Pages

Raivo Raave

pühapäev, 15. august 2010

MAAILMAVAATED KUI KAARDIPANEK

Mis te arvate, kas tänapäeval saab veel olla parem- ja vasakpoolset ilmavaadet või on need pelgad poliitilised positsioonid, mida siis pooldatakse või mitte? Eks ta ole küll nii, et terviklikuks ilmavaateks parem- või vasakpoolsusest päris ei piisa, mis siis veel rääkida terviklikust tõest, mis on ühtaegu tõene ja õiglane tõde.
Tänaseid konservatiive, liberaale, sotsiaaldemokraate jms ei saa ju kuidagi tervikliku tõe kandjateks nimetada. Meil näiteks on sotsist president, kelle ilmavaade on klassikaliselt pigem parem- kui vasakpoolne.

Tänane maailm võib meenutada veneaegset meelesõgedate maja, kus elavad vanade ideoloogiate simulandid. Kui keegi ütleb, et ta on liberaal või konservatiiv, siis ei ütle see veel midagi. Me peame kohe küsima, missugune liberaal või konservatiiv ta on. Konservatiiv võib omakorda olla liberaalne või religioosne või parteiline või romantiline või neokonservatiiv või hoopistükkis konservatiivne revolutsionäär.

Postmodern on poliitiliste süsteemide deideologiseerumine. Kõik väärtused asetuvad ühele võimaluste õrrele, kõik nad on oma temperatuurilt sarnased ja ei tohigi olla kuumemad või külmemad üldinimlikust.


JOONELINE KOLMIKMUDEL

Parem- ja vasakpoolsus pärineb teatavasti revolutsiooniaegselt Prantsusmaalt aastast 1789, mil Konvendi asutavale koosolekule kogunesid saalis paremale poole kuninga pooldajad ehk rojalistid, vasakule aga revolutsionäärid ja radikaalsed demokraadid, Keskel olid mõõdukad. Konvendis olid nendeks liberaalid.

Eks ole ju nii, et need vastanditepaarid puudutavad ka inimteadvuse sügavamaid kihte. Vasak ja parem täiendavad teineteist, tantrismis räägitakse parema ja vasaku käe teest, kabalas reaalsuse kahest kolonnist jne. Parempoolsus räägib formaalsest hierarhiast, vasakpoolsus esoteerilisest, varjatust ja paralleelsest. Ja eks oli ju Konvendiski samaviisi: paremal traditsioonilisi väärtusi hoidvad konservatiivid, vasakul revolutsionäärid. Polnud siis imestada, et parem- ja vasakpoolsust hakati samastama ilmavaatega.

Esimese mõra tõi sisse Esimene maailmasõda. Kui saksa sotsiaaldemokraatide nädalaleht teatas, et sotsid hääletasid parlamendis sõjakrediitide poolt, siis Lenin ei uskunud seda ja arvas, et Vorwaetsi number on vene ohranka poolt trükitud proletariaadi eksitamiseks. Ometi oli natsionalism sotsiaaldemokraatia ideaalidest võitu saanud, mis näitas, et sotsiaaldemokraatlik ilmavaade võib-olla ei olegi päris ilmavaade, vaid pelgalt üks platvorm.

Ühiskonna poliitilist progressi vaadeldi liikumisena paremalt vasakule. Seda mudelit kasutasid nii marksistid kui sotsiaaldemokraadid, kelle järgi evolutsiooni vektor on samuti suunatud paremalt vasakule. See andis võimaluse mitmeteks liitudeks vasakpoolsete ja liberaalide vahel, näiteks fundamentaalsete konservatiivide ja fašistide vastu nagu näiteks liitlased Teises maailmasõjas.


MAJANDUSMUDELIKS MUUTUMINE

Olemusliku muudatuse vasak- ja parempoolsuse mõistesse tõi tähelepanu pöördumine puhtalt poliitikalt majandusele. Kuna traditsioonilised konservatiivid ei olnud majandusinimesed, siis jäid nad sellest mudelist välja ja liberaalid, kes olid alul keskel, said parempoolseteks, sotsid, kommunistid ja anarhistid vasakpoolseteks.

Koos sellega tekkis ka uus keskus ja majandusmudelis jäid keskele sotsiaaldemokraadid ja mõõdukad sotsialistid. Üleminek poliitiliselt kolmikmudelilt samasugusele majanduslikus mõttes (parem-kesk-vasak) toimus aja jooksul. Pärast Teist ilmasõda muutus majandusmudel valdavaks. Sotsiaalteadustes aga on loomulik inertsus ja klassikalised terminid jäävad kasutusele nende sisulisele evolutsioonile vaatamata. Seega ei saa me tänast parem- ja vasakpoolsust enam nimetada ilmavaateks, vaid pigem majanduseelistuseks.

Muidugi saab majanduse ületähtsustamine alguse marksismist, milles majandus on baas ja ideoloogia pealisehitus. Marxi järgi määrab majandus kogu inimelu, majandusest ei sõltu mitte ainult kogu ühiskonna ülesehitus, vaid ka kogu ideoloogia, poliitika, kultuur, religioon, filosoofia, moraal ja kunst.

Marksism oma majanduse determineeritusega on küll ilmavaade, mis tänaseks arvestatav, ehkki põlu all, sest majandustegelikkus on tänapäeva domineerivas sotsiaalses diskursuses vaid konstruktsioon. Inimese sõltuvus majandusest on küll olemas, aga see pole totaalne..

Aga mis õigupoolest ilmavaade üldse on? Me võime seda määratleda kui maailma olemuse kohta meie poolt omaksvõetud uskumuste-teadmiste hulka. Kusjuures uskumus on siis kindel veendumus selles, mida ei nähta ja oodatava lootus. Teadmine aga pole midagi muud kui põhjendatud uskumus.


ÄÄRMUSTE ÜHINEV RING

Postmodernile on omane, et varasem jooneline kolmikmudel on hakanud võtma ringi kuju, milles vasak- ja paremäärmused võivad ühineda teispool ringi.

Kui joonelises mudelis võisid vasak- ja parempoolsed kohtuda vaid läbi keskpaiga, siis uues mudelis on see võimalik ka nn antitsentris ehk siin võib tekkida uus täiendav neljas poolus vasakpoolsete, parempoolsete ja keskmaa vahel. Konvendi jaotusest on saamas Aeropaagi jaotus.

See neljas poolus võimaldaks nüüd ka konservatiivsete ja revolutsiooniliste ideede kohtumist, mis oleks omamoodi vastandite ühinemine, mida võiks nimetada dünaamiliseks konservatismiks. Või kui uusaja inimestena oleme ikka veel revolutsiooni fenomeni lummuses, siis võiks see kanda ka konservatiivse revolutsiooni nime. Aga üks täielik ilmavaade poleks see ikkagi.

Vahest võiks nüüdismaailma võrrelda hoopis kasiinoga, kus diiler jagab välja kehtivad ideoloogiad kui kaardid, mis omavad tähtsust ja tähendust vaid antud mängu sees. Ja õigupoolest pole eriti tähtis, mis mast sul on ja kas sul on kuued või emandad või kuningas või äss – kõik sõltub mängu seisust. Seega on tänapäeva poliitilises mängus üha olulisem oma võimaluse tabamine.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar