Pages

Raivo Raave

teisipäev, 24. august 2010

Sulnis Kristus


Giotto di Bondone - Kristuse taganutmineKui peaks pikemaks ajaks minema üksikule saarele ja kaasa võiks võtta peale Piibli vaid viis kristlikku raamatut, siis oleks see täiesti tõsine probleem. Esimesed kolm leiaks kohe: Augustinuse "Pihtimused", Thomas Kempise "Kristuse jälgedes", Thomas Wilcoxi "Mett kaljult"...ja...ja olekski kimbus..

Kõik muu, mis Kristusest kirjutatud tundub kuidagi väga sekundaarne, "tema kohta käiv", dotseeriv, kordav, lapsik, rumal, raske, akadeemiline, liberaalne, konservatiivne ja nii edasi. Jah, muidugi leiaks mõned kohad Lewiselt ja Chestertonilt, Loyolalt, Dantelt, müstikutelt.

Aga kirjatükki "sulnist Kristusest" nagu vene filosoof Rozanov teda nimetas, on tõesti raske leida. Sestap olen püüdnud siia alandlikult korjata mõned mõtted ja vahendused, millest ehk aimub pisut Suurest Müsteeriumist ehk salaasjast Kristusest meie sees.

Kristus kui romantik

Üllatavalt võib Kristuse tunnetuse ära tunda neis, kes on Maria Magdaleena ja patuse naise moodi, kes on palju armastanud, palju patustanud ja palju kannatanud. On paradoksaalne, et ehedat Kristuse-tunnetust võib kohata sellisel maailmamehel ja esteetide kuningal nagu Oscar Wilde. Jah, Wilde puhul on tõesti nii nagu Borghes on öelnud, et kiputakse unustama, et tegelikult oli tal pea alati õigus.

"Minu meelest on ajaloos kõige kahetsusväärsem see, et Kristuse enda taassündi, mis on loonud Chartres´i katedraali, Arthuri legendide tsükli, Assisi püha Franciscuse elu, Giotto kunsti ja Dante "Jumaliku komöödia", ei lastud areneda oma rada, vaid selle katkestas ja rikkus ära igav klassikaline renessanss, mis andis meile Raffaeli, Palladio arhitektuuri ja kopitanud prantsuse tragöödia, Saint Pauli katedraali ja Pope luule ning kõik muu, mis on tehtud väljastpoolt ning surnud reeglite järgi, mitte aga tärganud seestpoolt mingi vaimuvälgatuse ajel. Kus iganes on kunstis romantiline liikumine, seal on kuidagiviisi ja mingil kujul ka Kristus või Kristuse hing, " ütleb ta.

Tõepoolest on Kristus kõigi romantikute eelkäija ja arhetüüp. Kristuse loomuse aluseks on loovus ja armastus. Ainult loovus ja armastus on võimelised mõistma "pidalitõbise tõbe, pimeda pimedust, ainult naudingutele elavate inimeste põletavat piina, rikaste kummalist vaesust". Kui lüüakse hingekella, siis ei lööda seda ainult surnule, vaid meile kõigile. Mis iganes juhtub kellelegi, juhtub meile kõigile. Meie oleme omamoodi osalised kõiges maailma hea- ja süütegudes. Me oleme üks nagu Kristus ja Isa on üks. Ja sestap me pääseme vaid tema läbi.

See on küll mõistukõne ja tähendamissõna, aga selles on üks Kristusele väga oluline hingetunnetus.

Kristuse isiksuse mõju

Kristus näeb kõiki inimesi, kõiki erinevaid eraldatud rahvaid ühtsena. Ta näeb, et elu kummalisel maastikul, selle tõusudel ja mõõnades, selle keerdkäikudes ja tippudes on vaid Jumal ja Inimene. Ja ainult Jumal saab võtta inimese koorma, süü, eksimused, kannatuse ja ilmutada end inimese kahetsuses. Inimese alandlikkuse ilus. Inimese meelekurbuse ja -paranduse valguses. Ja nad saavad kokku. Ja nad võivad olla kui üks.

Kui me räägime suurtest armastajatest, siis on Kristus kahtlemata suurim. Kristuse imed on tegelikult sama loomulikud kui kevadine saabumine. Oscar Wilde kirjutab oma pihtimuses "De porfundis":

"Mul ei ole põrmugi raske uskuda, et tema isiksuse tõttu võis tema pelk juuresolek vaevatud hinge rahu tuua ning need, kes puudutasid ta riideid või käsi, ei tundnud enam valu, või kui ta möödus tavapärast elu elavatest inimestest, siis nägid need, kes ei olnud kunagi silmanud elu saladusi, neid selgesti, ning need, kes olid kurdid igale häälele peale naudingute hääle, kuulsid esimest korda armastuse häält ja leidsid, et see on sama kaunikõlaline kui Apolloni lauto, või et pahelised kired põgenesid, kui ta lähenes, ning inimesed, kelle igav fantaasiavaene elu oli olnud üks surma vorm, oleksid otsekui hauast tõusnud, kui ta neid hüüdis.
Või et kui ta künkanõlval oma õpetusi jagas, kadus rahvahulga nälg ja janu ja selle maailma mured ning et ta sõpradele, kes teda söögilauas kuulasid, tundus lihtne toit parimana ja vesi oli vein ning terve maja sai täis nardi lõhna ja sulnidust".

Just see "sulnidus" on mu meelest Kristuse juures eriline. Uku Masing ütles kunagi, et pühakut tuntakse ta naabri järgi. See tähendab, et kui keegi on tõesti püha, siis ka tema naaber ei sa enam elada väiklast ja isekat ja paha elu.

Siin on aga üks asi - nimelt on pärast niinimetet suurt valgustust ja läbilõikavat modernismi katkenud mitmed hinge hõbenöörid ja inimene on läinud tuimaks mõistma. Nii et tänane inimene ei pruugiks midagi taibata ka kui Kristus ta kõrvalkorteris elaks. Ta jooks ja sööks ja ajaks raha ja kõike muud taga nagu ikka.

Ta isegi ei viitsiks enam Kristust risti lüüa nagu seda taastulnud Kristusega tehakse Dostojevski "Suures Inkvisiitoris". "On veidrik", kehitaks ta lihtsalt õlgu, või lihtsalt vannuks, et "kuradi usklikud igasugused... tuleks..." ja sõimaks natuke netiväravas.

Bacon ütleb, et igasuguses ilus on mingi proportsiooniveidrus. Nende kohta, kes nagu ta isegi on dünaamiline jõud ehk teisi sõnu, kes on sündinud vaimust, ütleb Kristus, et see on kui tuul, mis puhub, kust tahab, sa kuuled ta häält, aga ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Sestap lummabki Kristus nõnda kunstnikke, kinnitab Oscar Wilde. Temas on kõik elu värvikad koostisosad: saladus, kummalisus, paatos, mitmetähenduslikkus, armastus, agoonia ja ekstaas. “Ta tõmbab ligi imestavat loomust ning loob selle meeleolu, mille kaudu ainult ongi võimalik temast aru saada, ” kirjutab Wilde ja mu meelest on see üsna oluline.

Kristuse järgimine kui inimeseks saamine

Wilde ütleb, et Kristus on suur individualist, aga kui süvenda, siis on selge, et Wilde peab selle all silmas sedasama, mida Carl Gustav Jung individualisatsiooniks ehk teisi sõnu inimeseks saamiseks nimetas. Inimhing on see, mida Kristus otsib. Ta ütleb, et Jumalariik on seespidi teie sees ehk teisi sõnu inimhinges. Kristus võrdleb seda väikeste asjadega, tillukese seemne, peotäie pärmi või pärliga. Wilde ütleb, et ta teeb seda seepärast, et inimene saab oma hinge mõista üksnes vabanedes võõrastest kirgedest, kogu "õpitud" kultuurist ja kõigest välisest olgu see hea või kuri.

"Miski pole inimese juures haruldasem kui tema enda tegu", ütleb Ralph Waldo Emerson. See on täiesti õige. Enamik inimesi on teised inimesed. Meie mõtted on kellegi teise mõtted, meie elu on järeleahvimine - mimesis. Meie kired on demod ja kloonid. On traagiline, pihib Oscar Wilde, kui vähesed inimesed üldse valdavad oma hinge, enne kui nad surevad.

Kristus ei olnud ainult vaeste aitaja ja kaasatundja - veel enam jätkus tal loovat kaastunnet neile, kes olid kalestunud hedonismis, neile, kes raiskasid oma vabadust asjade orjastamisega, neile kes kandsid pehmet rüüd suursugustes majades. Wilde ütleb, et Kristusele näisid rikkus ja lõbu, vaat et suuremate tragöödiatena kui vaesus ja kurbus: "Kes teaks veel paremini kui tema, et meid ei määratle mitte tahe vaid kutsumus, ning et viinamarju ei saa korjata okaste küljest ega viigimarju ohakatelt."

Kristus ei uskunud teistele elamisse kui õigesse teesse. See ei olnud tema usu alus. Kui ta ütles, et andke andeks oma vaenlastele, siis ei öelnud ta seda mitte vaenlase, vaid sinu oma hinge pärast.

Kui ta ütles noorele rikkale mehele, et müü ära kõik mis sul on ja jaga vaestele, siis ei teinud ta ka seda mitte vaeste pärast, vaid noor mehe kauni hinge pärast, keda jõukus määris.

Kui Kristus ütles, et uue käsu annan ma teiele, et te peate üksteist armastama nii nagu mina teid olen armastanud, siis ütles ta lihtsalt seda, et me kõik oleme üks. Ja Kristuse armastus oli kõige inimlikum armastus - ta andis oma elu teiste eest. Jumal on inimlik. Inimene on paraku üsna ebainimlik.

Kristus teadis, et mitte tõde, vaid armastus ongi see kaotsiläinud saladus, mida targad mehed on otsinud ning, et ainult armastuse läbi võib jõuda nii patuse südameni kui Jumala ette. Sestap vastas ta Pilatuse küsimusele "Mis on tõde", vaikimisega. Ta oli ise tee, tõde ja elu.
Kui Kristus ütles, et armastage teisi, nagu iseennast või täpsemini, et nad on nagu teie - siis ta ei öelnud, et elage teistele, vaid, et teiste elude ja inimese enda elu vahel pole tegelikult vahet. Sellega andis ta inimesele avardatud jumaliku isiksuse.
Kristuse tulekust saadik on iga inimese ajalugu terve maailma ajalugu või võib selleks saada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar