele maailmas avatud ja näiteks kordad kõigele ja kõigile lihtsat mantrat: ”Ma armastan sind. Anna mulle andeks. Aitäh!”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar