Pages

Raivo Raave

laupäev, 28. august 2010

Religioossest kurjusest

Uskusin siiani, et kristlik kasvatus võib äratada inimese südametunnistuse. Tegelikult on aga vastupidi.
Kristlik kasvatus uinutab selle. Vahest sootuks. Sest südametunnistuse asemel tuleb jumal või õigemini küll “ise tehtud jumal” ja sellel jumala tahe on juba oma tõlgendamise küsimus.
Dostojevski Ivan Karamazov ütles,et kui ei ole jumalat, siis on kõik lubatud. Tegelikult on vastupidi: kui jumal on, siis on kõik lubatud. Sest see jumal annab kõigele õigustuse, pühitseb mistahes abinõu ja kõike tehakse ju “jumala tahte kohaselt”. Tegija on alati õige.
Ja tal pole mingit vastutust. See jääb jumala kanda.
Ma ei räägi religiooniõpetusest, mis on igale kultuursele inimesele lausa hädavajalik, et tänases maailmas orienteeruda – ma räägin nn. ”kristlikust kasvatusest” ja selle sagedastest viljadest. Kusjuures erandid kinnitavad reeglit.
Ajaloos valitseb religioosne vägivald
Võib-olla mõnedki imestavad, miks kõige silmakirjalikumad ja valelikumad inimesed, keda nad on elus kohanud - on samas… tõsi, tõsi – korralikud kristlased. See paneb küsima, mis asi õieti on religioosne kurjus ja mille poolest ta erineb, tavalisest, mittereligioossest kurjusest.
Selles, et religioosne kurjus on olemas, ei kahtle tänapäeval ilmselt keegi.
Ajalugu on seda täis. Ristisõdijad olid hullemad kui Rooma leegionärid, tule ja mõõgaga misjonärid maailma eri paigus hullemad kui regulaarväed, välja arvatud juhul kui needki tulid religioossuse sildi all.
Enamus sigadusi, mis maailmas on sündinud ja sünnib siiani, on ikka mingi religioosse taustaga. Tegelikult olid seda ka kommunism ja fašism. Hitler oli okultist ja Stalin Gurdijevi seminarikaaslane. Mõlemad uskusid vereohvrisse. Siiani ei suuda ajaloolased mõista, miks Stalin läks sõprade hävitamisele, siis kui võimuvõitlus oli ju juba võidetud.
Ikka seesama religioosne usk, et võiduks on vaja vereohvrit, viis ta nii Kirovi kui oma lähedaste hävitamisele. Ja Bushi rünnak Iraagile põhjendusega: ”Jumal ütles.”
Islam olevadki vägivaldne religioon, arvatakse üldjuhul. See on eksitus. Mille poolest erinevad nende poolt toime pandud terroriaktid kristlaste poolt omal ajal ristisõdades toime pandud julmustest? Kui, siis ainult tehniliste võimaluste poolest. No ja islam ongi ju kristlusest 500 aastat noorem ja sedavõrd siis ka agressiivsem.
Kristlastel puudub tegelikult jumalakartus
Vana Testament ütleb, et jumala kartus on tarkuse algus.
Ühine nimetaja, mis on iseloomulik igasugusele religioossele kurjusele, on aga jumalakartuse ja südametunnistuse puudumine. Just-just. Sest isegi kurjategija puhul südametunnistus kui selline üldiselt esineb. Religioosne kurjategija tavaliselt aga ei kahtle ega kahetse. Tema on juba ette õigeks mõistetud. Gott mit uns.
Korralik kristlane sigatseb silmagi pilgutamata, juhul kui ainult leiab oma sigadusele Piiblist õigustuse. Ja selle ikka leiab. Öelge palun mõni asi, millele ei oleks võimalik Piiblist õigustust leida? Mina tean nimetada vaid üht – ebajumalateenimist. See on aga maailma levinuim patt. Ebajumalateks, kumiirideks, iidoliteks on enamik asju, mida või keda ihaldatakse.
Seetõttu teeb kõhedaks, kui kuuled väljendit "kristlik kasvatus". Selle asjaga tasuks ettevaatlik olla. Kristlaseks ei ole nimelt võimalik kasvatada: kristlaseks saab vaid uuesti sündides. Aga kristlik kasvatus - nii paradoksaalne, kui see ka pole – aitab jumalast teha vaid sigaduste kattevarju.
”Kes võib süüdistada Jumala valitud, Jumal on kes õigeks teeb...”
Pihitoolist oleks abi
Korralik fundamentalistist kristlane üldjuhul ei suitseta, ei joo ega hoora. Aga kui tee peale satub ette mõni nõrgem, kellele on kasulik ära teha, siis litsub selle kõhklematult laiaks nagu lutika, ning ütleb, et see viimane oligi hoor ja joodik või mis iganes. Enne stigmatiseeritakse või kristliku terminoloogia järgi demoniseeritakse inimene väärituks ja patuseks ning siis on juba kõik lubatud.
Tean üht korralikku lugupeetud kristlikku abielupaari, kes küll ei varastanud, kuid kasutasid võõra vara kättesaamiseks kõikvõimalikke teid alates psühhoterrorist kuni valetunnistajate palkamiseni. Vastaseks oli ju lõppude lõpuks ainult “lits lastega”, kellele ärategemine oligi nende kui korralike kristlaste püha kohus. See oli nende missioon.
Nende oma lapsest sirgus täiesti tavaline kurjategija. Keegi ei küsi ”miks”? Võib-olla ei teata, et Eestimaa tuntuim inimsööja oli vabakirikliku pastori poeg. Õudusunenäoks peale ristisõdijate aegu on Savonarola Firenze ja Calvini valitsetud Genf. Pigem küll okupeeritud Genf. Teokraatia on alati andnud kurbi tagajärgi.
Religioosne kurjus on kaval – ta võib end isegi peita nn. ”religiooni vastu ”võitlemise maski taha. Selle eelduseks on, et religioon on inimese tee Jumala juurde, usk aga Jumala tee.
Ja nii võid sa kristlasena saada mistahes rünnakute osaliseks vabakirikus, kes näeb sinus ”religiooni vaimu” ehk siis traditsioonide tähtsustamist või mis iganes, mis pole kooskõlas sellega, mis kohalikule juhile parasjagu meeldib. See mis on või ei ole ”religiooni vaim” teab muidugi ainult vaid kohalik väike füürer ise.
Hoidku Jumal veel selle eest, et mõni religioosne partei võimule pääseks.
Keegi ei valaks võõrast verd kergemini.Sest religioosse inimese jaoks pühitseb kõrgem eesmärk alati abinõu. Algul on see eesmärk Jumala eesmärk pärast on iga eesmärk ”jumala eesmärk”. Jumala pärast võib kõike teha.
Üks, mis siiski aitab kristliku kasvatuse puhul südametunnistust hoida ja seda isegi arendada on pihi sakrament. See on aga protsetantismis kaotatud. Et keegi jumala eest ei saaks teada su südame tõelisi mõtteid...
Mina usaldasin kunagi ühe oma ettevõtte katoliiklasest proua juhtida ja ma võisin teda absoluutselt usaldada. Kord ta isegi nuttis ühe mitte tema süül juhtunud eksituse pärast ja kurtis, et peab nüüd selle pärast pihile minema. Kusjuures vabakiriklased ja protestandid varastasid kõik: juhatajatest alluvateni. Mõni neist oli isegi mõne koguduse juht. Nad mõtlesid selleks välja oma süsteemi: tegid lihtsalt topelthinnad. Ja uskusid siiralt, et see on neile Jumalast antud võimalus raha teenida. Loovus ja prosperity. Hea käekäik on ju ometi jumala tahe.
Hoidku jumal teid religioosse kurjuse eest – inimlikuga saate ise hakkama. Mina usun, et tõelist vaimset arengut on võimalik saavutada vaid tõelise armastuse suunas viiva lakkamatu püüdluse abil.

2 kommentaari:

  1. Sedasama võib laiendada - mõned erakonnad tuginevad usule. Usk oma liidrisse ehk nagu sa ütled, füürerisse.

    VastaKustuta
  2. Jah, piibliga võib kõigile pähe lajatada oma tegude õigustamiseks ja see on kurb vaadata. Olen märganud, et enamus nn vabakristlasi, ei ole piiblit eriti lugenudki...
    Üks minu hea tuttav, olles sattunud oma eluteel ääretult raskesse olukorda, hakkas otsima oma teed Jumala juurde, et tuge saada. Tuli minu käest nõu küsima, et millisesse kirikusse minna. Soovitasin talle, et mingu igale poole, kuhu jalad viivad, aga vaadaku pärast enda sisse, et mida ta tunneb. Kui ta tunneb hirmu, segadust, pettumust, siis mingu edasi.
    Hea tuttav käiski kõik Tallinna kogudused läbi ja jõudis lõpuks krishnaiitide juurde - tantsib, laulab ja on rõõmus. Leidis rahu ja töö ja jõuluajal on pulmi oodata :)
    Tahtsin öelda, et igaüks leiab, mida otsib. Kes otsib õigustust oma mustadele tegudele, leiab ka seda. Iseasi, kas ta sellest õnnelikumaks saab.

    Meil on ka kristlik erakond, aga hetkeks on ta muutunud nii Iisraeli riigi filiaaliks, et oleks imelik tegutseda eesti poliitilisel maastikul nii sõjaka ja valeliku riigi otsese käepikendusena. Ei ole enam tunnet, et suudad miskit oma kodukoha poliitikas ära teha. Ei ole ka enam tunnet, et sinu kõrval on inimesed, kes teavad ja tunnevad kümmet käsku. Pigem nagu kuuluks võõrriigi luureorganisatsiooni ... :)

    Seega - on aeg, vältimaks igasugu tarbetuid sekeldusi, kaugeneda kirikust ja poliitikast, et tunda rohkem rõõmu ja armastust ...

    VastaKustuta