Pages

Raivo Raave

neljapäev, 12. august 2010

Raivo J. Raave – Fausti portree noore mehena


 Mihkel Mutt. Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg.
Fabian 2010.

Motona läbib Muti(a) mälestusi Nietzsche mõte „Saadakse selleks, kes ollakse“. Mutt veenab meid, et ta oli tavaline poiss, ses mõttes, et tal ei avaldunud koolieas mingeid erilisi andeid. Küll oli ta teistsugune, sest oli koduse režiimi tõttu mõistetud üksikuks. Ta ei kuulunud kampadesse, tal ei olnud sõpru.
Muti kooliaeg on portree asjadest ja inimestest 60-ndate Tartus. Mõne pintslitõmbega antakse edasi iseloomulik. Buratinolik Vello Saage: õpetajana artist ja  samas keskpärane kirjamees  jne. Ajastu vaimu on raamatus vähem.
Just täpsus ja tõsine arhivaaritöö väärivad Muti mälestustes tunnustust. Ei puudu siin ka mutilik iroonia. Mõistes, et tema kui vaimuinimese puhul peetakse vahest imelikus ta spordivaimustust kirjutab Mutt: „Kõlab ju uhkelt: Tuglase novellipreemia kahekordne laureaat ja Tartu koolinoorte meister topispalliviskes. Nii liigutvalt mitmekülgne, tõeline renessansiinimene.“
Raamatu üks mõjusamaid kohti on näide paradigmavahetusest noore mehe mõtlemises. Nimelt kiites oma filosoofiahuvi Lennart Merile, paneb tulevane president mõtlikult suitsu ette ja lausub: „Oh, filosoofia, sa vana lits“. Sellest on küll, et noormehe huvi filosoofia vastu jahtuks.
Huvitav on, et Mutt käsitleb kooliajas ennastki kui objekti. Õigupoolest tunduvad needki olevat veel eelmälestused enne kui algab päriselu: enne kui tuleb HÜPE.
Ma kirjutan pealkirjas meelega Fausti ja mitte Fabiani mälestused noore mehena, sest raamatus on kõigele täpsusele ja adekvaatsusele vaatamata üks omapärane olm: nimelt selles ostekui puudub hing. Võib-olla läheb see hiljem lahti aga võib-olla on sellega Mutil teisiti, hoopis teisiti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar