Pages

Raivo Raave

reede, 27. august 2010

Tabud ja tervenemine


 
Kuna kaardid ei olnud meie teha, ei ole meie asi hukka mõista Pätsi ja Laidoneri, neid, kes olid korpuses või neid, kes olid leegionis või neid, kes varjasid end mõlema “suure” mobilisatsiooni eest.
 
Jossifi ja Aadu piltide ilmumine särkidele ja pudelitele pole aga muud kui postmodernistlik pastiche ehk kardetud sümbolite paroodia, mis näitab, et oleme nendega kaasnenud traumast üle saamas. Neil pole enam väge ehk peenemalt öeldes: aksioloogilist prioriteeti. See on vabanemise ja üleoleku demonstratsioon – tervenemise tunnus.
 
Kui professor Hain Rebas arvab, et eestlasel on natside ja kommunistide patud teadmata, siis ta ei tunne meie olusid. Natside õudustest ilmus raamatuid vaat et üheksakümnendate alguseni – siiani on meeles lapsena nähtud inimtuleriitade pildid Klooga laagrist.
 
Ei ole ju eestlasel ka Stalini ja ta kaaskonna sigadused teadmata. Juba esimesel Eesti ajal ilmus Daniel Palgi “Stalini” monograafia, mis teda kui gangsterit käsitles ja mida nõuka ajal üsna usinasti loeti.
 
Mäletan: jalgrattaäss Karli Lambot armastas seda seltskonnas ette lugeda ja see kõlas juba toona tragikoomiliselt. Pealegi on vene autorid Stalini&Beria ja Co nii läbi hekseldanud, et vaevalt uut leiab ja neid raamatuid võib nii tõlkes kui originaalis saada poodidest ja Balti jaama turult.
 
Veel naiivsem on arvata, et Stalini sigaduste raamatu “muruseemnena levitamine” võtaks ära nostalgitsemise “vana hea kommariaja” üle. See on nooruse taasigatsus, mis kaob alles siis, kui Nõukogude ajal kasvanud põlvkonnad paremasse paika on läinud. See ei ole tolle aja glorifitseerimine ja seda ei saa ära keelata. “Kuldse nooruse” nostalgia on elu otste kokkuviimise loomulik ja terve protsess.
 
Kolhoosiesimeeste vandenõu
 
Üks vandenõu on isegi meie kuulsal Jüri Linal, kelle sarnaseid konspirolooge jätkub netilinkide järgi küll kõikjale, kahe silma vahele jäänud. See on nn kolhoosiesimeeste vandenõu või professor Rein Ruutsoo määrangut mööda agraarrevolutsioon, mis kuuekümnendate lõpus–seitsmekümnendate algul Eestis aset leidis.
 
Nimelt kasvas pärast Hrušt­šovi eksperimente ja Eesti kui Venemaa toiduaida tähtsustumist põllumajanduse osatähtsus sedavõrd, et majandid said üsna suure autonoomia.
 
Mis seal rääkida: taastati mõisu, korraldati suurüritusi, KEKid ehitasid, anti välja kirjandusauhindu, telliti kunsti, toetati teatreid, maksti stipendiume, vahetati loomade ja liha vastu Venemaa auto- ning muude tehastega masinaid, tegijad ja spetsialistid said ministripalku. Näidismajandites nagu Kirovi kalurikolhoos elati vaat tõesti nii, et “sinult su võimete ja sulle su vajaduste järgi”. Ei jäänud palju maha ka Estonia ja Vilde ning vahest isegi minu taadi Võrtsjärve kolhoos. Kusjuures polnud vaja kasutada mingisugust ideoloogiat. Inimesed, kel selles on osa olnud, ei saa öelda, et see oli halb aeg.
 
Nõme on otsekui ühest torust tulev kriitika, nagu nõuka ajal poleks midagi olnud. “Poed olid tühjad” on saanud parooliks, mida isegi need kasutavad, kes leti alt said. Tegelikult teavad ju toona elanud, et kuigi poed olid tühjad, olid kodused kapid täis vaat et enam kui täna.
 
Fašismiga kollitamine tundub kuidagi kahtlaselt Lääne “suurtele” silmategemisena. Õnnetu Res Publica on saanud juba sildi külge. Püha müristus, mis pagana fašismiga selles “Vali kord!” või “Murrame läbi!” tegemist on – suts sõjaväelikud teised ju on. Natsiretoorikat võib selles näha vaid kuri silm.
 
Eesti meestel juba kord oli õnnetu saatus teenida kahes võõras vaenuväes – enamik oli seal ju sunniviisil. Minu isa oli Vene mobilisatsiooni ajal viisteist ja Saksa mobilisatsiooni eest põgenes Saaremaale, mis oli ka vapper valik. Kuld Lõvis esinesid suured saksa artistid Voldemar Panso ja Artur Rinne, kuid pole me neid kunagi fašistideks pidanud…
 
Fašismi kõige külge­tõmbava­maks elemendiks on olnud…tegelikult stiil, milles suur osa on ka Hugo Bossi disainitud mundritel. Aga lummatus sellest stiilist ei tee veel kellestki fašisti, sellel on pigem maskuliin-erootiline tähendus, mida natsid osavalt ära kasutasid.
 
Eestlane polnud fašist
 
Korpus oli eestlasele nii õnn kui õnnetus: sai olla omadega ja sai eriti vatti. Kodus ootas neid Saksa sõjaväes olnutega võrreldes küll kuldne elu. Välis-Eesti aga sai sellisel kujul üldse võimalikuks tänu leegionimeestele, kes venelast Sinimägedes kinni hoides andsid aega põgeneda. Nende elu hinnaga pääsesid paljud. Oleksid minu äi ja ämmgi läinud, kui äial poleks tulnud viimasel hetkel kange tahtmine pulmaülikonnale järgi minna. Too oli aga viimane paat…
 
Soomepoistel olid ehk pisut paremad kaardid. Kuna meie ise ei jaganud kaarte, siis ei saa me ka vahet teha: müts maha kõigi ees, kes jäid ja läksid, aplaus kõigile, kes tulid tagasi.
 
Me ei saa kuidagi näidata näpuga punaväes teeninud Raimond Valgrele või Tšehhimaalt leegionipoistega tagasi tulnud Arpad Arderile. Igaüks omamoodi, olid nad oma aja kangelased.

1 kommentaar:

  1. Kogu see veneaegne ostan-müün-ja-vahetan majandijuhi või varustaja tasemel mäng käis kogu aeg noatera peal.
    Tegelikult tulid need limiidid-fondid ka välja kaubelda.
    Kunagi sai uuritud majandite majandusliku edukuse faktoreid. Ei olnud selleks ei asukoht ega maa viljakus. Pigem see, kas majandil oli soome saunaga puhkebaas kaunis kohas. Ja see andis võimaluse kostitada neid, kellest sõltusid limiidid-fondid.
    Kui palju majandijuhte alkoholi nahka läks? Sundjoomine selleks et neidsamu fonde ja limiite oma kodukandile saada...

    VastaKustuta