Pages

Raivo Raave

pühapäev, 15. august 2010

Väike intermetso eliiditeooriast


Mõni ütleb, et tänane Eesti on puhas kastiühiskond, siis öeldakse, et pole parata - meil on välja kujunenud omad seisused-positsioonid, kolmas ütleb, et elame selges klassiühiskonnas - et on esimene ja on teine Eesti. Ehkki kõigi nende vormide kooseksisteerimine pole välistatud, on nad meil segi otsekui pudru ja kapsad.
Ontokraatia - kastiühiskonnas oli massi ja eliidi vahe olemuslik
Kui me uurime vanu pärimusi, müüte, kroonikaid, siis on meil tegemist peamiselt tekstidega mis puudutavad eliiti. On huvitav, et traditsioonilise ühiskonna “mitteeliit” ei samasta enda olemist mitte oma kasti, vaid eliidiga. Talupoeg või teenija mistahes traditsioonilises ühiskonnas elab rituaalselt läbi ja samastab end ikka mõne sakraalse teksti, müüdi või kroonika kangelasega. Ta osaleb eliidi elus mütoloogia või arhetüübilise info kaudu - marksistid nimetasid seda klassiteadvuse puudumiseks. Traditsioonilises ühiskonnas ei tunneta massid end massina vaid võtavad end kui eliidi jätku.
Näiteks paljudel rahvastel hoitakse abielutseremoonial pruudi ja peigmehe pea kohal kuninglikke kroone. See on sümbol, et ka kõige madalam inimene täidab laulatusel kuninglikku ja elitaarset osa - inimene samastub rituaalselt valitsejaga.
Kuna rahvas jutustab ja elab pärimust läbi põlvest põlve, siis säilib see rahva seas ka siis kui eliit ise on selle kaotanud. Sellest aga lähtub illusioon, et rahval on mingi oma pärimus, mis erineb eliidi omast. Rahvapärimus on omaaegsete eliidilugude erivorm.
Aristotelese keelde pannes on mass substants, mida formeerib eliit. Või Platoni koopamüüti interpreteerides näeb kolmas seisus varje seinal, teine seisus ehk aristokraatia asju endid ja esimene seisus ehk siis filosoofid-vaimulikud näevad ideid. Platon kirjutab: “Kõik inimesed riigis on vennad, kuid Jumal, luues teid, segas neisse, kes on võimelised valitsema, sündimisel kulda ja seepärast on nad kõige väärtuslikumad, nende abilistesse aga hõbedat. Rauda ja vaske segas Jumal maaharijatesse ja igasugu käsitöölistesse. Kõik te olete sugulased, kuid valdavalt sünnivad teil endasarnased lapsed, kuigi võib ka olla, et kuldsetel on hõbedased lapsed, hõbedastel aga kuldsed; niisamuti ka teistel juhtudel.”[1]
Prantsuse usundiloolane George Dumezil ütleb, et üks “Rigveda”-järgsete India ühiskondade üllatavamaid tunnuseid on nende süstemaatiline jagunemine neljaks kastiks ehk, nagu sanskrit ütleb, neljaks “värviks” (varna). Kolm esimest, olgugi et ebavõrdset, on puhtad, sest nad koosnevad puhastest aarialastest, kuid neljas - moodustunud ilmselt eelkõige aarialaste poolt võidetutest - on ülejäänud kolmest ära lõigatud ning loomu poolest paratamatult roojane.[2]
Teame sarnast näidet ka Vana-Kreekast, kus Plutarchos rääkis joonlaste ja kõige vanemate ateenlaste jaotumisest nelja “elu tüüpi” - bioi. Nii Plutarchose poolt käsitletud kui ka “Rigveda”-järgses Indias toiminud ühiskonnatuupi tuntakse ontokraatia (ontos - kr. k. olemine, kratos - kr. k. vägi, jõud) nime all.
Ontokraatilise maailmapildi kohaselt inimene sünnib sellesse või teise kasti mitte juhuslikult, vaid vaimse ettemääratluse või valiku tõttu. Traditsioonilise arusaama järgi pole tegu ebaõiglusega, millest tuleneb ka tõdemus, et kastisüsteem pole olemuslikult ideoloogiline vari materiaalsete väärtuste jaotamisel nagu marksistid ja liberaalid on arvanud, vaid traditsiooniline käsitlus, mille järgi inimene sünnib vastavalt oma karmale erinevale kaugusele holistliku maailma keskpunktist. Usundiloos on see tuntud kui manifestatsiooniline paradigma, mille peatunnus on, et Jumal on Kosmoses immanentne.[3]
Meritokraatia - seisuslikus ühiskonnas rajanes massi ja eliidi vahe teenetel
Ka keskaegne ühiskond jagunes kolme toime järgi. Kuna kristliku käsitluse järgi oli Jumal transtsendentne ehk väljaspool seda maailma või kosmost, siis ei saanud keegi enam sündida “Jumalale lähemal”, vaid võis ainult olla Jumalale meelepärane. Tol ajal arenema hakanud kreatsiooniline paradigma tõi endaga kaasa seisusliku ühiskonna tekke, milles ebavõrdsuse allikaks ei seisnenud enam inimeste olemuses, vaid nende valituses, teenekuses.[4]
Kui kastid rajanevad ontokraatial, siis seisused meritokraatial (meritum - ld. k. teene, kratos - kr. k. - vägi, jõud) ehk teenetel.[5] Meritokraatias on võimalik liikuda ühest kihist teise vastavalt teenetele ja seda nimetatakse anableerimiseks. Kuigi tavaks oli, et poeg jätkab isa traditsiooni ja seisustevahelist liikumist tuli vähe ette, oli see ometi võimalik. Näiteks üks keskaja omanäolisemaid filosoofe paavsti legaat Saksamaal Nicolaus Cusanus pärines talupojasoost jne.
Leoni piiskop Adalberton kirjutas: “Jumala maja on kolmeosaline, usutakse aga ainsasse. Seepärast ühed palvetavad (oratores) teised võitlevad (bellatores) ja kolmandad teevad tööd (laboratores), kokku on neid kolm järku ja nende lahutamine on keelatud”.[6]
Plutokraatia - klassiühiskonnas oli massi ja eliidi vahe varanduslik
Saksa sotsioloog Robert Michels (1876-1936) ütleb oma “Moodsa demokraatia parteilisuse sotsioloogias” sõnastatud “oligarhia raudses seaduses” et, elitariseerimine on vältimatu.[7] Moodne klassiühiskond rajaneb aga varanduse valitsusel ehk plutokraatial.
Kaasaegne eliiditeooria kujunes välja XIX-XX sajandi Itaalias neomakjavellistide ringkonnis. Üks omapäraseid mõtlejaid ja kuulsa nn. Pareto printsiibi autor Vilfredo Pareto (1848-1923) väitis, et eliidi olemasolu on paratamatu ja hädavajalik. See on ebaühtlase jaotumise seadus, mida nimetakse ka Pareto printsiibiks ja mis väljendub suhtes 80:20. “Asja tuum ei ole protsentides, vaid tõigas, et rikkuse jaotumus rahvastikus on prognoositavalt tasakaalust väljas,” ütleb inglise autor Richard Koch.[8] Pareto käsitluses on olemas kahte tüüpi eliiti. Neist esimene on nn. normaalne eliit - ühiskonna võimekamad ja edukamad. Teine on aga poliitiline eliit, kellele vastandub kontraeliit, kes tahab saada poliitilise eliidi kohale. Peale nende kahe tüübi on veel antieliit, kes seisab iga eliidi vastu ja mitteeliit ehk mass.[9] Pareto võimuvormel ütleb, et võim suudab alati luua mingi ideoloogia, mis seob nad rahvaga tervikuks.
See viib edasi poliitilise klassi mõisteni, mis aga ei pärine mitte kurikuulsalt Karl Marxilt, vaid Pareto õpilaselt Gaetano Moscalt (1858-1941), itaalia poliitikult ja poliitteoreetikult, kelle kohaselt on poliitiline klass - Mosca teooria kesksemaid mõisteid - puhtpoliitilise eliidi grupp, mis on olemas igas ühiskonnas.[10] Mosca lähtub permanentismi printsiibist, et ühiskond oma olemuselt ei muutu, vaatama tema ideoloogiliste ja sotsiaalsete dekoratsioonide vahetusele - alati on olemas privilegeeritud ja hästi korraldatud elitaarne vähemus, kes teostab võimu suutmatu massi üle, tagades selliselt ühiskonna stabiilsuse.[11]
Klassiühiskond tekib uusajal, mil kvalitatiivne mõõde kaotab oma tähtsuse. Täielik klassiühiskond on kodanlik ühiskond, millest aristokraatia ja preesterkonna osa hierarhias on määratud varalise väärtusega. Kodanluse väärtused sõltuvad elu materiaalsest küljest.
Klassiühiskonnas on õigupoolest vaid kaks erinevad klassi - “need, kel on” ja “need, kel ei ole.” Kuna mõõduandvaks saab materiaalne heaolu, siis katsuvad ka endised kõrgemad seisused konverteerida oma väärtsusi ja tunnuseid rahaks: tulevad kasutusele mõisted nagu sotsiaalne ja intellektuaalne kapital.
Sotsialismis oli massi ja eliidi vahe teoreetiliselt kaotatud
Itaalia filosoof Julius Evola ütleb, et riik on allutatud mehelikule ja ühiskond naiselikule printsiibile. Ilmsem kui perekonnast on riigi tekkimine hierarhilistest meesteühingutest. Evola rõhutab, et Õhtumaa allakäigu esimeses põhjuseks on anti-hierarhia.[12]
Sotsialism näeb vähemalt teoreetiliselt ette klassideta ühiskonda ja materiaalsete väärtsute võrdset jaotamist - kuigi me kõik teame, et nomenklatuur oli võrdseist võrdseim.
Kastiühiskonnas on massi ja eliidi vahe olemuslik, seisuslikus ühiskonnas teenetele tuginev, klassiühiskonnal varandusele rajanev, sotsialistidel teoreetiliselt massi ja eliidi vahet ei ole ning liberaalses ühiskonnas toimub stratifikatsioon vastavalt inimeste positsioonidele ühiskonnas: soodne positsioon, mis toetub päritule, sotsiaalsele ja intellektuaalsele kapitalile ja mis on sageli ka sattumuslik, annab teatud staatuse, staatus varanduse ja veel parema positsiooni jne. Samas võib ka varandus anda teatud staatuse ja positsiooni, kuigi “vana raha” omaja on alati enam au sees kui “uus” jms.
Liberaalses ühiskonnas on küll inimene nominaalselt seaduse ees võrdne teisega, kuid seegi võrdsus on illusoorne. Seaduse ees on eelistatumad need, kes tunnevad seadusi paremini ja/või kellel on võimalusi palgata häid nõustajaid-advokaate jms.
Hierarhiline inimene
Kastid, seisused ja klassid on olemuslikult erinevad nähtused. Üleminek kastilt seisustele toimub manifestatsioonilise paradigma kaudu - arusaam üleolekust kui loomupärasest ja olemuslikust asendub kreatsionistlikuga, mis näeb paremuses märki teenitusest või valitusest. See käsitlus vähendab eliidi ontoloogilist sisu, andes nõnda märku ühiskonna desakraliseerumisest, mida võib kirjeldada ka ühiskonna algpõhjusest eemaldumisena.[13]
Juba Koguja teadis kirjutada : “Seal leidus vaene tark mees, kes oma tarkusega oleks võinud linna päästa; aga ükski inimene ei mõelnud sellele vaesele mehele. Tarkus on parem kui ramm, aga vaese tarkust põlatakse ja tema sõnu ei võeta kuulda.”[14]
If you are so smart, where is your money?” öeldakse tänapäeval. - Kui sa oled nii tark - siis kus on su raha? Klassiühiskonnale üleminekul on määravaks tootmisvahendite ja materiaalsete väärtuste omamine. Niisiis esindavad kastid - olemist, seisused - tegemist ja klassid - omamist.
On tähtis mõista, et tänapäeval võime kohata kõiki neid erinevaid käsitlusi ja oluline õppida neil vahet tegema, sest igal mudelil oma ja teisega sobimatu argumentide süsteem.
Jumala loomaaed on kirju…
“Võrdsus on ühtaegu kõige loomulikum kui ka kõige illusoorsem asi, “ on öelnud Voltaire. Kuid kas looduses loomadki ei katsu jooksuajal enda seast paremat selgitada, kes võiks sigitada? Kas meie lähedased sõbrad koeradki ei sea end loomupäraselt karjahierarhiasse ja mõnes peres võib koer mõnd pereliiget endast allpool olevaks pidada. Kas mistahes kooliklassis, spordiplatsil, tantsupõrandal jne. ei toimu varem või hiljem just nimelt loomulik hierarhiseerumine?
Kas Mozart on võrdne Salieriga, Goethe grafomaaniga? Loomulikku ebavõrdsust ühiskonnas peegeldavad mistahes, teatritükid või filmid: igas neist on oma peategelased, kõrvaltegelased ja nimetud statistid.
Kas igas ühiskonnas ei toimu varem või hiljem hierarhiseerumine isegi siis, kui kõik alustavad sõna otseses mõttes võrdse rahahulgaga nagu meil krooni tulekul? Kas ei ole inimeste intellektuaalne ja sotsiaalne kapital paratamatult erinevad? Ja last not least: kas me ikka tõesti sünnime kui tabula rasa’na ehk valgete lehtedena nagu John Locke arvas. Kas meie genofond ei ole paratamatult erinev?
Aga lõpuks pole ka mõtet kurvastada, et Jumala loomaed on nii kirju ja iga olend on unikaalne ning kõrgema moraaliseaduse ees on kõik inimesed võrdsed ehkki ka Jumal ilmselt arvestab meie individuaalsusega…

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar