Pages

Raivo Raave

neljapäev, 12. august 2010

Kas uus keskaeg on tulemas?

Koos üleilmastumisega on tasapisi alanud rahvusriikide tähtsuse kahanemine – nende dekomponeerumine. Paljud uued struktuurid ei mahu enam rahvusriikide raamidesse. Demokraatlike tavadega rahvusriigid ei suuda enam toime tulla  globokraatiaga ehk ülemaailmse oligarhiaga.  On see hea või halb?

Vana tark raamat ütleb, et Jumal on loonud rahvad ja nende rajad. Rahvusriik on siiani olnud parim keskkond inimese individuatsiooniks ehk siis süvapsühholoogia järgi „täiskasvanuks“ saamiseks. Kui see keskkond kaob enne teadvuse muutumist üleilmseks – on see ilmselt paljudele tragöödia: kaotada oma juured.

See oht ähvardab ka meid. Algul Euroopa Liit, nüüd euro – palju meil suures võrgus olles enam otsustamismaad jääbki. Oleme muutumas vasallriigiks. „Saagem eurooplasteks, aga jääme eestlasteks,“ hakkab mõrastuma. Need kes teenivad Brüsselis on kodumaalastega võrreldes kõrgem klass. Küllap teate, et paljud ja eriti välismaal töötavad eestlased taas-saksastavad oma perekonnanimesid jne.

Kas meist sõltub veel midagi, et me ei saaks europrovintsiks – üheks ääremaaks, piiririigiks? Kas miski või keegi võib meid veel päästa? Ehk kodanikuühiskond ja tugev kesklass, mida meil paraku pole.

MASSIÜHISKONNA MUUTUMINE

Massiühiskond on võitnud, kuid mass on ise alla jäämas neile, kes on enam informeeritud, neile, kes on pumba juures. Massiühikond on jagunemas üksikuteks hulkadeks. Ja üksikud hulki mõjutavad teistsugused impulsid kui masse.

Inglise filosoof Alan Kirby ütleb, et meie üldisteks seisunditeks on teadmatus, fanatism ja ärevus: Bush, Blair, Bin Laden ja nendetaolised ühelt poolt ning suuremad, kuid paraku väetimad massid teiselt poolt, kes ei saa enam milleski kindlad olla. Kui ei toimu elitariseerumist – toimub hierarhiseerumine. Mille positiivne pool on, et igaüks on omal kohal. Kas seal on hea või halb on pigem sisemine küsimus.

Ent on kujunemas kaks kildkonda: valitsejad ja valitsetavad. Ja valitsejatel on oma edumaa juba käes: nad on korporeerunud, nemad teevad või trükivad raha, nad jagavad ja valitsevad. Esialgu nimetu globokraatia. Kari ja karjased.

Aga mitte karjased, kes toidavad, vaid karjased, kes pügavad ja vajadusel lõikavad. Meil ei jää muud üle kui alluda oma suveräänile. Ja oleks see siis tõesti oma suverään, kes sind kaitseb. Skandinaavia pankadelt pole sul ju kaitset loota.

KES LOOB UUT KESKAEGA?

Eelistega globokraatial on tekkinud võimalus luua uut keskaega. Nad on esimesed sammud juba teinud. Nad on  üleilmastunud.  Vene filosoof Nikolai Berdjajev on öelnud: „Uueks keskajaks ma nimetan rütmilist epohhivahetust, üleminekut ratsionalismilt irratsionalismile või ülerahvuslikkusele keskaegses mõttes.“

Rahvusriikide muutumisest me juba rääkisime. Moderniajastu ratsionalismi asemel on tõepoolest tulnud irratsionalism. Kusjuures huvitavalt tehniliselt kõrgetasemeline IT ja
digi-irratsionalism.

Alan Kirby kirjutab, et selles kontekstis rakendub fantastiliselt peen tehnoloogia keskaegse barbaarsuse teenistusse – nagu peade maharaiumise videote üleslaadimine internetti või mobiiltelefonide kasutamine piinamiste filmimiseks vanglates. Seejuures on kõigi ülejäänute saatuseks tunda hirmu risttule alla jäämise ees. Uusbarbaarsus.

Uue keskaja lahutamatuks osaks on USA fundamentalistid, pealtnäha ilmalik, kuid ideeliselt ülireligioosne Iisrael ja üle kogu maailma laiali puistatud islami fanaatiline kildkond. Vahepael kardeti Euroopa islamiseerumist, kuid nüüdisinimene siiski ei lähe kaasa vana käsuõpetusliku religiooniga. Teda võlub pigem maagia erinevates vormides. Ent maagina serveeriv Paulo Coehlo on tõusnud maailma enimmüüdavaks kirjanikuks.

TSIVIILRELIGIOON

Samas toimub huvitav nähtus, mida võiks nimetada desekulariseerumiseks. See pole tegelikult taasreligioonistumine, vaid mitteilmalikustumine. Vastuolu ateism-teism ületamine. Sallivus. Usu, mida soovid. Müüdi tunnustamine. Religioossus saab küll üldiseks, aga see on tsiviilreligioon. Praktiliselt odav maagia ja rituaal. Eetikat ei puuduta see praktiliselt üldse. Moraalikoodeksi võib teha millise iganes. Eetika on siinjuures inimese südametunnistuse asi, moraal väline koodeks.

See on Bushi „Jumal ütles, ründa Iraaki“. Religioosse mõtlemise tähtsus suureneb, ent see on korporataiivne religioon. Suured korporatsioonid või erakonnad on kui rüütliordud. Nende juhid kui teleevangelistid. Tsiviilreligioon võtab poliitilise mõõtme. Koostöö võimudega.

Ratsionaalne-tundeline maailm on asendumas uue mentaalusega, mida ameerika sotsioloog Pitirim Sorokin on nimetatud ideatsiooniliseks.  Progressi mudel on asendunud tsüklilisega. Metafoorselt: ettemõtleja Prometheuse aeg on asendund tema venna, tagasimõtleja Epimetheuse ajaga, kes muide abiellus Pandoraga, kelle laekast tulid kõik pahed maailma.

Suureneb kõige maagilise osatähtsus. Kultuur ei maksa enam midagi. Ratsionaalsus ei maksa ka enam midagi. Maksab ustavus. Siis saad suverääni soosingu.

Kas siis uus keskaeg ikka on paha? Kas see on fantoom või simulaakrum? Milleski ta meenutab vana keskaega ja paljus ka mitte.

Ilmselt on see uus võimalus inimkonnal ellu jääda. Üks vaimne ruum. Sotsiaalsed muudatused on vältimatud demograafiliste protsesside tõttu. Omad kaod on siis kindlasti: rahvusliku keskkonna kadumine, perekonna lõdvenemine. Paraku  pole ka paljudel enam juurdepääsu heale haridusele ja tervishoiule.

Võiks öelda, et see on moderni lõpp. Ja modern tõlgendub selles kui tupiktee, kui vale, kui illusioon, et inimene võib asuda Jumala kohale. See on inimjumala lõpp, aga paraku pole jumalinimese algus. Päris keskaegset jumalakartust enam ei ole. Sestap võiks uut keskaega nimetada ka post-keskajaks.

Renessansi ehk taassündi paraku näha ei ole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar