Pages

Raivo Raave

reede, 27. august 2010

Naiseks või meheks ei sünnita - naiseks ja meheks saadakse

Naiseks (ja meheks) ei sünnita. Naiseks ja meheks saadakse. Anatoomiline sugu pole nüüdisajal enam määrav. Vaadake, kui palju on bioloogiliselt mehi ja naisi, kes pole tegelikult ei mehed ega naised. Mees ja naine saavad meheks ja naiseks vaid kasvades ühiskonnas sotsialiseerumise läbi.

Tuleb tõele au anda ja tunnistada, et puhta matriarhaadi olemasolu ei ole praktiliselt võimalik, sest naiselikkus ei ole ühiskonnas struktuuri loov element. Matrilineaarsed ühiskonnad on tõsiasi, aiaharijate ühiskonna matriarhaat aga siiski liialdus. Nii et siin korrigeerin ka mina oma vaateid. Inimene õpib, kuni elab.

Ühiskond ja hiljem riik tekivad ikka meestejõukudes mimeetilise rivaliteedi tulemusel jne. Armas Engels paneb siin ilmselt liigselt Bachowenile toetudes mööda.

Rääkimine kasvavast matriarhaadist on illusioon, kuna see ei kajastu ei seadusandluses ega riigistruktuurides. Naispoliitikud töötavad pigem patriarhaadi võtmes ja naislauljad-näitlejad parlamendis ei ole veel matriarhaat. Pigem on see mehelik ühiskondlik tellimus. Meeste seltskonnale mõjuvad nad stimuleerivalt.

Pole ka Piiblis kusagil öeldud, et on olnud või tulemas on matriarhaat — tulemas on apokalüpsis ja tulemas on Messias.

Kuigi Itaalia filosoof Julius Evola on seda tõlgendanud kui matriarhaadi märki, ei tähenda söötmise/söömise ja erootika levik veel ühskonna naiselikustumist, vaid pigem naiselikkuse devalvatsiooni. Toitlustamine ja erootika olid naise kontrolli all just siis, kui need olid seotud rituaalide ja tabudega. Nüüd aga kontrollib neid pigem meedia ja Avaliku Sõna Nõukogu, kui üldse.

Totaalne patriarhaat

Kahtlemata oli kodanlik ühiskond patriarhaalne. Meheliku ratsionaalsuse survest räägivad tekkivad vanglad, hullumajad ja kliinikud, nagu seda teraselt on täheldanud Michael Foucault. Olla naine või vaene või töötu oli reformeeritud protestantliku eetika järgi tegelikult needus.

Ka esimesed feministid võitlesid naiste õiguste eest olla nagu mehed. Maria Deraismes, esimene naine, kes võeti vabamüürlaste hulka, asutas looži nimega “Droits de l’homme”, mis prantsuse keeli tähendab tegelt „Meeste õigused“.

See pole niisama sõnamäng, vaid eesmärgiks oligi patriarhaadi õiguste kehtestamine ka naistele. Seega pole feminism midagi muud, kui üks patriarhaadi vorme. Võitlemine naiste õiguste eest mehelikus ühiskonnas tähendab naiste muutmist sotsiaalselt meesteks. Paljudes ärinaistes ja sinisukkades võib näha transgenderlikke jooni. „Sa oled kui mees“ kõlab bisnessleedile tunnustusena.

Kas feministid on mõelnud näiteks „Suure Jumalanna“ või „Valge Jumalanna“ vms. templi avamisest Londonis või Pariisis? Ei, nende eesmärk on mehelikud õigused meeste kriteeriumite järgi, mis tugevdab patriarhaati veelgi.

Mehelik ratsionaalsus sai normatiiviks, naiselik alge oli sentimentaalne, afektne ja vajas sageli ravi. Siit ka naiste muutumine ratsionaalsemaks ja mehelikumaks, köögi ja lastetoa kõrvalejätmine. Naise sünnitusfunktsioonid pole enam prioriteetsed — prioriteetideks saavad edu ja areng, mis kajastub muidugi ka demograafias ja üksikute inimeste rohkuses.

Liberalismi kasvades vaid mehelikkus tugevneb. XX sajandil nõutakse juba meestevaheliste abielude seadustamist. Patriarhaat jõuab faasi, kus ühiskond koosneb ainult meestest või kah-meestest ja paar mees-mees tunnistatakse normatiivseks.

Kui algul veel passiivsed geid kannavad naisteriideid ja aksessuaare, siis täna reeglina juba mitte. Ja huvitaval kombel järgivad naisedki alateadlikult passiivseid pederaste tõmmates püksid jalga. Ühiskond on saanud nii tugeva homoseksuaalse dominandi, et isegi heterod hakkavad imiteerima passiivseid geisid käitumises, riietuses, reklaamides jne.

Mitte võrdsus, vaid sümmeetria

Traditsioonilises ühiskonnas ei olnud mehelik ja naiselik mitte seotud niivõrd erinevate sotsiaalsete rollidega, kui erinevate hingestruktuuridega. Need rollid olid üleminevad.

Traditsioonilised ühiskonnad olid rajatud sugude sümmeetriale. Hermann Whirt näiteks rõhutas põhja Thule kultuuriringi naiselikkuse ja aaria mehelikkuse sümbioosi.

Rääkida võib mida iganes, aga sooline ebavõrdsus on ühiskonda loov element, milleta terve ühiskond pole võimalik. Oluline on soolisuse sümmeetria ja mitte võrdsus.

1 kommentaar: