Pages

Raivo Raave

esmaspäev, 16. august 2010

Postpoliitika

Termini “poliitika” tänapäevane tähendus on midagi hoopis muud kui selle traditsiooniline tähendus. Kuna poliitika sisu on muutunud, siis on otstarbekas nüansseerida mõisted ja need eristada. Politeia kui traditsioonilise ühiskonna sakraalne ontoloogiline poliitika, poliitika kui modernse ühiskonna poliitika ja postpoliitika kui nüüdispoliitika


POLITEIA – POLIITIKA
PLUSS METAFÜÜSIKA
Traditsioonilise ühiskonna politeia oli lahutamatu üldfilosoofilistest ja religioossetest paradigmadest, mis iseloomustasid kindlat traditsiooni.

Aristoteles nimetas inimest nii mõtlevaks kui ka poliitiliseks loomaks. Selle järgi võime öelda, et mõtlemine ja traditsiooniline poliitika olid tihedalt seotud. Mõlemi puhul me räägime inimese olemuslikest mõõdetest.

Mida vähem oli inimeses poliitilist mõõdet, seda tuhmim oli tema vaim ja seda vähem oli temas väljendatud püüe tarkuse ja olemise poole – seda vähem inimlik ta oli.

Ühiskondliku suhtluse kaudu tunnetas inimene väliskeskkonna reaalsust. Siin puutus ta kokku sellega, mis on temast suurem, mis oli enne teda ja mis tuli pärast teda. Politeia kogemises tunnetas inimene, kuis osa puutub kokku tervikuga.

Traditsioonilises ühiskonnas võime rääkida eesmärgi, õiguse, kollektiivse identsuse, väärtushinnangute, vägivalla ja selle legitimeerimise, hierarhia ja võimustruktuuri elementide ühtsusest.


POLITEIA KUI INIMESE
KOLLEKTIIVSE OLEMISE VORM
Politeia on valdkond, kus kasutakse inimese kõrgemaid võimeid ühiskondlikes suhetes. Aristoteles nägi poliitikas inimese kollektiivse olemise kõrgeimat vormi. Inimene on poliitiline loom seepärast, et ühiskond on talle loomulik keskkond. Aristotelese järgi on ainult elajad ja üleinimesed väljaspool Politeiat.

Elajate all peab Aristoteles silmas inimesi, kes pole võimelised individuaalsest välja tulema. Elutsükkel on sel juhul nii madal, et ta on allpool poliitika taset. Teine äärmus on üli- ehk jumalinimene. Siin on jutt pühakutest, geeniustest, kangelastest, askeetidest jt. suurtest inimestest. Nende elutsükkel on nii kõrge, et ületab poliitika – see on vaimne apoliteia, mille puhul Aristoteles räägib jumalikust teest.


POLIITIKA KUI POLITEIA DESAKRALISEERUMINE
Ühiskonna moderniseerimise käigus toimub ka poliitika desakraliseerumine. Sellele rajaneb vene filosoofi – impeeriumi viimase filosoofi nagu ta end naljatades nimetab – Aleksander Dugini doktoritöö “Poliitiliste institutsioonide ja struktuuride transformatsioon traditsiooniliste ühiskondade moderniseerumisprotsessis”, millele toetume.

Moderniseerumise käigus muutub poliitika iseseisvaks autonoomseks institutsiooniks, mis on eraldatud inimese muust tegevusest, nagu me ka nüüdismaailmas poliitikat tunneme. Seda muudatust võime hinnata nii tänase poliitika kui traditsioonilise Politeia kontekstis.

Tuleb kohe öelda, et neil on ka erinevad ajaloolise lähenemise paradigmad. Kaasaegne poliitika näeb kõike progressi ja arengu seisukohalt, traditsioonilistes ühiskondades valdasid aga tsüklilised või isegi regressiooni a la “kaotatud paradiis” mudelid. Kuldaeg jäi reeglina aegade algusse kõigis suurtes traditsioonides. Ja praegu me elame siis kas lõpuvõi raudajas.

Poliitika moderniseerimine on eelkõige poliitika desakraliseerumine. Konservatiivsust, mis seisab sellele vastu, ei saa alati vaadelda kui pelgat inertsi, vaid sageli ka kui Politeia struktuuride plaanipärast vastupanu dekomponeerimisele kuni poliitilise mimikrini ehk siis väliselt nüüdispoliitika keele kasutamiseni.

Poliitiliste struktuuride muutumise murdeajaks on valgustusaeg Euroopas ja suur osa selles on protestantlikul teoloogial ning sellele toetuval rahvusriikide võitlusel katoliikliku oikumeenilise impeeriumi vastu.

Politeia desakraliseerumisest räägivad tänapäeva poliitika põhialused: ilmalikkus, võimude lahusus, konstitutsioonilisus, demokraatia, tsiviilühiskond, inimõigused jne, mis vastavad liberalismile kui universaalsele moderniseerumisstrateegiale.


LIBERALISM KUI MODERNI LIPULAEV
Liberalismi kõrval esinevad ka teised alternatiivsed strateegiad, millest analoogselt desakraliseerimisele võiks esile tõsta poliitika resakraliseerimise, mille alla käivad fundamentaalse konservativismi, konservatiivse revolutsiooni ja sotsialismi-kommunismi diskursused. Need strateegiad rõhutavad küll poliitika moderniseerimise teatud aspekte, kuid toovad sellesse sisse rea Politeia arhetüüpe.

Paraku sisaldab terve vasakpoolsete poliitiliste projektide spekter, vaatamata oma pretensioonile valgustusajastu pärandile ja vastavusele poliitika moderniseerumise nõuetele, traditsioonilise Politeia arhetüüpe. Seega me ei saa näiteks sotsialismi pidada kapitalismi järgseks ühiskondlikuks formatsiooniks, vaid pigem ajutiseks kõrvalekaldeks nüüdisaja peajoonest.

Sotsialism oli tagasipöördumine traditsioonilise ühiskonna algkujude juurde, fašism
kui kolmas tee liberalismi ja sotsialismi vahel oli veel üks katse tuua teadlikult arhailised mõttekoodid tänapäeva poliitika keelde. Alfred Rosenberg toetus näiteks otse mütoloogiale (Dugin 2004: 151-152).

Dugin rõhutab, et liberaalse mudeli kui Politeia moderniseerumise pealiini määratlemisega tuleks ühtlasi teisiti vaadelda ka neid projekte, mis on ennast sellele vastandanud. Nagu näiteks konservatiivne ja sotsialistlik.

De- ja resakraliseerumise dihhotoomias muutub ka poliitiliste määratluste süsteem. Klassikaliselt oli see nii: konservatism – minevik, liberalism – olevik ja sotsialism – tulevik.

Paneme tähele, et kaks resakraliseerimisprojekti: sotsialism ja konservatism lähenevad paradigmaatiliselt oma apellatsiooniga ontoloogilisele. Liberalismi programm on aga poliitika deontologiseerimine. Me võime öelda, et äärmine vasakpoolsus ja äärmine parempoolsus kohtuvad poliitilises alateadvuses. Pole juhuslik, et esimene riik, kes tunnustas N. Liitu, oli fašistlik Itaalia.

Samasuguse tähelepaneku teeb ka Karl Popper, rääkides avatud ühiskonna vaenlastest, kelle hulka ta asetab nii Platoni kui Aristotelese, Hegeli ja Marxi, fašistidest rääkimata. Avatud ühiskond eitab mistahes kollektiivset identifikatsiooni ja tunnistab ainult individuaalset – kodakondsust.


KONVERGENTS KUI LÕKS
Sellest erinev oli 1970ndail aastail populaarsust kogunud kurikuulus konvergentsiteeoria, mis eeldas sotsialismi ning liberalismi mõlemapoolset paranemist, kohanemist ja ühtesulamist.

Konvergents tõepoolest ka toimus, aga mitte selline nagu oodati – teooria andis lihtsalt oma pragmaatilise tulemi ehk liberalismi võidu. Paraku pärinevad liberalismi ja sotsialismi paradigmad erinevast sotsiaalsest keelestruktuurist, siiski on nad tegelikult ühitamatud.

Sotsialismi liberaliseerimisega saavutas Gorbatšov tegelikult selle ontoloogiast lahtiütlemise, nii formaalselt (klassivõitlusest ja kapitalismi kriitikast loobumine) kui poliitilise alateadvuse tasandil, mis andis kõik eelised liberaalsele paradigmale (Dugin 2004: 158).

Seega ei olnud N. Liidu lagunemine mitte Gorbatšovi ja Jeltsini töö või möödalaskmine, vaid paratamatu paradigmaatiline protsess, mis tulenes konvergentsiteooria olemusest ja rajanes liberaalse mudeli prioriteedil.

Poliitika moderniseerumine saavutas oma tipu sotsialismi läbikukkumisega, mis tähendas viimase suure alternatiivi kadumist liberaalse mudeli üleilmastumise ees.

Ei ole ju globaliseerumine midagi muud kui Politeia desakraliseerumise universaalistumine ehk siis liberaalse mudeli üleilmastumine.

See tähendab Hegeli ajaloofilosoofias ja Fukuyama sotsioloogias tõepoolest ajaloo lõppu ehk kõrgema võimaliku ühiskonnaformatsiooni võidulepääsu. Järgnevat iseloomustab juba poliitika minimaliseerumine ja järkjärguline asendumine puhta majanduse ning ühtse turuga, mille esimesi märke näeme ka meie armsas EV-s.


POSTPOLIITIKA
Tänaseks on maailmas kujunenud unikaalne olukord, kus valisteb üksainus poliitilise keele paradigma, mida tõepoolest enam ei saa pidada ideoloogiaks, sest tal ei ole vastaseid. Valitsev liberalism on metaideoloogia, sest tema dikteerib mistahes diskursuse reeglid ja määrab poliitilise korrektsuse reeglid.

Domineerivale liberaalsele mudelile seisavad vastu ainult poliitilise alateadvuse kihid, mil pole ühtset ideoloogilist nimetajat ja mis pole struktureerit isegi mitte lokaalse poliitilise dialekti tasemel. Siia kuuluvad ka kaotanud ajalooliste ideoloogiate jäänukid, mis on sageli vastukäivad, puudutavad elu erinevaid külgi ja on valdavalt intuitiivsed, emotsionaalsed ja fragmentaarsed.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar