Pages

Raivo Raave

neljapäev, 12. august 2010

Kohtumine Sergei Dovlatoviga

Istusime Koosmaga tollases „Kaukaasia“ restoranis, millest hiljem tehti „Eeslitall“
ja ootasime, et keegi meid välja lunastaks. Olime lõhki, mis lõhki. Külma ei sobinud ka teha, sest meid tunti siin üpris hästi. Siin käis üsna kirju publik, aga kuna hinnad olid suht soolased ja laual valged linad ja riidest salvrätid, jättis „Kaukaasia“ üsna viisaka mulje.

Äkki avanesid rookardinad ja mõõdetud sammul astus sisse suurt kasvu vuntsidega mees.
„Stalin,“ ütles Koosma
„Juut,“ ütlesin mina.
„Armeenlane,“ ütles Koosma
„Grusiin,“ ütlesin mina.

Pärast selgus, et meil mõlemil oli poolenisti õigus.
Mees vaatas ringi ja kuna vabu kohti rohkem ei olnud, siis tuli kohe meie lauani.
„Kas tohib?“ küsis mees.
Noogutasime mõlemad.
„Ugoštšaju,“ ütles mees vaadates meie tühje õlleklaase. Ning lisas „Ma sain just honorari.“
„Kaukaasia“ oli toona saada ka Kaukaasia ja Krimmi peeni veine. Menüüd vaadates ütles mees äkki. „ Ei lähe. Rahvas räägib, et kui sa jood nõukogude madeirat ja pärast kused šaakali peale, siis šaakal kooleb.“
Ta telli pudeli viina, hapukurki ja heeringat hapukoorega. Kõigile.

Oli seitsemekümnendate algus ja nii imelik kui see täna ka ei tundu, kohvikutes ja kõrtsides vesteldi enam kirjandusest kui naistest ja ärist. See oli lugejate aeg. Olime täitmatud lugejad ja sattusime loetust sõltuvussse. Kus loetakse kõige enam? Eks ikka vanglas ja haiglas. Ja kus me elasime? Kolm korda võite arvata.


„Te olete vist tuntud kirjanik?“ küsis Koosma äkki.
Pärast pärisin, kust ta selle peale tuli. Koosma kehitas õlgu.
Vahel tal lihtsalt oli selline taevalik inspiratsioon. Aga üldiselt ta semmis Margus Veanese ja Enn Vetemaa ja Teet Kallasega ja võib-olla oli miskit kuulnud-näinud.
„Ma ei ole kirjanik. Ma olen jutustaja,“ vastas mees rõhutatult.
„Mismoodi jutustaja?“ küsisin.
„Vaata, kirjanik kirjutab, milleks inimesed elavad, mina jutustan, kuidas nad elavad.“
„ Tegelikult ma sain täna oma esimese raamatu avansi. Üks mu sõber ütles, et edu saladus on pugeda läbi südametunnistuse ja alatuse prao. Kompromiss. Terviseks“.
„Millest te kirjutate?“ küsisin
„Jutustaja kirjutab terve elu ühtainust lugu,“ vastas mees. „Ma kirjutan oma murtud südamest.“
„Ja tuleb välja küll?“ küsis Koosma.
„Me oleme siin maal ainus põlvkond, kelle jaoks Hemingway ja Faulkner on reaalsemad kui Stalin ja Beria,“ ütles mees.
„Võib-olla tõesti...“ ütlesin ja natuke kripeldades, et ta Salingeri ei nimetanud, küsisin: „Kes su lemmikud on?“
„Jaa,“ alustas mees. „Praegu on esikohal Faulkner. Tema „Küla“. Aga enne oli Hem. Papa Hem kui kirjanduslik ja isiklik eeskuju.“
Tuletasin meelde, et Johnny B oli just kiitnud Faulknerit Hemingway ees.
„Mul on ikka Salinger ja Bellow,“ ütlesin.
„Ma paneksin selle rea paika niiviisi. Faulkneri „Küla“. Siis „Kuritöö ja karistus“ teate isegi kelle oma. Siis „Joyce´i „Portree“ Võtame!“
Lõime klaasid kokku.
„Joyce´i „Kunstniku portree noore mehena“ – eesti keeles seda ei ole,“ kommenteerisin Koosmale.
„Minu lemmikud on „Kolm musketäri“ ja „Kaksteis tooli,“ ütles Koosma.
„Väga hea. Suuepärased lood.“ ütles mees pitsi lauale pannes. „No juuakase teil ka sõrmkübaratest,“ lisas ta ja  sirutas käe „Sergei. Sergei Dovlatov,“

Paraku polnud me temast midagi kuulnud.
„Ma paneks kolmandaks Fidzgeraldi „Suure Gtasby,“ ütlesin
„Just,“ vastas Dovlatov, „Gatsby“ tuleb kohe „Portree“ järgi. Seega siis neljandana. Ja siis Flaubeti „Madam Bovary“.
„Mulle meeldib õudselt Capote´i „Hommikueine.“
Dovaltov ei teinud kuulmagi.
„Unustasin. „Meistri ja Margarita“ ja „Ilusa sõbra“.
„Bulgakov ja Maupassant,“ ütlesin
„Täpselt, „ ütles Dovalatov, „Ja Camus „Võõras“.
„Tegelt olid  „Kuristik rukkis“ ja “Võõras“ kaks raamatut, mida ma keska ajal kogu aeg lugesin,“ ütlesin.
„Aga venelastest?“ küsis Koosma.
„Ma Dostojevskit juba mainisisn. Veel Tolstoi „Ülestõusmine“ ja Tšehhov,“ ütles Dovlatov „Mina veenelaisi ei loe,“ ütles Koosma, „Ilf ja Petrvov olid juudid,“ ütles Koosma.
„Mina olen ka juut,“ ütles Dovaltov. „Mis ma ütlesin,“ tegin ma koosmale silma
„Ema poolt juut,“ lisas Dovalatov, „Ja isa poolt armeenlane.“
„Kuulsid,“ kiitles Koosma, „mis m ütlesin“
„Nüüdisaegne vene kirjandus? Ma ei loe ametlikku nõuka kirjandust, Juba kaksteist aastat.“
Aiikaua kui elab üksainus geniaalne vene kirjandus – vene kirjandus elab,“
„Solženitsõn?“ pakkusin.
„Ei. Brodski. Jossif Brodski. Ta pole kahjuks ainult esimene. Ta on ainus.Ta on geenius. Brodski tõrjus minu hierarhiast Hemi välja ja sai minu kumiiriks,“ ütles Dovlatov .
Me polnud siis veel Brodskist kuulnudki.

„Üldiselt ma poeesiaga ei tegele.
Aga Madelštam mulle meeldib,“
„Meil on Jüri Üdi ja Kaplinski ja Hando Runnel ja Paul Erik. Luule on kõvemgi kui proosa,“
ütlesin, „proosa on läinud eksperimenteerimise teed. A paar head teksti siiski on. Mati Undi „Tühirand“, Vahingu „Sina“ ja Vetemaa „Monument“. Peaaegu viielised,“ ütlesin.
„Tean,“ ütles Dovlatov. „Olen näinud julmust, mis on mõttetu nagu poeesia... Aga poeesiast. Jah, mulle meeldivad mõned Puškini, Ahmatova, Pastrenaki ja Vjatšeslav Ivanovi luuletused. Ma võin need siinsamas tunni ajaga ette lugeda.“
„Pä-pärastpoole, „ ütles Koosma kohkunult.
„Jaah,“ ütles Dovlatov, „Võib hinnata Tolstoid, vaimustuda Puškinist, kaifida Dostojevskit, Gogoli huumorit. Ja nii edasi. Aga kelle moodi tahaks olla? Ainult Tšehhovi.“
„Miks?“ küsisin kuna Tšehhov tundus mulle suurte ideekirjanike kõrval suht väikekodanlik.
„Tolstoi reetis oma talendi ja kirjutas rahval igavaid valme ja degenereerivaid traktaate. Dostojevski kirjutas neli geniaalset romaani ja muutus siis igavaks publitsistiks. Gogolil oli absoluutne huumor. „Surnud hinged“ parim venekeelne romaan. Siis aga hakkab moralistiks ja lõpetab meelesõgedana. Turgenev alustab geniaalsete „Küti kirjadega“, siis aga hakkab kirjutama ideeromaane, mis juba eluajal kaotavad oma sära. Sõnaga ideoloog istub ideoloogi kukil ja ajab ideoloogi taga. Ühed hullud kõik.“
„Ma räägin ühe loo,“ ütles Dovlatov. „Kultuuriminister Furtseva kurdab Rostopovitšile , et see hirmus Solženitsõn elab nüüd Svjatoslav Richteri juures. „Hull lugu küll,“ ütleb Rahmaninov, „neil pole ju üldse ruumi. Las tuleb ja elab parem minu juures. Võtame.“
Võtsime.

„Tead,“ ütles Koosma. „Kui inglasel on naine ja armuke, siis ta armastab ikka naist. Kui pranslasel on naine ja armuke, siis ta armastab armukest. Kui juudil on naine ja armuke, siis ta armastab ema. Kui eestlasel on naine ja armuke, siis ta armastab iseennast...“
Dovaltov puhkes naerma
„Ja kui venelasel on naine ja armuke, siis ta armastab kärakat. Võtame.“
Võtsime.
Öeldakse, et meis kõigis on varjul me tulevaste tegude eod. Kuid mulle on alati tundunud, et nendel, kes elu nalja viskavad on nendeks tegudeks parem pinnas.

„Kes sind kõige rohkem on mõjutanud. Seesama Tšehhov?“ küsisin.
„Aksjonov ja  Brodski. Ja siis Hem. Täpsus ja lühidus on proosa suurimad väärtused. See on nagu Puškinil. Puškin ei olnud ideoloog, revolutsionäär, bürokraat, jutlustaja ega pühak. Ta oli vaid kirjanik. Ja kirjutas lühidalt, valitult ja hästi. Puškinit lugedes näed, et proosa võib ajada ilma õpetatuse, ilma filosoofia ja religioonita- isegi ilma erilise, rõhutatud vaimsuseta. Puškini proosa on vene kirjanduses parim. Konkreetselt „Kapteni tütar“ ja siis  veel „belkini jutustused“ Nemad aga räägivad et olen Šalamovi mõju all. Vaat seda ma pole küll märganud. ma polnud oma vanglajutte kirjutatades Šalamovit üldse veel lugenudki...“
„Minu meelest on hea raamat seem mille tahad õhe õhtaga jutti läbi lugeda,“ ütles Koosma heeringat lõigates.
„Tõpselt,“ vaimustus Dovlatov „Olen viimasel aja hakanud just nii mõtlema, et hea on raamat, mille sa tahad ilma mingit eutilitaristlike eesmärkideta õhe õhtuga käest panemata läbi lugeda.“
„Mis te ise avaldanud olete?“ küsisin.
„Mul peaks Tallinnas ilmuma jutukogu „Tsoon“ vanglaelust. Aga seekord valvuri vaatepunktist. Tegelt on valvurid ja kinnipeetavad väga sarnased. Isegi asendatavad. Pea iga vang kõlbaks ka valvuri rolli. Pea iga valvur on vanglat väärt. See on laagrielu saladus.“
„Kuna see ilmuma peaks?“
„Ma ei tea,“ ütles Dovlatov, „Ma ei saanud tükk aega pihta, miks mind ei avaldata. Ma ei kirjuta nõukavastaseid asju. Minu asjades ei ole ülemäärast erotismi. Ma ei puuduta juudiküsimust Ja siis ma taipasin. See millest ma kirjutan, seda ei ole olemas. See tähendab, et elus muidugi on. Aga kirjanduses ei ole. Need,“ Dovlatov näitas sõrmega ülespoole, „teevad näo, et ei ole.
See on umbes nii, et kui anda käsikiri peasekretär Brežnevile, siis loeb ta selle läbi ja ütleb: Isiklikult mulle meeldib. Aga mis kõrgemal pool arvatakse...“
Dovaltov hakkas naerma, maksis arve, tõusis, andis mulle ja Koosmale sõbraliku matsu vastu turja: „Aga nüüd head ööd. Küllap näeme.“ Ja tõmbas soge silmili pähe.
„Kui Jumal annab,“ vastasin.
See jäi meie ainsaks ja viimaseks kohtumiseks. Aga Koosma  hoiab tema „Keeluala“ alati peltas lugemiseks käepärast.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar