Pages

Raivo Raave

neljapäev, 12. august 2010

Info devalveerumine

Otsisin hiljuti netist üht oma esseed, et sõbrale näidata, aga seda ei olnud enam. Mõtlesime siis, et mis on linkide valiku põhjuseks. Jah, muidugi teatud väljaanded kaovad ja viited neile samuti, mõned  koonduvad arhiivide sügavusse, kust juba raskem leida, mõnest aga ei jää jälgegi.

Info ülekülluse ajal on info küsimus ka võimu küsimus. Sa ilmselt vaidled  kohe vastu viidates neti piiramatutele avarustele ja sellele, et sealt võid valida väga mitmesugust infot. Tõsi küll aga meie katse näitas midagi muud.

ÜHEÜLBALINE PILT

Kui lõin oma nime otsingumootorisse ja see inf, mis tuli näiteks mu ilmunud artiklite ja esseede kohta, polnud just parim valik. Mõni info paljundas mõnd saatusliku viga ja seda isegi tedmeteoses, mõningaid asju polnud kusagilt leida, mõni viide oli kolmandajärguline.

Pilt minust polnud päris väär, aga oli täiesti ilmselt üheülbaline. No muidugi võiks ju luua oma koduka või blogi ja anda millist infot tahad. Mainekujunduse seisukohalt oleks see kindlasti parem variant, kuigi...sageli kipuvad meie sõnad ka varjama meie tegelikke alateadlike mõtteid ja sageli on need ikkagi sõnade tagant välja loetavad.

BLOGINDUSE INVERSIOON

Mitmed mu tuttavad peavad blogi... aga paraku mu meelest lähevad nad üha igavamaks ja üksteisega sarnasemaks. Kui veel aastat tagasi lugesin/vaatasin õige mitut blogi, siis nüüd vahest kolme-nelja ja sedagi teatud aja takka, et sageli ohata: pole midagi uut päikese all. Tahate äelda, et inimesed ammendavad end – ja seda tõdemuse jures, et inimese kasutab vaid üht 10% oma potentsiaalist?

Kusjuures vendade Concourtide või Lydia Berdjajeva või kasvõi meie Elo Tuglase päevikud ei vaju ära, vaid lähevad järjest (ja isegi ajas) paremaks.
Mulle tundub, et Elo Tuglase „Tartu päevik 1928-1941“ on ajas üha enam väärtustuv tekst eestiaja elust-olust isegi puhtilukirjanduslike tekstide kahjuks.

Ent mulle ei meenu siinkohal ühtki eesti blogi, mis oleks lõpus veel sama hea kui algul. Toimub justkui info inversioon. Küll aga  meenub XX sajandi strukturalistide loosung  „inimesed kaovad“ – jäävad struktuurid.

Olgu nüüd selle romaani surmaga kuistahes, õige on, et romaani kõrgaeg jäi siiski XIX sajandisse vaatamata mõnele suurele XX sajandi nimele nagu Thomas Mann või Romain  Rolland või Isaac Singer või Garcia Marques või Saul Bellow või keda te iganes nimetada tahaksite. Ma usun, et just dokumentaalproosa on see, mil on tulevikku. Aga need ei ole need meie staaridest kirjutet populaarsed promobiograafiad ega paraku ka netiblogid. Või pole lihtsalt veel?

SEISUSLIK NETIÜHISKOND

Võib  öelda, et internet iseenesest annab meile info kaose – entroopia. Iga valik eeldab teatud süsteemi – lihtsalt seepärast, et asi oleks leitav. Aga info korraldamine pole ainult tehniline küsimus, vaid võimu küsimus. Võtame kasvõi tuntud näite teaduse ja parateaduste vahel. Teadus ei eita parateaduste võimalust kuid soovib sellele panna silti „pseudo-teadus“.

Niisiis, et inf oleks kasulik, peab ta olema katalogiseerit. Aga kataloog on vägivald, sundus, võim. Internet annab meiel hea näite sellest varjat võimutahtest, mis poliitika ja majanduse juurest jõuab ka vaba infoni.

Viidates teat netilingile anname, me sellele ka taetud kvaliteedimärgi, et see tõesti kuulub antud kategooriasse ja selle poole võib pöörduda. Nii kujunevad ka netikeskonnas oma privilegeerit seisused ja klassid ja vahest ka virtuaalsed koonduslaagrid. Infot võib süstematiseerida nii domineerimiseks kui kaitseks.

INFO TOTALITAARSUS

Iga netiväljaanne on nagu omamoodi võimukeskus, ta säilitab ja tõstab esile infot, mis talle sobib, sobimatu kaob. No ega see on ju samamoodi ka poliitikas: opositsioonile antakse ikka vähem võimalusi. Tuleb ka nentida, et inimeste endi teadvus ja vastuvõtuvõime muutub ajas – XXI sajandi inimesel on juba raske Tolstoid või Tammsaaret lugeda ja paraku nii enam XXI sajandi inimesele kirjutada ei saa. Netis kirjutamisel on aga omad seaduspärasused.

On selge, et mistahes struktuur – ka infostruktuur – ei suuda ilma võimuta püsida ja muutud amorfseks massiks. Ja võim on alati destruktiivne selle suhtes, mis jääb temast väljapoole.

Internet kogu oma näilises demokraatlikkuses sisaldab endas tehnokraatilist või informatsioonilist  totalitarismi. Ja see ei sõltu kellegi halvast tahtest, vaid sellise infokeskonna enda objektiivsest olemusest. Info enda lõputu maht nõuab korrastamise ja süstematiseerimise mehhanisme.

Aga juba sündinud, hakkab võim elama oma seaduste järgi, olgu see poliitika, majandus või internet. See ei võta võimalusi – sellest tuleb lihtsalt teadlik olla
ja soovi korral omandada kunst kuis saada netivõimu favoriidiks, mis annab jälle erakordesd võimalused.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar