Pages

Raivo Raave

laupäev, 14. august 2010

Uku Masingu naised

iimasel ajal on Uku Masingu ja tema naissuhete kohta ilmunud tervelt kolm käsitlust: Kõigepealt Uku Masingu enda kirjad Jaan Kiivit seeniorile raamatus “Uskuda, elada”. Siis Lauri Sommeri novell Uku elust Vikerkaare veebruarinumbris ja last but not least Jaan Kaplinski romaan “Seesama jõgi”. Teadagi olid Masingu naissuhted komplitseerit ja mitmevalentsed ning ilmselt ei ole Eestis keegi teine naissuhete teemat kogu selle metafüüsikaga nii tähtsaks pidanud kui tema.

Armunud Masing pihib Jaan Kiivitile: “Mind vihastab see, et ta OLI ainus naine, kes must üle ja nüüd on mehi, kes tast üle. Ja kõige rohkem mind vihastab see, et ta mind käitleb kui koolipoissi, et ta korra ütles, et ta tahab mu teha nii vihaseks endale, et ma ei taha teda enam nähagi [---] Kui ta mind hakkaks õrritama kui oleme kahekesi, siis ta ei pääseks vist ilma selleta, et ma ta läbi kolgin kepiga. – Võimalik, et see Sulle paistab vaid ähvardus, aga mu närvid on läbi – selliseil juhtel olen isegi õde peksnud miks siis mitte teda. Positiivse suhte asemel on täiesti negatiivne....”. Siin on juttu kolleegist usuteaduskonnas preili magister Amanda Muusekandist.

Siis tunneb Masing end piiratuna taas teaduskonnakaaslase Minna Voimani (hilisem proua Anvelt) poolt, kellele viidates kirjutab: “Muusekant oli ainuke, kel polnud seda ära neetud võtet, seda rebaseraudade seadmist, mis asetatud madalale vaevalt märgatavaina, aga siis kui kuidagi oled puudutanud neid, lõksus oledki. Ja siis lobisetakse armastusest, – seda sõna kuuldagi ajab mingi oksemaigu suhu”.

1934. aastal leiab Masing endale sobiva kaaslase ja inspiratsiooniallika boheemlaslikus poetessis Alma Vilhelmine Kaalus (hilisem tuntud kirjanik Aira Kaal), kelle pseudonüümiks oli Reet Uielu ja kellele Masing on pühendanud luuletuse “Reet” kogus “Udu Toonela jõelt” ja kellest mul on meelde jäänud, et ta oli ahelsuitsetaja ja tal oli küpses eas üsna kähe hääl, aga muidu heatahtlik suhtumine. “Kõik, kes luuletusi loevad, võiksid neid ka ise kirjutada,” ütles Aira kord meie isakodu külastades. Masinguga koos võtsid nad aga Tartu saksikut akadeemilist seltskonda šokeerida tavapäraselt erinevalt riietudes, käest kinni käies ja muidugi ohjeldamatult uulitsal suitsetades (siis oli komme suitsetada kohvikuis ja mitte tänaval).

Uku Masingu ja Eha Tuulemaa laulatus toimus paljudele ootamatult ja avalikkuse eest varjatult 1939. aastal Saaremaal. Noor tudengineiu oli kahtlemata Ukust vaimustuses. Neist areneb ka teineteist täiendav paar, majapidamine ja aiatöö jääb Ehale pigem olude sunnil. Harit ja nutikast Ehast oleks võinud kujuneda ka Masingu abi ja sekretär, kuid Masing eelistas töötada üksi. Seltskonnasuhetes oli Ehal muidugi perenaiseosa ja vestlustes oli ta pehmendav pool.

Masingu lembesuhete tipp oli intiimsuhe noorpõlvesõbra ja hilisema peapiiskopi Jaan Kiiviti tütre Leena Kiivitiga. Leena kinnitusel oli see tõsine, ent olude tõttu komplitseerit suhe ja ta oli Ukusse tõeliselt armunud. Väga hästi on Masingu vaim ära tabatud Lauri Sommeri novellis “Hilised lemmelehed” (Vikerkaar nr 2, 2007), kus on hüpotees, et Leenal ja Ukul on tütar.

Leena Kiiviti sõnul on see siiski puhas spekulatsioon, mida asjast vähegi taipavad inimesed ei saa kuigi tõsiselt võtta. Leena arvab ka teadvat, kes on selle legendi levimisele kaasa aidanud ja olgu siin toodud vaid Sommeri sõnad: “Laps kasvas keeruliseks”.

Üsna olulise tahu oma elufilosoofiast avab M asing kirjas Jaan Kiivitile 31.07.31:
“...mul pole mingit tahtmist oma aega raisata naistega, kes on must nõrgemad, sest ma tahan liikuda, aga mitte tukkuda. Pole aga seni leidnud ainsat endast kangemat naist. [---] Muidugi üks pururomantiline inimene vihastaks sellise jutu pääle, aga ma usun siiski, et too taevani ülistatud asi (armastus – RJR) pole muud kui sõda, vahel lõbus, vahel “südantlõhestavalt hale”! [---] Ja mulle ei teeks selline asi sugugi lõbu, võib-olla on see (minu) ainus vahe teiste inimestega, ma tahaksin sõda surmani, uute võtete ja konksudega alati nii, et inimene tahes või tahtmata peab elama intensiivselt ja hoogsalt. Niipea kui üks jääb hooletuks võtku teine vallutatud kindlused tagasi, siis on teisel jällegi tööd. See igapäevane visisev põlemine pole kellegi asi ja leige vesi on alati lääge”.

Õde Agnes on üks naisi, keda Masing tõesti austab. Isegi enam: ta on oma õesse nii kiindunud, et toob ta Raikkülast Tartusse ja peab ülal ning katsub koolitada oma õppejõupalgast. Agnese hilisem abikaasa teoloogiaprofessor Evald Saag aga mainib: “Olen olnud abielus Uku Masingu õega. Ta oli moedaam, ise õmbles riided. See teeb vaeseks, see moe tagaajamine. Moe hinnad on huligaansed. Olge isikupärased ilma moeta, olge iseseisvad.”

Oma essees “Naistest” ütleb Masing, et mees eksisteerib naisele kui hädavajalik abinõu lapse saamiseks, pärastpoole kui muinasjuttude kulda pasandav eesel või väsimatult saaki kandev lõukoer. Inimesena pole teda olemas, sest inimesed on ainult tüüpilised naised.

Masing ütleb, et armumine on sarnane ekstaatilise “teise olekuga”, aga mitte armastus.

Armastusega ei ole enam ­nõnda: armastajad varjavad teineteise eest maailma ning varsti on mõlemad nõudmiste ja nõustumistega ehitanud hütid, kuhu midagi muud ei mahugi. Ent viimaks kinnitab Masing, et on tore, et Jumal pole maailma loonud ainult mehi ning jätkab oma loitsu Sumeri naisest:
Kuule mind, kauge, mu muistine õde, mu õnnistus ununud kuudel,
Vaata ma tean, et mu kartus on tõde ja see osa mu kuivanud luudel,
Ära mind yksi Sa jäta, vaid ole nyyd kahtleva hinguse ligi.
Kui sa näed, et neile aitajaks pole, vaid vigade toiduks mu higi,
Kogu ta siis tõmmusse pihku, võta ära mult valutav veri,
Köida mu vaevad kõik kõrkjaina vihku, mõtted tuultele lõimeks keri,
Nendega osta, kui kaelas mul ling, lahti endale närtsinud hing.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar